Nii...nüüd siis on 27 juuli. Ma tegelikult väga ei mäletagi, mida teile kirjutasin ja millal viimati. Ehk vist esmaspäeval. India elule pihtasaamine on nii stressirikas, et ma olen ülejäänud õhtud nii laip olnud, et pole suutnud miskit teha. Aga see-eest täna juba suudan liigutada. Ehks ka sellest, et tööl hakkavad osad probleemid lahenema ja suudan juba iseseisvuma hakata. Nii jube on olla kellegist sõltuv. Ja siis see keegi veel otseselt küll alt ei vea, aga venitab ja unustab.
Ühesõnaga, kes tuleb Indiasse, see peab teadma, et Indias pole ajal mõõdet. Mina, kes ma olen alati vihanud hilinemist ja katteta lubadusi...mul on siin raske. Hilinetakse tunde. Ja ei helistata. Sa pead alati ootama...ja samas kohe valmis olema. Näiteks eile hommiku ei teadnud ma, kas ma pean minema Flabioga koos bussiga, rickshawga või tuleb keegi järgi. Ja kuna liikumisvahendid on erinevad, siis kodust lahkumise ajad ka. Ärkasin siis kell 7, et kui peab bussiga minema, siis Flabioga koos jõuaksin minna.... No ja siis... ootasin kella 10-ni. Siis alles Sumit helistas, et kohe auto tuleb. No ja kas tuli? Ei tulnud ju. Alles 12 tuli. Õnneks sain kodus siis Swati arvutis natsa olla. Seekord internet töötas ja nii mina neid hindusid ka otsima ei hakanud. Tööl ju mul netti polnud... Siin siis oli vähemalt seda teha, et natuke netti kasutada.
Aga nüüd tööst. Esmaspäeval vahtisin ju 9.00-st 19.00-ni lakke ja sattusin sellisesse stressi. Mind pandi mingisse läbikäiguhoovi disainima... ja mida, seda ma ise ka ei teadnud. Ja tuligi välja, et kõik panid mööda. Rõivaste asemel siis rajastani stiilis trükikanga disain voodipesule...
Aga siiani ootan ma muidugi neid lubadusi, et saan raamatud, kust seda stiili õppida, mind viiakse turule, kust võin näidiseid kaasa osta.... saan oma arvuti ja interneti...
.
Päevade stressi tulemusel ja enda eest võitlemisel olen saavutanud selle, et sain töölaua vaiksemas toas ja kõige hubasemas vahes, kõige taha nurgas. Minu seljataga on Aliva ja Monika, kõrvale tuleb see euroopalik tüdruk, keda moeshowl nägin...Tema kõrval augus istub üks mees. Üsna normaalne. Selle mehe selja taha on siis nn minu arvuti, mida saavad siis meie osakonna Aliva ja Monika ka kasutada oma meilide lugemiseks. Aga ei, ärge arvakegi, et seal internet on. Meie vahe lähedal on üks klaasist seinetaga ruum, mis on nagu telefoni keskjaam. Seal on nn peaarvuti, koopiamasin ja telefonid. Seal istub üks neiu, Bhawana nimelt, ja ühendab telefonikõnesid ning saadab peaarvutisse tulevaid meile inimestele laiali. See majasisene Outlook Express toimib kuidagi serveri siseselt. No ja siis inimesed loevad meile, vastavad...Vastatud meilid lähevad peaarvutisse, kust Bhawana need siis läbi interneti edasi saadab. Mõnel vähesel siin majas on ka internet. Ja ma möllutasin nii kaua, et mulle lubati tööarvuti programmide ja internetiga, et mul on nüüd selline süsteem: kui ma tahan netti, siis lähen ja ütlen, siis mu arvuti ühendatakse selleks ajaks, kui soovin. Kui enam ei kasuta, siis lasen jälle klaasmajakeses neti väljalülitada (neil siin jube aeglane nett ja mida enam arvuteid sees, seda kehvemaks läheb). Ja see on salajutt ja seda teised ei saa. Kui teised tahavad midagi netist, siis lähevad klaasmajakese arvutisse ja teevad oma toimingud 5 minutiga ära. Arvatavasti siin erameilinust ei soosita nagu eratelefoni kõned registreeritakse klaasmajakseses ja need lähevad palgast maha. Vähemasti on hea, et ametlik majandus ingliskeeles käib, siis saan seinasiltidest vähemasti aru....
