Niisiis läksin poistega õhtul kellegi ärasaatmispeole. Siiani ei tea, kelle... Peole tuli umbes 30 inimest. No, tegelt polnud see midagi väärt...Muud polnudki kui inimesed rääkisid juttu ja siis kes kargas muusika saatel. Mul jõudis jõud üsna ruttu otsakorrale, sest ma polnud piisavalt maganud ja see tohutu nimede ja maade rodu, ked püüdisn meelde jätta...seda oli liiast.. pealegi, mul polnud ei vett ega õlut, sest polnud julgenud üksi kõndima minna, rääkimata poe otsimisest, aga siin oli nii umbne....
Lõpuks sain jutupeale meie majas elava poola tüdrukuga. Algul tundus ta kuidagi mossis...tegelikult ta ongi mossis, sest on kohalikust AIESECI-st ja ka töökohast pettunud...aga vähemasti sain ma talt palju infot. Ja tema sain minus kuulaja...sest teised väga teda enam kuulata ei taha....
No ja Ohran on ka alati minuga. Tegelt on see hea, et ta tahab minuga olla. Üksi on siin algul üsna keeruline olla. Ja Shed ja Flabio on vanad kalad ja liiguvad kuidas juhtub, kuigi nad on väga armsad ja sõbralikud.
No ja loomulikult käib iga kodust välja liikumise juurde rickshaw ja kauplemine ja kihutamine ja liiklusohtlikud olukorrad jne...mis on tegelt lõbus.
Teisel päeval magasin 11-ni, pesin...hakkasin päevikut siis kirjutama, et hiljem blogisse üle kanda. Ohran käis oma esimesel tööpäeval, mis aga jäi ainult kohtumiseks, sest ta ütles, et ta ei taha veel täna tööle tulla. Tuli koju, võttis minu ja läksime linna sim-kaarti tegema.
Esiteks käisime McDonaldsis söömas. Toidud on seel ka jube vürtsised. Ja Ohran sai sealt mingi kõhukatarri või miskit.... Aga noh, õhtuks oli üle... Siis tegime sim-kaardid. No on ikka süsteem siin. Esiteks ei lase turvamees sind uksest enne sisse, kui oled oma telefoninumbri öelnud. Tükk aega tegime selgeks, et me alles tuleme ju seda tegema. Saime siis järjekorarnumbri....
AA, jätsin vist ütlemata, et iga endast lugupidav hindu räägib teisega inglise keeles. Nii ka siin. Kuigi nende inglisekeel kõlab ikka nagu hindu keel.
Noh, siis saime teada, et sim-kaardi tegemiseks on vaja passi, passipilti, eesti aadressi, isanime jne.. siis käisid kõik asajapulgad meid ükshaaval vaatamas. Eriti huvitasin mina neid. Kui passid ära võeti, et koopiaid teha viisast ja passidest, siis käisid nad kõik mu passi vaatamas. Üks mees tuli õnnelikult tagasi ja teatas, et ma olen venelane. Sest mul on ju vene viisa. No kuidas ma siis venelane olen, kui mul on vene viisa? Noh, ta oli jube pettunud mu vastuse peale, aga huvi ei kadunud.... Noh, eks siin ole ka igasugu tõõpe jaeris stiili. Tähtsamaid ja lihtsamaid...Aga and kõik on ühtviisi koledad. Sõna otsese mõttes.
No ja minu pikkus ja heledad juuksed (Ema, sa ei pea enam muretsema, mu juuksed on taas siin lokki läinud ja tugevaks;)) ja heledad silmad... No ja mis te ise arvate? Ma olen täielik vaatamisväärsus... Mdiagi eriti eksootilis...Just oma pikkusegagi. Esimene asi, mida isegi minu buddy Sid küsis, et kas ma olen ikka modell ka või? Ma eitasin, aga ta ei jäänud ennem rahule, kui tunnistasin, et am siiski olen seda värki mõned korrad harrastand....


