4 august. Kuu pärast on Anu ja Kätlin siin. Või vähemalt Anu....
Teate, mis vahe on inimesel, kes siin on olnud sama kaua kui mina, ja lahkub kuu pärast, ja minul? See, et teised unistavad ajast, mil lähevad koju; tänavad on puhtad, toit on normaalne ja poed usaldatavad... Mina aga polegi tulnud sellise unistuse peale. E kui pead siin ikka pool aastat olema, siis lepid ja püüad sisse elada.... Selle avastuse tegin siis täna õhtul, kui Flavio sõbranna Alicega püüdisime toidupoode kõlbliku toiduga leida.... Tegelt ütles ka Joanna, poolakast moekunstnik, et ta vihkas seda kohta esimesed kuus nädalat, aga siis hakkas meeldima. Ta oli siin ka pool aastat nagu mina. Ma muidugi ei julge öelda, aga ma väga nagu ei vihkagi, kõik on üsna ok, ja need raskused on erinevused kultuuris.... Aga ma ju teadsin seda ette... pealegi, ma ju tõesti harjun sellega. Aga noh, parem ma selelst ei räägi. Alati saab ju palju hullemaks siin minna... Loodan parimat. Siis on mul hästi läinud.
Ja taimetoitlusel on ka omad plussid. Näiteks need, kes liha söövad, neid kärbsed söövad, seega võimalus malaariasse jääda palju suurem. Nii et kes planeerib siia kanti reisida, siis teadke seda.... Kas tahate enda söömist või kuu enne tulekut liha enam ei söö...
Aa, ja täna tegin siis esimese eduka shoppingu tänavalt. Kus ma ise ikka kõik tegevused tegin ja edukalt lõpuni jõudsin. Ostsin siis lassie’t, mis on mingi lahja magusa peti moodi.... Seda müüakse sinise lainega märgistusega putkades. Need tähendavad siis piimapoode. Ja siis ostsin banaani mingi käru pealt. See ju see ainuke puuvili, mida ma julgen osta. Eks ma hiljem ikka võtan mangosid vast ka. Tean, et mõningad söövad ka õunu........ Samas, olen ju Ruchi pool ka granaatõunu saanud, aga noh, need olid soolaga....
Muidu pole mul taimetoidu vastu midagi ja minu meelest seda curryt ka just liiga palju pole, aga need kummalised maitsed ja vürtsid, need on need, mis mind ära tüütavad. Seetõttu pigem sööngi kodus, et jah, ehk pole nii eriline toit, aga vähemasti söödav....Kodus saab tomatit-kurki ka.... Kui antakse, siis ma kohe jube ablas.....
Täna näiteks oli lausa jube hea toit: valge riis hernestega ja kaste oli mingi selline, mille sees olid minu meelest lillapsatükid... No ja loomulikult tsapattid ka.....
Minu päev? Ütleme, et asi läheb tööl rööbastesse. Varsti pole mul sellest midagi kirjutada. Töö ikka nagu rõivafirmas. Mulle hakkab igastahes juba meeldima, sest hakkan nagu sobivasse kanti suunduma. Ja kuigi mu nn sõbranna Anshu lasi töölt 10 päevaks jalga ja jättis oma „sõbralubaduse” tegemata, saan ma ikka mälu arvutisse juurde. Kas kujutate, kui palju seda on? Üheski kodarvutis pole ka nii vähe... 9,3 GB!!!!Rääkimata siis disainiarvutist....
Jaa, ja meile on ka teine arvuti kasutada ja netti saab ka.. Aga noh, mitte nüüd et tshättida... Töö ikka vajab tegemist.....