Nii et jah, ma olen ikka bossi seisuses. Saan ikka pudelivett teenrilt ja mul on internet (seda ma muidugi ütlesin, et teenrid toovad kõikidele india teed - tshaid- või siis nescafe kohvi?). Mis aga puutub arvutisse... Siis sellega on nii, et kuigi nad väitsid, et neil need programmid olemas, tegelikult neil polnud ja nad ostsid teiselt firmalt need sisse. Samas olid nad nii lollid, et ei teadnud, et kujundusprogrammid vajavad võimsat arvutit. Nüüdne seis on selline, et mul on küll programmid, aga kui ma isegi selle väikesemahulise Corel Draw lahti võtan ja paari kriipsu teha tahan, jookseb arvuti kinni... No ma ei tea, nad on juba investeerinud. Nüüd tuleb neil vist kas mälu või uus arvuti juurde osta. Aga nor, see on see, kui teevad tähtsat nägu ja mingi 23-aastane ilma hariduseta tsikk on tehnika haldaja. No see sama Anshu, keda esimesena kohtasin.... No ta ei tea ju midagi. Küsiks siis, aga noh, fotod on neil udused ja arvutid ei tööta... Tehke tähtsat nägu edasi....
Niisiis tööst. Eks ma siis punnitan paberile mingeid rajastani stiilis mustreid teha. Tegelikult olen ma väga tänulik. See on stiil, mida ma pole kunagi osanud teha, ja samas, selle disainid tegelikult maksavad väga palju. Kui ma selle selgeks saan, siis on juba suur asi.


Aga noh, läksin siis kanganäidiste lattu ja küsisin peaegu umbkeelselt Auntylt siis rajastani stiilis kangaid. No sellest ta aru ei saanud. Siis ütlesin Indian style ja printdesign. Sellest sai aru...Aga noh, ega teda otsida ei saa ju lasta. Ta toob mulle eurooplaikud roosid ju... No midagi ma sain, aga mitte neid kõige-kõige. Nüüd ma siis õpin ja kopin ja juba suudan ise ka oma fantaasiat kasutada. Must voib veel proff saada :D. No ja ma olin ettenägelik. Et ega seda arvutiasja siin Indias usaldada ei saa. Esmaspäeval tegin listi asjadest, mida mul kujundamiseks vaja. Et paberid ja pliiatsid ja pastakad ja markerid ja värvid ja pintslid ja kriidid jne... Noh, täna hakati seda listi vaatama...Ehk nädala lõpuks saab ka india „kohe” siis ka tehtud. Siis saan juba ehk ka midagi suuremat teha.
Ülemusi pole ma peaaegu üldse näinud. Sunitat olen paar korda äraminnes näinud, siis kui mul jälle probleem autoootamisega. Ja see härra kõrgeausus käib küll päevaaeg ringi, aga ta vaatab vaid, kas ma teen midagi...Mu jooniste peale ütles excellent lausa. Tegelt, teistele ka meeldivad. Mu joonistused olidki need, mis võõramad töökaaslased minuga tutvuma panid. Nad hakkasid piiluma, ja kui nägid mu jooniseid, siis sattusid vaimustusse ja tulid ütlema. Nüüd tervitavad nad kõik mind hommikul „Good morning Mam” või „Good morning Miss Krõõt”. Kõik käivad juttu rääkimas. Päris armas. Ka vanemad inimesed ja need ka, kellega mul tööalast kokkupuudet pole. Haritud inimesed siin Indias on viisakad ja oma uudishimu välja ei näita. Aga loomulikult on nad jube uudishimulikud ja tahavad ka valge tüdrukuga juttu ajada. Üks vanamees aga, kes peaaegu üldse inglise keelt ei räägi, kutsus mu täna omale koju õhtusöögile. Ütlesin, et ei saa, plaanid tehtud. Härra nõudis siis pühapäevaks. Ütlesin jälle, et vist ei saa... aga et kunagi hiljem. Õhtusöögile on tegelt paljud juba kutsunud. Ja tüdrukud ja ka teised tegelikult tahaks kõik mind aidata vabal ajal igasugu asju ajada. Peaasi, et saaks koos olla. Noh, ma sain eile tuttavaks ühe mehega naaberfirmast – Siyaram City Cabs-, nimi on Tanmey. See on firma, mis tegeleb turismindusega. Seal firmas töötas siis see prantsuse tüdruk, kes enne mind lahkus. Ja ju see mees juba teadis, mis eurooplased tahavad. Igastahes, eile viis ta mu koju oma autoga ja õpetas mulle bussisõidu selgeks. Täna visi mu shoppingule ja lubas mulle ujumise organiseerida mõnes hotellibasseinis. Lisaks planeerib ta mulle teha igasugu turismireise rahvusparkidesse ja ilusatesse kohtadesse. Miks mitte? Ta on väga meeldiv inimene...noh, tuligi välja, et Euoopa palju käinud.... Ja inglise keel on väga selge. Mulle meeldivad siin just need inimesed, kes euroopas käinud ja kel parem inglise keel. Teiste inglise keel on nii hinsdliku kõlaga, et siiani tekitab raskusi aru saada. Ja see jälle võtab nii läbi..
