Nii, kuna ma olen teist päeva Jaipuris, on mul ikka vaba päev. Istun siin ja ootan Ohranit, türgi poissi, kes lubas mu linnapeale kaasa võtta. Üksikul valgel tüdrukul pole üksinda linna asja, eriti kui sa oled veel „algaja” ka.
Aga mis ma jooksen sündmustest ette. Ikka algusest....

17.07.2007 istusin siis ilusti Tallinna Lennujaamas lennukile. Üllatus oli see, et kuigi ma olin ostnud turistiklassi piletid, registreeriti mind äriklassi... no ja nii ma siis esimest korda elus sõitsin äriklassis. Oma kulu ja kirjadega...
Nii et süüa sai ja äripäeva ja tasuta Venemaale registreerimise paberid...mis tekitsaid mus hoopis segadust...ma ju ei pidanudki neid täitma.
Kuna Tallinna lennujaamas öeldi, et ma pean ennast Moskvas uuesti lennule registreerima, siis olin natuke mures, et ega selle Vene värgiga väga kindel saa olla. Aga õnneks oli aega...küll ja küll. Jõudis mu lennuk Moskvasse ju vene aja järgi kell 9.45, aga lend Delhisse oli alles 17.10.
Noh, jõudiski kätte mingi koht, kust transiitreisijad järjekorda tõmbasid...Ma ka...
Aga ei, Delhi ei pidavat olema selles järjekorras...mitte ka kahes teises, viimases hoopiski. Läksingi sinna...Mu ees sebisid mingid hiinlased ja leti taga olev naine muudkui toimetas nendega. Kirjutas numbreid käsitsi üles jne.... Ja siis...oli ju minu kord, aga naine pani minema...Käis muudkui nõutud näoga ringi....Ja siis läks ühe minust tagapool oleva reisija juurde. Olevat vaikselt hõiganud: „SOUL; SOUL”. No see mees läks siis sinna...Juhtumisi, ju siis minu pika kaelega kiikamise peale küsis naine ka minult, et kas ma eestlane...Tuli välja, et see oli võlusõna. Mind võeti koos selle mehega letti, registreeriti käsitsi mingid dokumendid ja viidi leti tagant vaheuste kaudu lennujaama vabasse ruumi, ehk siis ootesaali. Ja kõik ülejäänud ootasid edasi... Ei saanud mina ega see mees aru, mis toimub. Mulle anti hetke pärast imeväel kuskilt tulnud pardakaart, mehele öeldi, et ta peab tabloo juurde tulema kell 18.00 tagasi...et siis saab pardakaardi. Aga pilet võeti käest...nagu muidu võiks ta kuhugi plehku panna...
Ma olen jube tänulik, et ma selle mehega siis sinna nii seisma jäin. Juhtus siis nii, et vaikimisi otsustasime koos aega veeta...kotte valvata või juttu ajada..mida iganes teha. Nagu ikka kaasmaalased võõral maal...Kuhugi ei saanud ju minna.
Suure tiirlemise peale leidsime lõpuks ühe istekoha, natukese aja pärast ka teise.... Nimelt pole Sherementjevo lennujaamas ju õiglasel arvul istumiskohti. No ma ei saa ju ka restoranis 8-10 tundi oodata...ja lounge-idesse meid ei lubatud, sest need olid vaid esimese klassi reisijatele..
No ja nii see läkski...tund tunni järel....Iste oli küll kõva ja külm ja mul tekkis juba mure, et kas ma oma neere ära ei külmeta... Jumal tänatud, et olin selga pannud oma kõige soojemad riided., mis kaasa võtsin.
No mulle oli sellest mehest küll kasu. Oli kellega aega surnuks lüüa, kellele ema kaasapandud toitu sööta, kes valvas kotti, kui ma jalutamas käisin...Aga jah, ema oli mulle oma suures lapsevanema helluses nii palju süüa kaasa pannud...ja mul ei läinud seda üldse vaja, sest kõik kolm lendu sain süüa. Aga noh, ema armastus, tütar ju läheb kaugele ära. Eks see oli siis kõik, mis ta suutis mulle anda.... Viimse piisani...

