Esmaspäev, 31.juuli
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kui alustada tööst, siis laupäeval täpselt 5 minutit peale tööpäeva lõppu teatas Sumit, et need töövahendid, mis esmaspäeval tellisin, on kohal. Tüdrukud tegid kohe nalja, et näe, Sumit hoolitseb selle eest, et ma pühapäeval ka tööd teha saaks. Noh, eks ma siis läksin vaatama mis, ja vead olid ikka sees jah. Esiteks olid kõik asjad sellised kehvad nagu meil 3-aastasele lapsele tehakse. Teiseks, olid peenikesed pintslid ühe-kahe karvaga, ja noh, see kõik on arusaadav, aga et nad paksema paberi asemel, mdia peaksin akvarelli või tempera kasutamiseks asutama, ostsid nad mulle küpsetuspaberit. Seletuse alguses oli mul kirjas better paper... ja sellest sai butter paper ehk siis „paremast” sai hoopiski sõna „või”.

Peale tööpäeva lõppu pidin Monikaga shoppingule minema, aga kuna ma Bhawana jutust sain aru, et tema läheb endale sari ostma, ja ma tean, et Monikal 5-kuune tita kodus, siis mõtlesin, et las Monika läheb koju ja ma liitun Bhawanaga. Hiljem selgus, et Bhawana polnud plaanigi ise shoppingule minna. Ta ütles seda minu pärast. Niisiis oli tema ja ta boyfriend minu käsutuses. Tundus natuke rõhuv mulle, sest neil ju pühapäev ainuke vaba päev ja laupäeva õhtu kuulub ju pühapäeva juurde.... Noh, igastahes ma tean, et ma ei peaks piinlikust tundma, sest neile meeldibki ju mind ja teisi valgeid aidata. Tahtsid veel pühapäev mind loodusparki viia, aga mul olid juba piknikuplaanid ja teiseks Tamney’l oli ju sama plaan. Pealegi, kuna Bhawana boyfriend oli hilinenud 1,5 tundi, siis jäime hiljapeale. Muidu oli soov ka ehteid, see otsmikutäpp, kott osta, ja ehk natuke hoolsamalt kingi uurida....
Aga noh, lõpuks on mul üks uus pluus, 3 suit’i, 1 sari. Suit’id oli enamuses vaja parajaks teha ja seetõttu on mul enda käes vaid 1, mis täna ka seljas. Ülejäänute ümbertegemiseks oleks läinud pool „india tundi”, mille ajamõõdet ma enam ei tea. Nimelt on india riided kõik ühes mõõdus. Ülemine osa teakse siis mõõtude järgi rinnust kuni taljeni parajaks ja soovi korral lisatakse ka kaasasolevad varrukajupid. Püksid on ühes laiuses. Need tuleb enda puusal lihtsalt nööriga kokkutõmmata....Siis lubas Bhawana need järgmine päev ära tuua ja et saan siis täna kätte. Sari aga on veel vaid kangana ja see tuleb mul lasta homseks korda teha. Probleem selles, et mu pererahvas on ära ja peretütar Swati just siis tööl, kui ma kodus...Nii et pöördun töökaaslaste poole. Äkki keegi aitab mul selle siin lähikonnas korda teha.
Suit’id maksid 270-765 ruupiat, sari 300 ruupiat, india pluus 160 ruupiat ja kingad 100 ruupiat. Tundub, et kulus palju raha. Aga kujutage ette, et kui jagate selle kuskil 3,5-ga siissaate teada, palju need asjad Eestis maksaks. Lisaks, Suit on ikka kolm erinevat riiertuseset kokku...Käsitöö pealegi...

