kolmapäev, 30. august 2006. a.... juba...Mäletan selget eelmist aastat... Kuidas mulle ei meeldi augusti lõpud....aga siin ei saa arugi, et oleks suve lõpp ja mingi vastik sügis hakkaks lähenema... Eks siin vaikselt ikka jahedamaks läheb, aga see on ikka päris suvi. Tegelikult on palav.. Näiteks kaks viimast päeva.... Samas, juuliga võrrelda ei anna.... Loodan siis, et kuumad ilmad säilivad siin kauem....

Tänasest tööpäevast pole miskit rääkida. Süvenenud tööse nii, et ei märka süüa ega netti isegi kohalikku AIESECi yahoogroupp’i minna.....Aga siis oled ise süüdi, et ei tea, mis õhtul toimub... Ja kus....Sest rickshawjuhid oskavad sõita vaid kuulsate kohtade järgi ja siis otsese juhatuse alusel... et paremale ja vasakule ja siis otse ja paremale...Nii tuleb kõik aadressid kirja panna. Ega siin tegelikult majade numbreid polegi..... Ja tänava nimi on kogu linnaosal.....
Nii et tegin siis tööd ja tööd ja nina arvutis jätkub homme sama aktiivselt....

Õhtul oli meil jälle traineerdinner..... Uusi tulijaid eriti polnudki. Meie maja kolm uut plikat, siis see must kutt kuskilt Edela-Aafrikast.... Ja üllatus-üllatus... Veel üks must kutt samast kandist, Nigeeriast. No mul natuke kõhe küll, et kuidas ma teda usaldan, sest Seth on rääkinud palju jutte neist ja ütles, et nigeerlasi usaldada ei tohi..... Aga jah, Seth, kes minu pikkune, on nende kõrval ikka tibatilluke ja nii hele kui hele....
Ja siis oli mingi jaapani poiss ka.....
Üldiselt oli täna igav... Aga kohtasin taas Gathyjat,Portugali tüdrukut, keda kohtasin Mochas oma siinoleku teisel õhtul. Jube armas ja sõbralik tüdruk oli... Vahepeal pole aga teda kordagi näinud. Nüüd oli ta tagasi.. Vahepeal reisis, ja siis pidavat olema tal igal õhtul Ajur Veda kursused... Aga ta on tõesti väga tore inimene. Super! Ja ta organiseerib meile oma firma kaudu reisi Samoni, mis on Jaipurist Pakistani poole.... teel kõrbesse. Seal saame siis nii kaamelisõitu kui india sööke ja tantse ja ehitisi ja kultuure ja riideid...... Kõik koos minnes on see kindlasti ka odavam ja lõbusam. Ma olen ikka jube inimene.. Tüütun alati ära sellest, kui pean liiga kaua ühtede inimestega koos olema.. Mis ei tähenda, et midagi halba oleks, aga mul on vaja vaheldust. Suure seltskonnaga on see võimalus olemas....
Pea iga päev mõtlen Himaalja peale, aga ma ei usu üldse, et ma saaks enne messi vabasid päevi nii palju korraga võtta... Me oleme niigi ajahädas., ja kuigi õiguse järgi peaks ma oma vabad päevad saama tagantjärgi korraga nüüd välja võtta, ei julge ma nii ajakohatu jutuga üldse ülemuse juurde minna. Peale messi aga võib juba külm olla...See tähendab, et et ei saa minna.. Loodame, et mitte... Et saan ikka ära käia.. Muiu mu süda küll rahu ei anna....

teisipäev, 29. august 2006. a.
Täna vihtusin disaine teha nii et silm ka ei pilkunud. Päev otsa ja nohinal. Ja kui keegi tuli juttu ajama, siis väga ei viitsinud ajada.... Muidugi, kõik väga libedalt ei läinud ka, sest ikka pole selles arvutis piisavalt mälu ja disk on kogua aeg täis ja siis ma pean jälle mingeid teiste faile teise kohta tõstma, et mälu saada, ja siis pean kogu aeg vaid ühe disaini korraga lahti võtma ja imetillukeste sammudega tegema ja üleliigse kohe ära kustutama kujunduses... Et mälu ei kuluks..... Tüütu...
Aga muidu on töö mõnus...
Päeva suurim sündmus on see, e hommikul märkasin, et Aliva laud ja riiul on kuidagi liiga korralik.. Hiljem sain pihta, et riiulilt on kõik kaustad kadunud.. Ja et see pole niisama korrastus, Aliva ei tulnud ka tööle. Tuli välja, et oli eile olnud 10-ni õhtul tööl.. Ja rohkem temast ei teata.. Siin pole kombeks ka ülemuselt otse küsida.. Aga igastahes on ta töö nüüd teistele jagatud.. Nii et enam teda ei tule.. Huvitav, kas ta seda eile pool seitse, kui ma lahkusin, ka teadis? Ma arvan, et mitte, sest ta ei öelnud seda ei mulle ega oma teisele sõbrannale, Ruchile.... Kahju, ma hakkan temast puudust rundma, ta mu parim sõber tööl...
Ükspäev just mõtlesin, et kui ma oleks india mees, siis ta päris meeldiks mulle... Lihtsalt, tal on nii lõbus iseloom ja hakkamist täis, ise on selliste pilusilmadega, tumeda nahaga, ülipaksude läikivate õlgadeni juustega, nöpsu ninaga, täidlaste huuletega ja suurte hammastega, suurte põskedega.. Ise on hästi lühike ja paksu.... Käib ka kummaliselt... Ja näost on natuke hamstri moodi... Aga kokku on ta kuidagi nii armas ja nunnu.... Ja peale selle, et on väga kaasaegne, mitte nagu teised India naised. Sõidab autoga, india riideid ei kanna, käib tööl, ei ole nii kinni India festivalide kultuuris.... Ja temaga on jube lõbus....

No ta pidi jah minema siit minema, aga kahe kuu pärast, kui mess on läbi ja kliendid üle antud...Aga ju tal mehel viskas üle, et kuigi ülemus lubas ta koormust vähendada, pidi ta eile hoopis kauem jälle tööl olema... Aga noh, need on oletused....
Ja kell 9.30 õhtul helistas mulle Sunita ja vabandas, et tal täna minuga aega rääkida polnud, kui oli lubanud. Mul ok, sest ma vaid tahtsin talle teatada, kuhu ma kujundused panin, ja see paber on tal olemas.. Mul oli muud tööd ka teha ja lihtsalt sain ühed asjad ära antud, et teistega tegelda...Ja ma saan aru, et ta tegi Aliva tööd. Seda enam, et ta enne tööpäeva lõppu nii kui nii Yogakshil palus selle teate mulle edastada... Aga jah, üllatav oli, et ta mulle veel helistas. Ta ise lõpetas tööpäeva kontoris... Ja ju ma tulin taas meelde...
Aga Yogakshi tegi ikka oma kopeerimis tööd. Ruchi tõi kodust kotitäie oma ämma vanasid sarisid. Nii 30 aastat vanad. Neil on neid sarisid kahepeale kokku ämmaga 500 tukki. Nüüd ma ei imesta, et Alival oli 400 sari.

Täna siis koduseid uudiseid nii palju, et uue sakslannaga jagab tuba tüdruk Brasiiliast, kes tuli täna. Nad mõlemad on ajutiselt meie majas, kuni neile koht leitakse.. Brasiilane on valge ja 26-aastane ja nimi on Manuela. Sakslane on jube armas mulatitüdruk kelle isa on sakslane ja ema Beninist (Steve, kui sa vaid teaksid!!!!). Ta on 23-ne, aga näeb välja nagu 19. Nimi oli mingi Otil või miskit sellist, aga need Aafrika nimed... Samas, Sethile tunduvad tavalised Euroopa nimed nii keerulised: nagu Lisa,Valerie või Manuela....
Ma küll ütlesin teile, et mind ei pane enam ammu imestama ahvid voi paabulinnud. Tegelt valetasin. Kui ahvikari juhuslikult mu kodutänavasse satub ja eletrikaablite küljes ripub, siis isegi kohalikud vaatavad... Ja eile, töölt koju minnes bussi oodates kuulsin paabulinnu kräunumist kuskil. Tundus uskumatu, sest seal kandis on tihe liiklus ja ei mingit rohelust. Aga just nii see oli. Suure uhke sabaga paabulind istus tohutu suure papist reklaamtabloo peal, mis tiheda liiklusega tänava ääres seisva kahekorruselise maja katusel kõrgus. Paabulind muutkui kräunus

Kohalikke maainimesi

Linnaelu

esmaspäev, 28. august 2006. a.
Tänase õhtuga saab mul siin 5 nädalat oldud...Endale tundub küll igavik. Kõigega olen nii ära harjunud, miski ei tundu enam kummaline, midagi erilist nagu ka pole, millest peaks tingimata rääkima. Usun, et teie jaoks oleks siin iga minut eriline......Ei imestanud ma täna ega viitsinud isegi pilku tõsta, kui mingid mehed kontorisse valgusid ja roose viskasid ja laulsid.. Ennem olid mu töökaaslased üllatunud... Noh, tegelt jälle mingi festival....
Ei üllatu nähes mootrorolleri sanga küljes rippuvas kotis kitse nähes... Võ surnud lehma vedavat rollerit.... Või härga, kes 5 päeva on laia neljarealise autotee keskel oleva meetrise riba peal maganud......ümber see enesetapuliiklus... Aga tema meelest on jummalast lahe seal olla.... Ei märka ma mehi, kes mind vaadates oma liiklusvahendiga liiklusavarii peaaegu teevad..... Seda näeb Flavio.. Ma ei märka seda juba ammu enam.. See on tavaline, normaalne, ei midagi erilist...
Ei üllatu enam ammu, kui pean jälle 10 minutit kottpimedas kontoris isrtuma, sest elekter on läinud... traditsiooniliselt... nagu iga päev....
Mind isegi ei üllata ahvid, papagoid või paabulinnud, elevandid ega kaamelid.. Need kõik enam ammu mitte...Ehk üllatusin vaid, kui hotellis kahte kassi nägin. Minu india ajaloo esimesed kassid....
Ammu ei imesta ma valea üle, või selle kummalise määramatu ajamõõte üle.... Et buss, mis peaks näiteks 11 tundi sõitma, sõidab 13-14 tundi ootamatult.. See on ju normaalne.. Ja valed ka...


No mis sisi täna juhtus? Tegin ööd. Hommikul Photpshop, lõunal Corel...Kui aga see väga aeglane ja aevanõudev oli vaatamata sellele, et migit mälu nagu juurde pandi arvutile....(ikka on 5 korda väiksem kui mu laptop)... Siis läksin oma arvutisse, mis täna spetsiaalselt kaasaveetud, ja tegin siis Illustratoris natsa.. Nimelt see Illustrator, mis seal tööarvutis on, ei jaga matsu ja ei tööta... No eks ma siis teen ise oma arvutiga. Minimaale, ühe korra ma võin ju neile oma arvutit vedada.. Kuigi ja, neid ühtesid kordi on palju olnud....
No ja nii ma nokitsesin.. Natsa rääkisin Yogakshiga, aga tegelikult ei seganud mind eriti keegi ja ma tõepoolest päev otsa tegin omaette tööd...
Hommik? Tööle minnes küpsisepoe müüja küsis siis lõpuks välja, kas me oleme abielus... Flavioga ikka. Nimelt on ta juba ammu oma klientidele rääkinud, et Flavio on minu mees... Noh, me kiitsime ikka takka.. No bussireisijad juba ammu meid abielupaariks peavad.. Nüüd oma kaubatänav ka... See uudis olevat siin paar päeva tagasi kulutulena läinud... Noh, ega meil abielutamise vastu miskit pole. Vähemasti on siis mul ka kergem. Mehed ei tiku ligi... India naised muidugi imetlevad ka valgeid mehi, aga nad ei näita välja ja veel vähem tulevad segama..... Jah, aga me oleme küll siin juba sellise abielupaari moodi.. Ja eks me lõbuga mängime juurde... sellised turteltuvid kahekesiJ. Aga õhtuti tulen ma üksi... No ja täna õhtul siis piimapoest väljudes mingit kaks kutti, kes väitsid enadal magistrikraadi olevat, tahtsid jubedalt minuga sõbraks saada.. Ma polnud huvitatud, aga nad ikka käisid pinda. Keeldusin sõber olemast ja numbrit andmast. Lõpuks sokutasid mulle oma numbri. No ega muidu neist lahti ei saanud.. Kogu pika tänava ajasid taga. Iseenesest võis ju nendega rääkida, isegi Eestit teadsid ja päris palju... üllatus-üllatus... aga ma tõesti pole hindudest siin huvitatud.... Aga noh, mis siin imestada poola ja vene plikad rebivad igasugu tänaval tuttavaks saadud mehi omale tuppa ja voodisse... Valges majas sellised lood ikka juhtuvad. Nüüd neil keelati ära.. Nagu ka aluspesus maja ees tänaval käimine... Ega nad vist normaalsed pole ikka küll... Kas nad mõtlevad tõesti, et keegi ei tea ja ei märka? Ma kuulen iga päev, kus ma 4-5 päeva tagasi mingi kell olin... Kõik märkavad... Igal pool on silmad...Valgeid pole siin ju....
Ja need mootorrattaga magistrid siis väitsid ka, et küll me veel kohtume, isegi kui ma ei helista, et India on väike.. No ja and mu firmat teavad tegelt ka, aga sinna sisse õnneks ei saa. Seal on väravavaht...