No ja siis ma lugesingi oma kooliasju ja tegin seda. Õnneks olin viitsinud-raatsinud paberipataka ikka kaasa võtta... Laptoppide või telefonide laadimiseks ju pistikuid polnud...Aga Wifi kasutamist müüsid küll... Mingi 300 rubla päev...No aga mis ma ostan sest kui saan ainult tundi kasutada....?

Ja siis oligi juba 1620 ja kutsuti delhilasi siis lennule. Lennujaama teise otsa...Aga noh, see polnud ju mingi suur lennujaam.
Üllatus oli minu jaoks suur, et reisijaid, valgeid, oli ikka nii palju....
No tegelt, lennuk oli ikka hindusid enamjaolt täis...aga ma ei tea, kust nad sinna said, sest ooteruumis neid nagu ei paistnud...

Lennukis istusin siis äriklassi taga kohe. Samasuguses vahes nagu äriklass...nii et enne seda suurt lennukiosa... Sinna olidki vist valged poetatud... Noh, minu kõrval oli küll mingi hindu noormees, eks vist Moskvas õppis või midagist. Tema igastahes otsustas, et tema lemmiktegevuseks kogu reisu jooksul on minu jõllitamine...Sõna otseses mõttes... Jube ebameeldiv. Otsustasin siis magajat teeselda...Tema jälle ledisi, et ju ma kardan lendu ja otsustas siis mind julgestada... Aga ma kramplikult hoidsin silmi kinni ja magasin...
Kaua ei lastud magada. Mingi paber pandi jälle mulle põlvele ja et muudkui täida ära. Huvitav, kas igal pool väljaspool Euroopa Liitu pean ma oma käikudest aru andma paberite teel?
Ja see lollakas paber oli sellele hindule loomulikult põhjuseks, et muga suhtlema hakata...Aga noh, mängisin külma kinnist printsessi. Vastasin viisakalt aga siis jälle tegelesin oma asjadega.
Ja kui võimalik, siis teesklesin magajat....Seda ka ainult ühel küljel – temast teisele poole...

Söögiks oli kas kala või kana. No võtsin kala. Arvan, et see oleks võinud hea olla...aga sellel polnud absoluutset mingit maitset. Nagu riisilgi. Salat oli küll ilus värviline kõrval, aga see oli ka ainus maitsega asi...Sealne maitsetu kana isegi oli söödav...Aga jah, see nn praad oli mingi kumm. Raputasin küll kõik soola peale, mis mulle anti, aga ega see palju paremaks teinud...
Ja shokolaad oli kah vastik. Jumal tänatud, et ma Venemaal elama ei pea. Nende söögid on lihtsalt nii ebakvaliteetsed, et selle asemel,et neid süüa, jätan parem söömata. Pole mõtet ju niisama kummi suhu toppida...

Lennukis olid kõik hindud väga aupaklikud...no vabandused käisid ette ja taha, kui vahekäigus kokku saime...naljakas jah...ma võiks ju sama hästi vabandada....