Peale shoppingut National Handloom’is ja koduskäimist siirdusime Jaipuri ainukesse öökluppi. Mina muidugi oma uue, kõige kallima suit’iga, sest tegelt olid mul muud riided ammu mustad ja käsitsipesemisest väsinud. Nüüd on mul vähemasti nii palju riideid, et saan hunniku rahulikult pessu anda ja jääb piisavlt riideid, et puhast pesu oodata....
B2B on Holyday Inn hotellis ja väga kallis. Pilet on 750.- ja mis kõige kummalisem, et selle lunastamiseks peab olema kaks inimest. Ja ükshaaval üldse sisse ei lasta, isegi kui maksaks selle eest kogu summa üksi. Ja eriti popp on ju sisse saada sel juhul koos valge tüdrukuga. Nii et kui me kohale jõudsime, juhtus nii, et me ei pidanud ise enam paare moodustama ja india mehed on valmis sulle kinni maksma pileti, et siis uksest koos sisse saada.
Veel üks imelik asi oli, et pileti eest saab ka joogitalongid. Joogitalonge saab ka baarileti kõrvalt olevast kassast, mis toimib kui valuutavahetus. Nii et kõige kergem on algul minna ja vaadata, mis menüüs hinnad on ja mis tahad, ja siis täpselt selle summa lunastada. Muidu jääb seda mõtetut paberipiletit üle ja raha metsas, sest hinnad siis tõesti kallid. Kas te kujutaksite ette, ku Eestis klubipilet 750.- oleks ja pisike joogike 300.-?
Aga muusika oli selles klubis kummaline. Natuke india muusikat, siis mingid 80-ndate hitid ja siis natuke mingit tehnot ja siis muud jama... Ja klubi imetilluke: kui võrrelda näiteks Hollywoodiga, siis ¼ sellest. Ja kujutage ette, kui palju klubisid meil ühes Eesti linnas on ja samas siis Jaipur, kus elanikke 2,5 miljonit.....Ainuke klubi ja nii väike. Aga jah, siin käivad vaid väga rikkad hindud.
Aga see-eest olid ülakorrusel, kust rõdult alla saab vaadata, ka suured laiad diivanitaolised voodid, kuhu laialt saab magama heita, kui isu...

Koju jõudsime 4.25.... Ülesärgata tuli 7.30, et 9.30 bussil olla teises linna otsas. Oli plaan sõita mingisse imeliku nimega linna, mis inimestest maha jäetud ja mida kutsutakse vaimude linnaks. Nimelt olevat inimesed kunagi ammu selle päevapealt maha jätnud ja nüüd, kui sinna minna, jäävad inimesed kadunuks. Või vähemasti sellist juttu nad ise usuvad.
No võis ju minna, peaasi, et linnast minema saada ja natukegi loodust näha.

Esiteks võtsime Sethiga esimest korda rattarickshaw. Olime tõesti esimest korda vaid kahekesi kuhugi minemas. No vaene mees, see ei jõudnd meid ju vedadagi. Mul oli nii piinlik, kui ta meid mäest üles vedas, selline tunne, et ma hüppan maha ja aitan teda. Aga siin on erinevad klassid ja kihid ja see ei tohi minu asi olla. Ma ei tohi isegi mahakukkunud asja ise võtta. Selleks on teised inimesed. Ja tegelikult teen ma sellele inimesele teene, et ma temale tööd annan. Rickshawsõitjad on kodutud. Ka autorickshaw juhid, kuigi teinekord nad isegi paksukesed ja täitsa puhtad ja korralikud näevad välja....
20-minutilise hilinemisega jõudsime kohale. No ma juba olin nii närviline, sest piinlik ju hilineda, aga Seth oli rahulik. No ta kauem siin olnud ja suudab juba ka ise India ajal minnalaskmise omaks võtta. Ja tõesti, meie inimesi tilkus kohele veel tunni pärast. Samuti buss. Ja kohalikud aieseccarid olid õige venitajad..... Meil tekkis tagasitulles väike sõnavahetus sellel teemal, sest tagasisõit hilines nende tõttu taas 2 tundi.

Aga India loodus on ilus... Vahepeal meenutab Aafrikat oma liiva, madalate murulaikude ja üksikute puudega. Nägin esimest korda päris looduses olevaid lootosõisi....ja Aafrikale sarnanevaid savist ja taimedest hütikesi....
Aa, ja ma ei öelnud teile, et me sõitsime bussi katusel!!! Jube lahe, ja Indiale väga omane.

