pühapäev, 27. august 2006. a.

Mis siis eile sai? Ega vist miskit erilist. Püüdsin siis omale antud eriülessannet täita, aga noh, kord käis see Yogakshi mind segamas, siis jälle keegi teine. No ma püüan teha tööd, aga ma ei saa mitte midagi parata, et ma ei saa süveneda, kui keegi selja taga vaatab, mis ma teen. Ma kannatan ära, et inimesed voorivad ja teised teevad kõrval tööd, aga ma ei taha et minu selja taga vahitakse.. ..Ja kuna Yogakshil pole tegelt miskit teha ja ta pole disainimisel eriti edukas üksi, siis ta käib vahtimas ja siis jälle see küsimus:”What’s up?”. No mis kurat, kas tal muud pole teha? Ei näe siis et teen tööd või? Aga ma teatasin talle viimne kord, et teen seda, mis Sunita mul teha käskis ja kuna ta käskis teha arvutis, teen kõik arvutis ja ma ei kopeeri midagi. Jube küll, ta ei saa kuhugi nüüd enam oma nina toppida j a soovitada. Aga kui ma tema ideid või temale antud Sunita käske ei tee, siis ta tahaks teada, mis ma teen.. No ja mida ta oskaks soovitada? Tema ainuke soovitus oli jälle antud kangast koopia teha ja siis seda ülejoonistada.. Aga mu ei kästudseda mustrit järgida vaid seda stiili silmas pidada... Oh, kui tüütu ta on.... Ja ega siin maal ei teata eriti, mis on disainer....Vähemasti ei pea ma seda reederaportit tegema...mMis see oleks: esmaspäev seitse disaini, millest 6 olid head, 5 tehti valmis, 1 jäi teisipäeva... Nii või? Totrus, hullem totrus.....
Ja siis need näidistetegijad, need tulevad siis Monikat või Alivat otsima, ja seni kuni järjekorras ootavad, seisavad mu selja taga ja vahivad.. Jube huvitav küll... Aga jah, Yogakshi on muutunud tüütavaks. Ma võin ta meestejutte kuulata, kui tööd pole, aga kui mul lõpuks natukegi võimalus tööd teha üksi ja süvenedes, siis ma tõesti tahan teha tööd.. Aga noh, hindud ju ei tea, mis on efektiivne töö tegemine, et süvenenult ja siis tuleb palju tulemusi korraga....
Ja siis tahtis Monika 5 minuti oma reederaportit teha... Ja peale lõunat lootsin, et tal lõpuks tehtud, aga ta tuli ja ütles, et tal veel 5 minutit vaja teha.. Kokku oli see siis üle 4 tunni... Selline on siis india 5 minutit+5minutit... No ja palju ma siis teha sain? Jah, vihale ajab, kui mõte selge ja teeks ja teeks, aga ei lasta....
No ja siis see internet. Mõtlesin, et peale tööaega san siis msn-is natuke vabamalt Kadiga rääkida, aga keegi ei läinud õigel ajal koju ja muudkui vahtisid mu arvutit, ja küsisid, miks ma koju ei lähe... Ja kui siis lõpuks oli juba võimalik rääkida, siis kadus internet jälle kuhugi ära.. Mitte kunagi ei tea, millal see tuleb jaläheb... Mitte miski siin Indias pole kindel....

Ja jah, peale seda olin ma päris ärritunud. Ma ei ole just nunnutatud inimene ja kuna tihti olen kodust ära, ja ka pere juures pole ma juba 9 aastat elanud, siis sellist koduigatsust pole tundud... Aga jah, ma olen ju nii kergelt mõjutatav... Nii et ma loodan, et kui keegi mu järgi igatseb, siis seda mulle ei maini... Siin pole mul vaja seda teada... hakkan siis mõtlema kodule, Eestile... Ja siis on tunne, et tahaks oma kallisse kodusse tagasi.. Sellelt võõralt ja kummaliselt maalt minema... Aga tegelt on ju kõik ok...
Aga jah, nii palju olin internetile vihane, et unustasin mälupulga tööarvutisse...Ja siis olin ma selle peale ka veel vihane...Mulle ju ei meeldi, kui mu asjad pole nii nagu peab...
No ja tegelt olin ma nii liimist lahti kuidagi, et läksin koju oma tuppa, viskasin voodisse, kustutasin tule, vaatasin oma helendavaid tähti laes ja kuulasin eesti muuskat... Tättet ja Urmas Alendrit.....Midagi kallist, kodust, kauget...