No mis muud? Täna hommikul jõudsd Lisa, Suzanne ja Valerie tagasi Jadpurist. Alicel on palavik alanenud ja malaariatest oli engatiivne.. ta jääb küll vel 4 päevaks koju, aga on juba üleval. Jie ka on nüüd korras.. Seth on natuke tõbine, aga ta on mu paratsetamoolide peal....

Ja siis olevat eile õhtul Valgesse Majja uus aafriklane tulnud. It-mees. Ju siis Sethiga ühte firmasse. Seth vähemasti arvas nii. Tal on kindlasti hea meel, et ei pea enam üksinda must olema.. Süsimust Steve ja mulatist sakslane Lamin on ju läinud....
Noh, kes veel vahepeal juurde tulnud, seda näeb kolmapäeval.. Minekul on aga newyorklasest hiinlane Jim.. keegi veel? Ei teagi.....
Ja järgmine nädal maabub sel ajal Delhisse Anu.. ja mine tea, ehk ka Kätlin....7 päeva on ju pikk aeg.. Kõik võib juhtuda....
Jah, mul tuleb meelde, kus esimesed kolm päeva mu nahk sügeles ja kiheles.. mingi kummaline tunne... Oli see nüüd kuumusest, niiskusest saastatusest või lihtsalt igasugustest liikuvatset putukatest.. Nei on siis üüratu palju......
Aga vist ikka see kummaline kuumus-niiskus-saastatus olek...mida nüüd tähelegi ei pane. Ilm on siin ka tegelt jahedamaks läinud, aga jah, Eesti sügsega võrrelda ei saa. Siin on ööd ikka nagu soojad suveööd.... Talvel pidi nii 20 kraadi olema ......

Tahtsin justkui miksit uut rääkida... Ja üllatus-üllatus. Hakkasni pesema minema ja...Swati toas oli mingi tõmmu tüdruk, kes rääkis Alice’iga saksa keeles. Siis ikkagi pidigi tulema veel üks saksane.. Kuigi jah, ma arvan, et ta on kas neeger või mulatt....
Aga igastahes see paneb mind küll üllatuma, palju inimesi siia majja mahub... Järgmine nädal pidi Swati vend Hollandi peakorterist koju külla tulema... Ja Swati on ju nüüd toata... No ta töötab küll öösiti ja jõuab koju kuskil kell 5, aga kuskil kella 8-ni peab ta ikka magama diivanil, kuni ta vanemad ärkavad ja voodi vabastavad.. Aga noh, ma ütlen, hindude rahalembusel pole ka piire...Küsimus pole siin ainult selles, et tahetakse inimesi aidata.. Muudes majades on vabu kohti küll...
Palju meid siis kokku on? Seth, Flavio, mina, Alice katusel, Suzanne keldris,uus tüdruk Swati toas, siis väljas on Lisa, teises majas on Daria, Jie ja Valerie... Kuskil elavad veel teenrid, allkorrusel on ka Swati nõod kuskil.. Ja maja ees on ka mingi hindu kutt.... Ja siis Swati vanemad... Ja siis Swati... ja järgmine nädal veel vend.....

pühapäev, 27. august 2006. a.

Mis siis eile sai? Ega vist miskit erilist. Püüdsin siis omale antud eriülessannet täita, aga noh, kord käis see Yogakshi mind segamas, siis jälle keegi teine. No ma püüan teha tööd, aga ma ei saa mitte midagi parata, et ma ei saa süveneda, kui keegi selja taga vaatab, mis ma teen. Ma kannatan ära, et inimesed voorivad ja teised teevad kõrval tööd, aga ma ei taha et minu selja taga vahitakse.. ..Ja kuna Yogakshil pole tegelt miskit teha ja ta pole disainimisel eriti edukas üksi, siis ta käib vahtimas ja siis jälle see küsimus:”What’s up?”. No mis kurat, kas tal muud pole teha? Ei näe siis et teen tööd või? Aga ma teatasin talle viimne kord, et teen seda, mis Sunita mul teha käskis ja kuna ta käskis teha arvutis, teen kõik arvutis ja ma ei kopeeri midagi. Jube küll, ta ei saa kuhugi nüüd enam oma nina toppida j a soovitada. Aga kui ma tema ideid või temale antud Sunita käske ei tee, siis ta tahaks teada, mis ma teen.. No ja mida ta oskaks soovitada? Tema ainuke soovitus oli jälle antud kangast koopia teha ja siis seda ülejoonistada.. Aga mu ei kästudseda mustrit järgida vaid seda stiili silmas pidada... Oh, kui tüütu ta on.... Ja ega siin maal ei teata eriti, mis on disainer....Vähemasti ei pea ma seda reederaportit tegema...mMis see oleks: esmaspäev seitse disaini, millest 6 olid head, 5 tehti valmis, 1 jäi teisipäeva... Nii või? Totrus, hullem totrus.....
Ja siis need näidistetegijad, need tulevad siis Monikat või Alivat otsima, ja seni kuni järjekorras ootavad, seisavad mu selja taga ja vahivad.. Jube huvitav küll... Aga jah, Yogakshi on muutunud tüütavaks. Ma võin ta meestejutte kuulata, kui tööd pole, aga kui mul lõpuks natukegi võimalus tööd teha üksi ja süvenedes, siis ma tõesti tahan teha tööd.. Aga noh, hindud ju ei tea, mis on efektiivne töö tegemine, et süvenenult ja siis tuleb palju tulemusi korraga....
Ja siis tahtis Monika 5 minuti oma reederaportit teha... Ja peale lõunat lootsin, et tal lõpuks tehtud, aga ta tuli ja ütles, et tal veel 5 minutit vaja teha.. Kokku oli see siis üle 4 tunni... Selline on siis india 5 minutit+5minutit... No ja palju ma siis teha sain? Jah, vihale ajab, kui mõte selge ja teeks ja teeks, aga ei lasta....
No ja siis see internet. Mõtlesin, et peale tööaega san siis msn-is natuke vabamalt Kadiga rääkida, aga keegi ei läinud õigel ajal koju ja muudkui vahtisid mu arvutit, ja küsisid, miks ma koju ei lähe... Ja kui siis lõpuks oli juba võimalik rääkida, siis kadus internet jälle kuhugi ära.. Mitte kunagi ei tea, millal see tuleb jaläheb... Mitte miski siin Indias pole kindel....

Ja jah, peale seda olin ma päris ärritunud. Ma ei ole just nunnutatud inimene ja kuna tihti olen kodust ära, ja ka pere juures pole ma juba 9 aastat elanud, siis sellist koduigatsust pole tundud... Aga jah, ma olen ju nii kergelt mõjutatav... Nii et ma loodan, et kui keegi mu järgi igatseb, siis seda mulle ei maini... Siin pole mul vaja seda teada... hakkan siis mõtlema kodule, Eestile... Ja siis on tunne, et tahaks oma kallisse kodusse tagasi.. Sellelt võõralt ja kummaliselt maalt minema... Aga tegelt on ju kõik ok...
Aga jah, nii palju olin internetile vihane, et unustasin mälupulga tööarvutisse...Ja siis olin ma selle peale ka veel vihane...Mulle ju ei meeldi, kui mu asjad pole nii nagu peab...
No ja tegelt olin ma nii liimist lahti kuidagi, et läksin koju oma tuppa, viskasin voodisse, kustutasin tule, vaatasin oma helendavaid tähti laes ja kuulasin eesti muuskat... Tättet ja Urmas Alendrit.....Midagi kallist, kodust, kauget...


Nii et jah, kui Flavio tahtis mind öökluppi vedada, siis keeldusin.. Flavio ja Seth läksid; Lisa, Suzanne ja uus tüdruk Valerie olid juba päev enne Jadpuri läinud... Valerie asendas siis Alice’t, kes oli haige ja kellel kahtlustatakse malaariat, sest palavik on ikka 40 ja peavalud suured... Eks näis. Täna hommikul võeti proov ja saadeti laborisse. Proov iseenesest maksab juba 17000 ruupiat. Kujutage ette, kui te peaks sellise proovi eest Eestis 17000 EEKu maksma?
Aga jah, Alice oli haige ja Jie ka.. Ja Daria nagu ülejäänud poola plikad, oli jälle kuskil joomas... Poolakad on siin naljakad.. Kuidagi sellised prostad.. Joovad kogu aeg, käivad väljas suvaliste hindu meestega, suitsetavad, käivad liiga paljastavate asjadega (ja siis veel imestavad, miks neid mehed katsuda tahavad...see on ju India, mitet Euroopa).....räägivad vaid poola keeles, kui seltskonnas on kasvõi üks poolakas... Ühesõnaga, neil on oma kommuun ja me eriti neisse ei süvene....

Ma sain aga hingerahu tagasi, sest sain Kadi ja Rebekkaga õhtu msn-is rääkida... Ja emaga telefonis... Jaa, tegelt, ega midagi polegi öelda, kui et kõik korras...
Loen siin lehest, et Rajasthanis jälle teistes linnades suured üleujutused. 100 inimest kuskil uppunud.... Aga see näib nii võõras ja kauge, kuigi siin samas osariigis.....
Samas, hindudel on täisa kama. Neil oli ükskõik ka siis, kui Mumbais see rongipomm oli ja 300 inimest surma sai. Mis see ikka 1,6 triljoni juures on? Mingi köömes ju...

Nii et õhtul siis vedelesin niisama omaette....pesin natsa pesu ja rääkisin Swatiga.. Swati otsustas hakata Anu buddyks, sest ta oli minu jutust aru saanud, et Anu on lahe inimene... Nii et Anu, sina oled meil otsustatud... Kätlini buddyt ma ei teagi... No jah, ma ei tea siiani ka oma uut buddy’t. Peaks olema mingi noormees nimega Atil või miskit sellist, aga kummaline on, et ta pole minuga ühendust võtnud....

