esmaspäev, 21. august 2006. a. Hommik. Eelduste kohaselt on mul 15 minutit aega, kuni Flavio omadega valmis saab. Tal läheb alati nii kaua aega... Nagu plikad, kes teevad make-up’i.

Aga siis pühapäevast, mis algas juba laupäeva õhtuga, minekuga bussile.
Buss läks siis 11.00 bussijaamast ja planeerisime öö bussis veeta. See on kõige parem lahendus, kui tahad reisida, on vähe aega ja samas hoiab nii kokku ka ööbimise raha.....
Läksime siis nn delux bussiga, mis siis tegelikult nii luks polegi... Väljast jah ilus ja valge, aga ega seal muud pole... ööseks pole aga konditsioneeri vaja, kui aknad lahti, nii et sobis...

Naljakas on see, et neil on ka linnade vahelistel pussidel nn ukehoidjad, kes kõõluvad ja karjuvad sihtkoha nime. Ma mõtlesin küll, et mis ta karjub, me bussijaamast juba nii kaugel, aga ei, tuligi üks mees ummikust peale.... Mingi bussidevaheline ummik. Jaipuri liiklus pole mõeldud busssijaama jaoks....
Noh,ja siis magasimegi mingi aeg. Tegelikult oli see selline väikeste pausidega magamine. Buss tegi mingeid metsapeatusi vahepeal, aga õnneks polnud nii täis, et uinimeste liiklemine oleks häirinud....

Tegelikult on olemas halvemad ja paremad bussid. Halvemast räägin hiljem, paremad on konditsioneeriga...ja mõnedel on istmete kohal ka magamisasemed, nagu ma aknast nägin....

Ja üks asi veel, enne kui Agrast rääkima hakkan. Nimelt meie Lisal on nüüd need kõhutuurid peal ja kuigi ka tal olid piletid ostetud, pidi ta vahetult enne minekut otsustama üksi koju jääda... No ja siis see bussi kontroller-ukselkõõluja ei tahtnud kuidagi arusaada, miks meil 5 piletit ja 4 reisiat. Et kuigi me oleme selleg rahul, ja mis peaks olema siis piisav vastus, ei tahtnud ta sellega leppida. Ja põhjendus, et üks on haige, pole indialase jaoks arusaadav.

Agrasse jõudsime 4.30 hommikul. Õnneks olime kõik selleks ajaks üleval... Kuigi jah, buss pidi vaid Agrasse sõirtma, sõitis ta jälle kuhugi edasi (Nagu mu lennukigagi oli). No õnneks keegi pakkus meile välja, et kas tahate maha minna, ja siis saimegi teada, et Agra.
No jube pime ja vaikne koht... Anult hulk rickshawjuhte... Aga see keegi, kes ka bussis oli, küsis, mis me tahame teha ja kuhu minna.. Kõik pakuvad ikka hotelle... Aga meil oli plaan Taj Mahali näha päiksetõusel... Nii et me tahtsime transporti ja kõik.. Busse ei läinud ja jäi üle vaid rickshaw.... Tänu sellele mehele saime öö kohta jube odava hinna. Ühel oleks läinud 50, 4-l näo pealt 20 ruupiat. Siin nimelt naljakas süsteem, et hind sõltub inimestest......
No ja siis rickshaw ja minema... Pime oli... Mõtlesime küll, et öö kohta kahtlaselt odav hind ja et mine sa tea... Aga ei, sildid näitasid ikak Taj Mahali poole ja mingi hetk peatusime pisikese ringtee kõrval ööpäev läbi lahtioleva poe ees. Poemüüja, kes välja tuli, teatas, et läänevärav on siin lähedal. Tahtsime siis sinna. Läänevärava juurde aga päris ei saanud. Mingid politseinikkude moodi mehed, kes käru peal magasid, edasi ei lasknud.. Suure keelebarjääri tõttu me sellest kohe aru ei saanud, aga lõpuks me eeldasime seda ja kobisime maha...ja hakkasime mööda pimedat tänavat sinna suunas minema... No kui juba politseinikud nii ütlevad, ju siis nii ka on...
No tühi tänav...vaid ahvid jooksid kuskil ringi.... Ja siis olidki äkki suured müürid ja igasugu tornikesed. Ju siin lähedal see Taj Mahal ikka on... Kummaline, olime kõik uskunud, et see on kuskil tühja välja peal linnast väljas... Aga noh, see on ju India, siin pole selleks ju ruumigi... Kõik peab ikka üksteise küljes kinni olema...