Tööpäeva erinevusest siis nii palju, et ka mul oli kõhukesega asjad kurjasti...Tegelt juba öösel, aga kuna ei tundunud hull, läksin tööle. Vahepeal oli ärakannatatav, aga lõunast viskas mul nii üle ja teatasin, et ma lähen koju. Sain küll rohtu ja autojuht telliti mind ära viima, aga tõsiselt nõme oli asi, et kuna ma juba niigi pean märkima, mis kell tulen ja lähen, siis nüüd pidin mingisse koopiapaberiga raamatusse märkima oma isanime, oma nime, lahkumise kellaaja, põhjuse, eemaloleku ajal kehtiva aadressi ja telefoninumbri...Ja siis mingilt managerilt, kellega mul mingit pistmist pole, allkirja võtma. No ja siis oli manageri juures veel mingi mees ja ma pidin neile mõlemale oma „mittehästi tundmise” lahtiseletama. No kui tahtsid, siis seletasin. Lisasin ka, et pole väljas söönud ja et see on kõik nende maa mustuse süü ja et kõik välismaalased on haiged ning paljud lausa haiglas. Seepeale manager küsis, mis maalt ma olingi ja uhkusega tunnistasin, et Eestis, sealt puhtalt põhjamaalt.
No siis sain allkirja ja selelga siis väravasse ja valvuri juurde... Nõme noh, nagu vang. Ma töötan küll vabrikus, aga ma olen ikkagi disainer. Ja pealegi, ma nii kui nii olen siin teiste lepingutingimustega kui teised... miks ma pean siis neid vangireegleid järgima? Aru siis pole saada, et nende maa toit on must?
Kodus võtsin eesti rohtu ja magasin. Nüüd on loodetavasti kõik korras. No ega mul nii hull polnudki kui teistel, oleks täitsa vabalt ka üle läinud, aga ma vajasin ikkagi wc-d kus saab olla... Ja enam-vähem mugavalt. Siin aga on ju vaid üks ja alati järjekord...Ja ma siis iga 10 minta tagant jälle järjekorras.... Aga siiski, see on väike probleem ja mitte võrreldav teiste haigustega siin.
Kui juba läks kummaliseks jutusks, siis räägin selle maa kummalistest asjadest, mis ümbritsevad igal hetkel, aga millest spetsiaalselt poel rääkinud.
WC-d. Loomulikult ilma paberita. Poti kõrval on ämber veega või kopsik. Ja siis nad kuidagi puhastaved end nii, et terve põrand ja potiäär alati ujub... No see on puhta WC-jutt. On ka sellised auguga WC-d nagu Venemaal....
Ja siis on need inimesed kes arvavad, et kõik kohad on WC-d. Meeste kuse hais tükib tihti ninna... Näiteks see koht, kus ma hommikul bussile lähen, Tonk Fartak, seal on täpselt bussipeatuse taga müüri teisel pool sein meestele kusemiseks... No lämmatav hais.... No aga muidu mehed teevad igale poole. Ei hakka keegi puud või nurgatagust otsima. Minu nähes ja nii ongi.. Siis on veel selline mehetüüp kes kannab lühemaid pükse. Neil pole vist lukuauku, sest arrastavad kükitamist ja siis püksisäärest laskmist... Nüüd olen näinud juba ka naisi kükitamas....
Muust kraamist... Prügihunnikuid võib igalt poolt leida.. Loomade kraami ka... Aga nüüdseks olen märganud, et on olemas ka inimesed, kes tänavat koristavad. Jube kole vaadata, kuidas nad seda teevad...Kas siis selleks poleks kergem näiteks labidat kasutada...?
Aga jah, Siin on kesklinnas igal pool mingi tähtsa naise pildid väljas reklaamiga, et „Green and Clear Jaipur”. Ju on see ikka vilja kandnud, sest Jaipur pidi ikka teistest puhtam olema.... Ja osad linnaosad on enam-vähem haisuvabad. Kuigi jah, paar maja minu majast tagasi visati ükspäev suure kausi jagu solgivett tänavale...No kui juba keskklass nii teeb....
Saastatust õhus ma enam ei tunne. Seda aroomi tajusin siis, kui lennujaamast lennukilt maha sain. Delhis... Ja korra esimesel-teisel tööpäeval, kui tagauks kontoris lahti tehti... Arvan, et nüüdseks ma lihtsalt olen sellega ära harjunud...Justnagu kohalikud muude haisudega. Praegu on küll tunne, et oleks ma suitsetaja, et siis vähemasti ei tunneks ma lõhnu nii hästi...
Tööleminekust veel nii palju, et nüüd bussi kontrolöri tunnevad nägupidi ja kutsuvad bussile, annavad õige rahaga pileti ja isegi vihjavad, kui mu peatus tuleb...Lubavad mul tagaukse juures seista, kui buss rahvast täis, ja ka tagauksedst maha minna. Tegelt nii ei tohi ja muidu peab rahvamassist läbi rühkima ette...Kõik peab liikumises olema..
