Nii, täna siis esmaspäev, 24. juuli, ja sellega saablki mu esimene nädal siis läbi. Ja tegelikult ka esimene tööpäev kontoris. Selline tõeline.
Päev oli kohe algul nagu nihu. Esiteks oli meie vannitoas ummistus, ja et saada perekonna vannituppa pesema, ärkasin varem. Ja jumal tänatud. Autojuht, kes pidi 9.15 tulema, oli 8.40 juba siin.....
Lõunasöögi sain kaasa....
Nii siis olingi juba 9.00 kontoris ja ainuke. Esimesed tulijad tulid 9.30. Minu bossi polnud. Suur ülemus jõudis kell 11 ja võttis siis mu enda kabinetti... Neil on ikka naljakad kabinetid...Altar ja muud jubinad igal pool. Nagu mingi suveniirikoguja.
Ja siis marsis kogu aeg mingi seltkond mehi sisse-välja, kes ootasid ülemuselt käsklusi, allkirju, telefoni nr jne. Aga mu meelest on nad ise oma elu tehislikult raskeks teinud. Peaks seda asja ju saama küll mugavamaks teha.......
Ja siis teatas ülemus, et ma hakaku disainima ja et Sumit otsib mulle koha. No Sumit ajas mingi vanamehe mingilt kohalt ära, andis pastaka ja tavlise koopiapaberi kätte ja nii ma pidingi pihta hakkama. Jube ebameeldiv...Mu selja taga oli 5 inimest, kõrval 2, ees oli aknaklaas, millest läbi paistis teine tuba 7 inimesega, kellest üks otse mu vastas nagu peegelpilt istus. Minu laud oli imepisike ja arvutit seal polnud. Rääkimata internetiühendusest....
No mõtlesin, et mis siis ikka, seni kuni mu peadisainer tuleb, võin ju ajaviiteks ja alustuseks sokerdada. Ja kujutage ette, sokerdasin kuni lõunani....Erinevaid disaine naistele, sest ma eeldasin, et esimene projekt on siis naisterõivad, aga mis kliendile, mis stiilis, mis materjalist (hind sõltub)...mis värvimaailm jne, seda ma ei teadnud...
Lõunaks toodi mulle 2 kahekordset tomati-juustusaia. Mul olid fooliumis ka kolm tzabattirulli, millel vist suvikõrvits sees. Igastahes oli hea ja mitte vürtsine. Osa võileiba andsin Ruchile. Tema ja Monicaga koos siis einestasin. Kõik nimelt einestavad oma laua taga ja oma söögitermosed on kaasas. Oma suured täidetud veepudelid ka. Ei tea, miks ma võileivad ja vee sain siit.... Kindlasti varsti kaovad need hüved ka ajapikku ära....
No ja pealelõunat sai mul siiber. Olin kõikvõimalikes eri stiilides vähemasti 30 disaini teinud...Tundus nagu mõtetu juurde teha, kui ei tea mis suunas minna. Ja mis ma ikka hakkan neid täiendama täpsemaks, kui ma ei tea, mis kangast tulevad....
Nii jäin nürilt ikka ülemuse kutset ootama. Seda ma teiste jutust juba teadsin, et ta on lõpuks välja ilmunud...No ja nii ma ootasin ja ootasin ja ei varjanud oma nüridat meelt, küll aga uniseid silmi, mis tahtsid kinni vajuda. Mu siinsed sõbrad ja ka muud töökaaslased käisid ütlemas või helistasid Sumitile, et kuule, tüdruk sureb nüridusse ja igavusse.... Sumit tuli siis vabandavalt mulle seda ütlema. No ma jälle ei suutnud oma otsekohesust varjata ja ei teinud ta elu siis tema mõistmisega kergemaks. Ütlesin, et mu päev on tõepoolest mõtetu olnud ja et kui homme ka nii edasi läheb, siis am ei tule, et teen kodus oma magistritööd. Et ma saan küll aru, et kõigil on peale messi kiire, aga miks nad mu täna siis tööle kutsusid? Tegelikult ka, ma mõtlesin kogu aeg sellele, et Alice-il, kes ka messil oli, anti seetõttu vaba päev ja ta shoppab. Mul on ka riideid vaja. Tööl pole millegiga käia ja riideid on nii vähe, et pessu anda. Aga käevahel pestes ikka nii puhtaks ei saa...
Arvasin, et mu tööpäev lõppeb 17.30, aga keegi ei liigutanud. Mõtlesin sii, et 18.00... keegi ei liigutanud....No ma ei saanud ju ära ka minna, sest Sumit peaks ju mulle auto organiseerima. Nüüd olin kindel, et tööpäev lõpeb siis 18.30. Ja täpselt siis helises Sumiti telefon ja mu naisülemus ootavat mind. No seal ma ütlesin kohe, et tegin disaine, et see on mõtetu, sest ma ei tea, mida ma pean tegema, mis materjalid, mis tehnilised võimalused, mis kliendid, mis värvimaalimad... Ülemus mõistis täitsa. Esiteks saan homme indiapäraste riiete raamatud, siis vaatan üle soovitatud internetileheküljed, siis saan üle vaadata näidistesaali ja selle juures oleva kanganäidiste saali. Siis sain värvimaailmad, mis moes, siis lubati mind kellegiga linna shoppama, et ma näeks ideid ja saaks näidiseid osta...Ja siis sain teada, et esimeseks tööks saavad olema uued voodipesud, mis messile lähevad kuhugi. Ja voodipesudele saan ka täpsema spetsifikatsiooni, aga esiteks on vaja disaine trükile. Ja trükk peab olema kohalikus rajasthani stiilis. Päris huvitav, kas ma oskan india kirjumirju mustrit teha? Igastahes väljakutse, aga vallas, mis on mulle tehniliselt jällegi väga kerge..... Nii et naisterõivastest hispaanlastele said hoopis voodipesu trükidisainid rajasthani stiilis, mis ameeriklastele.