Õhtu käes, hakkan siis edasi pajatama seda Agra lugu.
No ja siis me jõudsimegi tohutu väravani, mis kinni oli, aga kus sees üks väike luugike lahti. Sealt tuli mundris mees välja ja teatas, et väravad avatakse kell 6. Meie wc-uuringule vastas, et see avatakse kell 7 ja see on seespool.
No egas siis midagi... Kuhu meil ikka minna? Leidsime enda jaoks esimesed tänavapingid Indias. Istusime siis maha ja kes siis tegi mingit värskendustööd ja kes siis luges Lonely Planetit ja kes näksis küpsis.. Näksisime vist ikka??? Ega tegelt ei teagi, sest läheduses olid koerad ja see on ka esimene koht, kus ma neid kardan, st mine sa tea, äkki neil on marutaud... Ja kui nad on näljased, siis on parem kotis mittemidagi söödavat omada....
Aga üle te pingile tuli mingi mees istuma... Ei tea, kas ka ootas... No ja siis hakkas juba hindusid liikuma... Üksikult ja siis oli üks suur kari ratastel mehi, kes valgetesse linadesse mähitud.. Need on mu meelest vaesed töölised.... Vaesekesed, kuskil 5 paiku hakkavad juba tööle minema...
No ja mingi hetk tuli see mees üle tee pingilt meie juurde ja pakkus ilusat päikesetõusu vaadet... Taks oli 150 ruupiat näo pealt.. No mingu metsa! Juba tavaline pilet Taj Mahali on röövimine mis röövimine ja muud selle kohta öelda ei saa – 750 ruupiat. Aga noh, ma olen juba kohal, mis teha siis....
Aga mehe saatsime kuu peale... Poole tunni pärast hakkas aga hing kripeldama ja mõtlesime, et lähme vaatame mehe näidatud suunas, et äkki ikka näeme päikesetõusu. Kell 6 on päike kindlasti tõusnud juba....
No mees tuli järgi, algul põhjendusega, et jalutab niisama, siis seletas, et me ei pääse sealt edas, aga tema pääseb, sest ta töötab seal...ja lõpuks, ma ei tea isegi, juhtus nii, et päikesetõus näkku oli 20 ruupiat...Nojah, me kohalikud ju...;) ei lase enda lüpsta...
Mees viis meid mingi teise väravani, seal sussutas midagi värvavahtidega... Ja olimegi ilusas aias müüride vahel... Ja aina edasi ja edasi...Kuni oligi vaade üle müüride Taj Mahali valgetele kuplitele... Noh, sel ajal oli muidugi väga pime ja väga seda valget ei näinud, aga võis kujutleda.....
Mees kasseerisr raha ssse, ja ütles, et läheb järgmisi turiste otsima. Tema „kontor” oli siis tegelt hoopis aed, ja ta oli aednik. Taj Mahali aednik....
Aed oli fantastiline...Kõiksugu meie toalilled ilutsesid igal pool, siis kõikvõimaliud ilusad puud ja põõsad... Osa aiast oli kaetud aga võrguga, sest ahvid elutsesid seal ja... Ja ahvide eest peitmiseks siis olid osad taimed kaitstud... Aa, ja siis oli mingi kummaline karje, mis hakkas korduma... Paabulinnud.. Kahjuks ei saanud neid metsikutena näha.. Küll aga hiljem nägime karjade viisi rohelisi papagoisid.. Nii lahedad! Ilusad teised... No on ikka maa, mida loodusega õnnistatud...
Siis tuli mingi mees karja hispaanlastega.. No ma usun, et neilt kasseeriti kindlasti 150 ruupiat näo pealt, kui mitte rohkem. Need olid sellised siirad turistid.. Aga noh, me kõik saime oma pildid tehtud ja näha, kuidas vähem kui poole tunniga saab kottpimedast valge..Ja kuidas kuplitel valgus muutub....Seda enamik näha ei saa, ega teagi ka, et siia nii võimas aed peidetud on.
Kui tagasi väravasse jõudsime, siis oli seal juba kari turiste.. Valgeid...
Siis sain teada ebavõrdsusest: hindud maksavad selle eest vaid 20 ruupiat, kui meie 750!!!!!
No jah, meile anti tasuta pool liitrit mineraalvett ja kilesussid templi jaoks, no ja siis värviline pilet ka, millega saab veel 5 vaatamisväärust ühe päevaga ära vaadata... Noh, nimesid ja asukohti piletil piltide juures ei olnud, aga üks oli siis Delhis, ja ülejäänud arvatavasti üle maa laiali.. Nii et kindlasti poleks üle kahe saanud ka hea tahtmise juures vaadata.. Nii India moodi.. Lubada, aga tegelikult seda täita kuidagi ei saa..Pole plaanitudki....
Noh, siis oli mingi silt, et mida kõike ei lubata kaasa võtta... tegelikult võis vaid rahakoti ja fotoka ja antud veepudeli kaasa võtta.. Noh salvrätid ehk ka...
Algul ei saanud me sest aru, ja mõtlesime, et jälle mingui rahanipp, et sees on kallis söök ja kui muud üle ei jää, siis ostad... Aga hiljem mõistsime, et ainult nii saab Indias midagi puhtana hoida. No kuidas sa hindule seletad, et maha ei tohi visata? Aga kui midagi pole visata, siis püsibki puhas. Ja Taj Mahal on India puhtaim paik. Raudselt. Nii puhast ja korras kohta annab otsida...
No ja siis on siis seoses selle terrorismiga igal poole hakanud tekkima mingid turvaväravad ja asjad...
Lugesin just kuskilt ajalehest, et mingis piirkonnas korjati kõik välismaalased kokku ja transporditi Delhisse. Suures pommihirmus... Ma arvan, et see mingi põhja-ala oli...

