Sinna see jutt siis jäigi. Nüüdseks on kell 23.58, ehk eesti aja järgi 21.28 jama just jõudsin oma teiselt tööpäevalt koju. No ega iga päev nii pole. Lihtsalt praegu on showaeg. Sinna see nädalavahetus läheb, aga ma olen nõus ka homme minema, sest ma pean tõesti silmad lahti hoidma ja vaatama, mis lõiked ja ideed mujal on.
Minu päev siis. 9.10 jõudis lõpuks autojuht siia ja korjas mu peale...siis teised....9.40 olime näitustehallis või kuidas nad seda punast lossimoodi asja jälle kutsuvadki...Hiljem jõudsid ka ülejäänud inimesed kohale.
No ja mis on siis ühe valge tüdruku ülejäänud päev? No juhtus nii, et esimesed tunnid tegi minust photoshootingut mu oma töökaaslane... Et kuidas ma vaatan ja õpin tooteid meie boksis... Ja siis leidsid mu üles fotograafid...Käisid ja tiirutasid ja tegid kaugelt pilti...Kuni nõudsid lõpuks mu firmalt, et nad võiks mind toodetega koos pildistada. Niisiis kokku tehti minust vist juba ühe fotograafi poolt pilte mingi sada. Ja neid oli ju seitse...Nii et kujutage ette, minus oli saanud äkki modell...
Nii see päevake veeres. Mina olin nii vaatamisväärsus, kuid tegelikult mu firma mind lausa kasutaski ära. Et kui ma boksis, siis tundub nagu rahvusvahelisem seltskond ja valgetele usaldusväärsem, ja hindudele jälle elevusttekitav. Nii see päevake käiski, et mina olin nagu blond nuku, kes siis kliente juurde tõmbas ja muidu inimestele vaatamiseks oli, aga ega ma pahane polnud. Selle eest nad hoolitsevad mu eest ikka jube hästi. Teener toob teed ja kohvi ja jooke, lõunat ja snäkse jne.... Tuuakse ja viiakse tööle...Muideks, koheldakse ka nii et...esimesena istun mina, siis minu naisülemus ja suur boss, siis ülejäänud naised ja siis alles mehed ja siis teenrid...ei nemad ei istugi tegelt. Teener toob süüa-juua (ja kui neid pole, siis minu töökaaslane Sumit peab selle eest hoolitsema, et mul kõik olemas oleks), koristab prügikasti, koristab muidu, veab asju jne...
Täna tutvusin veel kolme naistöökaaslasega, pean ütlema, et nad on vanemad ja etemad kui see eilne. Monica on kõige normaalsem. Ta on selline hästi must ja suurte pruunide silmadega lõbus naine. Minust aasta vanem. Siis on veel üks selline hästi sõbralik ja natsa minust vist vanem, ja siis on mingi 10 aastat vanem.Tema on juba rahulikum. Aa, mingi mees oli ka, kes astmelt vist nii tähtis, et julges mind kõnetada. Muidu nad ei julge.... Osad mehed vivad autos ka seal jeebi nn pagaasnikus istuda....
Igastahes on mu töökaaslased väga sõbralikud. Isegi kõige suurema bossiga sain täna väga sõbralikult läbi. Ta valgustas mind kollektiivi osas. Ütles, et oleme üks suur pere ja ma ma olen oodatud kõikide töötajate pereliikmete sünnipäevadele, pulmadesse jne. Siis tuli mu naisülemusele meelde, et 1. august on firma sünnipäev – 27 aastat – ja 3000 külalist tuleb. Minul on lubatud oma sõbrad kõik kutsuda. Ja siis, disainitakse mulle peadisaineri poolt sari, mida ma seal kannan.... Ja mingi idee on, et ma disainin talle...aga ma ei tea veel sarist midagi....
Ja siis ta ütles, et järgmisel moeshowl disainitakse spetsiaalselt midagi mulle, et ma seda laval kannaks...Lodoan, et see jääb ikka vaid lõbusaks ideeks. Mõelge, milline latt ma hinduplikade vahel oleks? Ja veel valge ka.....

Ühesõnaga kõik on väga armsad ja naeratavad ja tahavad jubedalt minuga rääkida. Ja kui ma pakkusin ühele, et ta võib poole tagumikuga mu tooli vabaks jäänud osale istuda, siis tundus see teisele suur õnn. Lõpuks juba pakkus kolmaski, et ma tema toolile istuma tuleks.,...