Noh, ja siis ma jälle magasin...esiteks oli see selle kuti blokeerimismeetod ja teiseks polnud muud seal teha. Mul oli lugemisest juba siiber.....Ja meile olid ka tekikesed jaotatud...Nii et magama, kõik magama...Kuna mõlemal pool mind olid vabad toolid kuni selle hinduni, siis sai vabalt pikali visata... Ja lõpuks oli kogu lennuk nii...
Aga noh, mina ju...mina ju ei suuda pikalt magada isegi kui ma väsinud olen...Aga õnneks see hindu siis juba magas...
Siis lugesin jälle kooliasju....Kuni enam vähem lõpuni. Enne maandumist hakkas minuga vene keeles rääkima minu taga istuv euroopalik noor hindumees. Vene keeles......arvas, et ma venelane...aga ei, ei ole venelane...
No ühesõnaga ma enam ei mäleta, mis tahtis, aga juttu ajama jäime. Ta oli elanud mõnda aega Eestis ja restoranis manager olnud. Kord India restoranis, siis Tai restoranis...seal vist kelner. Siis oli Lätis elanud ja venelannaga kurameerinud, aga see oli ta mõne aja pärast pikalt saatnud ja nii ta kolis sealt minema. Hindud ju plaanivad terve elu ühe inimesega olla. See naine siis olevat olnud ta esimene ja ta oli olnud nagu löödud, et see ei plaaninud viimaseks jääda... No ja siis nüüd oli ta mingi 4 aastat Moskvas mingid kodutekstiili äri teinud, aserbadzaanlasest ärimehega raksu läinud ja koju Indiasse põgenenud... Jube tüütu, kui and nii palju ikka rääkida tahavad.. No mind ta elu küll ei huvitanud... Aga noh, tänu tema kuulamisele aitas ta mind ilusti lennujaamas. Otsis üles koha, kus transiitreisijad peavad minema, kui tahavad sisemaal edasi lennata...
Noh, igastahes, ta nimi oli Sunny, ja ta oli sama tugevalt sõbralik nagu nad kõik...Aga noh, ta vähemasti teadis euroopalikke kombeid ja tõekspidamisi ja mingi aeg oli temega kindel suhelda....
Ja siis oli lennujaam. Hetkeks kuum...siis jälle jahe...mingid kahhelkivi seinad ja naljakas hais õhus...palmid teeääres....
Siis piiripunkt, kus pidi ära andma selle täidetud paberilehe...saama sealt kontsu tagasi(Anu ja Kätlin ja Tuuli: jätke see paber alles, selle sama paberiga saate hiljem Indiast välja!)...edasi mingisse värava juurde, kus selle kontsu ulatama...ja siis olin nn vaba.... ja seal oligi see edasisõitjate lounge...Enamus valged...istusid diivanitel ja tugitoolidel. Ma ka ...valgete lauas... Õige ruttu hakkas külm ja toppisin jälle kõik riided selga, mis olid...
Ootasin seea oma kolm kuni neli tundi, mis läks üsna kiiresti...Valgete seltsis istumine on ikka julgem....Jälle lugesin oma koolitöö pabereid ja nii see kõik läkski....
Siis jooksis sisse mingi pisike must hindu ja karjus Jet-Jet...see oli meie lennufira. Kõik, kes pidid sel öösel Jeti asutama, läksid välja, registreerisid pileti ja stusid bussi. No minu seljakott bussi alla ei mahtunud ja nii punnitasi selle ülesse. No mis see 13 kg oli selle kõrval, mis kott Marimaale minnes kaalus?
Bussis istus mu ette mingi tumeda peaga valge mees ja kõrvale punase peaga pikk valge mees... See oli vist veel tobum kui mina, sest küsis ikka minult, kas mineks on ikka domestic lennuväljale...No isegi mina teadsin ju seda...
Igastahes käis rallimine kuskil pimedal väljal, siis tulid tänavad...Arvasin, et nüüd tuleb avarii...no me sõitsime ju otse vastutulevale autole ette...aga näe, ei tulnudki, sest siin on teistpidi suunad ju...kõik said ilusti üksteisest mööda...ja ka tänavad olid asfalteeritud...no mis juttu räägtakse, et siin on vaid muda...?

Aga mingi hetk oli liivakottidest barrikaadid ja püssimehed...Nagu naljakalt kahtlane...siis meenus mingi jutt ähmaselt, et öösiti on püssimehed väljas ja niisama ei tohi kõndida...aga kust ma sellest kuulsin????