Ja Yogakshist (nii on tegelt kirjapilt. Tundub, et tihti ma tutvudes kasutan natsa valesid nimesid või neist kirjutades valet pilti.) siis nii palju, et tundub, et teised väga teda ei armasta. Ta olevat vanasti võidelnud välja, et disainer ei pea nii kontoririietes olema kui teised. Muretses nüüd, et kui ma käin nende suite’dega, et siis äkki sunnitakse teda ka. Ma rahustasin, et mulle meeldib vaheldus ja kuna ma pole kunagi selliseid kandnud, siis miks mitte. See ju minu soov...
Aga jah, teised kommenteerivad teda selja taga ja teevad järgi. Ju ta ikka tõepoolest teistest liiga erinev ole. Eks see ka põhjus, miks ta minuga olla tahab. Aga ehk neid ajabki närvi see, et ta ei ole üldse hindulik. Minul on tema aga tore, sest ta pole nii hindulik. Aga samas, ma küll oma rahva kombeid ja rõivaid ja keelt ja traditsioone ei häbeneks. Selle üle tasub ju uhkust tunda. Tuleb leida lihtsalt õige võti..... Aa, ja ta küsis teiste perekonnanimede kohta. Nagu ma aru nüüd saan, näitab perekonnanimi kasti. Küll ma selle ka välja uurin...et mis ja kuidas see käib.
Igastahahes oli ta jube kurb, et koju lähen. Andis aga rohtu ja soovitusi, mis toitu süüa ja kuidas sellest jamast üle saada....
Homme jälle tööle. Alice’l ja Seth’il on vaba päev, aga on linnas. Ohra sõidab homme hommikul kell 6 rongiga Agrasse, kus saavad taas pruudiga kokku. Mina ja õnneks ka Flavio ikka tööle. Me need korralikud töörügajad siin...Kõige varem lähme, kõige hiljem tuleme, teeme tööd ja käime ka laupäeviti tööl. See on see korraliku rõivafirma asi....
Teate, mis vahe on inimesel, kes siin on olnud sama kaua kui mina, ja lahkub kuu pärast, ja minul? See, et teised unistavad ajast, mil lähevad koju; tänavad on puhtad, toit on normaalne ja poed usaldatavad... Mina aga polegi tulnud sellise unistuse peale. E kui pead siin ikka pool aastat olema, siis lepid ja püüad sisse elada.... Selle avastuse tegin siis täna õhtul, kui Flavio sõbranna Alicega püüdisime toidupoode kõlbliku toiduga leida.... Tegelt ütles ka Joanna, poolakast moekunstnik, et ta vihkas seda kohta esimesed kuus nädalat, aga siis hakkas meeldima. Ta oli siin ka pool aastat nagu mina. Ma muidugi ei julge öelda, aga ma väga nagu ei vihkagi, kõik on üsna ok, ja need raskused on erinevused kultuuris.... Aga ma ju teadsin seda ette... pealegi, ma ju tõesti harjun sellega. Aga noh, parem ma selelst ei räägi. Alati saab ju palju hullemaks siin minna... Loodan parimat. Siis on mul hästi läinud.
Ja taimetoitlusel on ka omad plussid. Näiteks need, kes liha söövad, neid kärbsed söövad, seega võimalus malaariasse jääda palju suurem. Nii et kes planeerib siia kanti reisida, siis teadke seda.... Kas tahate enda söömist või kuu enne tulekut liha enam ei söö...
Aa, ja täna tegin siis esimese eduka shoppingu tänavalt. Kus ma ise ikka kõik tegevused tegin ja edukalt lõpuni jõudsin. Ostsin siis lassie’t, mis on mingi lahja magusa peti moodi.... Seda müüakse sinise lainega märgistusega putkades. Need tähendavad siis piimapoode. Ja siis ostsin banaani mingi käru pealt. See ju see ainuke puuvili, mida ma julgen osta. Eks ma hiljem ikka võtan mangosid vast ka. Tean, et mõningad söövad ka õunu........ Samas, olen ju Ruchi pool ka granaatõunu saanud, aga noh, need olid soolaga....