Nii et jah, kui Flavio tahtis mind öökluppi vedada, siis keeldusin.. Flavio ja Seth läksid; Lisa, Suzanne ja uus tüdruk Valerie olid juba päev enne Jadpuri läinud... Valerie asendas siis Alice’t, kes oli haige ja kellel kahtlustatakse malaariat, sest palavik on ikka 40 ja peavalud suured... Eks näis. Täna hommikul võeti proov ja saadeti laborisse. Proov iseenesest maksab juba 17000 ruupiat. Kujutage ette, kui te peaks sellise proovi eest Eestis 17000 EEKu maksma?
Aga jah, Alice oli haige ja Jie ka.. Ja Daria nagu ülejäänud poola plikad, oli jälle kuskil joomas... Poolakad on siin naljakad.. Kuidagi sellised prostad.. Joovad kogu aeg, käivad väljas suvaliste hindu meestega, suitsetavad, käivad liiga paljastavate asjadega (ja siis veel imestavad, miks neid mehed katsuda tahavad...see on ju India, mitet Euroopa).....räägivad vaid poola keeles, kui seltskonnas on kasvõi üks poolakas... Ühesõnaga, neil on oma kommuun ja me eriti neisse ei süvene....

Ma sain aga hingerahu tagasi, sest sain Kadi ja Rebekkaga õhtu msn-is rääkida... Ja emaga telefonis... Jaa, tegelt, ega midagi polegi öelda, kui et kõik korras...
Loen siin lehest, et Rajasthanis jälle teistes linnades suured üleujutused. 100 inimest kuskil uppunud.... Aga see näib nii võõras ja kauge, kuigi siin samas osariigis.....
Samas, hindudel on täisa kama. Neil oli ükskõik ka siis, kui Mumbais see rongipomm oli ja 300 inimest surma sai. Mis see ikka 1,6 triljoni juures on? Mingi köömes ju...

Nii et õhtul siis vedelesin niisama omaette....pesin natsa pesu ja rääkisin Swatiga.. Swati otsustas hakata Anu buddyks, sest ta oli minu jutust aru saanud, et Anu on lahe inimene... Nii et Anu, sina oled meil otsustatud... Kätlini buddyt ma ei teagi... No jah, ma ei tea siiani ka oma uut buddy’t. Peaks olema mingi noormees nimega Atil või miskit sellist, aga kummaline on, et ta pole minuga ühendust võtnud....

Pühapäeval siis vedelesin niisama ...ootasin, millal tuleb Jie ja siis saab suunduda kas sinna elevandikülla või ujuma...Aga jah, ta oli haige. Tuli Daria ja ütles, et auto ootab ja kaks inimest saavad ujuma. Poola plikad olid öö otsa joonud ja siis see nende võõrustaja oli hommikul veel nii täis, et oli andnud oma autojuhi ja oli öelnud, et see peab neid viima, kuhu iganes... No ja siis nad kasutasidki võimalust oma asju autoga ajada.. Et meie poole, siis Valgesse Majja, siis hotelli...
Hotell, mis iganes ta nimi oli Narajan Circle lähedal... oli ilus maja... Suure müüri ja väravate taga oli sammastega maja ja suur_suur roheline aed... Bassein oli seal. Päevane olemine maksab 150 ruupiat ja see on tegelt väga vinge kõik kokku.. Sööki saab sinna ise juurde tellida..... Aga mulle piisas basseiniveest ja päikesest, mis hiljem pilvetagant kah välja tuli...Olime kokku vist 3 tundi, millest vist 90% olin vees... Ära minnes avastasin, et läbi veel olin saanud ka trikootriibud nahale...
Kuna ma olin lubanud Flaviole teatada, kus me oleme, siis seda ka tegime ja ka tema lisandus siis meile....Päris lõbus oli.. Ja kui Flavio tuli, sain pühenduda ainult kalastumisele... No ma ju olen vees nagu kala vees.. Kunagi ei saa välja.. See veekogu puudumine, puhta vee puudumine, oli ka mu suurimaks mureks siia tulles...
Aga jah, poolakad on imelikud... Ja seni, kuni me Seth pidi poolakatega olema, siis ma ikka olin ka natsa kaldal ja püüdsin vestlust ikka ingliskeelsena hoida.. Hiljem jäi see töö Flaviole....
Aga see hotelliaed oli ilus... Paabulinnud....Esimest korda elus nägin neid ka kõrgete puude otsas, mitte maapeal kõndimas... Siis värvilsied papagoid, kullilised, tuvid... Ilus muru, palmid...., sinine bassein mustrilise põhjaga...., sammastega massazimajad... Jaa, meil oli seal mõnus vaba ja vaikne olemine....Põgenemine Indiast, tavalisest elust....
Aa, hiljem ilmus sinna veel 4 briti last, kes mulistasid ja mürasid.. Päris armas oli neid vahelduseks vaadata, vahelduseks neile räpastele kasvatamatutele hindu lastele....
Hiljem siis jälle üks kanaburger McDonalsist ja koju..... Väike magus unepuhkus ja õhtusöök. Peale õhtusööki oli Bruce Lee mingi film telekas... Jäime seda vaatama ja juttu ajama, kui Jie juurde tuli mingi india mees, kes rääkis temaga, siis viis meid mingile festivalile. Nagu ma rääkisin on siin iga nädal vähemalt üks usufestival....Seekord siis selelle londiga jumalale, kelle nime ma ei mäleta...