Taj Mahal oli siis Punaste paksude müüride ja väravate ja majakestega piiratud... Ilus suur valge Moshee.... No ma pean tunnistama, et ma olin vähe pettunud. Esiteks olin ma kogu aeg uskunud, et ümber on tühi väli...mitte aga park...ja siis veel ka linn... Ja teiseks, kui ühest kohast nii palju ilusat räägitakse, siis ootad juba ette liiga palju.. Minuga vist juhtus see siis siin.....Samas, olin positiivselt üllatunud ümberasuvast pargist ja Taj Mahali taga asuvast vaatest. Nimelt ehitise tagant jookseb Yamuna jõgi....
Aga jah, pettusin tõsiselt isevaatest. Isegi eelmine aasta Tatarstanis nähtud moshee oli sees mitmeid kordi ilusam ja sama suur.....

Aga noh, Taj Mahal, üks maailma suurimast imest, siis ära nähtud...Ja India pole koht, kuhu igaüks reisb ja ilma vaevata.....
Kuna olime tulnud päikesetõusuks, oli kella 7-ks juba kõik vaadatud, Kell 8 olime juba väsinud, ja ma magasin ühel pingil 9-ni, aga see kuramuse muuseum, mis selle raha eest pidi veel saada olema, avati alles 10 ja meil oli selleks ajaks juba liigagi siiber. Püüdsin küll rohelisi papagoisid enda juurde meelitada, aga ei läinud läbi...No ja kaua sa niisama passid...
Hiljem selgus, et selles muuseumis on vaid ehitusplaan ja muud mitte midagi. Nii et ei jäänud millestki ilma...
Otsustasime minna Agra peale busssipileteid ostama ja sööma.. Ja siis kohe siit minema.... Ei olnud isegi kindlust vaatama minna..
No sel päeval tegin ma oma elu suurma tingimise, ilma et ma õieti oleks aru saanud. Üks mees püüdis mulle Taj Mahali pildiga T-särki müüa, ja seda 300 ruupia eest... Ma suutsin oma ükskõiksusega 50 ruupiani alla meelitada.. Nii 20-ruupia kaupa..Ja see ei läinud üldse mitte ruttu.. Aga jah, mul polnud ikka huvi. Oleks ma huvi üles näidanud, oleks selle vast 40-ne või isegi 30-ga kätte saanud... Aga jube jah, kuidas nad siin turiste lüpsavad..Kohaliku seisuses olemine on lihtsam.. Kuigi jah, siis on ka rahakott väiksem.... Samas, täielikult kohalikku hinda ma ikka ei saa, sest mu nahavärv valge. Muuseumites loeb vaid see...
No otsustasime üles otsida hotelli, mida Lonely Planetis ilusa vaatega restorani kohaks ninmetati.. Leidaimegi....Peale suurt võitlust kohalike kaubitsejatega. Ma arvan, et iga inimene Agaras püüab teistel nahka üle kõrvade tõmmata.. Siin ju turistide pealt teenitaksegi....Aga kui on tegu internetikohvikuga või ilusa vaatega, euroopa toiduga ja normaalse hinnaga kohaga, siis mul pole midagi nende siiberdamise ja teenindamise vastu. Nimelt sõime siis hommikut kohas, kust oli katusevaade Taj Mahalile.... Ja hommikusöögiks banaanilassie, tomati-juustu omlett ja nat – teatud tüüpi india leib(st mingi järjekordne variant soolasest pannkoogist)
Jah, vaade oli ilus, toit oli hea, teenindus normaalne ja sõbralik, kliendid ainult valged.. Päris mõnus...Ja see kõik vaid 80 ruupia eest!
