reede, 18. august 2006. a.
Tööl palju miskit ei juhtunud. Võitlesin arvutiga., Nüüd on see nii läbi, et ei taha mingit pisi töödki teha, isegi kui jutt pole mu programmidest või mu disainidest... pidin siis oma failid kuidagi suutma üldserverisse (siin nime all „communication” arvuti desktop) panema, ja ülejäänud kustutama. Selle nn kohaliku üldserveriga on aga selline lugu, et igaüks võib kogemata su disainid ära kustutada..Aga noh, nende viga siis... No ja siis peale paari restarti unustas arvuti oma töötamismälu ekstreemselt väikese mahu ja natuke lasi pisitöid teha. Sain ühe kavandi veel 4-ks variandiks teha ja ülemusele olevat meeldinud. Lubanud isegi, et homme räägib minuga päevasel ajal. Ja meie firma suur boss käis täna minuga juttu ajamas ja lubas mulel homseks uue arvuti... Bossi nimi läheb kogu aeg meelest, aga kirjutasin nüüd üles: Mr. Katta.
No ja siis leidsin oma TN vormi üles, ja seal on minu võit: tööaega vaid 48 tundi nädalas, mis tähendab, et kui ma tõesti iga päev seda 9-tunnist toopäeva pean, siis pean vaid korra kuus laupäeval tööl käima...aga kui juba messid ka sees on, siis need võtavad nii kui nii laupäevad ära... Ja eelmine kuu on siis 4 laupäeva ja üks pühapäev tööl käidud, mis tähendab, et tegelikult on mul ikka mitme kuu jagu ette tehtud.. No nad kindlasti ei nõustu... Aga vähemasti on mul paber, ja aieseccarid pidid kah rääkima minema... Ja firma ise tahtis ka nendega rääkida...
Ja palk on mul ka seal paberil natuke suurem kui kartsin.. Nii et miskit toredat kah....
Ja siis küsiti mul täna fotosid, sest ma osalen nii Delhi kui Mumbai Heimtextile messil. No ma usun ka, neil ju jälle valget tüdrukut vaja... Kuigi mulle on seal kindlasti huvitav. Mess on huvitav ja see, et tasuta saab firmaga reisida.. Natukegi linnasid näha.. Mumbai ju nii kaugel muidu....
Ja mis veel? Ei tulegi seoses tööga miskit muud ette. Tavaline, aga tore päev. Alivaga saab kogu aeg nalja. Ma arvan, et see on koht, kus ma täitsa vabalt tunnen. Kui muidu ikka tundub, et ma pole nii vaba kui Eestis. Et pole just suur latatara jne, siis tööl tunnen ma end juba päris lõdvalt ja töökaaslased on juba harjunud minu humoorikate kommentaaridega. Olen nende silmis vist väga hea huumorisoonega.. Alati naeravad nii et silmis pisarad. Aga jah, eks ma vaatan võõramaalase pilguga ja siis vürtsitan seda vaadet veel natuke...Jah, ma tean, et Inda kohta olen liiga otsekohene ja avameelne... No ja kui ma siis oma imestuse jälle otsekoheselt tõsise näoga välja ütlen, siis nad lihtsalt ei suuda vait püsida.. No eks nad tegelt ka seda kõike tunnetavad, aga kindlasti mitte nii ekstreemselt, ja samas nende kuluur ei luba neil nii julge ja avameelne olla. Ülemus on ülemus ja tal on õigus ükskõik kui lolle otsuseid teha.....Tihti tundub mulle see India värk orjusena, Aga nemad sellest ise aru ei saa, sest pole ju mujal käinud...

Yogaksiga juhtuski see, mis kartis. Tema jäi oma ameerika mehest ilma... Kole mõelda, et tänapäeval peab keegi veel mingi teiste inimeste poolt sehkendatud abiellu minema, aga näe, ma tõesti olen selle kõrval ja näen.....

Ja kodus? Suzanne, see saksa plika, kes siia tahtis kolida, peaks täna sisse kolima. Ja kohe-kohe peaks veel üks saksa plika siia tulema. Aga tema siis otse Saksamaalt. Me maja saab puupüsti täis olema...
Kahju natuke, et nüüd on nii suur naiste ülekaal. Kui ma tulin, olime meie Alicega ja siis kolm poissi: Orhan, Seth ja Flavio.......

Aa, aja ma olen vist kohanenud... Vürtsised toidud enam ei häiri, kuid jah, ma nende maiustustemaitsest aru küll ei saa. Arvan, et ei hakkagi saama...
Ja poemüüjad tervitavad ja pakuvad kohaliku inimese kaupa... Ja juba oleme võimelised aktiivselt kohalikega hinnasõtta astuma...kuigi jah, kui nad juba aru saavad, et me pole turistid, siis nad väga enam pügada ei püüagi...