Ja siis ütles ülemus, et kui ma shoppama lähen, st tööajal, siis on seal aeg ka selleks, et ma endale india riided ostaksin. No jah, ma juba kolmas päev samade riietega. Siin ju iga päev kõik vahetavad... Aga et ma india pluuside – seelikute asemel sari või selle teise värgi peaksin ostma...Sarid on kallid 800 ruupiat on odav hind. No Eesti rahas see muidugi pole nii kallis – nii 200-300 vahel, aga mul siin ju palk kah teine... Peale selle, neid teisi india riideid saaksin ka Eestis kanda. Aga noh, siin käivad kõik naised sarides. No ja kõik usuvad, etma olen jube ilus saris. Ma just lootsin, et see sünnipäevapeo sari, mis mulle tehakse, see siis lahendaks mu ühe sari, mida mälestuseks tahaks, ja siinseks peolkäimiseks indialaste üritustel, vajaduse ära... Eks näis.
Igastahes, päev oli jama, aga loodame, et homme parem...Vähemalt on nüüd lubadused, et saan oma arvuti ja interneti ja senikaua, kui mässatakse, siis kasutan mingit kõrvalarvutit, mis vaba, ja võtan oma arvuti kaasa, et disaine teha...ja natuke salaja omi asju ka... Mul on meilid lugemata, AIESEC-i paberid tegemata jne...Kõik ju netis, aga Swati arvutis on küll net, aga muud jälle pikalt teha ei lasta....

Ja kahju on mul sellest, et vist kehva teeolu tõttu nad otsustasid, et homme organiseeritakse mind viimast korda autoga tööle-koju. Ja siis tellitakse mulle ametlikult autorikshaw, mis iga päev täpselt samal ajal mind tööle-koju viib. Arvatavasti minu enda raha eest..... Ma hea meelega käiks bussiga, aga nad ei luba...Autorickshawga teevad ise diili nii et seda siis usaldavad, kui jääb üks kindel mees....
Nii, nojah, kui homme netis mu juttu näete, siis saate aru, et ma olen netti saanud. Ajutises arvutis ja loodetavasti ajutises kohas, aga ikkagi... Tegelikult lubati mulle oma töölauda ja kabinetti ja arvutit, programme ja netti. Nagu ma aru saan, ma arvuti ja programmi ja neti saan, aga see venib. Töölaua ka... Oma ruumi vist mitte, sest selleks pole siin majas kohta....Aga saaks ma vähemalt normaalse oma laua, mis poel nii teiste kõrval...ja oma pisikese nurgakese teistest natuke eemal vüi rahulikumas kohas... Ma ei taha läbi akna vaadata, kuidas nad kilplaslikult suuri vanaaegseid raamat-kaustikuid käsitsi täidavad. Mu vanaisal olid vist 50-ndatel sellised raamatud.... Ja see on veel rõivatööstus! Aga samas, eelmistel päevadel tundus küll üsna kaasaegne firma. Ja tegelikult, India piires ongi ikka väga edumeelne. Kahju, et mul selle tookoha ruumilise poolega probleeme on....

Aa, tahtsin veel kirjeldada töötubasid. Admisnistratsioon siis Syaram Textiles’is töötab põhiliselt kolmes suuremas toas, mida erialdavad üksteisest suurte akendega seinad. Päevavalgust pole. Ühes toas, sinna , kuhu tahaks minna, sest seal on mu nastöökaaslastest sõbrad, on suuremad vahed laudade vahel, lauda eraldatud pisikeste seintega, mis on kõrged ja nii üksetist ei pea vahtima. Inimesed on seljad vastamisi ja ühes harus siis korraga 6 boksi. Järgmises ruumis, kus mina, on ühes seinas lae all riiulid, all 5 inimest, kelle laua alla on võimalik internetiühendus panna... Seal on kaks arvutit. Üks on Sumitil, ühte võin siis mina aksutada. Teisel pool on kolmene laud, millel pole arvuteid, ja mille kohal on suur akendega sein, millest näeb kolmandat ruumi, kus on 7 inimest, kõigil arvutid, ja arvutite kohal riiulid paksult tohutud pakse kaustasid täis. Ühe mehe kohal on aga peenikesed, need papist kaantega kaustad. Ja kuna sinna pole võimalik äärde kirjutada, millega tegu, siis ta otsib iga kord selle ilmatu pika rea üle, et leida õiget kausta... Ja muideks, siin tähendab sõna File mitte seda kausta, mida meie internetiga seondame, vaid ikka neid, mis siin popid, ehk siis kaustasid, neid tõelisi, hunnikute viisi eksisteerivaid....kilplaslikke paberikogujaid....