Sim-kaart. No ma käisin kõrvalpoes pilte tegamas. 70 ruupiat ja 10 minutit ja 8 jubeda näoga pilti käes... Aga noh, saime siis paberid korda... Siis aga olid tehnilised probleemid ja muu bürokraatia, ja nii läks kokku 3 tundi ja üks lisakorraldus on meil üldse veel tegemata. Aga jah, sarnase kõnekaardi tegemine nagu meil Simpel või Smart võtab siin nii palju aega ja paberimäärimist. Ja loomulikult nad ei saa teha nii, et võtavad raha vastu ja teevad oma tehnilise teostuse hiljem. Ei, sa pead oma sularahaga hiljem tagasi tulema, ja kuigi sind muuks pole vaja kui raha kätteandmiseks, pead sa ikakgi isiklikult vaatama, kuidas sulle tehnilist mingit seadistust pannakse telefonile... Ühesünaga siin on aega küll ja bürokraatia. Ja eks see riik on ikka jube mahajäänud. Eesti tehnilised lahendused on siin uskumatu unelm....Kuid nii on ju ikka paljudes Euroopa maades tegelikult.

Peale sim-kaardi tegemist leidsime dollaripoe, mis tähendab neil supermarketit, aga tegelikult on üks väike pood kus on selveteenindus ja euroopalikum kaup ja fikseeritud hinnad.Aga ega siit ka mudu saada pole kui pakendatud mahl, hommikuhelbed, shampoon, laste mänguasjad ja kommid. Kõike väikeses valikus. No kus on see lubadus, et siin on kõike?
Ok, kohalikud võivad ju oma pisikestest poodidest süüa osta, aga meil pole ju lubatud....Me võime ju haigeks jääda...

Siis jälle rickshawga koju.... Ohranil oli ju see kõhuvärk...
Kerjused piirasid mind nii hullusti...kartsin, et nad hüppavad rickshaw peale....


Ja siis tagasi linnas...Nüüd nägin ka vanalinna... Suured roosad määrdunud majad ahvikarjadega... Aga vinge vaatepilt. Läksime mingi värava juures maha ja otsisime siis selle hindukeelse kirjaga tantsukooli üles. Nimelt, ma pean oma lubadust ja lähen hindu klassikalist tantsu õppima...Mis see nimi küll oli? Ei ole enam meeles. Aga iagstahes kool oli armas ja puhas ja tantsuõpetaja on hästi pisike ja päris ilus hindu naine, kes tundub väga haritud. Ta annab mulle ja Ohranile eratunde. Aga õnneks ka kaks Ameerika tüdrukut tahavad tulla. Ja vaikseid kaalujaid on teisigi. Ja sea kõike vaid minu hullust soovist õppida seda tantsu...
See pole aga odav 100 ruupiat näopealt ühest korrast. See on midagi 35 EEKu aga arvestades seda, et ma saan ka palka 4 korda vähem kui Eestis.....
Nii et leppisime kokku, et 2 korda nädalas, esiteks vaid kuu aega ja alustame homme st siis täna. Tund on 7-8-ni . Selleks ajaks peaks me tööpäevad läbi olema.

Kogemata jõudsime ka mingi astroloogiakohani, msi samuti Lonely Planetis kirjas, aga mida Ohram eelmine kord otsides ka ei leidnud. Ta nimelt tahab käte pealt lugemist või 10 aasta ennustust... Hinnad olid soolased 600 ruupiat kuni 1800 ruupiat. Aga noh, see viimane oli juba aktsepteeritava infomahuga. Ta vist läheb...aga mõni teine kord.

Siis edasi AIESEC õhtusöögile . Pidi olemas siis jälle seal samas kaubanduskeskuses, kus oli McDonalds ja Hutch(mobiiltelefonid). Leidsin siis oma buddy kogemata sealt AIESEC reklaame jagamas. Ta olevat mind täna otsimas käinud, aga ma juba kadunud olnud....No aga m aolin leidnud oma poiste kaitsvad tiivad ja ei jäänud ootama, millal tal minuga aega tegelda on.
Nii et mul pidavat olema oma ülemusega kokkusaamine kas täna õhtul kell 5.30 või siis homme hommikul. Noh, mul on küll see tantsutund, kuhu ma üksi minna ei oska, aga vast jõuab koju tulla. Jah, ma ei oska kuhugi minna, sest see linn on niisuur, nimed nii keerulised, tänavad nii ühesugused labürindid ja mul poel siiani ka karti, et aru saada, kus miski asub. Seega ei tea ma vahemaadest midagi ja ei saa veel ka üksi rickshawga minna, sest ei tea hinnavahesid kauguste vahel.... Ja ega üksi ikka ei soovitaks väga liikuda. Nimelt eile üks kerjus hüppas vihaselt rickshawle ja lõi mind oma kaltsuga, sest ma ei andnud talle raha. Nagu ma oleks seetõttu rikas, et ma valge olen....


