Täna siis 3. august....juba....
Eile poolest päevast kohe tööpäev muutus. Kell 2 on meil lõuna. Siis kraabib igaüks oma toidukraami välja ja sööb omal laual. Meie ”tuba” keerab näo vastamisi ja laob klaveritooli meenutavale metaalltoolile oma kraami välja. Ja nii siin Indias käibki. Siin müüakse spetsiaalseid toidutermoseid, kuhu mahub sisse kolm kilukarbi sarnast metallkarpi, mis spetsiaalse klambriga kinni käivad.. Ja karbikestes on neil siis tsapatid, siis mingi taimetoidulöga ja siis veel mõni löga või riis või kuivad krõbinad või siis maiustused.... No ja süüakse ikka näpuga...Ehk tsapatitükikesega, mis näppude vahel, supilaadset või vähe tahkemat lödi siis haaratakse...
Mulle pannakse tavaliselt aedviljad juba kodus tsapatide vahele. Mul on alati kolm tsapatirulli, aga mis seal sees, see vaheldub.... Üldiselt ei kurda. Üsna head segud on...
Aga jah, ükski hindu enne söömist käsi pesema küll ei lähe....

Tegelikult siis juhtus sekord, et suurim ülemus tuli meie juurde, rääkis midagi, ja siis kõik olid elevil ja pakkisid oma toidud kokku ja hüüdsid mind kaasa. Sain aru, et selle luksusbussi juurde. Mõtlesin, et mingi 10 minta ja siis tagasi...Aga meid veeti hoopis Gaurav Toweri juurde (tähtsam nn kaubanduskeskus siin linnas, MI Roadil asub). Buss võttis meid peale ja tuli välja, et see oli küll tähtsamate töötajate lõbusõit, aga filmigrupp taas peal. Seekord filmiti siis ikka ausalt, st et mis ringi buss tegi ja mis vaatamisväärsused teele jäid... Neil tekkis küll idee mind intervjueerida, aga mul vedas, sest nd vist polonud valmis inglise keeles minuga juttu ajama....
Tulid siis joogid alustades mineraalveest, siis mingi limps, siis kokteilid, hiljem sai ka cappuchinot...vahepeal oli shokolaadikook ja euroopapärane taimetoidu võileib. Mulle oli see kõik kui rusikas silmaauku. Polnud ma ju Jaipuri siiani saand valges vaadata...Tööl ju kogu aeg...
Ja siis sai ju täitsa minule sobilikku toitu. No see bussi ongi mõeldud rikastele valgetele. Üks ots maksab 275 ruupiat, mis Eesti vääringus vaadates oleks ka umbes nagu 275 eeku, kui selle Eesti elatustasemesse sättida....
Aa, ja selel kõrge ülemuse jube paks ja ninakas tütar sättis nii, et ta saaks minuga olla... Ja siis ta teatas, et ma olin nii ilus sünnipäevapeol olnud ja siis ta seletas mulle linna ja selle vaatamisväärsusi. Nii et tuli siis ikka ise sõprust tegema....

Ja loomulikult saatsi meid koikjal mundris ja pika pyssiga turvamees. Nagu Indias rikastel ikka asi kaib...
Ja nii see tööpäev läks. Tervelt 4 tundi aja surnukslöömist, normaalset sööki ja ma nägin linna ka ikka päris kõvasti... Päris tsill oli...
Ja kui tagasi tööle jõudsime, siis pakuti miskipärast sinnajäänute poolt tomatisuppi, mis oli ka väga hea.... Heade toitude päev...
Ja siis oli trükivabriku bossi sünnipäev... No ma üldse ei tahtnud jääda, aga ikka sunniti. Ei võtnud ma küll mingit toitu, sest söömine oli õmblustsehhii ees ja mingid mehed jagasid sööki. Söödi küll loorberilehtedest tehtud ühekordsetest taldrikutest ja lögakausid olid ka ühekordsed, aga need, kes serveerisid, olid ju suvad töölised...Ja tõstsid siis toitu ilma sangata kopsikutega ämbritest. Ämbrid küll väga usaldustäratavad välja ei näinud...
Nii et keeldusin söömast. Tegelt, see toit meenutas väga eelmise päeva sünnipäevatoite firma pidustustel, ja mulle need väga nagu ei meeldinud...Pealegi, natuke nagu kõhus keeras eilsest... Ja sellisel hetkel peab mõtlema, kas ikka süüa... Tegelt ma juba peol kahtlesin, et kas süüa. Seal oli ju selline mass, seega oli mass inimesi ka need, kes süüa tegid ja serveerisid, ja need küll väga meie kokkade moodi välja ei näinud....
Ühesõnaga Aliva viis mu siis koju, sest ta oli lubanud .... pidin ju traineer dinner’le koos teistega minema.... Kodus ikka sõin. Otsustasin, et kuna ma pole mitu päeva kodus söönud, siis võiks. Väljas söömine on siis ikka India vääringus päris kallis...