Ja siis Monikaga lähen ülehomme peale tööd shoppingule. Ta aitab mul siis sarisid ja seda pikka india kleiti (Suite), salli ja pükse ostaja siis muidu india riideid ja kingi. Nimelt eile käisime saksa tüdruku Alice-ga, kelelst mu siinne sõbranna saanud, sarisid uudishimust kaubanduskeskuses vaatamas. Nimelt, kaubanduskeskused on fikseeritud hinnad ja kauplema ei pea. Aga hinnad olid räiged. Ilus sari maksis 1500 ruupiat ja lihtsam siis 750 ruupiat. Mul on aga vaja ju mitu kompleti riideid ja kingi osta. Siin oli kingade hind 600 ruupiat. Aga töökaaslaselt kuulsin, et hindud ostavad sarisid hinnaga 200-500 ruupiat ja kingi 150-400 ruupiat. Nii et ja, Monika on muidu ka armas naine ja ma võin temaga minna küll. Siis olen kaks päeva kasutanud veel Bhawana teenet sinna City Cars firmasse minemisel... Nii et mul on nüüd oma sõbrad ja ma ei pea selle totaka Sumitiga tegelema. Ta on õnneks teises ruumis ka. Ta kohe üldse ei istu mulle...


Kuna ma ei saa kogu aeg internetis olla, ja teisi ka kadedaks teha, siis ma olen seal siiski üsna vähe aega. Seega ei saanud ma okku ka Anu ega Kätliniga. Kätlin, kui sa loed mu bloggi, siis Shiddarth palus mul sinuga rääkida. Ta tahtis, et ma selgitaks, et see firma, millega sul tegu, on küll tuntud paberifirma, aga neil on rõiva osakond ja nad tahavad sind ikka rõivadisainerina.... Anu, sulle pole mul midagi öelda. Swati ütles, et nad ajavad sulle igasugu pabereid ja tegelevad sellega. Swatit tasub usaldada. Tema peab tõesti sõna. Kui sul on probleeme, siis pöördu seal Helsingis oleva India saatkonna Diana poole. See on ee Eesti naine, kes lubas aidata. Kätte saad üldnumbril ta.
Anu, ja tule juba. Mul on plaanid Himaalajasse minna ja kaamelikaravanile ja muud pisireisid ka. (järgmine nädalavahetus lähme Taj Mahal-i ja see nädal lähevad ameeriklased ja seth Himaalajasse, kuhu kaua-kaua ka mind meelitasid.)Aga ma ju ootan sind. Küll teil ikka veab, teil olen ju mina ees.... Aga jah, ma olen tõeliselt tänulik omamaja poistele. Nad ikka aitasid mind algusest peale ja nüüdseks on meil juba tõeline sõprus tekkinud. Oleme tõesti nagu perekond.

