Pühapäev, 13. august 2006. a.
Kell on siin hetkel pool üheksa õhtul. (teil siis alles kuus).Ja meie oleme oma Citytour’ilt tagasi. Aga ikka siis kõigest, mis vahepeal juhtunud.

Laupäeval koju tulles sain kokku Swatiga, kes teatas, et AIESECi koosolekul otsustati vahetada kõikide buddy’sid (arvatavasti meie süüdistuse peale, et paljudel pole infot siinse toimetuleku kohta, või on tööl probleeme), ja et tema on minu uus buddy. Väga tore, sest tema mulle selle normaalse töö organiseeriski, tema oli see, kes mulle mingitki infot enne tulekut andis, tema majas ma elan ja tema aitab siiani, kui vaja... Nii et mulle see sobis.

Laupäeva õhtul me muud ei teinud, kui läksime Mochasse aega veetma. See on selline koht, et kui see Euroopas, ütleks, et see on indiapärane, aga Indias peaks ütlema et läänelik, sest see on tõeliselt puhas ja moderne ja stiilne ja hea toidu ja teenindusega. Siin on toite lisaks ka erinevatest köökidest, lisaks jube head shake’id ja cooler´id..
Jälle toidujutt, aga Mocha on meie kõigi lemmik. Pealegi peaks see vist kõigis suuremates India linnades olema. Nii et kui olete Indias reisil ja mustusest ja india toidust väsinud, siis Mocha alati ootab..Seal saab isegi pannkooke!!!
No, eks me siis võtsime kõik sheigid, et euroopalikult end energiaga täita, aga ei jõudnud isegi maiasmokad oma ülimagusaid sheike lõpetada ega mina oma mustika-banaani-kirsi lahjat sheiki...tugevalt rammusad...ehk mu ema oleks sellega hakkama saanud.....Aga kes teab, isegi Flavio ei saanud hakkama...Tema sööb iga hommiku teepeal kaks Kit-Kat’i ja teinekord ka kolmanda.....
No ja siis muud polnudki, sest peale selle tuli jube laiskus peale ja koju minek....
Üllatus endalegi, et saime nii õhtu hilja 50-ruupise rickshaw ja see sõitis kiirelt ja korralikult meie koduni, ilma et me oleks pidanud teed juhatama... Jah, me hakkame kogu linna rickshawjuhtidele pähe kuluma....


Täna pidin siis poolakast Ewaga (Oranzist Majast) minema Citytours’ile, aga minuga ühines veel Lisa, ja kuna Jay jäi jaapanlaste Pushkari tuurist maha, siis ka tema. Ewaga tuli veel jaapanlannast Meg, kes viimased 8 aastat UK-s elanud....nüüd aga vist plaanib tagasi Jaapanisse minna. Nii et kolm uut tüdrukut meiega koos...