Õhtusöök oli siis see, mis toimub iga kolmapäev ja kõiki aieseccarid püüavad võimalusel sinna kohale tulla. Isegi, kui muidu väga seltskondlikud pole. Hindu plikad ei käi, sest nemad peale kaheksat õhtul väljas käia ei tohi.....
Õhtusöök oli seekord Pearl Palace hotelli katusel. Hotelli oli jube raske leida, et siin neid palju, aga kui lõpuks kohal, siis oli elamus ilus. Mitte hotell ise, aga see restoran katusel.... Nagu oleks romantilises Pariisis. Söögid olid ka täitsa head...lihaga ja vürtsi poldud visatud... No ma ei söönud. Proovisin vaid natuke nuudleid sloveenia poisi kausist. Liha ei puutunud, sest ma ei tunne sellest veel maitsepärast puudust ja ma leidsin ka, et pole mõtet end narrida...Lisaks nägime pühapäevasel sõidul kogemata bussiaknast, kuidas kuskil ubrikus istusid põrandal mehed ja kirvega kanu tükeldasid... Ei tekita isu just enam... Pealegi on kõhud paljudel nii hellakesed, et enam liha ka ei kannata...Taimetoitlased noh.....(Black House’is on üks suur paks türgi poiss haiglas palavikuga, ülejäänud kõhuga kodus... Mõni üksik on terve... Meil olid Flavio ja tema sõbranna kõhuhädas ja palavikuga Enne seda Daria oli haiglas.. Enne Dariat oli jälle Sergei haiglas... No aga ma arvan ka, et nad ei mõtle väga, mis teevad, kus käivad, mida söövad...)
Turistisõbralikkust aga üldse siin pole. Restoranis pidi ikka pool-kolmveerand tundi ootama tellimust ja siis ikka 1-2 korda korduvtellimuse tegema, et toitu ikka saada. Siis viisakust neil ka üldse pole...Ja rickshawjuht.... see jäi keset sõitu seisma ja hakkas telefoniga rääkima...hiljem selgus, et nagu paljud neist, ei teadnud seegi, kuhu ta meid viima peab ja tiirutas suvaliste Palace nimeliste hotellide vahel ringi... Kui meil oleks kiire olnud, siis oleks ikka palju hiljaks jäänud. Ja kui me keeldusime sellise teeninduse eest maksma nii palju, siis tead, juht tahis Ohranile kätega kallale tulla. No jah, ma saan aru, et neil pole ju kodu ja raha on tähtis, aga siis võiks ikka õppida teenindust ka... no ma poleks küll õiendama hakanud... mehest kahju ju... Lõpuks ikka maksime selle summa, aga üsna inetuks läks... No tegelt, igasugu intsidente juhtub. Tahavad ikka nahka üle kõrvade tõmmata... Aga meil on õnneks Seth, kes hirmutab neid sellega et on Uncle Seth from Nigeria. Nad kardavad nigeerlasi jubedalt.....