Aa, siis läksime McDonaldisse meiemaja poistega, sest mis muud meil teha oli... Kõik siiberdasid niisama kuskil taänaval. Daria tuli ka. Nii tore tunne. Kuigi ma olen vaid 2 päeva nendega olnud, on meil tekkinud oma grupi tunne. Meid kutsutakse „Swati’s place”. No ja siis lõpuks otsustasime,et lähme ära Mochasse. See on India kohta ikka tõeliselt lahe koht. See oleks ka Eesti kohta täitsa lahe koht. See oleks üks stiilne ja puhas kaasaegne India restoran. Aga nad muidugi pakuvad toite eri maadest... Ja neil on padjatuba, kus saab hunnikutel patjadel istuda ja madalatelt laudadelt süüa. Ma tellisin mingi arbuusi ja muu asja troopilise kokteili. Usun, et see oli üks paremaid jooke. Hiljem meenus, et seal oli ju jää sees. Aga ma pole veel haigeks äänud.. Ja oma puuviljavajadus, kasvõi natuke sain ärarahuldatud.

Üks portugali tüdruk Catia rääkis, et ta on julgenud osta värskeltpressitud mahla kohalikust poest. Et ta viib oma pudeli ja oma pudeliga puhta vee ja et siis saab küll. Ja ei luba jääd sisse panna... Ja ta on veel elus. No kõik on siin elus, kui päris suur osa on põdenud mingit kõhuhaigust pikemat aega.
Nii et Mocha oli väga lahe koht.... Ja rickshawsõit... Noh, saime rickshawjuhi, kes oli vist nii unine, et hakkas sõitma valel teepoolel. Kuna see oli lai tee, kus ühte suunda oli 3 rida, siis saime küll laveerida, aga päris jube oli ikka, kui kõik vastu sõitsid ja siis mingi krigin ja laveerimine käis. Lõpuks saime rickshaw ikkagi pidama ja lasime sealt jalga. No nii ikka ei saa,et juht nii väsinud, et ei saa aru, mis teeb. Eelmine öö leidis Shid rickshawjuhi, eks magas. Kallasime talle pudeli vett pähe ja ta oli juba üsna värske. Aga see oli lahe mees. Pani oma mingi india muusika käima, sõitis käed lahti ja muudkui õõdsutas ennast. Oi, küll oli naljakas!


Aga täna siis. Polegi nagu midagi. Püüan lõpuks kogu oma jutuga valmis saada, teksti vead korrigeerida, blogisse panna, siis töövestlusel käia ja tantsutundi minna. Homsest siis ametlikult tööle. See nädalavahetus siis pean vist kõik päevad tööl olema. Mingi moeshow on, mille ma pean organiseerima. Ühe päevaga muideks...:D elu on siin ikka nii naljakas teinekord. Ma ei saa üldse neidt hindudest ja nende soovidest aru. Aga õnneks, peaks mul olema mingi väga suur kompanii...no ja töö tingimused peaks ka head olema, kui on nii nagu lubatud.

Eks ma siis räägin, kudias oli. Hetkel olen ma aga siiski veel nii väsinud. Siin toas on raske magada.... Ma ei saa aru, mis kellaaeg on...siin on alati pime...lisaks, nahk reageerib ümbrusele ja kõditab või sügeleb. See pidi alguse asi olema, aga ma tunnen kogu aeg nagu kärbsed kõnniks..... No ja see türgi poiss ajas mulle hirmu peale, et mul pole malaaria vaktsiini. Aga arst leidis, et pole vaja, et kui ma lähen kuhugi dzunglisse, siis pean periooditi tablette võtma. Ja ma plaanin mitte enne minna kui Anu tuleb. Seega kuu aja pärast.

Nii ja nüüd teen natuke koolitööd ka. Selleks ma ju siin olengi.
Aa, ja mu kohalik telefon on siis +91-9982130464. Siia võite helistada, kui tahate. Ma ei tea, kas sõnumid tulevad läbi...Kellelgi, kelle bloggi lugesin, polnud tulnud. Kui ei, siis sõnumeid võite eesti numbril saata. Eks ma vahetevahel ikka vaatan sinna ka....