teisipäev, 29. august 2006. a.
Täna vihtusin disaine teha nii et silm ka ei pilkunud. Päev otsa ja nohinal. Ja kui keegi tuli juttu ajama, siis väga ei viitsinud ajada.... Muidugi, kõik väga libedalt ei läinud ka, sest ikka pole selles arvutis piisavalt mälu ja disk on kogua aeg täis ja siis ma pean jälle mingeid teiste faile teise kohta tõstma, et mälu saada, ja siis pean kogu aeg vaid ühe disaini korraga lahti võtma ja imetillukeste sammudega tegema ja üleliigse kohe ära kustutama kujunduses... Et mälu ei kuluks..... Tüütu...
Aga muidu on töö mõnus...
Päeva suurim sündmus on see, e hommikul märkasin, et Aliva laud ja riiul on kuidagi liiga korralik.. Hiljem sain pihta, et riiulilt on kõik kaustad kadunud.. Ja et see pole niisama korrastus, Aliva ei tulnud ka tööle. Tuli välja, et oli eile olnud 10-ni õhtul tööl.. Ja rohkem temast ei teata.. Siin pole kombeks ka ülemuselt otse küsida.. Aga igastahes on ta töö nüüd teistele jagatud.. Nii et enam teda ei tule.. Huvitav, kas ta seda eile pool seitse, kui ma lahkusin, ka teadis? Ma arvan, et mitte, sest ta ei öelnud seda ei mulle ega oma teisele sõbrannale, Ruchile.... Kahju, ma hakkan temast puudust rundma, ta mu parim sõber tööl...
Ükspäev just mõtlesin, et kui ma oleks india mees, siis ta päris meeldiks mulle... Lihtsalt, tal on nii lõbus iseloom ja hakkamist täis, ise on selliste pilusilmadega, tumeda nahaga, ülipaksude läikivate õlgadeni juustega, nöpsu ninaga, täidlaste huuletega ja suurte hammastega, suurte põskedega.. Ise on hästi lühike ja paksu.... Käib ka kummaliselt... Ja näost on natuke hamstri moodi... Aga kokku on ta kuidagi nii armas ja nunnu.... Ja peale selle, et on väga kaasaegne, mitte nagu teised India naised. Sõidab autoga, india riideid ei kanna, käib tööl, ei ole nii kinni India festivalide kultuuris.... Ja temaga on jube lõbus....

No ta pidi jah minema siit minema, aga kahe kuu pärast, kui mess on läbi ja kliendid üle antud...Aga ju tal mehel viskas üle, et kuigi ülemus lubas ta koormust vähendada, pidi ta eile hoopis kauem jälle tööl olema... Aga noh, need on oletused....
Ja kell 9.30 õhtul helistas mulle Sunita ja vabandas, et tal täna minuga aega rääkida polnud, kui oli lubanud. Mul ok, sest ma vaid tahtsin talle teatada, kuhu ma kujundused panin, ja see paber on tal olemas.. Mul oli muud tööd ka teha ja lihtsalt sain ühed asjad ära antud, et teistega tegelda...Ja ma saan aru, et ta tegi Aliva tööd. Seda enam, et ta enne tööpäeva lõppu nii kui nii Yogakshil palus selle teate mulle edastada... Aga jah, üllatav oli, et ta mulle veel helistas. Ta ise lõpetas tööpäeva kontoris... Ja ju ma tulin taas meelde...
Aga Yogakshi tegi ikka oma kopeerimis tööd. Ruchi tõi kodust kotitäie oma ämma vanasid sarisid. Nii 30 aastat vanad. Neil on neid sarisid kahepeale kokku ämmaga 500 tukki. Nüüd ma ei imesta, et Alival oli 400 sari.

Täna siis koduseid uudiseid nii palju, et uue sakslannaga jagab tuba tüdruk Brasiiliast, kes tuli täna. Nad mõlemad on ajutiselt meie majas, kuni neile koht leitakse.. Brasiilane on valge ja 26-aastane ja nimi on Manuela. Sakslane on jube armas mulatitüdruk kelle isa on sakslane ja ema Beninist (Steve, kui sa vaid teaksid!!!!). Ta on 23-ne, aga näeb välja nagu 19. Nimi oli mingi Otil või miskit sellist, aga need Aafrika nimed... Samas, Sethile tunduvad tavalised Euroopa nimed nii keerulised: nagu Lisa,Valerie või Manuela....
Ma küll ütlesin teile, et mind ei pane enam ammu imestama ahvid voi paabulinnud. Tegelt valetasin. Kui ahvikari juhuslikult mu kodutänavasse satub ja eletrikaablite küljes ripub, siis isegi kohalikud vaatavad... Ja eile, töölt koju minnes bussi oodates kuulsin paabulinnu kräunumist kuskil. Tundus uskumatu, sest seal kandis on tihe liiklus ja ei mingit rohelust. Aga just nii see oli. Suure uhke sabaga paabulind istus tohutu suure papist reklaamtabloo peal, mis tiheda liiklusega tänava ääres seisva kahekorruselise maja katusel kõrgus. Paabulind muutkui kräunus