Plaanisime algul küll poolepäevast sõitu, aga kuna see algas liiga vara, läksime päevasele.
Algul tegime tuure linnas, siis külastasime Pirla Templit (Laxmi Narayan Temple), millest ma väga midagi rääkida ei oska, aga mis on keset linna väga ilus marmorehitis. Sisse pääseb igaüks ja ilma rahata, lihtsalt paljaste jalgadega. Kingahoid aga vaid pool ruupiat, mis siis EEK udes alla 20 sendi...
Siis sealt edasi Pink Citys, kus külastasime Observatooriumi (Jantar Mantar) ja City Palace’d. Observatoorium on üks viiest, mis Indias on, aga ainuke, mis töötab. See on õues ja töötab nii kuu kui päikesevalgusega. Ja tegelikkuses on siis hulganisti erinevaid postamente, mis päikesevalgusega midagi näitavad: päikesekellad, taevakaardid, sodiaagimärkid jne jne... Uskumatult huvitav. Ma poleks uskunudki, et see võib nii huvitav olla. Polnud sellist varem näinud.
Citi Palace’s oli siis nn kunstimuuseum (Mubark Mahal) iidesete valitsejate rõivaste ja tekstiilidega , veel mingi paleemoodi asi relvaväljapanekugare, siis veel mingi maja naljakate piltide ja suurte vaipade ning elevandi selga pandavate istmetega, mis kuulusid valitsejatele... Noh, ütleme, et suurim vaatamisväärsus oli ikka majad ise....
Aa, ja igal pool on ikka poekesed...Ja ühes poes mees kutsus mind sakslaseks, siis inglaseks ja siis soomlaseks... Viimase puhul ütlesin, et üsna täppi... Aga jah, mulle oli see üllatav, sest tavaliselt hindud teavad vaid hispaanlasi ja itaallasi ja muus Euroopast on täitsa kama. Ja kui keegi suudab mind ikka üsna sarnaste sakslaste või soomlaste kanti paigutada, siis tekitab tõesti rõõmsatojah, hiljem taheti mind pisikese tumeda paksu mehe pildile...Miks ka mitte...jube naljaks oli,.... Pikk blond plika koos lühikese tumeda mehega.... Ta oli mulle vist kaenla alla...
Kus me veel käisime? Mingis käsitöö linnajaos, kus näidati plokktrükkimist ja siis sai osta parema kvaliteediga voodikatteid või sarisid või suite’i materjali või pluuse või seelikuid või marmornikerdusi jne.. Tegelt oli see odav, kui me oleks olnud turistid, aga kuna me oleme kohalikud kohaliku palgaga, ja kohalike teadmistega odavaimatest kohtadest, siis jättis see meid lausa külmaks.
Hiljem möödusime Water Palace’st (ja varem tegelikult ka Albert Hall’ist), kus me aga ei peatunud vaid saime vaid hetkeks pilti teha. Sinna keset järve asuvasse paleesse tahan küll kunagi spetsiaalselt minna. Nagu ka Ahvitemplisse kuhu me ka ei jõudnud.. Ja siis oli veel mingi palee, kuhu me hilinemise tõttu ei jõudnud. Aga noh, india aeg on teine suhe ja pole me süüdi, et tuur algas enam kui tund hiljem väljakuulutatust. Sest jah, tegelikult oli tuuril tempo kõva ja mingit venitamist...no seda ei saa kellegile süüks panna. Ebanormaalne oleks joosta ühest kohast teise...
No ja kuna ilus maastik algas juba Water Palace (Jal Mahal) ümbruses, siis see jätkus oma mägeda ja õitsvate puudega kuni Tiger Fort’ini (Nahargarh Fort), mis asub kõrgel-kõrgel mägede otsas..Just nimelt mägede, sest tema müürid jooksevad üle paljude mägede nagu Hiina müür...
Aga see koht on ilus. Pidi ka kohalikel lemmik kogunemismkoht olema...Kuigi jah, kohalike rikaste, sest vaeseid siin polnud...
Tohutult ilusate lõputult vaadeldavate vaadetega erinevatesse pooltesse... Näha võis nii järve mägede vahel, liivaküngast palmi ja kaameliga, nagu pisikest kõrbe keset oaasi..., ja siis Jaipuri. Seda teavitasid kõik, et nad ei uskunud, et Jaipur nii suur on. Nende mägede vahele mahtus vaevalt ära ja näha oli seda sinnani, kuhu ka silm ulatus...Hämmastav... Ma tean, et rahvaarv on siin mingi 2,5 miljonit, aga siin eledes linn nii suur ei tundu...Aga jube suur on...Tõesti...
Noh, siis me muidugi jooksime kõike muud ka pildistama, sest miskipärast toodi meid siia vaid sööma ja paleed seest pildistama, kusjuures söögi saime viimasena(aga kiiresti) ja palee polnud seest midagi nii võimas kui vaade ise...
No ja siis suure tagasijooksu peale siis olime märjad nagu kassipojad..aga jube õnnelikud. Giid ainult valgutas pead. Ega iga päev ei juhtu, et 5 valget plikat su bussi elevust tekitama satuvad...Aga lahe giid oli, pole midagi kurta...
Ja siis jäi mingi koht vahele ja tuligi Amber palace. Jälle hämmastav vaade, aga seekord siis mägede vahelisele agulile, mis kagugelt tundus ku romantiline prantsusmaa väikelinn.. Ja loss ise. Jälle kuulus mingile valitsejale, aga kui palju hämmastavaid ilusaid ehitisi keset õue... Ja siis oli sel valitsejal veel 12 naist, ke svõisid vaid 12 piilariga katusealuses juttu rääkimas käi, muidu olid nad maailmast eraldatud ja neid teenisid sootud ininmesed...
Ja siis olid seal osad laed peeglitest või valgest klaasist tehtud, aga sellist ilu polnud ma küll ennem näinud...Kuigi psleede seinad olid kulundud-määrdunud, oli see ikka kõik jube ilus... Lollid hindud, miks nad ei oska selle üle uhkust tunda ja korras hoida ja arendada? Muideks, alles täna sain teada, et siin on ikka olemas postkaardid...Aga jah neid saab vaid muuseumis sest osta....
Ja oligi meie superilus päev.. Ma sain taas punaka päevituse näkku....
Ja siis sai vahepeal veel Jee’iga Amber Halli sõita.... Muidugi on võimalik ka elevandiga, aga see on kahele inimesele kokku 530 ruupiat..... Ja kuna meie päev oli niigi kallis: tuur ise 160.-, City Palace 180.-, Observatoorium 10.-, Amber Hall 50.-, Tiigri kindluses 5.-, toit kolme peale jagatuna 45.-, Jeep ühele 20.-, siis edasi-tagasi rickshaw’d, mis mõlemas otas ühele inimesele 15 ruupiat oli...., siis püüdsime säästa. Mina näiteks fotoka pileteid ei ostnud. Need olid ikka lisaks 50 ruupiat igas kohas..
.Ja toit oli lihtsalt nii suur..Hindud liha ju ei söö..siis pole ime, et nad nii palju söövad...