Ja küll nad kallistavad mind ja imetlevad ja vahivad.... Aga ma olen juba kodunenud ja nad meeldivad mulle. Ma tõesti usun, et me saame hästi hakkama. See prantsuse tüdruk, eks seal 6 kuud töötas, olevad ära minnes nutnud ja öelnud, et ei taha... Nii võib vist minuga ka juhtuda...
Igastahes ma ei saa nende kohta midagi halvasti öelda Kuigi üks vahejuhtum pani mind vist küll punastama. Nimelt, palus kõige kõrgem ülemus mul talle teene teha ja televisiooniga rääkida. No ega ma paugupealt mingit mõistlikku juttu ei ajanud, seda enam, et ma teadsin, et televisioonis öeldake mu kohta hoopis buyer, mitte designer.... Noh, mu juttu annab ju mitut moodi mõista. Pidin rääkima, miks eurooplastele meeldivad firma rõivad, mis mulle endale kõige rohkem meeldib ja miks. .....Noh et tegelikult tehti sellest ju vale ja seepärast ma punastasingi pärast, esiteks, sest see jutt pani mind mitte kõige soravamalt rääkima ja et ma samas nagu valetasin või nii.....
Aga mu naisülemus, kes vahepeal ära oli, lohutas, et pole hullu jne. Tema kardab üldse intervjuusid anda, kuigi on muidu päris kogenud.
Ühesõnaga olin siis täna õhtul telekas ja homme on minust kõik ajalehed pilte täis. Indias polegi raske staariks saada. Piisab ainult nende jaoks vastuvõetavast välimuses. Vaadatakse kõiki valgeid, vaadatakse ka poisse (siin on raske tähelepanu keskpunkti mitte sattuda), veel enam vaadatakse naisi, blonde, ja siis mina, kes ma olen veel pikk...ja indialase proportsioonidele liiga peenike...No ma olen neile lihtsalt modell. Aga noh, kord eluski võib oma välimust ärakasutada. See-eest nad teenindavad mind. Ja ega ma vaid välimusega pole ikka midagi saavutanud. Ma poleks ju ikka tööle saanud, kui mul poleks seda ametit ja sellist cv-d nagu mul on, kuigi hetkel ma pole väga veel oma andeid neile avaldanud ....
Samas, kui isegi marketingi osakond mu valget nhavärvi ja välimust ära kasutab, kui ülejäänud töötaja kõik mu sõbrad tahavad olla, siis mu naisülemus ootab tõesti just töötulemusi.
Nimelt sellest tahtsingi rääida. Peale showd, st siis esmaspäeval on koosoleks ja siis ma hakkan tegema
1. rõivakollektsioon hispaania vahendajatele, mis oleks odava hinnaga. (Eeldan, et mingi zara-stiil),
2. 50-osaline sisustustekstiili kollektsioon,
3. lasterõivad ja ehk ka laste voodipesu. Viimane on uus idee ja ma pole ise selles teemas kunagi midagi teinud, aga eks kunagi ole ikka esimene kord....Mine tea, äkki panevad veel meesterõivaidki tegema.
Aga noh, täna käisin siis esimesi kangaid valimas, homme teen sketshe....Esmaspäeval koosolek ja vana kollektsiooni analüüsimine...Siis saan trendiennustused ja juhtnöörid kätte...ja tööle. Firma juht peab selle spetsiaalse kollektsiooniga 15. august Hispaanias olema....
Natuke kardan seda ootust, mis nad mulle pannud, aga tegelt, on mul igas töökohas esimeste töödega sama tunne. Siis aga harjud vastutusega ära...ja siis on kõik ok. Ja mis mul põdeda? Isegi, kui nad mult midagi ei saaks, oleks mu palk juba sellega välja teenitud, mis publiku ja meedia tähelepanuna neile langeb.
Õhtul oli moeshow. Mis seal ikka rääkida, riided olid üksikuna päris söödavad kõik, aga kokkupannes olid mõned maitsetud ja teistelt jäi midagi puudu, et oleks sobima hakanud. Mingi aksessuaar või miskit. Nii et kord üle, kord puudu...Ja kollektsioonid polnud firmadel üldse tervikud. Lihtsalt nagu erinevate lahenduste näidised. Liikumine oli jama ja muusika ka. Ja modellid on mu meelest ka koledad. Kui oled eesti tüdrukutega ära harjunud, siis india lühikesi ja paksude säärte ning täidlase kesosaga modellid küll ilusad ei tundu. Lisaks, kuidagi kummaliselt kõnnivad.
