9.august...kolmapäev. Meil on siin mingi õdede-vendade püha, kus õed sõidavad oma vendade juurde, punuvad selle meile tuntud nn sõbrapaela ja panevad ümber venna randme. Vend teeb õele vastu mingi kingi või annab raha ja lubab õe eest hoolitseda elu lõpuni.
No ja selle püha tõttu me tööl pole. Vaba päev.
Noh, ma olen meil siin natsa tõbine. Nimelt need kliimaseaded ja tuulikud ajavad keha temperatuuri sassi...õues palav, autos ja sees jääkülm ja siis need tuulikud, mis tekitavad tuuletõmbuse. Nii et jah, mul on kurk valus ja nohu... Selliste haiguste peale ei osanud tullagi, kui rohte kaasa ostsin sõiduks.... Midagi mul ikka on ja ma hoian ka ennast...ja ju läheb üle.
Lisaks ei saa ma oma kõhtu ikka veel korda. Midagi sees ei püsi.... Vabandage, kui see teema on imelik teile, aga siin on see täitsa avalik ja igapäevne probleem, millest kõik räägivad.
No ja kui sööd isegi puhast india kodust toitu, ja toit ikka sees ei püsi, siis ajab ikka vihale küll. Lisaks, on see toit nii vürtsine, et jube, ja veel nii kummaliste maitsetega, et ma ei saa seda kunagi maitsvaks nimetada... Noh, kui nälg suur, siis sööd ja kallad vett ruttu peale...Aga nüüd, kus ma olen sellest kõhust nii vaevatud, siis ei taa ma seda sööki enam nähagi. Nii viha teeb. Ja normaalset sööki on pea võimatu leida. Kui on, siis kesklinnas, milleks pead spetsiaalselt aja ja rickshawraha kulutama, ja mis iseenesest pole ka odav....
Nojah, täna ma igastahes saan normaalset lõunad ja õhtusööki, sest vaba päev ja kolame nii kui nii linnas.
Pidime küll Pink City’sse minema (nn vanalinna osa), sest eile õhtul saabus uus tüdruk Lisa meie majja. Ta on Inglismaalt. Esimene õige aktsendiga inglise keele rääkija!!! Meie nali noh ;)Lisa meeldis mulle kohe. Ta on pikk, tumedate pikkade juustega, sale tüdruk. Ja briti kohta ka väga ilus... Aga asipole mitte ta välimuses, vaid selles, et ta on nii euroopalikult normaalne ja samas mitte esineja. Tundub selline intelligentne tüdruk. Õpib poliitikat, aga eelmine aasta oli praktikal Loreali firmas... Talle meeldivad väljakutsed. Siin on ta siis sellse töö peal, mille eest raha ei saa, ehk siis vabatahtlik. Samas, räägitakse, et need tööd on tavaliselt kõige huvitavamad. Näiteks Marsha töötas Lalis. See on tänavatüdrukute päästmiseks tekitatud koht, kus tüdrukud meisterdavad ehteid. Nende müügist tulnud rahast tüdrukud elavadki.....
Niisiis pidime Pink Citysse minema. St mina ja Jel (ma ikka ei tea kirjapilti) ja Lisa... aga Seth meelitas meid jälle Gaurav Towerisse. Tüdrukutel kindlasti vaja midagi osta, ja seal saab normaalset toitu. Ja seal on ka kindlasti kõik teised väljamaalased,sest kus mujal olla. Lisaks lähem sinna jälle jala. No Seth ei taha üksi minna, ja veenis meid, et me võime Pink City’sse ka pühapäeval minna....

No ja Lisast ma müüd öelda ei tahtnudki, et ta selline iseseisev ja hakkaja. No ja tõeliselt minu tüüp. Alice on küll väga lähedane mulle, sest me lihtsalt sattusime ühte majja ja Daria lihtsalt ei suhtle meiega... Alice lubas ka kõik asjad, mulle pärandada, mis ta siia maha jätab, kui koju läheb. Ja asju on tal palju, mida ta kaasa ei võta, ja koju läheb juba kuu pärast...