No ja siis väike hinnavõitlus rickshawjuhtidega..... Ja tee deluxbusside peatuskohta.. ...See rickshaw suutis küll iga paarisaja meetri peale välja surra, aga meil oli aega küll... Kohale ikka jõudsime.
No see hotell siis, kus delux buss pidi väljuma, oli küll olemas ja ka infopunkt, aga kui piletid olime ära ostnud, siis äkki kamandati meid rickshaw peale, öeldi et probleem, ja et maksavad ise rickshaw....ja nagu ikka meile miskit ei seletatud.. No kuna piletid juba ostetud, siis pidime kaasa minema. Hiljem saime teada, et tavalisse bussijaama ja tavalise bussi peale... Ja see polnud bussijaam vaid katusealune, kus igaüks vaatas, kus istus ja magas.. Ilma wc-ta muidugi ka......
Üks mees oli siis piletimüügi punkt ja info korraga. Ta laud oli põhimõtteliselt tänaval, tool kaetud froteerätiga, kõrval tuulik... Ees kaustik.. Ja oligi selle mehe töövahendid..
Kuidas me vihkame seda, kui meid igal pool käsitakse istuda ja oodata. Meil on ju 45 minutit aega!!!
Aga jah, varsti olime tagasi, sest Agra on kõige räpasem, vaesem ja mudasem koht.. Ja kõik tahavad sulle kogu elu kaela määrida ja sellisest sõnast nagu „ei” taha aru ei saada...
No ja siis kui me seisime ja bussi ootasime, tuli üks poiss meile madu müüma!!!! Seepeale meil igasugune viisakus kadus ja me karjusime, et kadugu minema....Vaatamata sellele karjumisele võttis sel poisil tükk aega aega, et aru saada, et me ei taha osta...
Lõpuks buss.....Kobisime sisse, võitlesime natsa oma kohtade pärast.. Ja nagu ikka peatus buss veel mitmes kohas enne linnast lahkumist. Õige vasrti oli juba vaheread seisvaid ja maas istuvaid inimesi täis.. No ja kujutage etet, seebuss otsustas veel 2 tundi kauem sõita. Nii et 230 km võttis kokku 7 tundi. Kujutage ette seda räpases ja ilma kliimaseadmeteta bussis istumist, kus igaüks püüab sul seljas elada... Päike kuumab.... Ja seda enam peatusi puhkamiseks tehakse.. ..Buss sõidab vist 30 km/tunnis, sest miks muidu 1,5 tundi hiljem vaid 30 km sõidetud... Tegelikus tasubki Indias liiklemisel arvestada, et 100 km = 3-4 tundi.
No tegelt on ned pukepeatused metsapeatused.. Aga noh, meestele, naised ju tee peale ei lase... Jälle ebaõiglus.

No ja siis vahel võetid toidukaubitsejad peale, kes siis ämbrist näpuga ajalehepaberile mingit kraami puistasid, mis tükeldatud seente moodi välja nägid...sibulat lisaks...No ja loomulikult oli bussil ju ruumi veel lisareisijatele.. Mehed osad olid küll katusel, aga naised ja lapsed ronisid bussi ja leidsid, et küll istujad koomale tõmbavad. Ma olin vist bussi ainus reisija, kes koomale ei tõmmanud, ja ei lasknud ma ka omale selga või põlvele ronida ega käevarrel elada.. Kuri olen jah. Minu tohutust hellusest pole siin midagi Indias enamjärgi ja olen sama paha kui nad ise on.. Neil pole ka mingit kasvatust. Vaesemad hindud on ikka väga kummalised....