Eile käisime CristalMallsis söömas vähemindialikku toitu ja täna lähme Orange House’i kellegi ärasaatmispeole ja kellegi sünnipäevale. Siin on alati sellised peod ja kogu aeg. Lisaks on siin lihtsalt kaks noor aieseccarit Hollandist, kes Indiat ja kohalikke esindusi uudistavad...
Aa, siinsed välismaalaste esitsuskohad on selliset nimedega: Green House (väga ilus, modernsem, ilusaaiaga, katuserõduga ja asfalteega tänavaga), Black House (lemmik peokoht, aga nagu tavaline ühikas), Orange House (pole seal käinud, aga meie poisid ütlevad, et kui nad kuskil mujal elama peaks, siis seal), White House, Blue House, Tsapatti....midagi......, ja Swati’s Place (meie maja, mis on siis ainuke kodumajutusega koht. Lihtne aga kodune. Pealegi saab süüa ja on turvaline)...ja veel mõned kohad, mida ei teagi....

Aa, ma tahtsin tegelikult teile rääkida, millised ööd siin on. No teistel sellised pole, aga kuna ma elan maa all ja mu uks läheb välisukse kõrvalt (ja ma püüan seda kogu aeg lahti hoida, kui siin olen), siis ronivad igasugu putukad mulle sisse. Suured sipelgad, muud loomad ja siis rohutirtsud. No mul sellest ükskõik, et hindud ühtki olendit ei tapa. Mina olen küll pidanud igal ööl jahti pidama. Rohutirtsud ajavad mind nii närvi lihtsalt, kui nad mu voodi kõrval karjuvad...
Enam mind kärpsed ei häiri ja ega ma nende suurte sipelkgate sibamist peale rohutirtsude saabumist enam ei märkagi. Aga jah, kuna see suur propeller liigutab õhku kogu selle aja, mis ma kodus olen, st ka öösel, siis teinekord on jälle kõhe tunne ja tundub justkui keegi kõnnib sul seljas...Aga ei, tegelt tuul puhub sellise jõuga, et liigutab pisikesi nahakarvakesi...Kui mul veel oleks selline karvakasv kui hindudel.....
Ja mu pisikesed karvakesed on üsna turris ka tööl. Mul isiklikult peab homsest küll kampsun kaasas olema. Näete nüüd, mul oli õigus, siin pole minu jaoks kuum midagi. Tööl lausa külmetan nende kliimaseadmetega...Nüüd on lõpuks jõudnud kohale ka õige moudsoon ehk siis see vihmaperiood. Seega on õhutemperatuur küll 32 kraadi, aga mulle tundub see küll 25-kraadisena.... Prr, külm on... Aga jah, nahk on kogu aeg selline natuke kleepuv. Ükskõik, kui palju pesemas käid.

Aa plikad, ei pea vetsupaberit vedama. Leidsin koha, kus seda müüakse!!!!! Aga muidu jah, ikka rull alati kotis kaasas. Nagu vihmavarigi....
Ja siis täna läksin esimest korda bussiga tööle. Tegelt ma elan tööle väga lähedal ja kokku koos mitmekilomeetrise jalutuse ja bussisõiduga läheb mul alla 30 minuti. Pilet maksab mulle 5 ruupiat ja hindule 3 ruupiat. Iga päev ma lihtsalt ei saa lubada tööleminekut rickshawga, sest üks otsa maksab 40 ruupiat, mis turistile on ilmatu odav(natuke üle 10 krooni), aga kui sul palk on ka jummalast pisike....
No ja õnneks sõidan ma just vastupidises suunas kui ülejäänud rahvas. Nii et kui võtad selle suure bussi punase triibuga...mis on küll kole logu, aga ei haise ja ruumi on ja ruttu saad kohale. Pealegi, käin ma nüüd Flabioga koos tööle. Tema sõidab muidugi edasi veel... Sinna päris paberi ja rõivatööstuse linnaossa.....
Ja ega mul muud öelda polegi. Bussipeale minek ja bussipealt mahatulek ikka jooksu ja hüppega õigs suunas ja peatus on seal, kus käe ja näomiimikaga märku annad. Siin on kõiges kaootiline süsteem. Nii nagu üle tänava jooksmises ja ellujäämist kasetades...nii ka muidu. Aga näe, hakkama saab. Kõik saavad.