Pühapäeval siis vedelesin niisama ...ootasin, millal tuleb Jie ja siis saab suunduda kas sinna elevandikülla või ujuma...Aga jah, ta oli haige. Tuli Daria ja ütles, et auto ootab ja kaks inimest saavad ujuma. Poola plikad olid öö otsa joonud ja siis see nende võõrustaja oli hommikul veel nii täis, et oli andnud oma autojuhi ja oli öelnud, et see peab neid viima, kuhu iganes... No ja siis nad kasutasidki võimalust oma asju autoga ajada.. Et meie poole, siis Valgesse Majja, siis hotelli...
Hotell, mis iganes ta nimi oli Narajan Circle lähedal... oli ilus maja... Suure müüri ja väravate taga oli sammastega maja ja suur_suur roheline aed... Bassein oli seal. Päevane olemine maksab 150 ruupiat ja see on tegelt väga vinge kõik kokku.. Sööki saab sinna ise juurde tellida..... Aga mulle piisas basseiniveest ja päikesest, mis hiljem pilvetagant kah välja tuli...Olime kokku vist 3 tundi, millest vist 90% olin vees... Ära minnes avastasin, et läbi veel olin saanud ka trikootriibud nahale...
Kuna ma olin lubanud Flaviole teatada, kus me oleme, siis seda ka tegime ja ka tema lisandus siis meile....Päris lõbus oli.. Ja kui Flavio tuli, sain pühenduda ainult kalastumisele... No ma ju olen vees nagu kala vees.. Kunagi ei saa välja.. See veekogu puudumine, puhta vee puudumine, oli ka mu suurimaks mureks siia tulles...
Aga jah, poolakad on imelikud... Ja seni, kuni me Seth pidi poolakatega olema, siis ma ikka olin ka natsa kaldal ja püüdsin vestlust ikka ingliskeelsena hoida.. Hiljem jäi see töö Flaviole....
Aga see hotelliaed oli ilus... Paabulinnud....Esimest korda elus nägin neid ka kõrgete puude otsas, mitte maapeal kõndimas... Siis värvilsied papagoid, kullilised, tuvid... Ilus muru, palmid...., sinine bassein mustrilise põhjaga...., sammastega massazimajad... Jaa, meil oli seal mõnus vaba ja vaikne olemine....Põgenemine Indiast, tavalisest elust....
Aa, hiljem ilmus sinna veel 4 briti last, kes mulistasid ja mürasid.. Päris armas oli neid vahelduseks vaadata, vahelduseks neile räpastele kasvatamatutele hindu lastele....
Hiljem siis jälle üks kanaburger McDonalsist ja koju..... Väike magus unepuhkus ja õhtusöök. Peale õhtusööki oli Bruce Lee mingi film telekas... Jäime seda vaatama ja juttu ajama, kui Jie juurde tuli mingi india mees, kes rääkis temaga, siis viis meid mingile festivalile. Nagu ma rääkisin on siin iga nädal vähemalt üks usufestival....Seekord siis selelle londiga jumalale, kelle nime ma ei mäleta...

No ja siis ta viis meid mingisse suurde templisse ja me saime mingist eriliste inimeste uksest salakäiku mööda londiga kuju kõrvale palvetama..kes muidugi seda tegi.. Ma arvan, et mul pole londilt miskit paluda. Aga jah, muidu olid järjekorrad jumala kuju juurde väga pikad-pikad, puutaradega ääristatud ja siis turvaväravatega... Ei teagi, palju tundides see ootamine oleks aega võtnud... Aga seal kõrval käis ka edukas turumelu jäätise, toidu, riiete, mänguasjade ja kõikvõimaliku muu müügiga. Vaatepilt oli vapustavalt kirev...Templitele lähemal muutusid müügiletid enam religioosseks ja sisaldasid maiustusi jumalale, jumalate pildikesi, kujukesi, helmeid, otsaesise täpi pulbrit jne.... Igastahes sain ma paaris asjas jälle targemaks.. : oranz täpp otsaees on jumala jaoks, punane palvetaja jaoks. Daria rääkis, et hindud pidid olema nii usklikud ja vajama nii palju festivale, sest nad on väga materiaalsed. Nende palved sisaldavad vaid materiaalseid soove ja ainuke soov on saada raha...
Ja meie saime ka oranzi täpi otsaette.. Nägin ühes templis ka seda, mis tehakse templis sees. Nimelt peale seda esialgset kellahelistamist minnakse ümber jumalakuju taga oleva ruumi, tõmmatakse oranzi värviga jutt seinale ja pannakse pea vastu seina ja palutakse miskit, siis minnakse teise ruumi, kus on järgmine jumalakuju ja keegi annab siis maiustusi, mis jumal on andnud... Selles templis oli niimoodi....

No ja siis läksime koju tagasi. Ma olen tänulik , et sain sellel festivalil osaleda, sest üksi me poleks saanud, aga mulle see mees ei istunud. Ta oli liiga uudishimulik.. tahtis liiga palju teada ja liiga palju näha.. Nimelt pidavat ta olema Jie arst, aga miks ta tuli pühapäeval koju? Miks ta tahtis meie tube näha? Miks ta viis meid festivalile? Üldse käitus kuidagi liiga uurivalt. Me pärast noomisime Sethiga Jie’d, et ta poleks kõigiga alati nii avameelne ja siiralt sinisilmne...Iga hindu tänavalt tahab sinuga sõber olla. See ei tähenda, et sa siis kohe pead olema.... peale selle on nad vahel rõvedad. Rikkad tahavad sind saada rahaga, vaesedbon jälle räpase käitumisega. Ühed kutid lõid Sethile käe õlale tänaval, festivalil... ja üks mingi mees tohutus rahvamassis lihtsalt katsus mu rinda, väga intensiivselt... Aga ma andsin talle täiest jõust kolaka.. Rõve mees....Tõsiselt rõve käitumine....
Räägitakse, et India on suurte erinevuste maa.. Ma arvan, et see võib näida turistile, kes elab iluas hotellis ja näeb ilusaid kohti, ja siis teel ilusatesse kohtadesse näeb tänavate vaesust.. Aga kui kohal olla.. Ma näen ka suuri maju ja rikkaid kohti, aga minu jaoks on nad ikka kõik räpased. Pole ma kuskil täielikku puhtust näinud.. Ja kui nad ehitavad maja, siis see on vaid korra.. Keegi ei plaani seal majas remonti teha või mööblit vahetada.. nii see määrdub... Ja ka inimesed, vaesed on lihtsalt tahumatud nagu ikka vaesed, räpase mõtete ja käitumisega, aga ega need rikkad ka midagi erilisrt pole. Mu arust enamik inimesi on ikka kasu peal väljas... kes tahab valgeid rahaliselt lüpsta, kes tahab lihtsalt sõber olla... Indias on see hindu tehtud, kes sab lubada omale valget naist.. Ta on kõigest üle.. ja kõik austavad teda... Ajalehes lugesin, et hindud peavad ennest ka kõige rassistlikmaks rahvaks. Nende meelest on kõigest üle valged inimesed, pilukad ja mustad on huvitavad ja nendega ehk tahetakse suhelda seetõttu, et nad on erinevad.. Aga nii abielluda kui ka töötajate otsingul eelistatakse valgeid või siis valgema nahaga inimesi hindude enda seast. Neegreid aga peetakse ohtlikeks.... Hindud ise pidavat pidama alamaks pilusilmalisi hindusid, ehk siis neid sealt Nepaali lähistelt...

reede, 25. august 2006. a.
Jaa, ma tean, et teie kõik peate juba nädalavahetust... Mõtted ammu kusagil mujal. Mul aga on homme tööpäev... Ja tegelt ka, siin on naljakas rütm. Kuna paljud sõidavad reedeti ära reisima, siis reede ja laupäev on siin väga vaiksed päevad. Pühapäeval siis tegutsevad kõik... Esmaspäev on ka vaikne.. Ja siis mõnikord toimub ehk miskit teisipäeval, ja siis kolmapäev on see õhtusöök alati ja neljapäeval on pidu nagu aamen kirikus...
Aga jah, kuigi on mul nüüd õigus päevi vabaks saada, ei võtnud ma seekord vabaks. Pole vaja järjest iga nädalavahetus kaugele minna. See väsitab. Ja endale aega ei jää... Sest siin jääb selleks ju vaid pühapäev, kui jääb.. Ja kui siis reisida, sisi tulla musta väinuna ja magmatuna tagasi...Millal siis ennast jälle töökorda saada?
Nii ma siis otsustasin, et see nädal jääb mingi pisem ettevõtmine: kas Pushkari hopping, ujumispäev hotellis või siis küla Jaipuri lähedal koos kõige väga indiapärasega. Nimi on kuulmise järgi kirjutades Tshoki Thani...Kuulsin, et sinna saab ka tavalise linnaliiniga, mis on see sama, millega ma tööle sõidan. Nii et teistele ka bussielamust ja samas väga odavalt kohale...
Aga jaa, ma pole üldse kurb, et homme tööle... Ma olen õnnelik ja käed sügelevad. Mu ülemus on kõigi mu ideedega rahul. Ja nüüd tuleb välja, et mu trükidisaine pole ta kunagi vaadanudki, ja kui nüüd nägi, siis sattus nii vaimustusse...Ütles, et mul on väga hea maitse. Ja andis mulle isiklikult eraldi ülesandena 8 kollektsiooni teha. Ja kusjuures, arvuti kujundusi tahab.. Üllatus-üllatus... Ja kui ma siis väitsin, et arvuti ikka aeglane, siis sain paari tunniga mälu juurde arvutisse....
Nii et jah, asi oli selles, et ta polnud kunagi mu disaine näinud, ja kui nüüd lõpuks nägi, siis veendus, et on head.. Kusjuures, kui ma nüüd analüüsin meie kollektsiooni, siis enamik on minu tooted. Ja siis õlejäänud, kus ma olen osaline 50%-75%. Ja Yogakshilt pole tegelt midagi. Ta on kas võtnud minu idee ja töölistele edasi andnud, Sunita ülesande mulle vahendanud, ja ma olen selle teinud...Või siis oleme sõna otseses mõttes kahe peale teinud.. Ja jah, tuleb välja, et isegi Indias saab teha disaini ilma selle kopeerimisstiilita. Ega muidu mu ülemus kõiki kollektsioone minu teha andnud ja et need oleks tehtud arvutis ja minu enda ideed. See on vist selles firmas midagi uut... Aga jah, uut arvutit ma küll ei saanud, sest need pidid kallid olema (Nüüd ma saan aru, miks siin kõigil jube vanad ja mustad arvutid on, aga uued programmid sees), aga see-eest värskendati siis Aliva arvutit mälu ja zoomi-hiirega.
Aliva oli nii õnnelik, et tänu minule see juhtus. Terve maja käis vaatamas. Ma arvan, et seda hiirt enamikul pole... Sest jah, see oli nende jaoks nii popp...
Aga jah, Aliva on vaid nimeliselt selle arvuti omanik. Tegelt olen ma selle ammu okupeerinud. Yogakshi ja Monika üldse ei tule ligi ja Aliva vaid kord päevas käis kirjutamas meile..
Nii et tööl on mõnus, sest arvuti töötab (muideks, internet on ka palju kiirem...või vähemalt aken tuleb ikka palju kiiremini lahti), minu ideed toimivad.... töö käib... Ülemus andis mulle ajakirju sirvida ja pidime koos poodidesse minema disaine vaatama.. Tundub, et ma olen sattunud aktsepteeritavate kasti...
No ja muidu on ka päris lõbus. Mul seal tööl ikka päris kodune olla. Nalja saab palju. Isegi selle Ansuga saan nüüd päris hästi läbi ja ta ei käi mulle enam närvidele..