Muidu pole mul taimetoidu vastu midagi ja minu meelest seda curryt ka just liiga palju pole, aga need kummalised maitsed ja vürtsid, need on need, mis mind ära tüütavad. Seetõttu pigem sööngi kodus, et jah, ehk pole nii eriline toit, aga vähemasti söödav....Kodus saab tomatit-kurki ka.... Kui antakse, siis ma kohe jube ablas.....
Täna näiteks oli lausa jube hea toit: valge riis hernestega ja kaste oli mingi selline, mille sees olid minu meelest lillapsatükid... No ja loomulikult tsapattid ka.....
Minu päev? Ütleme, et asi läheb tööl rööbastesse. Varsti pole mul sellest midagi kirjutada. Töö ikka nagu rõivafirmas. Mulle hakkab igastahes juba meeldima, sest hakkan nagu sobivasse kanti suunduma. Ja kuigi mu nn sõbranna Anshu lasi töölt 10 päevaks jalga ja jättis oma „sõbralubaduse” tegemata, saan ma ikka mälu arvutisse juurde. Kas kujutate, kui palju seda on? Üheski kodarvutis pole ka nii vähe... 9,3 GB!!!!Rääkimata siis disainiarvutist....
Jaa, ja meile on ka teine arvuti kasutada ja netti saab ka.. Aga noh, mitte nüüd et tshättida... Töö ikka vajab tegemist.....
Tööpäeva erinevusest siis nii palju, et ka mul oli kõhukesega asjad kurjasti...Tegelt juba öösel, aga kuna ei tundunud hull, läksin tööle. Vahepeal oli ärakannatatav, aga lõunast viskas mul nii üle ja teatasin, et ma lähen koju. Sain küll rohtu ja autojuht telliti mind ära viima, aga tõsiselt nõme oli asi, et kuna ma juba niigi pean märkima, mis kell tulen ja lähen, siis nüüd pidin mingisse koopiapaberiga raamatusse märkima oma isanime, oma nime, lahkumise kellaaja, põhjuse, eemaloleku ajal kehtiva aadressi ja telefoninumbri...Ja siis mingilt managerilt, kellega mul mingit pistmist pole, allkirja võtma. No ja siis oli manageri juures veel mingi mees ja ma pidin neile mõlemale oma „mittehästi tundmise” lahtiseletama. No kui tahtsid, siis seletasin. Lisasin ka, et pole väljas söönud ja et see on kõik nende maa mustuse süü ja et kõik välismaalased on haiged ning paljud lausa haiglas. Seepeale manager küsis, mis maalt ma olingi ja uhkusega tunnistasin, et Eestis, sealt puhtalt põhjamaalt.
No siis sain allkirja ja selelga siis väravasse ja valvuri juurde... Nõme noh, nagu vang. Ma töötan küll vabrikus, aga ma olen ikkagi disainer. Ja pealegi, ma nii kui nii olen siin teiste lepingutingimustega kui teised... miks ma pean siis neid vangireegleid järgima? Aru siis pole saada, et nende maa toit on must?
Kodus võtsin eesti rohtu ja magasin. Nüüd on loodetavasti kõik korras. No ega mul nii hull polnudki kui teistel, oleks täitsa vabalt ka üle läinud, aga ma vajasin ikkagi wc-d kus saab olla... Ja enam-vähem mugavalt. Siin aga on ju vaid üks ja alati järjekord...Ja ma siis iga 10 minta tagant jälle järjekorras.... Aga siiski, see on väike probleem ja mitte võrreldav teiste haigustega siin.
Kui juba läks kummaliseks jutusks, siis räägin selle maa kummalistest asjadest, mis ümbritsevad igal hetkel, aga millest spetsiaalselt poel rääkinud.
WC-d. Loomulikult ilma paberita. Poti kõrval on ämber veega või kopsik. Ja siis nad kuidagi puhastaved end nii, et terve põrand ja potiäär alati ujub... No see on puhta WC-jutt. On ka sellised auguga WC-d nagu Venemaal....