Aga jah, Alice on natuke selline beib või nii... (palju riideid, palju kosmeetikat, „uih ja aih” ja selline sõbrantsitamine osade plikadega, mid ma iial pole osanud.Mina sellist tüdrukute värki väga ei jaga.)
Ja Jel on lihtsalt nii aasialik, et temast arusaamiseks läheks aeg vist terve igavik. Aga ega tal viga pole. Lihtsalt, teistmoodi.
Nii et mulle väga meeldib iseseisev intelligentne Lisa Inglismaalt, kellelt saan õppida väga ilusat inglise keelt.

Mis siis eile tööl? Arvutimajandus pole ikka paranenud, aga kuna Anshut pole, oleme okupeerinud tema arvuti. See on ühenduses nii sänneri kui värviprinteriga. Lisaks on sel suurem maht. Ja internetiühendus. Ja tal on kõige parem laud ja nurk. Just see peaks disaineri koht olema.... Mitte mingi imeliku Anshu oma....
No ja siis tegime paar disaini....Aga õhtuni ei saanud löögile, et Sunitale neid ideid näidata....
Siis sain töö Alivalt. Mingi ostja tahab tellida mingist kangast tooteid. Kanga peaksime ka meie trükkima, aga disaini tal pole – on vaid ilus pabersalvrätt, millest veerand äralõigatud... (Kujutage ette, nad siin Indis pole eal trükitud salvrätti näinud. Nad olid nii üllatunud.)
No ja nüüd peab Krõõt selle rapoori tegema ja siis läheb trükki. Värve ma seadma ei pea ja silma paberivärki ka ei pea, sest selleks on siin omad tehnoloogid. (Yogaksi küll kirtsutas nina selle peale, aga ma ütlesin, et teen seda hea meelega, et siis on mul vähemasti miskit huvitavat teha. Kuigi jah, see pole minu töö.)
Kuna Yogaksil polnud midagi teha, siis tahtis ta ka osa sellest olla ja hakaks jälle internetist näiteid otsima ja siis mõtles, et kleebime puuduoleva tüki netipildist sarnasest juurde, et siis ongi ok... Et küll siis keegi selle korda teeb...tegelikult rapoori paneb jne...Aga mulle nii ei meeldi töötada. See lõika-ja kleebi tehnika...Kui mul pole muud võimalust, siis jah, eks ma pean, aga kui saan ikka anad endast maksimaalse, siis annan. Nii keeldusin ma tema ideest ja teen arvutis. Siis saan tõeliselt rapoori panna, ja lisaks ei pea ma temaga kogu aeg ninapidi koos olema. Vahepeal väsitab see tema ideede toppimine ära. No ma oskan ise teha, ja tahan teha ...vaikselt, süveneda töösse. Aga tema tahab muudkui ainult rääkida... Sest at muud ju teha ei oska. Ta ainult räägib ja ajab mulli ja siis vaatab, millal ülemus Sunita at rääkimise peale noogutab, ja selle osa laseb siis teistel inimestel materiaalsemaks teha... Ta ise ei tee tegelikult midagi. Ja ma pole talle mingi töökäsi. Usun, et mul on palju rohkem maistet kui tal ja Euroopast tean ma ka enam kui ta. Mul on temaga koos vaid seetõttu tore, et temaga saab ka muidu normaalset juttu ajada, ja ta teab kliente ja majasisest infot. Ja seda, kuidas käituda, et töö tehtud saaks.
Noh, ja siis pealelõunal oligi jälle filmimine. Ruchi sai ka seekord kaasa, siis Yogaksi, ja siis mõned mehed. Ja siis ma sain teada, et see üsna euroopaliku moega aktiivne tüdruk, kes töötab Siyaram City Cabsis ja olevat ka AIESECi kohalik praktikant, see on mu uure ülemuse teine tütar. Tema nimion siis Sneha, teise nimi oli Ankita. Ankita ja ta vend on suured ja paksud ja koledad nagu ema ja isagi, aga Sneha on peenike ja pikk, tegelikult ka sama lõuaga nagu isa...ja samade silmadega, aga ma ei ühendanud kunagi ära, sest ta on lihtsalt nii lihtne ja nii aktiivne, et ma ei suutnud uskuda, et selline võiks olla üks rikkuri laps Indias.