Mis veel? Nagu aru saite juba, internet on tagasi. 4 päeva peaaegu ilma...
Siis see, et Alice on väga haige. Hommikul 7.15, kui pesema läksin, nägin Alice’t nutmas Swati voodil... Minu küsimusele, ka ust võib sulgeda, ei märganud nad vastata mitte ühelgi korral, kui küsisin... Seda tegin 3 korda.
Ja 8 paiku tuligi arst.Nagu aru sain, on tal palavik ja ta on nõrk.
Täna ise olin ka nõrk. Tegelt eile õhtu juba oli selline väsimus....
Täna tööl oli jõud kehast justkui läinud ja tundus ka, et kuuman.. Aga kliimaseade ei töötanud, ja nõrkus võis ka väsimusest olla. Eestis oleks ma arvanud kindlalt, et see on ületöötamisest nagu ikka, aga siin ma nagu pole üle töödanud....
Igastahes koju ja oma tuppa ja omaette paranema.. Nüüd olen taas juba ok. Ja loomulikult mõtlen taas, et millal on hommik ja saan disainima taas hakata....:)

Mul on õnneks siiski üks pentsik asi meeles, millest tahtsin teile rääkida. Rääkisin vist juba, et igas kodus on tuba, mjis templi eest. Lisaks on tavaliselt ka igas toas väike nurgake....Minu töökohas on lausa õmblustsehhides sisetemplid... Ja ülemustel muidugi nurgakesed...
Aga ülejäänutel on kas mingid naljakad pildid või mustvalged koopiad mingite olevustega... või siis mingid jumalakujukesed riiulil.. .Kui tööle tullakse (loomulikult teel tööle on ka tavalises tänvapeales templis käidud), tehakse siis oma palve ka töölaua altari juures ära....
Aga Anshu, see plika, kel kõige parem töölaud, parim arvuti ja värviprinter ja skänner.... Temal on arvutis templifläsh... Nii et igal hommikul tuleb tööle, teeb fläshi lahti ja siis hakkab palvetama.. Lööb kella ja kallab roosilehti ja suitsutab viirukit, ja siis puudutab tuld ja kõike mida veel seal teha saab.. Ja loomulikult on see kõik fläshis... Ma sain ka proovida... Ilma palveta muidugi
Nii et innovaatilised lahendused ei puudu ka Indias...


Jah, ja siis ma tahtsin öelda, et ma olen üllatunud, kui paljud mu blogi loevad. Tõesti tore tunne, et nii paljud kaasa elavad. Ja jah, Kerttu, pole hullu midagi. Ära muretse, ma pole siin näljas ega miskit. Ma arvan, et ma pigem võtan juurde.. Ega ma ei tea, mõõta pole siin küll kusagil, sest kaalu ja mõõdulinti pole, ja riided on ka laiad ja lohvakad ja keha ka alati kõikvõimalikult kaetud, aga kui võtta, et spordiks siin mu elu pidada ei saa ja ma iga päev kuni 250 grammi küpsised nahka panen...Siis loogiliselt võttes läheb asi sinna kanti..... Ja kui vaadata, et hindud on taimetoitlased, aga saledusest siin juttu küll teha ei saa...

ny

Meie inimesi

Õhtust, meil siin neljapäev, 24. august 2006. a.
Ma pole 3 päeva netti saanud... Aga noh, mis siin ikka nii väga vesta....
Täna oli jälle tööpäev täis toiminguid... Kui ma siin eile hakaksin kahtlema, kas mu disainidel on tulevikku, sest Yogaksi eiras neid... Siis nüüdseks tean, et jah, on küll.... Aga temast on imelik, et ta tegeleb vaid oma disainidega, ei aita mind suhtlemisel töölistega ja käib Sunitale rääkimas vaid oma disainidest või siis minu ideedest, millel ta idee omaniku jätab mainimata...
Nii et täna helistasin Sunitale ja ütlesin, et ma tahan temaga oma disaine arutada.. Sunita lubas 20 minuti pärast mind vastu võtta..... Aga juba jõudis Yogakshi vaikselt kabinetti libiseda... Naljakas jah, kas ma pean seda kadeduse või rivaalitsemisena võtma?
Aga üllatus-üllatus. Sunita oli vaimustuses ikka päris plajudest disainidest... Mõned olid tema meelest väga head, aga hiljem tulid ülejäänud, mis veel veel paremad.. Nii et ta oli tõsiselt minuga rahul ja mu ideed pidid uued olema... No jah, ega alati ei tasu vaid vaadata, mis teised teevad, ja sedea maha kopida, vaid võib ka oma peaga mõelda... Aga noh, see pole siin popp....
Kuigi jah, ma pean ütlema, et ma olen üsna koba selle tikandi värgi juhtimisega... pole nagu harjunud selliseid uhkeid ja detailseid ja aeganõudvaid asju tegema. Ja siin on see kõik võimalik... Ja noh, mu aju on selle koha pealt veel täitsa kinni. Samas, mul on olemas täiesti rahaline mõtlemine, et kuidas toodet odavalt aga efektselt teha... Tuleb välja, et see toimib ka siin... Nii et kuigi kõik on väga-väga erinev Eestist ja muust Euroopast, on mul ikka kogemused olemas.. .Päris null ma pole. Kuigi jah, see tööprotsess ja käsitlus, selles olen ma üsna algaja siin.. Natuke õnnetu tunne... Häda olen noh... Aga tegelt on see iga algajaga nii.. Kui ikka uus firma.. Ja veel nii erineval maal... Aga noh, ma ju alati tahan maksimumi endalt... Ja ma kohe ei suuda vaadata end nii, et ma pole nii osav kui peaks...
Aga noh, see-eest.. India arusaam „Busy’st” on siis tänane päev. No ma ei saa öelda, et ma oleks logelenud, sest tööd oli kogu aeg, aga kaugel oli see busyst... No nad ei teagi, kuidas efektiivselt ja ruttu teha.. Neile meeldib ühte asja ajada ja siis oodata ja nii edasi... ja igal pool jokutada. Selle asemel, et suure hunniku tödö ära teha, tödö kätet anda, siis järgmise töö kalale asuda, kuni esimese tulemsed kumavad jne.... Aga jah, Yogakshi jaoks oli täna ikka jube busy päev ja tema väsib meil iga päev poolest päevast ära... Nii et ikka see India laiskus ja lodevus, mis igal pool....
Tegelt on see mulle hea. Saan sellest Tallinna närvilisest elus ja alatisest kiirest-kiirest üle.... Igale tallinlasele peaks siinse ravikuuri arsti pool välja kirjutama.....
Ja siis see ka, et kuidas hakkama saada sellistes oludes, kus sõna ei loe ja ajal pole mõõdet ja valetamine pole pahe.. Ja kus elu 50 aastat maha jäänud....
Ma usun et nii mina kui teisaed peaks siit lahkudes igas olukorras super hakkamasaajad olema... Tegelt jah, ma mõtlen küll, et nüüd ma oskaks üsna edukalt tegelda mingitelt Aasia firmadelt disainide ja toodete tellimisega..... Ja see on hea omadus..


Aga ega teid see heietamine ei huvita.... Mõtlen, millest veel rääkida... Hommikuti tööle minnes mulle alati tulevad teemad pähe, mida ma pole puudutanud, aga peaks.. ja iga õhtu on need meelest läinud...

Alice on meil nüüd haige jälle. Lisa sai just terveks ja Suzanne enesetunne on ka parem.. Aga jah siin on haigused normaalne nähtus. Üsna tihedalt käib see välismaalaste juures.. Aga ka täna olid kolm mu lähedast töökaaslast haiged.. Nii et ka igaveses suves on haigused liikvel....

Täna jõudis kohale siis meie maja 9. elanik. Ta polegi Saksamaalt vaid Belgiast ja nimi on Valerie. Noh, kas kirjapilt õige, seda saan siis hiljem teada. Hetkel ma temast muud ei tea, sest kohtasidn teda pool tundi tagasi, õhtusöögil, esimest korda.
Ja siis sain just teada, e Kahe pelglase korteris on mingi pidu. Ma seda paarikest väga ei tea, aga mees on ka traineer ja naine tuli siis selleks ajaks siia tööle.... Eks näis, mis saab, kas lähen sinna või mitte.. Väsinud olen, aga samas oleks see uus koht, kus ma ennem pole käinud...


Aa, ma muideks saan juba päris palju hindi keelest aru. Jaa, ja hommikuti teed joovad mehed tänaval räägivad, et näe, see töötab Siyaramis.....Jah, hämmastav, et nad mu töökohta teavad.. Aga eks see ole sama, mis see, et paljud rickshawjuhid ilma teejuhatuseta ja ennem kui oskaks me oodata, oskavad pöörata meie tänavatele ja selles laburündis ikkagi meie maja üles leida.. Nii et jah, ju me ikka meelde jääme...

Aa, arvatavasti pole ma teile tänavakohvikutest rääkinud... Tegelt, pole need kohvikud vaid ühed musrtad kohad, kus vaiade peale üles on mingi telgikangas tõmmetud. Väga räpane muidugi... Ja siis on mingi ilget rokka täis pikk laud või palju väikseid laudu... ja siis mingid plastmass- või metalltoolid... Ja siis kuskil seal ka pannil sööki tehakse....
Või kui tegemist on teemajaga, siis on lihtsalt üks putka, kus siis teed keedetakse ja siis keegi ämbris klaase peseb.. ja mehed istuvad puupakkudel ja joovad teed.... Mind paneb imestama see, kiuidas inimesed seda kõike nautida suudavad... Aga neid söögikohti on kõik tänavad täis.. Iseenesest, kui selle vaatega ära harjud, siis on üsna kodused.. Kui seda rokka poleks, siis võiks seal ehk süüagi.. Aga Indias pole komme olla puhas... Vaesus ja puhtus ei tohi kokku käia... Lubamatu lausa... Ennekuulmatu...

kolmapäev, 23. august 2006. a....ei tegelikult kella järgi juba neljapäev.
Kui ma ausalt tunnistan, siis nagu polegi miskit rääkida. Elu saab vaikselt rööbastesse...
Täna sain esimese palga... Tööl tegin hoogsalt tööd, nii et tõesti, millekski enam aega ei jää. Internetti ei jõuagi... Kuigi jah, täna oli nett tegelt maas.. Juba eilsest tegelt... Aga jah, teha on ilma selletagi nii palju. Ja see on hea...
Nii et tööl hästi. Ainuke asi, et ikka võitlen oma arvutit. Mitte, et ma teeks seda põhimõtte pärast, aga ma tõesti ei saa pisimatki asja ilma selleta teha. Näiteks koopiamasin teeb ainult halli pinda. Selleks, et saada mingist asjast koopiat või mingist pildist suurendust, tuleb see sisse skännida, siis Photoshopis hästi kontrasti panna, ja siis ehk printer suudab miskit ära teha.....
Sumit lubas küll, et arvuti tuleb, aga samas küsis, milleks mul seda enam vaja läheb, et nüüd ju tuleb praktiliselt töötada.. Kas disainimine pole praktiline? Ega mina neid kangamustrite kujundusi teha ei taha.. Mul ikka kästakse seda teha.....Ja kui muud praktilisemad tööd on antud tegemisse, aga järjekord on pikk, siis on ju hea, kui ma suudan aja kokkuhoius midagi „mittepraktilist” vahele teha...
Õhtupoole arvasid tüdrukud, et kuna arvuti on liig aeglane, siis seetõttu ja ka Sumiti ärrituseks, läksin tema arvutisse tööle. Sain vaid paar minutit olla, kui ta avastas.. Küll ta sõimas Yogakshit....... On ikka nõme mees....Kõiki sõimab... Õnneks mind mitte....
Ja muud tööl ei juhtunudki....

Õhtul käisime Pear Palace’ hotellis taas õhtusöögil. No ma söön kodust toitu, nii et võin ka hiljem minna...Tegelikult võtsin pärst ühe banaanilassie. See on alati hea nii maitselt kui tulemuselt.....
No ja siis tutvusin uute tulnutega... suhtlesin vanadega, kes olid vahepeal reisimas olnud, siis ka nendega, keda lihtsalt paar päeva ponud läinud, ja siis jätsin hüvasti Laimine’iga... Selle chilli multatist sakslasega...
Ja siis ikka käis jutt reisimise teemadel ja millist sõitu nädalavahetuseks valida.... Noh, ma pole ikka targemaks saanud. Jadhpuri ja Uidapuri ei soovitata ka minna.. Nagu ka Jaisemer’i ja Coasse.. See vihm teeb asja ohtlikuks.. Nii et variant on Pushkar või mingi küla Jaipuri lähedal, kus saab elevandisõitu teha ja india tantse nautida... Või siis saab ka shoppata, sest ma pole korralikku shoppamist Pink Citys teinudki.. Vaja otsida, kus saaks lihtsat t-särki, siis ilusaid salle, kangast kotti, öösärgi moodi asja reisuks ja vannituppa minekuks.... wc-paberit ka..
Või siis võiks ujuma minna, kui Jie leiaks koha, kust saaks ujumistrikood....

