Alustan praegu, poisid pole mulle küll palju aega andnud, aga miskit saab ikka alustuseks kirja pandud.
Kell on 20.43 ja reede 21. juuli. Tund aega tagasi jõudsin tagasi siis oma esimeselt tööpäevalt. Tegelikult oleks see pidanud algama eile õhtul kell 5 väikese sissejuhatava vestlusega....või siis täna hommikul kell 9.30, aga tegelikkuses sai sellest vist mingi 13.00.

Syaram Exports’ile kuulub terve tänav linnaosas nimega Durgapura. Nagu arvata võib, on ka tänava nimi Syaram. Sellel tänaval on peale Syaram Textiles’i ka Syaram Food, Syaram ......mingid transpordiasjad ja siis ka hotelliketi mingid office’d vist. Tööstus iseenesest on mujal.
Ma siis käin nüüd Syaram Textiles’i alla aga hakkan disainima rõivaid. No, tegelikult panevad mind vist ikka ka uut tekstiilikollektsiooni oktoobris tegema....

Ülemus on mul hoopiski naine ja ma ei tea, kas see on tema nimi või kutsutakse teda emalikkusest nii, aga nimetatakse Maam. Ta on tõesti emalik keskealine naisterahvas. Samas aga selline konkreetne ja rahulik. Kohe näha, et teab euroopalikku elu.
Igastahes, mul on firmaga vedanud, ma ei kahelnud selles ennegi, aga nüüd sain paktilise kinnituse. Teiste jutud aja surnukslöömisest, mitte midagi tegemisest jne minu puhul kinnitust ei saa. Üldse tundub, et need, kes ükskõik kellena rõivafirmades töötavad, neil on vähemasti midagi teha ja firmaga rahul. Minul aga tuleb vist lausa „busy” elu, sest need tööülesanded, mis mulle ette loeti, see, kuidas neil endal aega pole, ja see, et vahel pean kauemaks tööle jääma...no sellest see välja juba paistab. Eks see ole rõivafirmades igal pool nii,olgu siis Eesti või Rootsi või India.
Igastahes leidis mu ülemus, et mind ei saa küll usaldada mõne autorickshaw hoolde ja mulle lihtsalt peab keegi iga päev ise autoga järgi tulema ja tööle viima. (Tagasi ka) Ja seni, kuni pole leiutatud, kuidas, teeb seda see mees, keda algul oma ülemuseks pidasin. Sumit on tegelikult marketingi peal ja samuti vist minu ülemuse, disainiosakonna pea, alluv.