Aga india tantsushowd olid küll üsna lahedad, kui nad just diskoks ära ei läinud. Siis tuletas küll jubedalt Türgi Eurovisiooni meelde. No miks nad ei saa oma liistude juurde jääda ja hakkavad mingit diskot tegema?
Showst veel niipalju, et nii valguse, järjekorra, heli, esinejatejärjekorraseas oli nii palju valesti tegemist ja ebaõnnestumist, et isegi peaproovi mõõtu ei andnud välja. Kõige lõpuks kadus pilt ja heli täielikult . See oli täielik punkt i-e.Ühesõnaga naljanumber.
Aga meie firma sain nagu enamjaolt ikka kõige parema stendi ja toodete auhinna. Lisaks nimetatakse Indias meid võrreldes teistega kõrgmoeks. Ja et me ikka kliente ei kaotaks, siis ma peangi nüüd disainima riided, mis maksaksid kuni 2,5 dollarit, mitte rohkem. Kujutate ette, et neid imelisi riideid siin müüakse 4 dollariga ja see on veel liiga kallis? Mida meie poes maksame nende eest? Jube mõeldagi....

No ja muud nagu polnudki. Kui välja arvata veel see valge inimese jutt, et ka show aeg otsiti mu nägu rahva seest üles ja lihtsalt kaamerad filmisid mu nägu....Või et valge inimesena pole mulle vaja pääsmeid ega pileteid...Kas Eestis neegril selliseid privileege on? Ei ole, peetakse ju võrdseks teistega....nüüd am küll ususn seda juttu, et Indias saab valge inimene öökluppi tasuta ja tehakse veel väljagi...
No ja siis viidi mind autoga koju, ja kuna kell oli juba palju ja ma olin kodusest õhtusöögist ilma jäänud, siis nad pidid mulle ka süüa ostma, ja koos sellega veel kahele inimesele, kes minuga autos olid... Kolmas oli dziibi pagaasnikuosas. See oli vist mingi teener, sest teda istmele ei lastud ja osteti ainult pepsi.....
Naljakas, tänu oma töö spetsiifikale, olen ma erinevalt teistest valgetest noortest spetsalistidest, kes siin praktiseerivad, teise tüdrukuga ainus, keda poputatakse ja kes liigub aina tähtsamasse seltskonda. Nüüd ma saan aru, miks mul rickshawga sõita ei lasta ja süüa ostetakse ja teenindatakse. Ehk ma tõesti näen selle india rikasteseltskonna kah ära. Päris huvitav oleks.....
Tegelikult, nagu arvasin-lootsin-kartsin, on see ka firma, ku kõik on korralik ja tasemel ja ka minu töötulemustelt oodatakse sama. Nii et mis ma latran siin, peaksin hoopis tööst mõtlema....
Ja muideks, ärge pange tähele. See üldine tänavatähelepanu ja nüüd ka meediatähelepanu on mind juba ükskõikseks teinud ja see ei häiri, aga eks jah, kui ma Eestisse tagasi tulles liiga edevaks olen läinud ja liigset tähelepanu ootan, siis on selles süüdi siinne keskkond. Me juba siin naerame, et mõningad noormehed on siin juba liiga edavaks läinud. Ma olen oma jutuga ikka väga tagasihoidlik võrreldes nendega. Aga jah, see on tõepoolest nii ja reaalne.... Nii et kes kuulsaks tahab saada, tulgu elama Indiasse. Turistidesse suhtutakse ikka nagu turistidesse....


Aa, ja veel üks asi, mu naisülemus seletas, et hindu jaoks on valge nahk nii õrn ja ilus. Seepärast vahivadki...

Nii teine messipäev läbi. Seekord muud ei juhtunudki, kui veel üks intervjuu...kui eelmine kord Rajasthani televisioonile, siis nüüd üleriigilisele. Ja homme pidi veel üks pilt kuskil lehes ilmuma.