Pärast läksime veel Black House’i sest seal pidi olema ühe plika ärasaatmispidu, aga üsna nigel oli ja tulime koju.....Mu meelest pole neil selle maja pidudel kunagi midagi ahvatlevat.... Ma küll seal elada ei taha, mis sest, et maja väljast ilus ja kesklinnas...
Selle maja ees on aga alati üks rickshawjuht, kes tuleb üles ajada, vesi pähe kallata, juua anda ja siis saab koju. Öösel on raske juhte leida, kui leiad, siis nad ei taha sõita. Aga ma arvan, et see mees ongi selle peal väljas, et on aru saanud, et seal majas elab palju välismaalasi, kes tihti öösiti juhti vajavad...
Ja õnneks on sel najal valvur, kes vett annab....
Aga ma arvan, et ma olen sellest tantsivast rickshawjuhist rääkinud varem. Ohran arvab, et ta on pilves, ma isegi usun, et ta tantsib sõites lihtsalt selleks, et suuta silmi lahti hoida.
Igastahes, ta ei küsi öösel väga röögatut hinda ja ta teab isegi teed meie koju juba....

Tänane päev tööl algas sellega, et ..... Ei enne tööd... Nimelt läksime taas Flavioga bussile. Buss oli uskumatult täis.... No ja nagu ikka, kõik tahtsid mulle istet pakkuda ja siis ka Flaviole. Tema polnud ennem seda näinud... Ja siis hakkas üks naine veel rääkima ka ja ta oli nii viisakas ja me siis püüdsime ka...Ja jube raske oli vastu rääkida ja püüda selles ülitäis bussi rahvamassist läbi näha õue... Kui avastasin, oli juba hilja. Ma oli 2 peatust maha maganud... Isegi Flavio oli mööda sõitnud... Ühe peatuse.....
Kui siis üksi juba olin ja tagasi vantsisin, siis läks veel king ka katki. Varbavahekingade kinnituse auk oli liiga suur ja sõlm läks kogu aeg sellest tagasi... no ja nagu sellest vähe oleks... Kõiks see juhtus vaeste tühermaa kõrval. No ma ei tea, mis ime see oli, et nad mind vaatasid, aga kerjama ei tulnud. Muidu need kerjused jooksevad mu lausa pikali ja on jube agresiivsed kesklinnas.. Aga ju ma juba nägin vähe kohaliku moodi välja... pealegi, see oli ju üsna linna ääres.
No parandasin siis patsikummiga kinga ära. Kolmandal katsel õnnestus....
Tööl olin ikka pea esimene. Ma pean ka nüüd märkimatuleku ja mineku kellaaega. Ma küll protestisin, et mis mõtet sel on. Mind nii kui nii kõik näevad ja jälgivad. Kõik teavad, millal tulen ja lähen. Lihtsalt nõme on täita....
Ühesõnaga jõudsin ikka enne tööaega, aga koristajad olid vist mu kaks kadumaläinud kõrvarõngast prügikasti pühkinud.....
Minust natsa hiljem jõudis üks moodne india tüdruk, kes oli moeshowl minu kõrval ja kõnetas mind. Väga moodne ja euroopalik. Jah, ma tean, et ta pidi meile tööle tulema, ja nagu aru sain, oli ta siin ka varem töötanud.
Saime hästi jutule. Ei tea, miks, hakkas ta kohe minuga rääkima, ja mul oli temaga kerge, sest ta nagu mõistis mind enam...Hiljem selgus, et ta on see tüdruk, kelle kohta öeldi, et kui ma hakkan rõivastele tikandeid tegema, siis teen teise tüdrukuga koos.. Ma polnud siiani välja mõelnud, kes, aga ju siis tema... Ta küll väitis, et tema on moekunstnik, aga peale Sunitaga vestlemist, tuli ta tagasi ja hakkas ka hoogsalt samu tegevusi tegema, mis mina...Ülessanne sama... Küll me hiljem rõivaid ka teeme....
Aga no mis disainer. Ta oli siia tulnud kunagi välisturuga tegelema, aga Sunita oli ta oma abiks disainimisel võtnud. Ei ole ta midagi sellist õppinud, ei oska ta ei joonistada, ei õmmelda ega arvutis disainida.... Ütleme nii, et selline inimene on igas firmas olemas. Müügiinimene või ostuinimene (vastaval firma suunitlusele), kes teab, mis läheb, mis on In jne...Kes otsib ideid internetis, poodidst, messidelt...ja siis tuleb ja toob firmasse kellelegi järgi tegemiseks. Aga noh, kui ta tahab end disaineriks nimetada ja moedisaineriks...no las siis olla...
Lisaks tuli välja, et ta vanemad on White House omanikud ja ka tema elab seal. Tahtis mind kohe oma majja üle tuua, et siis koos saaks tööle ja koju autoga... No aga kui ma olen temaga tööl niigi ninapidi koos... liiga paljuks ei lähe või? Pealegi, White House’s pole praegu küll põnevat seltskonda.... Kaks USA plikat, kes kohe lahkuvad, ja kolm poola plikat....

