7 august. ....Või õieti juba 8. august, sest siin on kell juba üle südaöö...
Olen jube väsinud, aga kõht on nii täis, et valutab, ja ma lihtsalt ei suuda magama minna...
Mis siis täna juhtus? Hommikul saabus siis jaapanlanna Chao, kes tegelikult on hiinlanna, kes elab Jaapanis ja ta eesnimi on midagi sellist nagu Jen... Perekonnanimi on Chao ja kokku tähendab see erksat kuud. Sellisel ööl oli ta sündinud.

Tööl pool päeva püüdsime midagi teha, sest internet ei töödanud ja loomulikult ka skännerid mitte ja ühendatud oli ju vaid üks arvuti... Ja koopiamasin on jube vana, nii et õieti ei kopeeri...Ja sama või printeri kohta öelda. Aga samas, täna sain natuke Corelit avada ja mingil määral kavandeid välja printida.....
Ja nüüd püüame siis Yogaksiga koos midagi teha, kus mingi masin ei toimi ja lõpuks võid ainult endale kindel olla... Noh, muidugi tema disain käib nii, et ta vaatab kõik olemasolevad kangatükid ja kodused tikitud riided üle, vaatab, milline koht neist sobib, ja siis käsib mingil käsitöölisel mahajoonistada ja kokku panna...No see pole isegi suures fantaasias ju disainer, kes ei oska isegi mahakopeeritud asju kokku panna...Aga noh, ma õpin talt nii mõndagi. Näiteks seda, kuidas julmalt mahakopida... ja mida kopida....

Muud uudist? Sain aru, et see ameerika boyfriend, kelle üle ta nii uhke oli, jättis ta maha.Telefoni teel ikka... See on kindlasti hull löök igale inimesele, aga hindule, kes tavaliselt on elu jooksul vaid ühe inimesega seotud, ikka väga hull. Yogaksi on küll maailma näinud ja kaasaegsem kui teised ( tal on olnud lausa 2 boyfriendi, kellega mõlemaga on ta lootnud abielluda), aga eks tallegi oli see ränk hoop.

No ja siis teatas jälle see plika sealt Siyaram City Cabsist, et mind on vaja filmimiseks. Seekord ka mu sõpru, ja õhtul kell 9.00.

Üldiselt oli täna õhtu ka kahe väga armsa ameeriklanna ärasaatmisõhtusöök, aga igale poole ei jõua. Lõpuks kaldusid mu korterinaabrid ikka mu plaani poole.. No kodus pidime ka sööma, sest Swati ema oli toidu seekord ise teinud. Riisi kõrvale oli mingi hernesupi laadne vürtsiasi ja siis kartulid mingis lödis...Aga kartulid olid head!!!! Kõigile maitsesid.

No ja nii me siis suundusime järjekordsele filmingule. Minu jaoks muidugi...Ja kuna seekord taas reklaamimaks seda Pink Pepper restoranbussi, kus ma siis juba kolmandat korda, pidime seal tänase õhtu teise õhtusöögi sööma. Õhtusöök polnud küll nii lahe, sest oli tavaline india toit, mis nende arvates vist peen, ja juua sai vaid vett ja ananassimahla. Ja pisike shokolaadi jäätis oli ka. Ma poleks muidugi üldse süüa tahtnud. Kodus sõin küll vähem, aga ma oleks täitsa nõus olnud vaid jäätisega. Aga kuna bussi oli rahvas vaid massitseenideks kogutud ja tegelikult filmiti ikka meid, siis pidin ikka sööma ka. Kõik me oigasime pärast.
Aga sel jaapanlannal oli kindlasti vinge õhtu...Esimene õhtu Jaipuris ja saad kohe linna näha ja selliselt kõrguselt ja kõike korraga. Talle meeldib india toit ka väga.. Eks see üks Aasia värk ole....Aga ka teised olid sõidust vaimustunud, kuigi teavad juba linna piisavalt kaua....

No ja kuna olime nii täissöönud ja väsinud, ei jõudnudki me usa-kaid ära saatma....
Kodutee oli ikka huvitav nagu ikka, sest rickshawjuhtidega pole kunagi igav....
Kodus aga selgus see, et Daria, kes jagab õuepealset maja koos uue tüdrukuga, oli välja läinud ja uks kinni keeranud, ilma teatamata sellest... Õnneks on meil siin elutoas diivanid ja mul oli ka magamiskott. Vähemasti on tal kuskil magada... kuigi jah, esimene öö Indias, ja juba nii seiklusrikas...

Ma muidugi unustasin ütlemast, milline ta on. Nagu ikka õige jaapanlane, kannab ta jaapani moele kohaseid rõivaid: käekotike roosa, kõrgekontsaga roosad kingad, lai volditud miniseelik, valge tressipluus...käekotist tilpneb välja mingi masin, mis tema seletust mööda kärbseid eemale ajab. Japsid jäävad ikka japsideks...Ma ei saa aru, mis need teised imestasid siin... Loomulik ju...
Aa, aga tal on üks see jaapani naiste traditsionaalne kleit kaasas ja ta lubas, et ta paneb mulle selle selga ja teeb nii pilti must... Väga lahe..muutumismäng jälle...

Ja siis jälle viimane sõna filmimisest. Mulle tehti ette hoiatus, et arvatavasti läheb homme lõuna ajal taas filmimiseks.... Must ikka saab tõeline filmistaar, kuigi mitte Bollywoodis....