Vaatame, kuidas selle söögiga saab, aga tundub, et ka selle saan nii organiseerida, et kompaniist saan. Siis ei kulu raha söögile ka, ja see otsimine jääb ka ära. Kui ma tulen 7-8 koju, siis kust ma saan söögi järgnevaks päevaks?
Ühesõnaga, siin maal annab samuti oma naiselikud näitlemisoskused mängu panna ja kõik töötab. No kuidas sa siis heledapäist plikat paned rickshawle, aga noormeest ikka paneks ju?
Nii et siis tulebki veel väga malbe nägu pähe teha ja ongi kõik organiseeritud.
Oma töölauda ma täna ei näinudki. Mu tänane tööülesanne oli panna kokku homse tekstiili- ja rõivamessi väljapaneku tooted, mis iseenesest polnud raske, sest toodetevalikust tulid sobivad asjad väljavalida, ning boxi paigutus oli ka juba ennem valmis disainitud. Rõivad olid ka valmis show jaoks. Mul jäi vaid otsustada, kas juustesse käivad lilled on vasakul, paremal või mis. Ma ütlesin, et peaks olema ikka mõlemal pool. Küll ühel, aga paaril siiski teisel pool... Vot, nii tähtsad otsused siis esimesel tööpäeval:D.
Siis tutvusin kohalike ülemustega...oma tulevaste alluvatega ehk siis kes mind seadistamisel aitavad...ja siis ühe juudi disaineriga, kes oli tulnud tellima.
Siis viis Sumit minu ja mu uue töökaaslase messihalli. Uus töökaaslane on uus minu jaoks, muidu on ta 3 aastat seal firmas töötanud. Muud tööd pole enne teinud ja tuli kuskil nn maalt. Tema teeb siis tootekaarte nagu ma aru sain. Eks igas firmas on see erinev, aga põhimõtteliselt tähendab, et tema kõikvõimaliku täpse info põhjal tuleb nii toodang kui materjalitellimus. Tüdruku nime ma ei mäleta, ärge veel küsige.
Siis passisime päev otsa messihallis ja moeshow proovides. No see oli selline igav venimine nagu Eestiski või kus iganes. Töö nagu töö ikka. Vahe oli vaid selles, et messihallis olin ma jälle vaatamisväärsus... Showproovis olid aga vist Delhi modellid ja muud tegijad, kes vähemasti ei näidanud välja, et nad mind vaatavad.
Seal nägin siis esimest ilusat hindu meest. Kui ta mu kõrval seisis, siis mõõtsin ära, et sinna 187-190cm kanti jäi. Keha oli väga ilus ja nägu enam-vähem ok. No ja euroopalikult trendikas ka. Modellinaised olid sellised pisiksesd ja mitte kondid nagu eestis. Kõigil oli lähemal jälgimisel tuvastatav pekikõhuke ees... Aga see-eest peenikesed käed-jalad. Ja siis olid seal india klassikalise tantsu tantsijad... Mina muideks eile tantsima ei jõudnudki, sest just siis hakkas padukat sadama ja mu kaaslane tegi selgeks, et sellise ilmaga on võimatu minna... Padukas noh. Ja siin pead ju tänavale veel seda lahtist rickshaw’t otsima minema.... Aga seda proovime siis uuesti esmaspäeval.
Mis veel täna? Esimest korda sõin natuke sellist toitu, mis võiks olla tänavatoidu kõrgem kategooria. Loodame, et see mulle midagi ei tee...Oli selline tänavakohviku moodi söögikoht messihalli aia sees. Sealt sain hädaga siis mingi sõna otseses mõttes rasvase bugeri, mis loomulikult seest kooses taimetoidust.
Siis veel see, et töökaaslased kutsuvad mind hetkel Kruudaks, ja ülemused otsustasid, et olen Karina, sest mingi filmitäht neil on. No minuga vist mingit seost pole, aga noh, vahet pole, K-tähega nimi vähemalt.
Ja töökaaslased otsustasid, et kuna nemad räägivad omavahel hindu keelt (haruldane firma peaks ütlema), siis pean selle ka mina rääkimistasandil selgeks saama. Ja nad hoolitsevad selle eest. Nii et kui ma Eestisse tagasi tulen siis.....
Ja siis, öeldi mulle, et tööl peaks ma kandma esmaspäevast reedeni „formal” riideid ja laupäeval on casual lubatud. Kus on enne nähtud, et disainer peab ametlikult riides käima? Ja kust ma need võtan? Pole ju leidnud veel ühtki korralikku poodi Indias. Pole mul ka ju vaba nädalavahetust, et otsida. Panen siis oma ainukese seeliku ja päris pluusi selga. Ma ei võtnud ju midagi kaasa, sest kästi võtta hästi vähe riideid, sest siit kohapealt saab kõike ilusat ja odavat... Eks näis.
Mu uus naistöökaaslane on must jummalast sissevõetud ja nõuab, et ma tema sõber oleksin. Talle on väga tähtis olla valge inimese sõber, sest Indias neid tõepoolest annab tikutulega otsida ja tema pole varem kedagi kohanud. Ta pole vist Indiast väljas käinud ka. Igastahes ei saanud ta kuidagi aru, et Indial ja Euroopal võib midagi vahet olla.
Ja siis ta tahab mind puudutada ja igati mu lähedal olla, et teised hindud näeksid, et tal selline sõber. Loomulikult on kohustuslik mul talle õhtusöögile minna jne. Nagu ikka juhtub valgetega, kui nad Indias natuke enamalt eksisteerivad kui turistid.

No ja muud mul vist tänasest päevast kirjutada polegi. Homme tullakse mulle koju järgi 9.15 ja viiakse siis messile. Mina teen siis nädalavahetusel messil tööd, kui teised puhkavad.


Vot, ja ma kardan, et nüüd on aeg täis. Poisid läksid poodi viina tooma. Nimelt, tuli jutuks, et mul on väike pudel viina kingituseks kaasas. Siin ju pole kellelegi kinkidagi nagu. No ja nii nad arvasid, et peaks proovima. Kuna mu pudel aga naljanumber on, siis nüüd otsustasid nad., et võtavad igaks juhuks poest juurde. Meid siin ikkagi ju palju inimesi. Ainult poolt pitsi nagu ei paku.....
Ok, ma nüüd vaatama, kas sain ühtuse orienteerumisega linnas hakkama.
Hommik, 22. juuli. Täna olen esimene, kes üleval. Jumal tänatud, ei pea vannitoajärjekorras olema. Eile lasti mind seetõttu pererahva vannituppa, aga see oli küll uhkem kuid mustem. Hindud ikka ei saa aru, mis on puhtus.
Täna siis messil oma „formal” riirtega, mis tegelikut nagu väga pole, aga ehk annavad mingi algelise mõõdu välja. Ma pean kindlasti leidma mingi rõivapoe lähimal ajal.....

Aga mis siis? Täna on päev , kui olen tööl esimest täispäeva, tean kõike kodukorrast ja mäletan rajooni, kus elan. Julgeksin nüüd ka üksi liikuda. Ainuke, mis veel muret teeb, on lõunasöögi organiseerimine... Küll sellegi selgeks saan.
Ega mul palju aega polegi. 8.45, ehk siis 10 minuti pärast peaks autojuht mu peale võtma.
Eilsest peost siis. No poisid lõpuks minu viinani ei jõudnudki, sest oli ju vaja enda oma äralahjendada. Ja pärast sa peol veel sloveenia laksu ehk siis viina limonaadiga, mida joodi nagu pauguga tequilat. Ainult mõõtühikuks oli klaas, mitte pits.
Peost eriti muud rääkida polegi, kui seda, et nüüdsest tunnen koduselt ja mitte enam võõralt. Ei pea enam omamaja poistega koos olema.....