Seekord pidin ikka intervjuu andma. Ja enam tervet lõunatuuri ei tehtud. Tegelt oli sõit üsna lühike ja sain vai ühe limonaadikoksi ja shokolaadikoogi, aga kuna mu keha keeldus juba siis india toitu söömast, oli mul lõuna söömata ja see kook oli rusikas silmaauku...Kodus, Eestis, poleks ma kunagi seda kooki tahtnud.....Ma ju ei söö muidu magusat. Eriti veel sellist...
Aga intervjuu...Ma olen juba proff.... Seekord leidsin ka ise, et oli väga hea. Aga mu suur ülemus on rahul kõigi intervjuudega.... Ja Ruchi intelligentne vanisa, kes kunagi palju Euroopas rännanud, aga kes nüüd voodihaige, oli mind juba kolm korda telekas näinud. Ennem ta vist poleks mind lihtsalt tundnud, aga need kolm viimast korda olid ju just peale temaga kohtumist...
Ruchi ämm(väga kena ja maitsekas ja suursugune hindu naine) aga oli Ruchile teatanud, et kui mul on isu euroopa toidu järele, siis ma pean vaid teatama, ja nad valmistavad mulle ja saadavad, või lähen ise nende poole sööma. Nii kena neist! Ja see kõik vaid sellest, et ma esmaspäeval lõunasöögi aeg mainisin, et eelmine õhtu oli meil pasta ja me olime tõsiselt õnnelikud selle üle...
Aga noh, see on kena pakkumine, aga ma ei saa seda ju iga päev ja kuus kuud järjest paluda....

AIESEC-ist. Kohalikust. Meil on siis Yahoogrupp nimega „Jaipurpeople aiesecpeople”, kus siis tuleb igapäevane info ürituste kohta, ja muu info, mis keegi vajalikuks peab, et lisada... ja nüüd läks lahti, et pandi suure kella külge Jaipuri aieseccarite töö. Kohalike. Neid saab nimetada vaid seetõttu maailma parimaks, et nad teevad kõige rohkem kokkusobitamisi, aga kvaliteet seetõttu jälle väheneb. Ma olin küll kuulnud, et saabudes peaks ma kogu info kuskilt saama. Seni olen vaid oma korterinaabitelt saanud. Tegelikkuses aga nimetatakse seda mingiks feedback’ks, kus kirjas, mida süüa, mida juua, kuidas vältida probleeme, kuidas mitte haigeks jääda, kust telefonikaarti saada, kuidas tööle ja tagasi saada, paberimajandus ,mis Indias vajalik, jne. Olen kuulnud, et väga üksikud on selle saanud. Ma ka ei saanud. Noh, tänu sellele, et mul viisaga jama oli, ja et seetõttu ostsin vaid pooleaastased lennupilketid (mis tähendab, et ma ei pikenda ka viisat), ja lennupileteid ei kattu viisaga päevade lõikes, ei ole ma siiin kindlasti kuus kuud enaga ammugi veel enam. Aga plaan oli. No ja mitte keegi ei teatanud, et ma pean siin end siis registreerima 2 nädala jooksul ja kui ma seda ei tee, siis maksan trahvi...1500 ruupiat...No õnneks, siis kui teada sain ja hilja juba oli, avastasin, et tänu viisale, mul ei tule enam 6 kuud välja... Aga AIESEC seda ju ei teadnud, nemad oleks pidanud teavitama....Aga ega nad ju trahve kinni maksa, mis nende hoolimatusest tulnud.Seth pidi trahvi maksma...