No ja siis ta viis meid mingisse suurde templisse ja me saime mingist eriliste inimeste uksest salakäiku mööda londiga kuju kõrvale palvetama..kes muidugi seda tegi.. Ma arvan, et mul pole londilt miskit paluda. Aga jah, muidu olid järjekorrad jumala kuju juurde väga pikad-pikad, puutaradega ääristatud ja siis turvaväravatega... Ei teagi, palju tundides see ootamine oleks aega võtnud... Aga seal kõrval käis ka edukas turumelu jäätise, toidu, riiete, mänguasjade ja kõikvõimaliku muu müügiga. Vaatepilt oli vapustavalt kirev...Templitele lähemal muutusid müügiletid enam religioosseks ja sisaldasid maiustusi jumalale, jumalate pildikesi, kujukesi, helmeid, otsaesise täpi pulbrit jne.... Igastahes sain ma paaris asjas jälle targemaks.. : oranz täpp otsaees on jumala jaoks, punane palvetaja jaoks. Daria rääkis, et hindud pidid olema nii usklikud ja vajama nii palju festivale, sest nad on väga materiaalsed. Nende palved sisaldavad vaid materiaalseid soove ja ainuke soov on saada raha...
Ja meie saime ka oranzi täpi otsaette.. Nägin ühes templis ka seda, mis tehakse templis sees. Nimelt peale seda esialgset kellahelistamist minnakse ümber jumalakuju taga oleva ruumi, tõmmatakse oranzi värviga jutt seinale ja pannakse pea vastu seina ja palutakse miskit, siis minnakse teise ruumi, kus on järgmine jumalakuju ja keegi annab siis maiustusi, mis jumal on andnud... Selles templis oli niimoodi....

No ja siis läksime koju tagasi. Ma olen tänulik , et sain sellel festivalil osaleda, sest üksi me poleks saanud, aga mulle see mees ei istunud. Ta oli liiga uudishimulik.. tahtis liiga palju teada ja liiga palju näha.. Nimelt pidavat ta olema Jie arst, aga miks ta tuli pühapäeval koju? Miks ta tahtis meie tube näha? Miks ta viis meid festivalile? Üldse käitus kuidagi liiga uurivalt. Me pärast noomisime Sethiga Jie’d, et ta poleks kõigiga alati nii avameelne ja siiralt sinisilmne...Iga hindu tänavalt tahab sinuga sõber olla. See ei tähenda, et sa siis kohe pead olema.... peale selle on nad vahel rõvedad. Rikkad tahavad sind saada rahaga, vaesedbon jälle räpase käitumisega. Ühed kutid lõid Sethile käe õlale tänaval, festivalil... ja üks mingi mees tohutus rahvamassis lihtsalt katsus mu rinda, väga intensiivselt... Aga ma andsin talle täiest jõust kolaka.. Rõve mees....Tõsiselt rõve käitumine....
Räägitakse, et India on suurte erinevuste maa.. Ma arvan, et see võib näida turistile, kes elab iluas hotellis ja näeb ilusaid kohti, ja siis teel ilusatesse kohtadesse näeb tänavate vaesust.. Aga kui kohal olla.. Ma näen ka suuri maju ja rikkaid kohti, aga minu jaoks on nad ikka kõik räpased. Pole ma kuskil täielikku puhtust näinud.. Ja kui nad ehitavad maja, siis see on vaid korra.. Keegi ei plaani seal majas remonti teha või mööblit vahetada.. nii see määrdub... Ja ka inimesed, vaesed on lihtsalt tahumatud nagu ikka vaesed, räpase mõtete ja käitumisega, aga ega need rikkad ka midagi erilisrt pole. Mu arust enamik inimesi on ikka kasu peal väljas... kes tahab valgeid rahaliselt lüpsta, kes tahab lihtsalt sõber olla... Indias on see hindu tehtud, kes sab lubada omale valget naist.. Ta on kõigest üle.. ja kõik austavad teda... Ajalehes lugesin, et hindud peavad ennest ka kõige rassistlikmaks rahvaks. Nende meelest on kõigest üle valged inimesed, pilukad ja mustad on huvitavad ja nendega ehk tahetakse suhelda seetõttu, et nad on erinevad.. Aga nii abielluda kui ka töötajate otsingul eelistatakse valgeid või siis valgema nahaga inimesi hindude enda seast. Neegreid aga peetakse ohtlikeks.... Hindud ise pidavat pidama alamaks pilusilmalisi hindusid, ehk siis neid sealt Nepaali lähistelt...