kolmapäev, 16. august 2006. a.

Tööl täna miskit erilist ei juhtunud. Püüdsin pilte blogisse panna, aga kogu päeva lõpp-tulemuseks oli 2 pilti. Internet oli nii aeglane, et jooksis kogu aeg kinni... Loodame, et see nii aeglaseks ei jää, muidu ma küll enam ei viitsi katsetada kogu päeva...

Täna oli jälle mingi festival või kuidas nad neid kutsuvadki. Seekord siis pühendatud Lord Krishnale.... Rohkemat ma aru ei saanud, aga linn oli ehitud ja jõululambikesed ääristasid templite katuseid. Mõnel pool olid väljas ka suured tekstiilist väravad. Ja jah, jälle need valjuhääldid, need tuletavad mulle meelde filme Vietnami sõjast, kus siis näidati ameeriklaste laagreid ja valjuhääldid kogu aeg möirgasid.....

Mul siis vaba päeva polnud... Aga noh, saan aru kah sellest, sest minu siinoleku aeg on vist iga nädal korra mingi festival olnud. Jumlaid ju siinmail palju, nii et põhjuseid ka.... Ks siis jõuab kõiki päevi vabaks anda....

Aga jah, täna sain jälle siinse elu-oli kohta targemaks. Nimelt, vaatamata sellele, et nad 9 tundi päevas ja vähemasti 6 päeva nädalas töötavad, pole neil olemaski sellist asja nagu puhkus. Noh jah, vahel harva võivad nad päeva vabaks võtta...aga noh, mis elu see on? Kuidas olla truu ja hea töötaja firmale, kui sul ei lasta väljagi puhata, rääkimata oma perega koosolemisest....

Nii et jah, täna meie Aliva teatas, et hiljemalt kuu pärast ta lahkub firmast. Ei näe ta ju oma tütartki kasvamas, sest teeb iga päev ületunde ja on teinekord ka pühapäevad tööl...

Aa, veel üks asi, mis ma nüüd india firmade kohrta tean.... Nad valetavad... Nimelt rääkis eile Yogakshi, et eelmises firmas käskis ülemus tal tarnepaberitele allakirjutada, kuigi ta nende eest ei vastutanud... Miks? Sest ülemus andis alati teadlikult valesid lubadusi klientidele, ja toodang muidugi lubatud ajaks valmis ei saanud. Ja kui klient siis kohale tuli, siis ülemus lasi Delhisse jalga ja Yogakshi, kellel polnud millestki aimu, sest ta ju disainer vaid, lükati ette...

Ja nüüd, sain teada, et Sunita, mu ülemus, oli kasutanud Aliva nime, et mingile kliendile halvasti öelda. No ma ei tea põhjust, aga arvatavasti ei tahetud selle kliendiga enam tegemist teha, ja kuna Sunita oma nime määrida ei tahtnud, vastas ta Aliva nime all ja hästi jämedalt... Kujutage ette, ülemused tahavad oma naha puhtaks jätta ja teevad siis oma alluvate abil katet. Ja alluvad on kohustatud siis kate olema. Mina küllei laseks oma nime mingi ebaausa ajsja tarbeks kasutada. Tulevikuks on ju siis ka minu nimi määritud...

Nii et jah, ma õpin iga päev, kuidas tegelikult asjad käivad...

Ahjaa, täna tuli veel pabereid... nimelt on mu firmas kummaline komme avalikke reegleid paberile kirja panna, välja printida ja kõikidelt allkiri koguda. Täna siis oli üks seadus, et kõik näidised tuleb enne saatmist kirja panna (loogiline ju), ja teine, et Communication ruumis (ruum, kus on neiu, kes ühendab telefone ja tegeleb selle kummalise meilimajandusega, ning kus on printer, faks ja koopiamasin) ei tohi teised inimesed käia... Noh jah, Yogakshi täna kasutas seal netti...

Ok, ja siis kunagi varem kirjutasin ma alla dresskoodi paberile...ja siis sellele, et töö ajal ei tohi isegi oma telefonile tulnud erakõnesid vastu võtta...

Nii et jah kummaline firma. Iga selliese käsu peale hakkan ma naerma. Nagu lasteaed... Mileks neid allkirju koguda??? Ega see inimesi paremini töötama ei pane... Inimesed peavad armastama oma firmat ja tööd... See paneb paremini töötama...

Mis veel? Töölt koju tulles hõikas keegi mingist noorte meeste kambast, et „You want fuck!”. Päris rõve, ma sain nii vihaseks, ise on kui mingid ahvid ja siis arvavad veel, et tulevad mulle siin enda arvartes teenet pakkuma.... Ja siis hakaks mingi noor rattarickshaw juht minu kõrval ja taga ja ees sõitma. Ja muudkui ”ällou-ällou!” . Kuidas ma vihkan seda sõna ja selle kummalist hääldust siin. Eriti meeste ja kerjuslaste suust. See kõlab nii räigelt....

Aga ma jah arvan, et see juht ei tahtnudki mu pealt raha teenida vaid lihtsalt valget plikat sõidutada... Õhtul, kui traineer dinnerile läksime, siis avastas see juht jälle mind, ja kuigi meid oli kuus, toppis ikka oma 2-kohlist rickshaw’t.

Tegelt kõik pole vastikud inimesed siin. Mõnega tervitan iga päev, kui nende poest möödun... Ja mõni mainib lihtsalt mööda minnes viisakalt, et „Mam, te näete väga ilus välja”.

Aga siis see õhtusöök, kuhu me läksime oli siis kohas nimega Rock, ja seal pidi olema küünlavalgusega õhtusöök ja karaoke. Me sõime kodus isu täis, sest milleks raisata, ja kodus oli toit väga hea...

Aga jah, ei olnud küünlavalgust ja ka karaoket. Kuigi jah, mingi AIESEC-i teemaline viktoriin oli. Mul polnud pastakat ja ei hakanud hiljem järgi tegema ka, sest ma vihkan viktoriine. Sellises vormsi nagu nad on....

Ja homme siis ärasaatmispidu kolmele inimesele ja ühe sünnipäev. Steve läheb ka ära......Kahju... Just siis, kui mul hakkas siin normaalseks ja koduseks muutuma....