Nii mingi terminal, aga targem valge mees ütleb, et see on Indian Airlines, kus meie ei peaks maha minema.... Istume siis edasi... veel mingid sõidud, tiirud, keerud...
Ja ongi vist meie terminal. Kõik maha ei ähe, aga targem räägib, et Jet-terminal....
Ukse juures all mustad hindud kärudega ootamas, et kotte vedada... no ma küll nii rikas pole. Kott selga ja terminalist sisse. Valged tüdrukud uksel..küsivad mult mingit helthcare-i...ei saa aru.... Sees on kõik tühi, segamini...hindud kuskil jõllitavad... Kaks valget söövad....
Punase peaga pikk mees küsib, aks ma ka Leh-i? Ei, mina Jaipuri.... Natuke siiberdame ringi. Siis valge mees küsib ühelt hindult pileti järgi, kuhu minna...tuleb välja, et hoopsi teisele poole...uksest välja ja tesiest uksest sisse..no siin on juba tabloo ja ootekohtadel palju inimesi...ülerahvastatud jälle...nagu Moskvaski....Moskvas oli jube palju aasialasi, kes põrandatel magasid...nagu poleksi Moskva vaid mingi Aasia linn...

Noh, läksime siis puanse peaga mehega ja ma organiseerisin meile kohad....Mingi aja pärast läksin kondama...mingi järjekord...Järjekorras kaks valget naist küsivad, et ka ma ka Leh-i? No mis koht see on , et kõik sinna? Ei, ma Jaipuri..... Naised küsivad, et kas vahetusena? Noh, mingis mõtts see ju on vahetus...no mis ma ikka siin seletan.

Aga vähemasti sain aru, et seal on mingi järjekord, kus tehakse kottidele skännimist. Jet lines olis sildil ka kirjas. Naised midagi ei teadnud, aga ütlesid, et proovivad, äkki on õige koht. No ma siis läksin, võtsin selle pika punapäise mehe jälle sappa ja ka järjekorda. Seal oli selleks ajaks juba päris palju valgeid....Skänneerimise tagant tuli välja mingi letirida...Seal sain siis ka natuke kohti organiseerida ja lõpuks olingi saanud oma koti ära organiseerida ja check-in-i ära teha... Boarding pidi olema kell 5.15..... Üle tunni aega.... Tagasi istuma... Jälle tuli kohti sebida...Pikk puanpea jälle mul järgi lönt-lönt. Muideks, ta oli jumalast sümpaatne. Kindlasti oleks olnud hea reiskaaslane.... Eks ta vist lootsiki, et leiab mus kaaslase, et siin ju keegi üksi ei käi...Ja siis mina üksi...
Jaa, keegi ei käi üksi, kui üksi, siis hindu mees. Valged on kõik paaridena. Avaliselt mees-naine või mingi grupp. Või siis kaks naist oli ju ka.... Ja siis mina, üksik tsikk. No loomulikult kõik vahivad...Aga see-eest on sõbralikud... Eks ma siis tekitan siin oma hulljulgusega sümpaatiat....Nii et midagi kasulikku ka...
Aga jah, tund on aega, kuid tablool hakkkab plinkima mingi security check-kiri. Kuskil 5-le Jet-line lennukile. Minu ja punapea lend ka.... No aga me ju tegime check-i. Punapea ütleb, et ma võin magada, et ta äratab mu üles, kui aeg käes,....ei, midagi on mäda, valged kaovad ikka sinna, kus boarding peaks olema....Ei, sel ongi security check....Jälle. Mingid lipikud on teiste pisikestel kottidel...mul pole...punaopeal pole...keegi ei tea, milleks neid vaja... Ei, ma ka otsin endale sellise... Ühes kastis on neid üle...Võtan punapeale ka....
Tulebki välja, et neid on vaja.... Kotid skännimisse...inimesed väravast läbi....Aga mind suunatakse mujale. No miks? Ei, mitte ka see värav...ja mitte ka see... see kardin seal... Aa, ma olen ju naine....Mind ju katsuda ei tohi avalikult...
Aga ega polnudki katsuda. Pole ju ühtki ehet, mis piibitaks... Hindud muidugi on kulinaid täis... ja mine tea, mis nad seal saride all peidavad veel...eks?
No ja nüüd ongi õige ootesaal boardinguks.... Siin on ruumi juba... Istun natuke teistest kaugemale. Sinna saali, kus on rohkem ruumi... Punapea kõpsti jälle minuga....Ta on ikka jumalast armas, ma võiks temaga koos Leh-i minna küll. Ta oleks kindlasti selline tüüp, kes pole pikaajaliselt tüütavaks muutuv...Selline rahulik, kindel, suur...aga juhtimist vajav....
Aga ei, mina pean teises suunas minema....
Kui te veel ei tea, siis nüüdseks ma juba tean, et Leh on üks võimalikest kohtadest Himalajasse minekuks. Punapea lootis seal mägedes kellegiga ühineda. Ja neid, kes lähevad, on palju... Need valged, eks nüüd iga natukese aja tagant välja ilmuvad...kõik lähevad Leh-sse.
Käin wc-s,mulle satub õnneks potiga wc. Teised on auguga.... Mul ikka veab kogu teekonna jooksul. Mingi hindu jagab paberit.... Eelmises lennujaamas oli veel paber vabalt wc-s olemas....
5.10 on kell....Boarding LEH-se minejatele... 5.15 minu boarding.... Suutsin enne käed pesta ja ruttu ema vaarikad ära süüa...muidu enam ei kannata...siin nii kuum juba....No ma muidugi ei tea, sest igal pool on konditsioneerid.....