Oi, Sethiga on üldse raske. Ta on siin 2 kuud töötanud, ja talle ei antud palka. Töölt öeldi, et annavad AIESEC-i vahendusel. Aieseccarid aga aina valetasid, et võtavad firmaga ühendust. Ei võtnud midagi. Lõpuks Seth keeldus tööle minemast. Siis läksid aieseccarid paanikasse. No loomulikult, firma küsib tagasi ju oma raha, milel maksid AIESEC-ile Sethi vahendamise eest. Päris suur summa – 10 000 ruupiat..... No ja nüüd lõpuks sai Seth siis raha... Ta pidi kahe kuu eest saama 12000 ruupiat, aga sai 450, mis on kolme nädala raha. Ja firma väidab, et ta on töötanud vaid kolm nädalat. No mis nali, kõik teavad, et at on siin 2 kuud olnud....???!!! Aga noh, see on see india valetamine. Ja AIESEC peaks oma raha hoidmise nimel siis püüdma asja korda ajada, mitte Sethiga nii käituma.
Samuti flavio, kellel enamus asju tööl korras, aga kuu aja eest sai eile poole kuu raha... Ta püüab siis homme ülemusega rääkida...
Ka Darial oli esimese 2 kuu raha saamisega siin kunagi probleem
Ja neid, kellel tegelikult tööd pole, ja kes päevade viisi kontoris passivad ja arvuti ekraani vahivad, on palju. Nii et Jaipuri AIESEC pole tegelikult uurinudki, kas firmadel on mingit tööd anda, ja samuti seda, mis on AIESEC. Firmadel pole aimu...ja paljud võtavad väljamaalased majja vaid selleks, et rahvusvahelise firma mainet saada või just teatud maaga saada paremat ärikontakti.
Ja nüüd on siis väljamaalastest aieseccarid siin Jauipuris mässu tõstnud. Loomulikult meile meeldib siin koos olla ja õhtuti pidutseda, aga tegelikkuses on paljudel probleeme tööga...Näiteks ka Alice, tal on superboss ja hea firma, aga töö on otsas, ja kuigi ta peaks olema veel 2 kuud, lõpetab ta selle kuu pärast, sest kaua sa ikka niisama passid...Ja tööd tõepoolest pole talle juurde võtta.
Nii et jah, ma olen õnnelik, et kuigi mul pole ideaalset tehnikat töötamiseks, saan ma siiski tööd teha ja on ka, mida õppida sellest kõigest

Ülejäänud päev? Jalutuskäik Gaurav Towerisse.McDonalds...Shopping, Tagasi Rickshawga...Näidisshopping meie tänavas....
Noh, polnudki miskit erilist, ga kahele uuele tulijale olin sellega palju tarka ja vajalikku näidanud. Ma olen vist juba vana kala. Nüüd alles avatad selle, kui uued peale tulevad....

Siis kodus ma magasin jälle mingi 3 tundi....Haigus ikka sees. Siis MI Road’ile mingisse Tomato nimelisse söögikohta traineer dinner’ile. Liha seal ei saanud, aga pastat küll. Mulle sellest täitsa piisas.
Daria saatis sõnumi, et ta haige ja vajab mahla ja vett ja teed. Organiseerisingi ka selle, kuigi õhtul väga raske saada. Mul on vist heategude päev täna.... Jaa, Sethile organiseerisin ka rulli wc-paberit ju....
No jas muud polnudki. Tundub, et me Lisaga tõepoolest klapime ja mul selle üle hea meel. Ta on väga tore tüdruk. Nüüd sain alles teada, et ta õpib Oxfordis. No ja muidu on selline, kes kodus tilu-lilule raha ei raiska, aga reisib. Nimelt on ta kogu Aafrika läbi reisinud...Peale Indiat läheb Ladina-Ameerikasse ja Uus-Meremaale. Ja nii kogu ta perekond reisib. Tore ju, kui inimestel sellised huvid...
Ja jaapanlanna-hiinlanna nimi on vist õiges kirjapildis Jay.... Aa, vahepeal on kohale jõudnud veel kaks jaapanlannat ja üks venelanna Ljuba.........
Mis veel? Sergey rääkis, et nad olid käinud India printsil külas. Saanud euroopalikku toitu, mis polnud vütsine, ja palju liha...Ja olid hobustega ratsutamas käinud. Täna aga käisid ujumas. Minu unustasid maha!!!!!!!! Aga olgu see viimane kord