No ja nii see õhtu läkski. Koht on seal väga ilus.,.. ja mida aeg edasi, seda mõnusam on niisama inimestega rääkida.. Vana olija on ikka kergem olla kui uus tulija....
Ja meie plikad ka varsti juba siin.. Eeldavasti siis teisipäeva varahommikul....

Teispäev, 22. aug. 06. a.
Millest siis täna rääkida? Alati on esmaspäev-teisipäev sellised päevad, mil miskit erilist ei sünni..Aga samas hea ka, siis mulle tuleb pähe jälle niisama Indiast kirjutada.....
Eile, mis ma veel eile tegin...? Aa, Yogakshi teatas eile hommikul õnnelikult, et talle organiseeritud peigmehekandidaat pidi olema superilus... Ja temagi elab taas Ameerikas.... No ju talle siis otsiti sellist meest, kes ta siit minema viiks.. Aga ikak hindu, nagu eelminegi... Nüüd siis vaja veel, et kutile ka ta pilt meeldiks.. Ja siis läheb helistamiseks.. Ja kui jutt ka sobib, siis pulmakellad.... Aga mine tea, äkki Yogakshi pilt ei sobigi.. Pealegi, pidavat poiss pikk olema – umbes 170cm( :D jube pikk küll.......) ja Yogakshi muretseb, kas kuti jaoks ta äkki liiga väike... Ta on selline piskie, kaenla alla mulle ja kaalub 41 kg.
Mis muud? Aliva teatas täna ülemusele, et lahkub töölt. Ülemus oli endast väljas... Edasi ei tea, Aliva lubas õhtul mulle helistada, et siis saab rahus rääkida.....
Tööl juhtus olema aktiivne disainimise tööpäev. Ma päris rahul. Sain esimesed enda näidised tikkimisse viidud.... Ja disainisin veel ühe keeruka trükidisiani. Homme vaja paar detaili muuta ja siis läheb raami tegemisse, samal ajal mõtleme me välja värvimaailmad....
Aga jah, ma olen õnnelik. Töö hakkab sujuma ja ma iga päevaga aina tegusam ja kodusem. Homme pidin palga ka kätte saama ja AIESECI viitsepresidet pidi minema mu bossiga jutuajamisele teemal raha, vabad päevad ja minu arvuti..... Sest jah, ma ikka veel kasutan Aliva arvutit, mis nüüd juba minu omaks kutsutakse... Monika ja Aliva käivad üldarvutit kasutamas ja Yogakshi lunib teiste käest nii 10 minuti kaupa kasutusaega....

Aga jah, ma olen rahul, ma disainin, näen tulemust, suudan muuta oma oskusi vastavalt firmale, ja isegi ülemus leiab minu jaoks aega.... Saaks veel selle vabade päevade asja korda...
Nii mis veel? Hommikul ärkasin varem üles, et oma jutuke ehk lõpetada.. No te ei kujtuagi ette, kui palju aega nõuab nende juttude kirjutamine... Ja ku aeganõudev on fotode laadimine blogisse: kui nett katkeb kogu aeg kasvõi sekundiks, tuleb uuesti google’isse logida, siis seaalt edasi oma blogisse, siis India blogilehekülg, siis lisamise lehekülg, siis foto lisamise lehekülg, siis jälle salasõnad... Ja kui mingi hetk korrakski net kaob, siis mul vaja jälle kõik algusest peale teha.. Ja net on aeglane.. Seetõttu ma msn-is üldse pole.. Et kui tahan blogisse miskit panna, ja siis veel kontrollida oma 3 meiliaadressi üle... siis lihtsalt ei saa. Ühte asja annab korraga teha.. Ja kui siis veel tööasju netist otsida...... Ja veel hullem on diasinimine, siis peavad kõik muud programmid kinni olema....

Noh, ärkasin siis varem ülesse, aga vannitoa uksel kohtasin Swatit. Tema tuba läheb läbi vannitoa...Kummaline jah... Ja iga kord tuleb mõlemad uksed sulgeda... Kui ta seal läbi ei pääse, sest keegi on vannitoa hõivanud, siis on tal ka tagauks, mis viib ümberkäiguga maja sisse tagasi. Mul on ka see uks.. See oleks nagu kitsas rõdu, mis ümber poole maja jookseb... Aga jah, Swati küsis töö kohta ja siis ma rääkisin... Ja siis küsis Anu ja Kätlini kohta.. Anu Rajamae pidava olema india nimi. Swati tahtis teada, kas Anu on hindu.. Ei, Anu on Rajamäe ja meil pole „jott” mingi „dz”.... No ja siis ma pidin kirjeldama Anu ja Kärtlinit.. Ja siis mainis Swati, et oli arvanud alati, et ma olen mingi tõsinie inimene, aga kui ta mind esimest korda nägi, siis ei viinud mind ja mu eelnevat hoiakut kokku. Noh, olen ja üsna tõsine ja nõuan täpsust, kui asi puudutab tööd... (Ja seda nõudsin ma ka neilt, aga nad ei suutnud kuidagi seda täita... Nüüd tean, et see on kõikide hindude viga....) Vabal ajal mitte.. Nii et jutlesime seni, kuni Flavio oma uniste silmadega, mis kinni veel olid, vannituppa maandus... Ma pidin ta välja viskama... Aga õnneks ei sain lõpuks ka ise pesema.. Ja pärast läks teile jutukese kijutamisega kiireks...
Mis siis Flaviost? Temalt oli eile küsitud bussis, kas ma olen ta naine... Ta oli muidugi kiitnud jutule takka... Jah, naljakad mõtted hindudel.. Aga loomulikult on targem takka kiita. Siis vähemalt enam edasi ei uurita...
Aga minult küsis kontrolör eile bussis, kas ma olen üliõpilane, ja müüs mulle 1 ruupia võrra odavama pileti..... a
Ja siis üks kunstitudeng tänavalt tahtis mulle giid olla, millest keeldusin, seswt ma oskan kõll ise kojhu minna... lausa kasutan tavalist bussi...
Ja siis üks teine kutt hiljem jalutaski minuga niisama kaasa. Tegelt tahtis teada, kas ma olen Indiast (Mis see küll tähendab? ). Vastasin, et ma pole hindu, aga jah, ma Indias... Ja siis uuris, miks ma hindude riideid kannan... no ja nii edasi... Aga jah, ma otsustasin eile peale tööd natuke maailma uurida ja tulin üks peatus varem maha, et proovida, kust kaudu koju saab.. No et natuke rohkem aimata seda kanti.. Mõnus oli. Tee tuli kokku sama pikk, aga Need tänavad olid tühjad ja seega saab vabamalt liikuma – ei pea kogu aeg valvel olema, et keegi alla ajama ei hakka. Ja tänavad olid ka puhtamad... Aga noh, ostm pean ikka oma kodutänavalt...... See on suur turutänav.....

Ja ausalt öelda polegi mul teile muud kirjutada... Õnneks tuleb õhtusöögi aeg peale....

Söögiaeg sain teada, et ma saan pooled laupäevad vabaks, ja mis ma messi aeg üle teen, need päevad saan hiljem tagasi. Nii et jah, saan reisida. Ja iga nädal ei tahagi siit minema.. Väsitav on see reisimine tegelikult. Pärast oled mitu päeva nagu laip... Ja siis tulevad kohe jälle igasugused õhtused koosolemised... Ja millalgi peaks õppima kah nagu ja pesu pesema....
Nii et jah, kes ikka tahtis ja planeeris, ja kes nüüd nagu äkki avastab, et selle aasta jooksul tahaks veel Indiasse tulla, siis andke teada, mis ajal. Ma saan siis oma vabu päevi planeerida pikemaks sõiduks kuhugi... Aga nagu ma olen, jälle see täpsuse tagaajaja, siis ma tahaks seda ette teada, sest kui nagu spontaanseks minemiseks läheb, siis ma võibolla ei saagi minema... Või kui keegi pole oma soovist ja reisisuunast teada andnud, siis ma lihtsalt reisin siin koos välismaalastega need reisid... Himaalaja (10 päeva ehk siis kaks nädalavahetust ja nende vahelised päevad) peaks kõige varem ette võtma, sest öösiti on seal ikka külmem...ja siinne suvi hakkab läbi saama... Ja siis Pakistani piiri ääres asuv Jaisemer oma kõrbega (reede õhtu kuni esmaspäeva hommik)... ja teine suur ettevõtmine oleks Goa. See pidi väga ilus ja turistilik olema... Tõeline paradiis Lõuna-Indias ookeani kaldal... Sinna peaks ka 10 päeva planeerima, aga kuna see on soe koht, siis võib sinna kasvõi detsembris minna.... Pelaegi, praegu ongi ohtlik –igasugu orkaanid võivad mousooni aeg ringi liikuda..
Aga jaa, kes tahaks Himaalajasse, see andku teada, muidu jäävad vaid väiksemad sõidud minuga... Udaipur ja Japur pidid ka ilusad olema.... Neile piisab jälle reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Pushkari teen ma ise lähimal ajal ära, see on ühe päeva retk...Pidi olema väga vinge shoppingukoht. Isegi minu firma reklaamib Pushkari turu pealt ostetud riideid oma kollektsiooni osana...
No ja Mumbaid ja Delhi saan ma siis koos firmaga ära näha.... Mumbai üle olen küll õnnelik. See on ka kauge koht, pea 1900km....., ise sinna ei jõuaks... Aga samas on see India kõige võimsaim linn... Kolgata jääb kahjuks ära....
Ja siis võiks veel päevaks minna kuhugi loodusparki elevante ja tiigreid vaatama... Loodame, et maod on peitu pandud....

Ok, ma nüüd Flavio ja Lisaga MR. Beansi... See on üks vingemaid ajaveetmiskohti siin..

Taj Mahal

esmaspäev, 21. august 2006. a. Hommik. Eelduste kohaselt on mul 15 minutit aega, kuni Flavio omadega valmis saab. Tal läheb alati nii kaua aega... Nagu plikad, kes teevad make-up’i.

Aga siis pühapäevast, mis algas juba laupäeva õhtuga, minekuga bussile.
Buss läks siis 11.00 bussijaamast ja planeerisime öö bussis veeta. See on kõige parem lahendus, kui tahad reisida, on vähe aega ja samas hoiab nii kokku ka ööbimise raha.....
Läksime siis nn delux bussiga, mis siis tegelikult nii luks polegi... Väljast jah ilus ja valge, aga ega seal muud pole... ööseks pole aga konditsioneeri vaja, kui aknad lahti, nii et sobis...

Naljakas on see, et neil on ka linnade vahelistel pussidel nn ukehoidjad, kes kõõluvad ja karjuvad sihtkoha nime. Ma mõtlesin küll, et mis ta karjub, me bussijaamast juba nii kaugel, aga ei, tuligi üks mees ummikust peale.... Mingi bussidevaheline ummik. Jaipuri liiklus pole mõeldud busssijaama jaoks....
Noh,ja siis magasimegi mingi aeg. Tegelikult oli see selline väikeste pausidega magamine. Buss tegi mingeid metsapeatusi vahepeal, aga õnneks polnud nii täis, et uinimeste liiklemine oleks häirinud....

Tegelikult on olemas halvemad ja paremad bussid. Halvemast räägin hiljem, paremad on konditsioneeriga...ja mõnedel on istmete kohal ka magamisasemed, nagu ma aknast nägin....

Ja üks asi veel, enne kui Agrast rääkima hakkan. Nimelt meie Lisal on nüüd need kõhutuurid peal ja kuigi ka tal olid piletid ostetud, pidi ta vahetult enne minekut otsustama üksi koju jääda... No ja siis see bussi kontroller-ukselkõõluja ei tahtnud kuidagi arusaada, miks meil 5 piletit ja 4 reisiat. Et kuigi me oleme selleg rahul, ja mis peaks olema siis piisav vastus, ei tahtnud ta sellega leppida. Ja põhjendus, et üks on haige, pole indialase jaoks arusaadav.

