Õhtust, meil siin neljapäev, 24. august 2006. a.
Ma pole 3 päeva netti saanud... Aga noh, mis siin ikka nii väga vesta....
Täna oli jälle tööpäev täis toiminguid... Kui ma siin eile hakaksin kahtlema, kas mu disainidel on tulevikku, sest Yogaksi eiras neid... Siis nüüdseks tean, et jah, on küll.... Aga temast on imelik, et ta tegeleb vaid oma disainidega, ei aita mind suhtlemisel töölistega ja käib Sunitale rääkimas vaid oma disainidest või siis minu ideedest, millel ta idee omaniku jätab mainimata...
Nii et täna helistasin Sunitale ja ütlesin, et ma tahan temaga oma disaine arutada.. Sunita lubas 20 minuti pärast mind vastu võtta..... Aga juba jõudis Yogakshi vaikselt kabinetti libiseda... Naljakas jah, kas ma pean seda kadeduse või rivaalitsemisena võtma?
Aga üllatus-üllatus. Sunita oli vaimustuses ikka päris plajudest disainidest... Mõned olid tema meelest väga head, aga hiljem tulid ülejäänud, mis veel veel paremad.. Nii et ta oli tõsiselt minuga rahul ja mu ideed pidid uued olema... No jah, ega alati ei tasu vaid vaadata, mis teised teevad, ja sedea maha kopida, vaid võib ka oma peaga mõelda... Aga noh, see pole siin popp....
Kuigi jah, ma pean ütlema, et ma olen üsna koba selle tikandi värgi juhtimisega... pole nagu harjunud selliseid uhkeid ja detailseid ja aeganõudvaid asju tegema. Ja siin on see kõik võimalik... Ja noh, mu aju on selle koha pealt veel täitsa kinni. Samas, mul on olemas täiesti rahaline mõtlemine, et kuidas toodet odavalt aga efektselt teha... Tuleb välja, et see toimib ka siin... Nii et kuigi kõik on väga-väga erinev Eestist ja muust Euroopast, on mul ikka kogemused olemas.. .Päris null ma pole. Kuigi jah, see tööprotsess ja käsitlus, selles olen ma üsna algaja siin.. Natuke õnnetu tunne... Häda olen noh... Aga tegelt on see iga algajaga nii.. Kui ikka uus firma.. Ja veel nii erineval maal... Aga noh, ma ju alati tahan maksimumi endalt... Ja ma kohe ei suuda vaadata end nii, et ma pole nii osav kui peaks...
Aga noh, see-eest.. India arusaam „Busy’st” on siis tänane päev. No ma ei saa öelda, et ma oleks logelenud, sest tööd oli kogu aeg, aga kaugel oli see busyst... No nad ei teagi, kuidas efektiivselt ja ruttu teha.. Neile meeldib ühte asja ajada ja siis oodata ja nii edasi... ja igal pool jokutada. Selle asemel, et suure hunniku tödö ära teha, tödö kätet anda, siis järgmise töö kalale asuda, kuni esimese tulemsed kumavad jne.... Aga jah, Yogakshi jaoks oli täna ikka jube busy päev ja tema väsib meil iga päev poolest päevast ära... Nii et ikka see India laiskus ja lodevus, mis igal pool....
Tegelt on see mulle hea. Saan sellest Tallinna närvilisest elus ja alatisest kiirest-kiirest üle.... Igale tallinlasele peaks siinse ravikuuri arsti pool välja kirjutama.....
Ja siis see ka, et kuidas hakkama saada sellistes oludes, kus sõna ei loe ja ajal pole mõõdet ja valetamine pole pahe.. Ja kus elu 50 aastat maha jäänud....
Ma usun et nii mina kui teisaed peaks siit lahkudes igas olukorras super hakkamasaajad olema... Tegelt jah, ma mõtlen küll, et nüüd ma oskaks üsna edukalt tegelda mingitelt Aasia firmadelt disainide ja toodete tellimisega..... Ja see on hea omadus..


Aga ega teid see heietamine ei huvita.... Mõtlen, millest veel rääkida... Hommikuti tööle minnes mulle alati tulevad teemad pähe, mida ma pole puudutanud, aga peaks.. ja iga õhtu on need meelest läinud...

Alice on meil nüüd haige jälle. Lisa sai just terveks ja Suzanne enesetunne on ka parem.. Aga jah siin on haigused normaalne nähtus. Üsna tihedalt käib see välismaalaste juures.. Aga ka täna olid kolm mu lähedast töökaaslast haiged.. Nii et ka igaveses suves on haigused liikvel....

Täna jõudis kohale siis meie maja 9. elanik. Ta polegi Saksamaalt vaid Belgiast ja nimi on Valerie. Noh, kas kirjapilt õige, seda saan siis hiljem teada. Hetkel ma temast muud ei tea, sest kohtasidn teda pool tundi tagasi, õhtusöögil, esimest korda.
Ja siis sain just teada, e Kahe pelglase korteris on mingi pidu. Ma seda paarikest väga ei tea, aga mees on ka traineer ja naine tuli siis selleks ajaks siia tööle.... Eks näis, mis saab, kas lähen sinna või mitte.. Väsinud olen, aga samas oleks see uus koht, kus ma ennem pole käinud...


Aa, ma muideks saan juba päris palju hindi keelest aru. Jaa, ja hommikuti teed joovad mehed tänaval räägivad, et näe, see töötab Siyaramis.....Jah, hämmastav, et nad mu töökohta teavad.. Aga eks see ole sama, mis see, et paljud rickshawjuhid ilma teejuhatuseta ja ennem kui oskaks me oodata, oskavad pöörata meie tänavatele ja selles laburündis ikkagi meie maja üles leida.. Nii et jah, ju me ikka meelde jääme...

Aa, arvatavasti pole ma teile tänavakohvikutest rääkinud... Tegelt, pole need kohvikud vaid ühed musrtad kohad, kus vaiade peale üles on mingi telgikangas tõmmetud. Väga räpane muidugi... Ja siis on mingi ilget rokka täis pikk laud või palju väikseid laudu... ja siis mingid plastmass- või metalltoolid... Ja siis kuskil seal ka pannil sööki tehakse....
Või kui tegemist on teemajaga, siis on lihtsalt üks putka, kus siis teed keedetakse ja siis keegi ämbris klaase peseb.. ja mehed istuvad puupakkudel ja joovad teed.... Mind paneb imestama see, kiuidas inimesed seda kõike nautida suudavad... Aga neid söögikohti on kõik tänavad täis.. Iseenesest, kui selle vaatega ära harjud, siis on üsna kodused.. Kui seda rokka poleks, siis võiks seal ehk süüagi.. Aga Indias pole komme olla puhas... Vaesus ja puhtus ei tohi kokku käia... Lubamatu lausa... Ennekuulmatu...