Siis käis üks prantsuse sisseostja, kes juba eile mind silmanurgast uuris, pakkumas mulle tööd kuskil prantsuse firmas disainerina. Esiteks uuris küll, et kes ma olen. Meie firma hindud siis teatasid, et disainer. Seepeale küsis mees, et kust pärit ja oli väga üllatunud, et eestlane indiapäraseid riideid disainib.Ja seepeale pakkuski tööd. Kui mu kuus kuud siin täis saab. Lubas hiljem minuga ühendust võtta...Eks näis, võib olla tõesti nii, et ta soov jääb püsima, aga võibolla mitte...
Siis tutvusin lähemalt oma eile ühtul tuttavaks saanud töökaaslasega....Tema valgustas mind siis sellistel teemadel nagu: meie naisülemus on üksik ja lastetud st siis nagu disainerid ikka. Nii et selles firmas ma ei pea mängima, et ma abielus ja Flabio mu mees...
Siis sain teadam, et kõik hindud pole taimetoitlased, et hinduismi järgijatest osad söövad mereande ja kana vist.... Ja see käib kastide järgi. Nüüd hakkab meenuma mingi kunagi õpitud teema, et alamad kastid vist võivad veel liha süüa...
Siis see täpilugu, otsaees... Meestel seetõttu, et nad on just palvetamas käinud...Meeste täpp ongi punane näpujälg nagu... Naistel on täpid seetõttu eri värvi, et see valitakse sari värvi järgi. Aga punast täppi võivad vaid abielunaised kanda. Ja seda punast triipu otsaette, lahu kohale võivad ka vaid abielunaised teha...
Ja siis sain teada oma töökaaslaset nimed kirjapildina ja nende vanused.
Monical oli siis 6-kuune laps ja ta ise oli 27, Esimene hindutüdruk, kellega tuttavaks sain, tema on 23, üksik ja tema nimi on Ansmu, mis tähendab päksekiirt. See, keda pidasin palju vanemaks, on 30 ja ta nimi on Ruchi, teine rõõmus Monica kõrval oli Aliva ja tal oli 3-astane tütar. Ja siis see, kelleg õhtul tuttavaks ain ja täna rääkisin pikemalt on Bhawana ja tähendab ta nimi Tunnet. Tema on 27 aastat vana ja vallaline. Nii et see firma on oma vaadetelt üsna kaasaegne.
Siis sain tuttavaks veel kõige kõrgema ülemuse naise, poja ja tütrega ning parima sõbraga. Tütar oli väga ülbe. Eks ma ta arvates vist alumisse kasti käin, sest ta ütles, et vaatamata sellele, et hindu keel ja hääldus mulle keeruline on, pean ma kohe ta nime mäletama. Nüüdseks ikka ei mäleta.......
Ülemuse äripartnerid ja sõbrad on küll muga väga sõbrad ja aupaklikud. Ehks siis arvatavasti kursis euroopaliku eluviisiga.
Mis veel? Ülemus arvas, et ma peaks oma naisülemusele rõivaid disainima. Sama arvas ka Swati ema, et ma peaks Swatile sünnipäevaks, 30-ks juuliks, kleidi disainima. Kummaski tööst ma ahvatletud pole ja püüan ära viilida. Nagu liiga palju tahavad või mis?
Aa, aga naisülemusel on siiski mingi teine nimi kui Mam, S-tähega. Lihtsalt kõik kutsusvad teda hüüdnimega hellitavalt.
Ja messil ma väga ringi käia ei saanudki, sest võõrad mehed jälitasid mind kõikjal ja kui ma oma boksi peitu läksin, siis tegid pikka aega ka selle ümber tiire...Nii et jäi ära. Aga juba ma tegin endale palju jooniseid ideedest ja vaatasin ka, mis ma ise kollektsioonist välja viskaks jne... Nii et töötanud ma olen.
Siis söögist, Nüüdseks olen proff näpugasööja. Saan täitsa hakkama... Mulle on see tore üllatus. Lisaks sain teada, et kui tahan, saan kodust lõunasöögi kaasa. Nii jääb ka toidupoeprobleem ära. Nüüdseks on siis vaid vaja leida aega, et endale uued riided osta....
Ja ongi tänased uudised läbi. Lähme mingissse pubisse või kuhugi ja siis kellegi ärasaatmispeole jälle... Seth lubas enam mitte juua.... Kuulab minu, vanema inimese, head nõu...;)