Ja kõik valged Leh väravas...mina üksi teisele poole....Üksikud hindud ka... Kuskilt ilmuvad kolm täissöönud ameerika meest...tulevad ka mu lennule.... Jälle lennujaamabuss...Jälle lennuk. Seekord siis väike. Aga ei, veel väiksem kui Estonian Airi oma- kahel pool kaks istet. Aga muidu vist sama pikk. ...Kaasaegsed hindutibid on stjuardessideks... Hakkavad kohe sebima....... Huvitav, kas mu kõrvale jääb vaba koht...? Keda sa ikka valge naise kõrvale paned? Aga ei, lõpuks tuleb mingi vana hindu mees.....
Enne kui lendu tõuseme on meil käed pestud ja mingi kahtlane joogipudel näppu antud...Pesemislappidega kõik pesevad ka nägu ja kaela...Saan aru, et siin on nii kuum, et kõik kraabivad nüüd seda higi maha... ja siis see jook – Freshing Lime Water- jälk. Mulle küll pole vaja. Pole mul ka nii kuum, et lapiga nägu pühkida. Panen hoopis pikkavarrukaga särgi peale.....
Pakutakse kommi ka...Ei, ma küll ei taha mingit kahtlase maitsega hindude kommi....
Tahaks vaid magada. Öö Delhi siselennuväljal oli väsitav. Pisike baabeli segadus, kus pead kaine meele säilitama. Kõik võivad ju sõbralikud olla, aga kunagi ei tea.....
Juba magan..... Mingi hetk ärkan, antakse croissanti lennuki pakendis... kohvi ka..moos ja või... Noh, kohvi on veel kohvi maitsega ja croissant ka... Ja stjuardessid räägivad ikka vaid inglise keeles... seda se Sunny rääksis mulle, et paljud hindud omavahel räägivad vaid inglise keeles. Ja jah, olen seda juba näinud. Isegi kui teine vastab hindu keeles, siis tähtsamad näod panevad ikka inglise keeles edasi.... Naljakas komme neil... Ei see hindu ega ka Ohram ei suuda uskuda, et eestlase ei räägi kunagi niisama omavahel inglise keelt. Me oleme lausa isegi ebaviisakad teinekord...et kui väljamaalane on seltskonnas, siis unustame ta, ja räägime ikka eesti keelt...aa see on nüüd vahepeala jutt siin...
Ühesõnaga ka siin pisikesel lennujaamal peab õige kaua ootama stardirajal, enne kui lendu saab. Leh lennuk on kindlasti väga suur......
Aga jah, ega ma poleks Sunnyga tuttavaks saanudki, kui ka Aerofloti lennuk nii kaua lennurajal poleks seisnud enne, kui meid lennujaama juurde veeti. Ei tea, kas neil on tõesti nii hämmastavalt tihe liiklus või on jälle see india „aega küll”?
Igastahes sain siis tsipake magatud ja lennuk peatuski kuskil. Mingid roosad hooned...Jaipur äkki? Palju inimesi läheb maha. Mees minu kõrval ei liigutagi. Ehk laseb teised enne maha nagu vana mees ikka.... Aga ei, ta ikka ei liiguta...Veel mõned inimesed ei liiguta...Siin on midagi lahti...Lennuk läheb vist kuhugi edasi.....AAA Udaiuri vist....Kuidas saab nii, et keegi ei ütle ja lennuplaanil oli kirjas ju Jaipur, mitte Udaipur? Lähen lennukist välja, Mingi vormis mees küsib piletit näha enne...Naljakas, maha ka enne ei saa, kui tõestan, et ma ikka olen piltiga...Või seepärast, et olen välismaalane? Vahet pole, igasahes on see Jaipur, muidu oleks mind ju lennukisse tagasi saadetud... Jash, seal on kirjas Jaipur...
Väike lennujaam, ei mingeid tõkkeid...siin tunnen end kindlalt. Ja kotidki juba tulevad....Annab ikka Talllinna lennujaamale silmad ette...
Uks...Infopunkt...sellest lähen mööda...mind ju oodatakse....
Välisuks...tõkke taga rahvamass...Siin ikka armastatakse oodata tulijaid...Eestis pole kunagi kuskil sellist ootajatemassi....