No ja siis tuli välja, et tema oli kunagi ka siia firmasse sokutanud selle prantsuse tüdruku, kes oma esimese kohaga rahul polnud. Siyaram City Cabs’iga aga oli küll. Selle firmaga saab ju palju reisida. Loodan, et Tamney võtab minu ka teinekord reisule kaasa... Ja mu ülemused seda ka lubavad...
No ja et siis see Jollyshi oli 2 aastat tagasi firmat vahetanud ja väikefirmasse disaineriks läinud, sest siin firmas polnud vabu hetki peaaegu üldse... Aga ta firma läks pankrotti ja ta leidis, et siin firmas on hea töökultuur ja seltskond ja tuli tagasi.... Tingimuseks, et enam nii palju ei peaks tööd tegema.

Jollishiga on tegelt päris hea. Mina õpetasin talle seda, mis mina firmast teadsin, tema õpetab mulle töökäiku, kollektsiooni nõudeid, kliente jne... Ja mina olen see siis, kes tegelikult ikka disainid teeb... Aga nii mõnus on kellegiga tiimis olla. Kaks pead on ikka kaks pead ja tegelikult on ikka igas normaalses firmas tiim, kus on nii disainer, kui see, kes teab müüki ja kliendtide soove ....


Nii et nüüd ma olen õnnelik. Me hakkame tööle!!! Juba hakaksime..... Lahe.....

Koju tulin üksi... Olen muutunud üsna ükskõikseks vaatamise suhtes. Arvan, et mu riietus vähendab seda... Samuti on paljud vist juba märganud ka, et ma ikka ühel ajal seda teed käin... Nii et kohalik....
Üks vana mees, kes vastu tuli, etgi küll selle suure austuse kummarduse mulle... Need hindud ikka oma rassismiga...

Täna õhtu on taas Black House’s pidu. Christina Rumeeniast, kes siin rohkem kui aasta olnud, lahkub. Aga lahkumispidusid on igas nädalas vähemasti 2 ja Black House pole mu lemmik. Ja üks õhtu ka, mil saan kodus olla, pesu pesta, kingi parandada, kirjutada, välja magada..
.
Muideks, Daria kolis õuepeale Johanna tuppa. Seal oli Johanna ja üks Jaapani plika ennem. Johanna läks tagasi Poola, jaapanlanna (ei suuda nime meenutada) aga vahetas maja. Ja Daria tuba on vaba!!!! See on vetsu ja pesemisruumi kõrval. Seega ei pea öösel pimedast treppidest üles ronima ja vaheukse võtit otsima... Ja hommikul varem üles ärkama, et pessu saada õigel ajal.... Ma olen küll juba selle oma toaga ära siin isegi harjunud, aga värskest õhust tunnen siin puudust ...Nii et saan Daria toa! Flavio ja Sethi toa vahel... Kui Ohran ära läheb, tuleb Alice katusele, tema tuppa... Kas ma rääkisin, et neil on katused kui aiad, ksu siis potipuud ja kiiged ja istumiskohad...?Katused on mitmetasandilised... Lahedad....