Tänane tööpäev läks luuserdamisena. Esiteks kirjutasin seda jutukest, siis läksin netti. Proovisin kohe ka kõrvalt hakata arvutis kujundama, aga jälle Corel keeldus. Mõtlesin, et see on netist ja lasin sel siis olla. Aga kui netinduse lõpendasin, siis ikka ei töödanud see Corel. Ka siis kui kõik programmid sulgesin. No püüdsin vähemasti 30 korda, sest Ruchi, kes oli määratud mu uueks tuutoriks, palus, et ma ma ilusad disainid paneks desktopile, kust siis Mam saaks need oma arvutisse võtta ja vaadata... Et siis ma saaks hakata laskma näidiseid teha ja nii saaks tööst enam aimu ja liikuma.
Selle Ruchi asja räägin siis ära. Tema oli see 30-nene naine. Väga asjalik, sõbralik, aga mitte liiga pealetükkiv. Räägib hästi inglise keelt ka.
Nii, tema sis rääkis mulle nüüd, et ta määrati minu abiliseks. Nimelt, olevat määratud mu abiks meie maja kõige kauaaegsem ja vanuselt ka vist kõige vanem töötaja. Mäletate, rääkisin umbeelsest vanemast mehest, kes sõnadega „airport” ja „dinner” püüdis minuga suhelda? Nimelt sain alles nüüd teada, et tema kui selle maja kõige suurem asjatundja oligi määratud siis mind aitama. No aga unustati üks asi ära. Ta nimelt ei oska inglise keelt. No ja nii ta käis iga päev mulel koogutamas ja naeratamas. Ja ma veel mõtlesin, et kes see vanamees on. No ja teine, et miks keegi minuga otseselt ei tegele. Sumit ju kuidagi laveeris kõrvale.... Teate, kuidas minu majakaaslased teda mu juttude järgi kutsuvad? Mister Kitsaspüks.... Jaa, ta ju kannab alati liiga kitsaid pükse.... Ja ma pidavat alati temast rääkides kindlaid liigutusi käega tegema. Ju ma siis kopeerin teda ise sellest aru saamata....’

Ühesõnaga Ruci abiga hakkavad asjad liikuma. Mälu saan arvutisse juurde, minu töö liigub. Asjad hakkavad organiseeruma. Isegi see, et kui ostsin sari, siis ei tulnud mul pähegi, et see on vaid kangas. Et on vaja õmmelda sellest top, ja et seelikuosale on vaja alläärt ka. Ja et sari alla käib ka alusseelik. Ja topi alla peab ostma ka voodri... Puht indialik. Tundub küll, et kõik maksab vähe, aga isegi, kui saad asja tõesti osavalt õigalase hinnaga, mitte valge turistihinnaga, siis ikkagi tuleb välja veel sada asja, mille eest tuleb maksta... Ja raha kaob siin väledalt näppude vahelt. Hindud on osavad.
No ja siis ma olingi õnnetu, sest sari ostin laupäeva hilisõhtul, pühapäeval oli ära....täna esmaspäev, aga töölt ära ei saa ja Swati, kes lubas õmbleja otsida, on ju sel ajal tööl, kui ma kodus... Ja ega nad ilma minuta nüüd otseselt midagi organiseerima ei hakka. Aitavad, aga eest ära ei tee, st õmbleja juurde oleksin pidanud ikka ise viima.
No ja ega muud midagi kui sari nahhaalselt tööle kaasa. Kui muud ei, siis ehk aitavad läheduses õmbleja leida. Õnneks on siis igal pool vähemasti töötähtajad lühikesed. Mul ju sari teisipäeval vaja – töökoha sünnipäev ju. Seesama, millele lubati mulle sari disainida... India lubadused.... Alice’le lubati, et ta võetakse Pariisi messile kaasa... Nüüd ta enam seda juttu ei usu.... Ei tea, milleks nad kogu aeg suurelt lubavad? Loll komme. Valetada ja lubada ja venitada ka...
Ja tänu Ruchi abile saab sarikangast sari siinsamas töökohas. Õmblejale pean küll 100 ruupiat maksma, aga vähemasti asi lahenes. Lisaks organiseerib Ruchi mulle endaga koos homse tööpäeva jooksul sõidu shoppingule, et saaksin osta otsaesise täpi, mis mu riietega sobiks, siis rippuvad kõrvarõngad ja hunniku kõlisevaid käevõrusid.... Alusseeliku ka. Ja just praegu meenusu, et mul pole ju käekotti......
Ühesõnaga saan nii transpordi, tööajal käimise kui ka kohaliku nõuandja, et mind tüssata ei saaks. Nii palju olen ma juba targemaks saanud, et kui ostan midagi uut, siis ennem uurin töökaaslastel õige hinnasuhte välja ja siis selle, kus kõige õigem osta.... Kuigi üksi ikka shoppata ei taha. Minu mittetingiv loomus ei taha harjuda selle kauplemise ja pealetükkivuisega. Ma paream hoian poodidest üldse eemale. Täna küll püüdsin peale tööd üksi alusseelikut osta, ja valisin poe, kus müüaks naine ja noormees...aga neil ikka polnud üldse midagi.... Aga nahhaalsete meeste juurde kohe üldse ei julge minna. Hea, et nüüd vähemasti suudan tingida rickshawjuhtidega. Kui ikka tegelikku hinda tead, siis on nagu alus tingida.... Muidu tundub mulle mu tingimine pluffimisena. No mis teha, et ma selline siiras ja aus olen. Isegi mu töökaaslased ütlesid, et Alice pidavat olema kavala näoga, aga mina täitsa süütukene kohe näost....
Ja rohkem nagi polegi tänases päevas. Rutiinne kojusõit, india toiduga õhtusöök, natuke fimivaatamist, siis jälle pesupesemist, sest riideid tuleb siin ikka iga päev pesta, ja näiteks india riideid pesumasinasse ei pane. Siis on kõik kahtlast värvi....Samuti ka aluspesu....
Ma ei öelnud teile vist, et täna olin esimest korda siis india suitis. Töökaaslased olid rahul, ja ma pean tunnistama, tänaval ei jõllitata mind enam nii hullult. Ju siis riietus petab...Et kui otseselt rahvamassist mu nägu ja juukseid ei näe, siis ikka vaatama ei hakka....Võibolla ma ka tundun nüüd kohalik, kes teab....


Homme siis ametlik tööpäev 13-14-ni ja siis koju ettevalmistama. Minul käib tööpäeva sisse ju ka shopping.....Nii et tööpäeva vist väga polegi....
Ja siis sünnipäev kuskil töökoha lähedal pargis, kus 3000 külalist. Täna on ka pidu. Enamus vist töölised seal, kes homme ei tule. Pidu on suure bossi aias (see a la „Vaprad ja ilusad”). Ja pidu on religioosne: palvetatakse, tantsitakse ja lauldakse.... Töölised saavad söömaaega ka... Tegelt ma isegi oleks seda rituaalselt poolt näha tahtnud, aga ma poleks enam kella üheksaks õhtul sinna tagasi minna...Pealegi, mu elukaaslased siin ei ole väga sellest kultuurist huvitatud. Teinekord tundub, et ma olen enam huvitatud kui teised. Et see nii suur erinevus kultuuride vahel väsitab paljusid...No aga andestatav ka, nad ju palju nooremad ja tahavad vaid pidutseda... Ega ma ka Rovaniemis olin paras energiapomm....