Agrasse jõudsime 4.30 hommikul. Õnneks olime kõik selleks ajaks üleval... Kuigi jah, buss pidi vaid Agrasse sõirtma, sõitis ta jälle kuhugi edasi (Nagu mu lennukigagi oli). No õnneks keegi pakkus meile välja, et kas tahate maha minna, ja siis saimegi teada, et Agra.
No jube pime ja vaikne koht... Anult hulk rickshawjuhte... Aga see keegi, kes ka bussis oli, küsis, mis me tahame teha ja kuhu minna.. Kõik pakuvad ikka hotelle... Aga meil oli plaan Taj Mahali näha päiksetõusel... Nii et me tahtsime transporti ja kõik.. Busse ei läinud ja jäi üle vaid rickshaw.... Tänu sellele mehele saime öö kohta jube odava hinna. Ühel oleks läinud 50, 4-l näo pealt 20 ruupiat. Siin nimelt naljakas süsteem, et hind sõltub inimestest......
No ja siis rickshaw ja minema... Pime oli... Mõtlesime küll, et öö kohta kahtlaselt odav hind ja et mine sa tea... Aga ei, sildid näitasid ikak Taj Mahali poole ja mingi hetk peatusime pisikese ringtee kõrval ööpäev läbi lahtioleva poe ees. Poemüüja, kes välja tuli, teatas, et läänevärav on siin lähedal. Tahtsime siis sinna. Läänevärava juurde aga päris ei saanud. Mingid politseinikkude moodi mehed, kes käru peal magasid, edasi ei lasknud.. Suure keelebarjääri tõttu me sellest kohe aru ei saanud, aga lõpuks me eeldasime seda ja kobisime maha...ja hakkasime mööda pimedat tänavat sinna suunas minema... No kui juba politseinikud nii ütlevad, ju siis nii ka on...
No tühi tänav...vaid ahvid jooksid kuskil ringi.... Ja siis olidki äkki suured müürid ja igasugu tornikesed. Ju siin lähedal see Taj Mahal ikka on... Kummaline, olime kõik uskunud, et see on kuskil tühja välja peal linnast väljas... Aga noh, see on ju India, siin pole selleks ju ruumigi... Kõik peab ikka üksteise küljes kinni olema...

Õhtu käes, hakkan siis edasi pajatama seda Agra lugu.
No ja siis me jõudsimegi tohutu väravani, mis kinni oli, aga kus sees üks väike luugike lahti. Sealt tuli mundris mees välja ja teatas, et väravad avatakse kell 6. Meie wc-uuringule vastas, et see avatakse kell 7 ja see on seespool.
No egas siis midagi... Kuhu meil ikka minna? Leidsime enda jaoks esimesed tänavapingid Indias. Istusime siis maha ja kes siis tegi mingit värskendustööd ja kes siis luges Lonely Planetit ja kes näksis küpsis.. Näksisime vist ikka??? Ega tegelt ei teagi, sest läheduses olid koerad ja see on ka esimene koht, kus ma neid kardan, st mine sa tea, äkki neil on marutaud... Ja kui nad on näljased, siis on parem kotis mittemidagi söödavat omada....
Aga üle te pingile tuli mingi mees istuma... Ei tea, kas ka ootas... No ja siis hakkas juba hindusid liikuma... Üksikult ja siis oli üks suur kari ratastel mehi, kes valgetesse linadesse mähitud.. Need on mu meelest vaesed töölised.... Vaesekesed, kuskil 5 paiku hakkavad juba tööle minema...
No ja mingi hetk tuli see mees üle tee pingilt meie juurde ja pakkus ilusat päikesetõusu vaadet... Taks oli 150 ruupiat näo pealt.. No mingu metsa! Juba tavaline pilet Taj Mahali on röövimine mis röövimine ja muud selle kohta öelda ei saa – 750 ruupiat. Aga noh, ma olen juba kohal, mis teha siis....
Aga mehe saatsime kuu peale... Poole tunni pärast hakkas aga hing kripeldama ja mõtlesime, et lähme vaatame mehe näidatud suunas, et äkki ikka näeme päikesetõusu. Kell 6 on päike kindlasti tõusnud juba....
No mees tuli järgi, algul põhjendusega, et jalutab niisama, siis seletas, et me ei pääse sealt edas, aga tema pääseb, sest ta töötab seal...ja lõpuks, ma ei tea isegi, juhtus nii, et päikesetõus näkku oli 20 ruupiat...Nojah, me kohalikud ju...;) ei lase enda lüpsta...
Mees viis meid mingi teise väravani, seal sussutas midagi värvavahtidega... Ja olimegi ilusas aias müüride vahel... Ja aina edasi ja edasi...Kuni oligi vaade üle müüride Taj Mahali valgetele kuplitele... Noh, sel ajal oli muidugi väga pime ja väga seda valget ei näinud, aga võis kujutleda.....
Mees kasseerisr raha ssse, ja ütles, et läheb järgmisi turiste otsima. Tema „kontor” oli siis tegelt hoopis aed, ja ta oli aednik. Taj Mahali aednik....
Aed oli fantastiline...Kõiksugu meie toalilled ilutsesid igal pool, siis kõikvõimaliud ilusad puud ja põõsad... Osa aiast oli kaetud aga võrguga, sest ahvid elutsesid seal ja... Ja ahvide eest peitmiseks siis olid osad taimed kaitstud... Aa, ja siis oli mingi kummaline karje, mis hakkas korduma... Paabulinnud.. Kahjuks ei saanud neid metsikutena näha.. Küll aga hiljem nägime karjade viisi rohelisi papagoisid.. Nii lahedad! Ilusad teised... No on ikka maa, mida loodusega õnnistatud...
Siis tuli mingi mees karja hispaanlastega.. No ma usun, et neilt kasseeriti kindlasti 150 ruupiat näo pealt, kui mitte rohkem. Need olid sellised siirad turistid.. Aga noh, me kõik saime oma pildid tehtud ja näha, kuidas vähem kui poole tunniga saab kottpimedast valge..Ja kuidas kuplitel valgus muutub....Seda enamik näha ei saa, ega teagi ka, et siia nii võimas aed peidetud on.
Kui tagasi väravasse jõudsime, siis oli seal juba kari turiste.. Valgeid...
Siis sain teada ebavõrdsusest: hindud maksavad selle eest vaid 20 ruupiat, kui meie 750!!!!!
No jah, meile anti tasuta pool liitrit mineraalvett ja kilesussid templi jaoks, no ja siis värviline pilet ka, millega saab veel 5 vaatamisväärust ühe päevaga ära vaadata... Noh, nimesid ja asukohti piletil piltide juures ei olnud, aga üks oli siis Delhis, ja ülejäänud arvatavasti üle maa laiali.. Nii et kindlasti poleks üle kahe saanud ka hea tahtmise juures vaadata.. Nii India moodi.. Lubada, aga tegelikult seda täita kuidagi ei saa..Pole plaanitudki....
Noh, siis oli mingi silt, et mida kõike ei lubata kaasa võtta... tegelikult võis vaid rahakoti ja fotoka ja antud veepudeli kaasa võtta.. Noh salvrätid ehk ka...
Algul ei saanud me sest aru, ja mõtlesime, et jälle mingui rahanipp, et sees on kallis söök ja kui muud üle ei jää, siis ostad... Aga hiljem mõistsime, et ainult nii saab Indias midagi puhtana hoida. No kuidas sa hindule seletad, et maha ei tohi visata? Aga kui midagi pole visata, siis püsibki puhas. Ja Taj Mahal on India puhtaim paik. Raudselt. Nii puhast ja korras kohta annab otsida...
No ja siis on siis seoses selle terrorismiga igal poole hakanud tekkima mingid turvaväravad ja asjad...
Lugesin just kuskilt ajalehest, et mingis piirkonnas korjati kõik välismaalased kokku ja transporditi Delhisse. Suures pommihirmus... Ma arvan, et see mingi põhja-ala oli...

Taj Mahal oli siis Punaste paksude müüride ja väravate ja majakestega piiratud... Ilus suur valge Moshee.... No ma pean tunnistama, et ma olin vähe pettunud. Esiteks olin ma kogu aeg uskunud, et ümber on tühi väli...mitte aga park...ja siis veel ka linn... Ja teiseks, kui ühest kohast nii palju ilusat räägitakse, siis ootad juba ette liiga palju.. Minuga vist juhtus see siis siin.....Samas, olin positiivselt üllatunud ümberasuvast pargist ja Taj Mahali taga asuvast vaatest. Nimelt ehitise tagant jookseb Yamuna jõgi....
Aga jah, pettusin tõsiselt isevaatest. Isegi eelmine aasta Tatarstanis nähtud moshee oli sees mitmeid kordi ilusam ja sama suur.....

Aga noh, Taj Mahal, üks maailma suurimast imest, siis ära nähtud...Ja India pole koht, kuhu igaüks reisb ja ilma vaevata.....
Kuna olime tulnud päikesetõusuks, oli kella 7-ks juba kõik vaadatud, Kell 8 olime juba väsinud, ja ma magasin ühel pingil 9-ni, aga see kuramuse muuseum, mis selle raha eest pidi veel saada olema, avati alles 10 ja meil oli selleks ajaks juba liigagi siiber. Püüdsin küll rohelisi papagoisid enda juurde meelitada, aga ei läinud läbi...No ja kaua sa niisama passid...
Hiljem selgus, et selles muuseumis on vaid ehitusplaan ja muud mitte midagi. Nii et ei jäänud millestki ilma...
Otsustasime minna Agra peale busssipileteid ostama ja sööma.. Ja siis kohe siit minema.... Ei olnud isegi kindlust vaatama minna..
No sel päeval tegin ma oma elu suurma tingimise, ilma et ma õieti oleks aru saanud. Üks mees püüdis mulle Taj Mahali pildiga T-särki müüa, ja seda 300 ruupia eest... Ma suutsin oma ükskõiksusega 50 ruupiani alla meelitada.. Nii 20-ruupia kaupa..Ja see ei läinud üldse mitte ruttu.. Aga jah, mul polnud ikka huvi. Oleks ma huvi üles näidanud, oleks selle vast 40-ne või isegi 30-ga kätte saanud... Aga jube jah, kuidas nad siin turiste lüpsavad..Kohaliku seisuses olemine on lihtsam.. Kuigi jah, siis on ka rahakott väiksem.... Samas, täielikult kohalikku hinda ma ikka ei saa, sest mu nahavärv valge. Muuseumites loeb vaid see...
No otsustasime üles otsida hotelli, mida Lonely Planetis ilusa vaatega restorani kohaks ninmetati.. Leidaimegi....Peale suurt võitlust kohalike kaubitsejatega. Ma arvan, et iga inimene Agaras püüab teistel nahka üle kõrvade tõmmata.. Siin ju turistide pealt teenitaksegi....Aga kui on tegu internetikohvikuga või ilusa vaatega, euroopa toiduga ja normaalse hinnaga kohaga, siis mul pole midagi nende siiberdamise ja teenindamise vastu. Nimelt sõime siis hommikut kohas, kust oli katusevaade Taj Mahalile.... Ja hommikusöögiks banaanilassie, tomati-juustu omlett ja nat – teatud tüüpi india leib(st mingi järjekordne variant soolasest pannkoogist)
Jah, vaade oli ilus, toit oli hea, teenindus normaalne ja sõbralik, kliendid ainult valged.. Päris mõnus...Ja see kõik vaid 80 ruupia eest!
No ja siis väike hinnavõitlus rickshawjuhtidega..... Ja tee deluxbusside peatuskohta.. ...See rickshaw suutis küll iga paarisaja meetri peale välja surra, aga meil oli aega küll... Kohale ikka jõudsime.
No see hotell siis, kus delux buss pidi väljuma, oli küll olemas ja ka infopunkt, aga kui piletid olime ära ostnud, siis äkki kamandati meid rickshaw peale, öeldi et probleem, ja et maksavad ise rickshaw....ja nagu ikka meile miskit ei seletatud.. No kuna piletid juba ostetud, siis pidime kaasa minema. Hiljem saime teada, et tavalisse bussijaama ja tavalise bussi peale... Ja see polnud bussijaam vaid katusealune, kus igaüks vaatas, kus istus ja magas.. Ilma wc-ta muidugi ka......
Üks mees oli siis piletimüügi punkt ja info korraga. Ta laud oli põhimõtteliselt tänaval, tool kaetud froteerätiga, kõrval tuulik... Ees kaustik.. Ja oligi selle mehe töövahendid..
Kuidas me vihkame seda, kui meid igal pool käsitakse istuda ja oodata. Meil on ju 45 minutit aega!!!
Aga jah, varsti olime tagasi, sest Agra on kõige räpasem, vaesem ja mudasem koht.. Ja kõik tahavad sulle kogu elu kaela määrida ja sellisest sõnast nagu „ei” taha aru ei saada...
No ja siis kui me seisime ja bussi ootasime, tuli üks poiss meile madu müüma!!!! Seepeale meil igasugune viisakus kadus ja me karjusime, et kadugu minema....Vaatamata sellele karjumisele võttis sel poisil tükk aega aega, et aru saada, et me ei taha osta...
Lõpuks buss.....Kobisime sisse, võitlesime natsa oma kohtade pärast.. Ja nagu ikka peatus buss veel mitmes kohas enne linnast lahkumist. Õige vasrti oli juba vaheread seisvaid ja maas istuvaid inimesi täis.. No ja kujutage etet, seebuss otsustas veel 2 tundi kauem sõita. Nii et 230 km võttis kokku 7 tundi. Kujutage ette seda räpases ja ilma kliimaseadmeteta bussis istumist, kus igaüks püüab sul seljas elada... Päike kuumab.... Ja seda enam peatusi puhkamiseks tehakse.. ..Buss sõidab vist 30 km/tunnis, sest miks muidu 1,5 tundi hiljem vaid 30 km sõidetud... Tegelikus tasubki Indias liiklemisel arvestada, et 100 km = 3-4 tundi.
No tegelt on ned pukepeatused metsapeatused.. Aga noh, meestele, naised ju tee peale ei lase... Jälle ebaõiglus.