Siis tutvusime kahe Autria noormehega, kes töötasid ühes kompaniis, aga üks siis siin ja teine oli tal kuu aega külas. See siin elav (oh, peale neid india mehi oli sellise nägemine selline silmailu, et vaata ja imesta;) oli siin olnud 10 kuud ja ma ei tea, kui kaua ta pidi veel siin olema... Aga ta siis aitas tehast ehitada.. Ju siis Austria poolne ülevaataja...Igastahes oli tal sellest India elust ikka väga siiber. Ütles, et tal pole ühtki välismaalast läheduses.. Ja ma ei saanudki aru, mis linnas ta on, aga igastahes 12 tundi Jaipurist...

Noja muud ei juhtunudki enam.. Kodus saime taas kanaliha.. Mina andsin telimuse sisse mittevürtsisele lõunale, ja kui võimalik, siis võileivale. Lubati teha mõlemat, ja ka teised saavad...
Siis püüdsime pilte mu arvutisse laadida, aga siin pole netti ja vähetundtud kaamerate piltide allalaadimiseks on XP-l vähemasti seda netikest vaja... No ja siis ju ei saa ühendada arvuteid nii netii, et paned aga juhtme ja ongi kohe.. Neil siisn vnad süsteemid. Nii et proovime homme tööl netist midagi mahatõmmata, või siis Paneme kaardid Alice kaamerasse(üks ehk sobib), või Lisa ostab kaardilugeja... Aga jah, tuleb ka pilte...

No ja siis oli mulplaanis räkida indialastest, homoseksualismit või/ja kummalisest arusaamst sõprusese....; aga ma olen nii väsinud, et teine kord...
Ja tööl peaks homme olema lõpuks ometi see kauaoodetud esimene disainikoosolek. Osad töökaaslased olid ka täna tööl....