Ja siis on need inimesed kes arvavad, et kõik kohad on WC-d. Meeste kuse hais tükib tihti ninna... Näiteks see koht, kus ma hommikul bussile lähen, Tonk Fartak, seal on täpselt bussipeatuse taga müüri teisel pool sein meestele kusemiseks... No lämmatav hais.... No aga muidu mehed teevad igale poole. Ei hakka keegi puud või nurgatagust otsima. Minu nähes ja nii ongi.. Siis on veel selline mehetüüp kes kannab lühemaid pükse. Neil pole vist lukuauku, sest arrastavad kükitamist ja siis püksisäärest laskmist... Nüüd olen näinud juba ka naisi kükitamas....
Muust kraamist... Prügihunnikuid võib igalt poolt leida.. Loomade kraami ka... Aga nüüdseks olen märganud, et on olemas ka inimesed, kes tänavat koristavad. Jube kole vaadata, kuidas nad seda teevad...Kas siis selleks poleks kergem näiteks labidat kasutada...?
Aga jah, Siin on kesklinnas igal pool mingi tähtsa naise pildid väljas reklaamiga, et „Green and Clear Jaipur”. Ju on see ikka vilja kandnud, sest Jaipur pidi ikka teistest puhtam olema.... Ja osad linnaosad on enam-vähem haisuvabad. Kuigi jah, paar maja minu majast tagasi visati ükspäev suure kausi jagu solgivett tänavale...No kui juba keskklass nii teeb....
Saastatust õhus ma enam ei tunne. Seda aroomi tajusin siis, kui lennujaamast lennukilt maha sain. Delhis... Ja korra esimesel-teisel tööpäeval, kui tagauks kontoris lahti tehti... Arvan, et nüüdseks ma lihtsalt olen sellega ära harjunud...Justnagu kohalikud muude haisudega. Praegu on küll tunne, et oleks ma suitsetaja, et siis vähemasti ei tunneks ma lõhnu nii hästi...
Tööleminekust veel nii palju, et nüüd bussi kontrolöri tunnevad nägupidi ja kutsuvad bussile, annavad õige rahaga pileti ja isegi vihjavad, kui mu peatus tuleb...Lubavad mul tagaukse juures seista, kui buss rahvast täis, ja ka tagauksedst maha minna. Tegelt nii ei tohi ja muidu peab rahvamassist läbi rühkima ette...Kõik peab liikumises olema..
Ja Yogakshist (nii on tegelt kirjapilt. Tundub, et tihti ma tutvudes kasutan natsa valesid nimesid või neist kirjutades valet pilti.) siis nii palju, et tundub, et teised väga teda ei armasta. Ta olevat vanasti võidelnud välja, et disainer ei pea nii kontoririietes olema kui teised. Muretses nüüd, et kui ma käin nende suite’dega, et siis äkki sunnitakse teda ka. Ma rahustasin, et mulle meeldib vaheldus ja kuna ma pole kunagi selliseid kandnud, siis miks mitte. See ju minu soov...
Aga jah, teised kommenteerivad teda selja taga ja teevad järgi. Ju ta ikka tõepoolest teistest liiga erinev ole. Eks see ka põhjus, miks ta minuga olla tahab. Aga ehk neid ajabki närvi see, et ta ei ole üldse hindulik. Minul on tema aga tore, sest ta pole nii hindulik. Aga samas, ma küll oma rahva kombeid ja rõivaid ja keelt ja traditsioone ei häbeneks. Selle üle tasub ju uhkust tunda. Tuleb leida lihtsalt õige võti..... Aa, ja ta küsis teiste perekonnanimede kohta. Nagu ma aru nüüd saan, näitab perekonnanimi kasti. Küll ma selle ka välja uurin...et mis ja kuidas see käib.
Igastahahes oli ta jube kurb, et koju lähen. Andis aga rohtu ja soovitusi, mis toitu süüa ja kuidas sellest jamast üle saada....
Homme jälle tööle. Alice’l ja Seth’il on vaba päev, aga on linnas. Ohra sõidab homme hommikul kell 6 rongiga Agrasse, kus saavad taas pruudiga kokku. Mina ja õnneks ka Flavio ikka tööle. Me need korralikud töörügajad siin...Kõige varem lähme, kõige hiljem tuleme, teeme tööd ja käime ka laupäeviti tööl. See on see korraliku rõivafirma asi....
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home