Ja vaevalt saan uksest välja, kui keegi hindu mind kutsub...Päris arusaadavalt hääldab mu nime..
See ongi Siddharth, see, kes minuga ka kirjutas...Ütleb, et kui taha,väin rickshaw-ga minna, aga kui julgen, võin tema mootorrattaga...Kott on mul küll suur ja laptopi kott ka,...aga proovida ikka võib.. Tegelt mu suur kott kaalub ju vaid 13 kg, see pole ju midagi..,.
Ja tõesti, me sõidame...mul seljakott, laptopikott Sid-il...
Mootorrattasõit oli mu suurimaid elamusi, kui siia tulin. Kell oli selleks ajaks küll juba kuus läbi(hommikul), aga juba praegu oli sõit mu meelest hullumeelne. Minu arust olid igal hetkel võimalikud hullud kokkupõrked. Kõik piipitasid ja tuututasid...mootorrattad, rickshawd, jalgrattad....üksikud pisikesed autod... siis hüppasid alati valel ajal teele tohutud massid inimesi...tegelt olid siin need massid kogu aeg...siis lehmad, härjad, kaamlid, koerad...hilisematel päevadel nägin ka sigu...majade servades ahve....
Asfalteed olid siin küll, samas olid kõrged aiad kirevate piltidega, väiksed ubrikutaolised majadekolonnid....siis jälle kõrvalteed ilma asfaltita, ehitusprügiga, loomadega, maas magavate inimestega....
Aga jah, liiklus...Hiljem hakkasin tähele panema, et mõnes kohas oli olemas ka valgusfoor, mis näitas ka aega, kaua mingi tuli veel põleb..Aga üldiselt on liiklus siin selline, et rool on vasakul ja seega sõidad ka vasakul, peateid pole olemas ja kirjutamata seadus ütleb, et kui võimalik kellelegi risti ette sõita, siis oleks see väga vajalik. Nagu sipelgapesa.....
Loomulikult on risti ka mootorrattad, mopeedid, inimesed, koerad, lehmad kaamlid jne.... Kõik on risti...
Kirjutatud seadus on selline, et kuna siin on palju pimenurki ristteedel, siis kui hakkad ristteele lähenema, siis piipitad nii kuis jaksad...kui on veel tulijaid teistest kohtadest, siis need teevad sama...Noh, ühesõnaga sama nagu Amsterdami praamid...
Aga sõita oma suurte kottidega ja tuul vuhiseb kõrvus...päris lahe...ja siis seda kõike vaadata ja iga paari minuti tagant hirmu tunda, et kas nüüd on kokkupõrge.....

Noh, üksvaatamisväärsus on veel...mina nimelt... vaatavad nii need, kellest mööda sõidan, kui ka paljud sõidavad kõrvale ja vahivad...Hetkel see mind veel ei häiri...Kõik on nii naljakas.. Nii segane... ma olen tõesti hull tsikk, et siia tulin....