Mingi hetk, kuskil kell pool 8 õhtul, jõudsime ikka Jaipuri....
Oo Jaipu!!! Kui ma enne sinust väga ei pidanud, siis nüüd võin öelda, et sa oled väga ilus linn: suurte tänavatega, roheline ja puhas, ilusate ehitistega... jaa, nüüd ma saan aru nendest nn reklaamidest: ”Green and clean Jaipur”. Või siis sellest, et öeldakse, et Jaipur on ilus linn, vaikne ja puhas...
Peale selle, Jaipur on ikkagi city. Kui Agra võib eestlasele oma rahvaarvuga ehmatavalt suur olla 1,3 miljonit-, siis Jaipur on ikka üle kahe korra suurem- ja ikka uhke linn. Agra on ikka nagu üks must, räpane, katkine ja vaene küla...Kole-kole koht. Nüüd saan aru, miks Marsha oli kirjeldanud seda kui Shitty Place...

Muideks, seal tõepoolest ka perekonnad elasid taimedest punutud hüttides, naised istusid oma saridega maas.. Ja mitte need polnud kodutud ja kõige vaesemad.. need old pealtnäha puhtad ja korralikud inimesed....


Kodus oli nii hea olla, pesta ennas, panna puhtad riided, süüa ja magada... Mmmmm....




Esmaspäev tööl.. Noh, midagi erilist - tegelesime oma ülesande kallal, päeva teises pooles pidin kuus rõivasetti, omal vabal valikul kokkupandud (t stilistikat tehtud ka), pildistama. Mingle tulevasele potentsiaalsele euroopa kliendile tutvustuseks. Siis juhtus, et pidin veel riideid kellegile pildistama.. .Siis Alivale mingeid sisustuse asju.. No nii, leiti, et ma teen nii häid pilte... .. Siin see levib kulutulena.. Nüüd ei palu keegi Anshult pilte... No nii halbu pilte pole ammu tehtud nagu siin tehti... Ega see kaamera ka suurem asi pole, aga ikka püüan anda parima.. Ja vähemasti on mul sehkendamist.... Ma arvan, et valisn ka päris head komplektid välja....
Esimest korda pean ütlema, et päev lendas. Kui kõik päevad oleks sellised!
No ja siis pidi AIESEC-i viitsepresident minu tööpäevade osas firmaga rääkima minema, aga firma oli samal ajal helistanud Siddharthile ja teatanud, et tahavad temaga rääkida, sest tema olevat olnud lubaduste tegija ja vahendaja.. No õige küll, aga ma ei usalda seda tüüpi. Ta on liiga möku...... Noh, vaatame, mis saab... Aga ma tulin siia maad nägema ja puhkama, eelnevast elust eemale saama, mitte taas ületöötama... Seda oleks ma Eestis palju mugavamalt teha saanud.....

Näis-näis, mulle ieenesest firma meeldib, aga kui asi ei lahene, eks siis vahetan firmat. Mis mul üle jääb..
Mis veel? Ma pean tunnistama, et hiinlanna-jaapanlanna nime kirjutasin teile ikka valesti. Õige nimi on Jie... Ja täna sain teada, et Sethi õige nimi polegi Seth. See on mingi lühend perekonna nimest. Muidu tal mingid muud nimed.. Aga jah, Seth on tagasi ja ma olen õnnelik. Mulle selle Alice-Suzanne jutuvadin hakkab pindadele käima. Pole mingi sõbrannataja tüüp. Ennem meeldib poistega aega veeta.. Nii et mul Sethi tagasitulekust hea meel. Ja loomulikul mul hea meel, et ka tema hindab mind ja Lisat enam kui teisi....
Homme on suurpäev. Meie tube hakatakse koristama. Seda pole Sethi siinoleku ajal juhtunud. Ja ta on siin üle kahe kuu olnud. Flavio arvas, e seda tehakse aasta-aja vahetumisel. Ja kuna Indias on vaid 3 aasta-aega, sis juhtub „suur koristamine” aset vaid kolm korda aastas...