No ja siis vahel võetid toidukaubitsejad peale, kes siis ämbrist näpuga ajalehepaberile mingit kraami puistasid, mis tükeldatud seente moodi välja nägid...sibulat lisaks...No ja loomulikult oli bussil ju ruumi veel lisareisijatele.. Mehed osad olid küll katusel, aga naised ja lapsed ronisid bussi ja leidsid, et küll istujad koomale tõmbavad. Ma olin vist bussi ainus reisija, kes koomale ei tõmmanud, ja ei lasknud ma ka omale selga või põlvele ronida ega käevarrel elada.. Kuri olen jah. Minu tohutust hellusest pole siin midagi Indias enamjärgi ja olen sama paha kui nad ise on.. Neil pole ka mingit kasvatust. Vaesemad hindud on ikka väga kummalised....

Mingi hetk, kuskil kell pool 8 õhtul, jõudsime ikka Jaipuri....
Oo Jaipu!!! Kui ma enne sinust väga ei pidanud, siis nüüd võin öelda, et sa oled väga ilus linn: suurte tänavatega, roheline ja puhas, ilusate ehitistega... jaa, nüüd ma saan aru nendest nn reklaamidest: ”Green and clean Jaipur”. Või siis sellest, et öeldakse, et Jaipur on ilus linn, vaikne ja puhas...
Peale selle, Jaipur on ikkagi city. Kui Agra võib eestlasele oma rahvaarvuga ehmatavalt suur olla 1,3 miljonit-, siis Jaipur on ikka üle kahe korra suurem- ja ikka uhke linn. Agra on ikka nagu üks must, räpane, katkine ja vaene küla...Kole-kole koht. Nüüd saan aru, miks Marsha oli kirjeldanud seda kui Shitty Place...

Muideks, seal tõepoolest ka perekonnad elasid taimedest punutud hüttides, naised istusid oma saridega maas.. Ja mitte need polnud kodutud ja kõige vaesemad.. need old pealtnäha puhtad ja korralikud inimesed....


Kodus oli nii hea olla, pesta ennas, panna puhtad riided, süüa ja magada... Mmmmm....




Esmaspäev tööl.. Noh, midagi erilist - tegelesime oma ülesande kallal, päeva teises pooles pidin kuus rõivasetti, omal vabal valikul kokkupandud (t stilistikat tehtud ka), pildistama. Mingle tulevasele potentsiaalsele euroopa kliendile tutvustuseks. Siis juhtus, et pidin veel riideid kellegile pildistama.. .Siis Alivale mingeid sisustuse asju.. No nii, leiti, et ma teen nii häid pilte... .. Siin see levib kulutulena.. Nüüd ei palu keegi Anshult pilte... No nii halbu pilte pole ammu tehtud nagu siin tehti... Ega see kaamera ka suurem asi pole, aga ikka püüan anda parima.. Ja vähemasti on mul sehkendamist.... Ma arvan, et valisn ka päris head komplektid välja....
Esimest korda pean ütlema, et päev lendas. Kui kõik päevad oleks sellised!
No ja siis pidi AIESEC-i viitsepresident minu tööpäevade osas firmaga rääkima minema, aga firma oli samal ajal helistanud Siddharthile ja teatanud, et tahavad temaga rääkida, sest tema olevat olnud lubaduste tegija ja vahendaja.. No õige küll, aga ma ei usalda seda tüüpi. Ta on liiga möku...... Noh, vaatame, mis saab... Aga ma tulin siia maad nägema ja puhkama, eelnevast elust eemale saama, mitte taas ületöötama... Seda oleks ma Eestis palju mugavamalt teha saanud.....

Näis-näis, mulle ieenesest firma meeldib, aga kui asi ei lahene, eks siis vahetan firmat. Mis mul üle jääb..
Mis veel? Ma pean tunnistama, et hiinlanna-jaapanlanna nime kirjutasin teile ikka valesti. Õige nimi on Jie... Ja täna sain teada, et Sethi õige nimi polegi Seth. See on mingi lühend perekonna nimest. Muidu tal mingid muud nimed.. Aga jah, Seth on tagasi ja ma olen õnnelik. Mulle selle Alice-Suzanne jutuvadin hakkab pindadele käima. Pole mingi sõbrannataja tüüp. Ennem meeldib poistega aega veeta.. Nii et mul Sethi tagasitulekust hea meel. Ja loomulikul mul hea meel, et ka tema hindab mind ja Lisat enam kui teisi....
Homme on suurpäev. Meie tube hakatakse koristama. Seda pole Sethi siinoleku ajal juhtunud. Ja ta on siin üle kahe kuu olnud. Flavio arvas, e seda tehakse aasta-aja vahetumisel. Ja kuna Indias on vaid 3 aasta-aega, sis juhtub „suur koristamine” aset vaid kolm korda aastas...

laupäev, 19.august

Jaa, eilsest hakkas mul juba uus kuu jooksma siin. Ja tänasest hakkas jooksma 5.nädal tööl...
Ja just nüüd siis toimus midagi. Nimelt peale kella 4 kutsuti mind Sunita kabinetti nagu lubatud. Ja esimene tund selgitas Sunita mulle muude tegemiste – allkirjade panemise igale poole- vahele, miks tal polnud aega minuga tegelda, ja et kõik on tema süü, et mul tööd polnud korralikult. Et tal oli palju tööd, ja et tegelikult ta noorem õde sünnitas ja laps oli algul siis seal kastis ja et siis nüõd on tal ikka auk südames, ja seetõttu on palju arstilkäimist jne. No see kast...ma arvan siis, et oli enneaegne sünnitus..... Mis muu kast saab see olla...
Kui Sunita ära käis vahepeal, siis tegid kõik mulle nägusid... Nimelt on ta kabinet klaasseintega igast küljest... Ja nii kõik siis mulle nägusid tegidki... Lõpuks saab Krõõt tööd...
Rõõmunägusid ikka...:)
Ja siis hiljem kutsuti ka Yogakshi ja me läksime showroomi disainima. Showroom on selle maja ilusaid koht ja tõepoolest ilus... Ja seal on suur laud ja üldse üsna mõnus.. Kui veel teed ja pähkleid katuuakse...ja kõik fantastiliselt muinasjutulised ja ilusad asjad on ümber... Aga nii sai poole viiest pool üheksa... Isegi suur ülemus käis küsimas, et kas Krõõdale liiga ei tehta, aga Sunita vastas minu eest, et Krõõt naudib disainimist... Aga jah, pool üheksa läbi teatasin ma, et ma enam ei saa...Mul kell 10 läheb buss Agrale... Yogaksil isa ootas üle tunni maja ees... Yogakshi aga ei julgenud lõpetada... Noh, selle eest sain tema autoga koju... Siis teenritelt nurusin veel õhtusööki... Siis peapesu, nüüd kiire jutuke...ja siis bussile. Kott oli õnneks pakitud...
Aa, Mr. Katta käest sain mingit üsna söödavat magusat asja.. Mingid valged pallikesed olid kokku kleepunud suuremateks pallideks ja nii siis saigi neid süüa... Nagu pisikesed lumekuulid... Maitselt natuke meie Maiuse moodi... Ja siis käis mingi mees, kes vist väga usklik meil, mingi lambikesega elavat tuld meile pakkumas... Tuli siis pihud tule peale panna ja siis oma otsaette jälle käed tõsta. Ma tegin vaid korra, aga teised 3 korda... No üldse siin hommikuti pakutakse kraami, mis templist saadud.. Mingit söödavat puru või siis maiust... Üleeile sain puuvilla lõhnaõliga, mis tuli kehale määrida ja täna tõi see vanamees, kes minust jubedalt sisse võetud ((ma ei tea, miks ma alati neile vanameestele meeldin. Ju ma olen siis lapselapse moodi vist), see, kes inglise keelt ei räägi, liigutab igal hommikul hääletult suud ja siis tekib vaikus, ja kui ma ei vasta, siis küsib „FINE?”, ja siis ma vastan, et „Yes”......) mulle pisikese kreeka pähkli suuruse kookose. Jälle templist. Pidi mulle õnne tooma. Lubas siis hoida alles.... Kuigi jah, kõik naeravad, et ta otsib põhjust.. Kord toob kommi, siis teatab mõnest sündmusest, siis küsib, kas mul kilekotti pole laenata.... Küsib tähendab seda ikka, et teised peavad ta juttu vahendama....

Ja disain läheb esmaspäeval edasi. Yogaksi ja Sunita rääkisid mingi disainipoe külastamisest esmaspäeva hommikul kell 11. Loodan, et mind võetakse ka kaasa, ja ma saan ikka aimu sellest, et Indias ka disainipoode on...

Aga jah, mul on nüüd esmaspäeva hommikuks tööd.. Sellist materjaalset... Näidiste tellimine ... Tikandid..ületrükid...tepingud, pärlid.....

Aa, ja Swati teatas, et jälle olevat buddysid vahetatud, ja ta pole enam mu buddy.. Ta pole enam kellegi buddy ja ta ei tea, miks.. Ma ei teagi, eks siis nüüd mu buddy on....

Aga nüüd siis Agrale ja Taj Mahali vaatama... 6 tundi bussisõitu ja päikesetõusuks siis seal.....