Mahajäetud linn (mille nime selgitan hiljem välja. Kuulmise järgi kirjapilti on väga raske meelde jätta.) on väga ilus. Võimsad varemed, maaliline lopsakas loodus ja suured mäed....
Varemetes oli nii templeid kui mingi ujumiskoht, kus vaid mehed ujusid. Selliseid kohti olen varem ka filmides ja piltidel näinud. Kuigi kohutava kuumusega oli hirmus soov ujuda, teadsime me kõik, et see lõppeks mingi nahalööbega... No ja naistele polnud üldse seal ju kohta.
Kuna vastutustundetud India aieseccarid ronisid mäest üles väikese templi juurde, ilma meile sõnagi lausumata.... siis tuli meil neid oodata...Ja nende pisikesest ronimisest sai päris aegavõttev ronimine üles, puhkamine templis, allatulek. Kujutan ette, et see oli väga vinge elamus ja ma oleks ise ka teha tahtnud, kui ma poleks olnud nii väsinud ja magamata...lisaks kuumuses ja janune. Esimest korda tundsin siin tõepolest kuumust, mis oli ka mulle kuumus. Kraapisin igaks juhusk kaasavõetud pikavarrukaga t-särgi välja ja mässisin turbaniks pähe. Muidu oleks ma paari minutiga pildi eest kaotanud.
Noh, lõpuks ronisime meie oma templist alla ja ühinesime allajäänud seltskonnaga, kes kõrgust kardsid. Naljakas, hindud on ainukesed inimesed maailmas, kes on teiste suhtes liialt uudishimulikud. Rääkitakse, et isegi aafriklased on palju-palju tagasihoidlikumad. Nii me siis istusime, üle saja hindu meie ümber seismas-istumas ja lihtsalt meid põrnitsemas. Inimesed vahetusid, aga ega me ikkagi rahu ei saanud.... Lõpuks, peale kuut rahvast vähenes. Ju mõjus neile see ju õudusjutt varemetest .....
Meie aga hakkasime filmima ahviparvi, kes dzunglist alla varemetesse tulid. Nad olid ikka jube julged. Hämmastav, kui julgeks nad võivad ikka muutuda. Üks saksa poiss söötis neile filmimise huvides ühe banaani sisse, aga miskit ei juhtunud. Mul aga oli kotis veel neli banaani (siin on banaanid poole tillemad kui meil, ju nii nagu inimesedki). Teise banaani aeg võitsin nende südame nii, et mul tekkis juba hirm, et aga nad mulle otsa ei hüppa. Proovisin korraks ka sellele teisele liigile anda, aga need olid liig julged ja suured, nii et mu julgus sai õige kiiresti otsa (heledamad ja pikkade kaarjate sabadega). Ma eelistasin pisemaid, punasetagumikulisi.
Ja kujutage ette, pärast jooksid nad meie rahvaparve vahele minu juurde.... No ma olen meelitatud usaldusest ja sellest, et nad mu ära tundsid, aga ikkagi natsa hirmutav. Nad on jube väledad, varastavad asju ja on ka kurjad, kui keegi neile ohtlik tundub. Näiteks üks jaapanlanna Hollandist ei meeldi neile üldse. Ja väikesed lapsed... Ja üldse võivad nd väga agressivsed olla. Nii et ma olin küll sõprsest meelitatud, aga siiski....
Tänu ahvidele sai siis need kaks venivat tundi meeldivalt aega veedetud...
Aa, nägime ka hindualbiinot, lumivalge nahaga poissi., kelle alumised juuksed olid lumivalged ja pealmised punased. Pidasime teda algul turistiks.... Huvitav, palju meil albiinosid on? Me vist ei suuda neid endi seast eristadagi.

Muideks, kui ma täna taas seda punapäist valge nahaga küürus mees oma töölnägin, siis nüüd ma usun küll, et ka tema on hindualbiino, sest nii valge nahk....Ja ta jõllitas mind samuti ju kui eised hindud. Valge inimene nii ei vaata.... Nii et jah, suure rahva seas olen kaks albiinot üles leidnud.

Noh, siis oli õhtu ja kes läks alla bussi, kes üles katusele. Tagasisõit oli kolm tundi ja pimedas... Jube uni tuli peale, aga kõik katusele magama ei mahtunud. Nii ma siis uimaselt kõikusin seal katusel istuda....Ja lugesin tunde, millel koju saaks...Aga ikka oli see lambivalgus petlik mägeda vahel.....Ikka ei tulnud seda Jaipuri. Pealegi.....pidime kindlasti koju jõudma, mis siis, et hilinedes. Swatil oli sünnipäev ja meile lubati pizzat India toidule vahelduseks...No mis siis, et India pizzat.
Aga ei, jüudsin siis hoopis koos teistega Subway’sse. See on mingi tervislik kiirtoidukett üle maailma. Meie omad tulid ideele, et seal peaks lihamoodi toitu saama. No saigi, kuni sai otsa sai..Mis sellest lihast kasu, kui leiba teha sest ei saa... Subway ja McDonald sisi on kask kohta, lkust lihasööja inimene näiteks kana saab. No loomulikult on siinsed toidud mitte täpselt sellised kui sama keti teistes kohtades. Toidud ikka indiapäraselt ülevürtsised. Ainuke sõber siin maailmas on suur pudelvett.Siis elab kõik üle. Kuumuse ja võrtsikuumuse....

Kodus kohtasin Flaviot, kes oma sõbrannaga Itaaliast kuskilt reisilt oli tulnud. Täna ütles ta, et ma olin eile ikka jube zombi olnud... No pole ka ime....
Aga see-eest magasin sel öösel väga-väga hästi.
Ok, hakkan nüüd tööle. Kel on juba peaaegu 11. Tööpäev tegelikult juba poolteist tundi kestab.