Pirla Temple

reede, 18. august 2006. a.
Tööl palju miskit ei juhtunud. Võitlesin arvutiga., Nüüd on see nii läbi, et ei taha mingit pisi töödki teha, isegi kui jutt pole mu programmidest või mu disainidest... pidin siis oma failid kuidagi suutma üldserverisse (siin nime all „communication” arvuti desktop) panema, ja ülejäänud kustutama. Selle nn kohaliku üldserveriga on aga selline lugu, et igaüks võib kogemata su disainid ära kustutada..Aga noh, nende viga siis... No ja siis peale paari restarti unustas arvuti oma töötamismälu ekstreemselt väikese mahu ja natuke lasi pisitöid teha. Sain ühe kavandi veel 4-ks variandiks teha ja ülemusele olevat meeldinud. Lubanud isegi, et homme räägib minuga päevasel ajal. Ja meie firma suur boss käis täna minuga juttu ajamas ja lubas mulel homseks uue arvuti... Bossi nimi läheb kogu aeg meelest, aga kirjutasin nüüd üles: Mr. Katta.
No ja siis leidsin oma TN vormi üles, ja seal on minu võit: tööaega vaid 48 tundi nädalas, mis tähendab, et kui ma tõesti iga päev seda 9-tunnist toopäeva pean, siis pean vaid korra kuus laupäeval tööl käima...aga kui juba messid ka sees on, siis need võtavad nii kui nii laupäevad ära... Ja eelmine kuu on siis 4 laupäeva ja üks pühapäev tööl käidud, mis tähendab, et tegelikult on mul ikka mitme kuu jagu ette tehtud.. No nad kindlasti ei nõustu... Aga vähemasti on mul paber, ja aieseccarid pidid kah rääkima minema... Ja firma ise tahtis ka nendega rääkida...
Ja palk on mul ka seal paberil natuke suurem kui kartsin.. Nii et miskit toredat kah....
Ja siis küsiti mul täna fotosid, sest ma osalen nii Delhi kui Mumbai Heimtextile messil. No ma usun ka, neil ju jälle valget tüdrukut vaja... Kuigi mulle on seal kindlasti huvitav. Mess on huvitav ja see, et tasuta saab firmaga reisida.. Natukegi linnasid näha.. Mumbai ju nii kaugel muidu....
Ja mis veel? Ei tulegi seoses tööga miskit muud ette. Tavaline, aga tore päev. Alivaga saab kogu aeg nalja. Ma arvan, et see on koht, kus ma täitsa vabalt tunnen. Kui muidu ikka tundub, et ma pole nii vaba kui Eestis. Et pole just suur latatara jne, siis tööl tunnen ma end juba päris lõdvalt ja töökaaslased on juba harjunud minu humoorikate kommentaaridega. Olen nende silmis vist väga hea huumorisoonega.. Alati naeravad nii et silmis pisarad. Aga jah, eks ma vaatan võõramaalase pilguga ja siis vürtsitan seda vaadet veel natuke...Jah, ma tean, et Inda kohta olen liiga otsekohene ja avameelne... No ja kui ma siis oma imestuse jälle otsekoheselt tõsise näoga välja ütlen, siis nad lihtsalt ei suuda vait püsida.. No eks nad tegelt ka seda kõike tunnetavad, aga kindlasti mitte nii ekstreemselt, ja samas nende kuluur ei luba neil nii julge ja avameelne olla. Ülemus on ülemus ja tal on õigus ükskõik kui lolle otsuseid teha.....Tihti tundub mulle see India värk orjusena, Aga nemad sellest ise aru ei saa, sest pole ju mujal käinud...

Yogaksiga juhtuski see, mis kartis. Tema jäi oma ameerika mehest ilma... Kole mõelda, et tänapäeval peab keegi veel mingi teiste inimeste poolt sehkendatud abiellu minema, aga näe, ma tõesti olen selle kõrval ja näen.....

Ja kodus? Suzanne, see saksa plika, kes siia tahtis kolida, peaks täna sisse kolima. Ja kohe-kohe peaks veel üks saksa plika siia tulema. Aga tema siis otse Saksamaalt. Me maja saab puupüsti täis olema...
Kahju natuke, et nüüd on nii suur naiste ülekaal. Kui ma tulin, olime meie Alicega ja siis kolm poissi: Orhan, Seth ja Flavio.......

Aa, aja ma olen vist kohanenud... Vürtsised toidud enam ei häiri, kuid jah, ma nende maiustustemaitsest aru küll ei saa. Arvan, et ei hakkagi saama...
Ja poemüüjad tervitavad ja pakuvad kohaliku inimese kaupa... Ja juba oleme võimelised aktiivselt kohalikega hinnasõtta astuma...kuigi jah, kui nad juba aru saavad, et me pole turistid, siis nad väga enam pügada ei püüagi...

Linn

neljapäev, 17. august 2006. a.

Minu tööpäev.... Tavaline, normaalne... Aga net on ikka veel nii aeglane, et piltide laadimine blogisse on nii vaevaline....
Tööst aga nii palju, et vähemasti hakkab mul tööd ka mujalt tekkima. Inimesed on mu omaks võtnud ja tulevad abipalvetega otse minu juurde... Jumal tänatud, siis on mul vähemasti rohkem teha....
Ja päeva lõpus palusin, et kui Yogakshi Sunita juurde läheb, räägiks ta ka minu probleemidest... Yogaksi arvas, et parem on, kui ma üles kirjutan... Kirjutasingi... Ja mingi aja pärast tuli Sumit, ja ütles, et tal vaja minuga rääkida. Viis mu manageri kabinetti, pani ukse kinni ja ütles, et mul pidavat probleeme olema.... Ei tea, mis ta sellega mõtles, aga jah, ma ladusin oma arvutiprobleemi lagedale, siis seda, et ma tahaks õigel ajal palka saada... No see polnud probleem, aga eelteade.. Ja siis see ka, et kas ma ikka saan vähemasti pooled laupäevad vabaks nagu lubatud.... Palgaga jah nii, et palgapäeval mulle ei antud raha ja nüüd lugu selline, et tahavad alles mulle uuel palgapäeval pooleteise kuu raha siis anda. No ma ütlesin, et äkki mul ikkagi mingit osa ennem vaja, et mul vaja üür maksta... Nii et vaatame, läbirääkimised Swati emaga, ja kui ta ikka tahab raha kohe, siis ma omast taskust küll maksma ei hakka.... Aga noh, see ei pidavat firmale probleem olema... Ka arvuti on lõpuks ikkagi organiseerimisel., Ja ausalt kohe uus arvuti...
Aga nad ütlesid, et nad ei tea midagi vabadest päevadest ja see on AIESEC’i vusserdis ja ma ei saa neid päevi... Ma ütlesin, et ma ehk ei tahagi vabasid laupäevi, aga siis see-eest mõnel korral pikemalt vabu päevi...Keeldusid...Hiljem ütlesid, et ehk kui on pikemad pühad, siis saan mõne päeva sinna juurde vabaks.... No hea seegi, aga ma pole ikka rahul, mul oli teine lubadus ja mulle ei meeldi see. Pean Swatiga rääkima. Lisaks, ütlesid, et mul tuleb mõnikord ka pühapäevad tööl olla, ja ma pean aru saama, et see on India... Ei meeldi see mulle

Ja siis see, et kui ma tahan, et Sunita minuga räägiks ja juhtnööre annaks, pean ma jääma peale tööd, sest tal pole kunagi enne aega. See ka mulle ei meeldi. Ma ei pea oma vaba aega talle kinkima. Tema tuleb ju poolest päevast tööle, aga ma pean hommikust olema.. Nii et ei, küll ma mõtlen miskit välja.. Swati panen läbirääkima, ja teiseks, siis lihtsalt hakkan esmaspäeviti hiljem tööle minema, sest tulen reisidelt alles siis tagasi... Muudel päevadel pole vahet, sest ma kodus nii kui nii hommikuti pikemalt olla ei taha ja tahaks just varem peale hakata.....
Nii et jah, mul mure... Samas olen kindel, et sellele on lahendus. Kui ei, siis jah, hilisemad esmaspäeva hommikud ja küsin raha juurde....

Ja muud uudist polegi. Koju tulles jälitas jälle see rattarickshaw juht mind... Segane mees. Aga noh, tuleb ettevaatlik olla, mine tea, kuhu sellise hullikese armumine viib. Pärast hakkab päris tõsiselt jälitama.. Pealegi, üsna ebameeldiv on kõndida, kui ta mul ees või kõrval sõidab...
Aga pesumajamees hõiskas mulle ja pakkus Flavio särki....Ei, ma ei ole Flavio naine, ta võib ise oma särgi ära võtta..... .D ükskord üks väike tüdruk jälle arvas, et ma olen tema õde hoopiski.....:D

Täna siis ostsin esimest korda tomateid.. Kusjuures, siin kohalikul tänaval ei pea kauplema, nad tõepoolest annavad sama hinna, mis kohalikule... Hea on vahel ka, et me natuke kõrvalisemas koha elame, kuhu turistid ei satu...

Ja mis muud? Täna siis peole. Panen oma sari selga, sest see on helebeez ja kujult ka natuke kreeka riiete moodi. Nii et olen siis täna Afrodite.....
Uuh, kell on 1.40 ja uus päev. Olen siis peolt tagasi...Jube palav jälle. See on teine kord, kui Oranzis Majas peol oleme, ja mõlemad korrad on olnud lämmatavalt palav ka öösel... Naersime just, et kuigi loodus no ilus, ei saa me kunagi endast teha ilusaid pilte, sest me lihtsalt higistame kogu aeg...nägu leemendab ja juuksed märjad.... Ja ma veel higistan palju vähem kui paljud teised... Hindud ka higistavad, see on sellest, et nad nii vürtsiseid toite söövad...Aga jah, peolt sain siis hunniku fänne juurde. Nimelt kõik india poisid (aieseccarid ikka) olid mu sarist nii vaimustuses....Noja, see india riietus valge naise seljas on vist nende unistus...Igastahes kõik olid sillas ja avaldasid armastust... aktiivsemad ikka nii 20 korda....Jah, ja see sari ajas üsna hästi kostüümirolli ära, kuigi Musta Maja inimesed olid ikka fantastilised oma voodilinades, kunstpuuokstest tehtud pärgades ja tehisrelvadega....

Aga noh, nüüd me siis kodus tagasi.... Ja Stevega jätsin ka hüvasti... Naljakas, Jackie oli ju ka inimene, kellega hästi läbi sain... Ja Lamin Saksamaalt, see tumedamat sorti poiss..., kes alati chillis ja naeratas... Temaga oli ka alati tore... Aga jah, Steve’st ei tahtnud kuidagi lahkuda.... Nii kalli-kalli...ja mina talle ka.....
Jah, tema on musta inimese musternäidis. (Peale selle, et ta on tõepoolest väga must) Nii armas, viisakas, sõbralik, hooliv... Inimene, kellega on alati koos tore olla. Muideks, kuigi ta kodumaa pidi üsna sarnane Indiale olema (Beninist pärit), on ta üks suuremaid kontraste Indiaga... Ütlesk lausa, et genetelen ;)
Jah kalli-kalli Steve. Esimene inimene, kellest tõepoolest kahju oli lahkuda....

Ja uudis siis niipalju, et Swati helistas vahepeal AIESEC’i kohaliku komitee presidendile, ja püütakse see minu vabade päevade asi korda ajada. Ka Swati mäletab väga selgelt, et selline kokkulepe tõepoolest oli....

Aa, ja peol nägin hollandi plikade Himaalaja pilte... Ma pean sinna minema!!!! NII ILUS!!!! Ja parem oleks, mida rutem, sest seal on öösiti juba praegu jahe....


Nuud jälle hommik ja ma tööl.Tekkis üks idee mul, kui tööle tulin. Hakkan koguma india poodide nimesid...
Hetkel on mul meeles kaks nime>
Store of wild vine ja Hello Hansom!


Ja siis veel üks kummaline nähtus tänavalt. Nimelt on olemas selline teenus nagu tänaval helistamine. Selleks istuvad mingid mehed kärude taga ja kärude peal on lauatelefonid, kõrval raamatud, kuhu siis arvatavasit kõne pikkus ja kaugus ära märgitakse... No et maksad ja helistad....Ja mina ei saa aru, kuidas need töötavad, sest kärust kuhugi juhtmeid ei lähe....
Neil pole siin õiget tehnikat ja internetti, aga selline kummaline nähtus töötab hästi.... Nad siin tõepoolest arendavad ja arenevad....:Ddq

Amber Fourt