Nii, tere siis.
On vist 10. november ja kolmas päev, kus me hommikul tõuseme meie uues kodus. No ja mina muidugi saan selle ilu siin rohkem nautida.
Kolisime sisse teisipäeva õhtul. Härra S pidi tulema ja aitama mul tund aega enne tantsutundi autogaasjad ära kolida. Et Anu võiks selle ajaga otse töölt tantsutundi minna. Aga noh, ei tulnud ta midagi. Saatis oma rickshawjuhi. Õnneks see on tore poiss ja aitas nii peale panna kui maha võtta. No ja ma pidin ikka Anu ka kohale kutsuma... Liiga lühike aeg organiseerimiseks ja lisaks tulid need kotid kõik teisele korrusele kolida. Kuigi jah, teised rickshawjuhid on kuidagi aeglased... Ei tunne linna vist. Igastahes, tänu teenri abile, olid mul Anu tulekuks kõik kotid üleval ja pikaldase loomuga majahärraga ka räägitud juba. Passikoopiad ja andmed ka antud. Küll on ikka pika loomuga... Me olime ju tantsutundi juba hiljaks jäänud, aga ikka ei saanud minema. Lõpuks saime, 30 mintase hilinemisega. Aga pool tundi saime tantsitud ikka. Ja muidu oleks Kätlin üldse üksi olnud...
No ja õhtul olime Leonardi pool. Zjelka ja poola plika olid ka kohale kutsutud. Et nad meie peale viha ei kannaks... No ma ei saa, ma ei tunne end nende seltskonnas hästi. Nad on justkui teised inimesed. Joanna on kui üks väljanäitus ja eneseimetlus. Ja käitub ikka nagu poolakas.
Kolmapäeval koristasin ma terve korteri ära. No ma ei saa aru, Celine on ju naisterahvas, kuidas ta suutis seal elada ilma koristamata? No kui kõik muu on veel ok ja arusaadav, siis kuidas ta köögis toimetas, kui kõik oli mustuse ja tolmu all? Seda polnud vist aastaid koristatud. Või aasta vähemalt.
Ja muidu armastasid nad ju küll kodus süüa teha..... Nojah, ju olen mina ikka liiga esteet.... kuigi siin Indias ma pole ülse ikka enda meelest võrreldes sellega, mis ma Eestis oleks...
Niisiis koristasin 9.30 -17.00. Vahepaus oli vaid lõunasöögiks ja kohviks. Esimene oma kohv siin. Ja esimene omatehtud söök siin. Ok, hommikul juba tegin pudru, aga lõunaks tegin vokijuurikaid...Jube hea.....
Muideks, kui me Pink Cityst tantsutunnist tulime, avastasime seal tohutu valiku eksootilisi puuvilju ja kõiksugu juurvilju. Alustasime juba proovimisega.... Nüüd on meil jälle avastusperiood. Ja jube lahe....... ise oma sööki süüa. Kõike huvitavat.....
17.15 väljusin kodust, et vaadata, kui kaua siit jala läheks tantsima. Albert Hall’i juurde läks 30 minutitja tantsutundi täpselt ja lõdvalt 1 tund. Nii et kui Bharkat Nagarilt läks bussiga 1 tundi ja maksis 5 ruupiat, siis siit saab selle ajaga tasuta. Nii et kindlasti hoiame distantsi pealt jälle kokku rahasid.... (üür on siin 500 ruupiat kallim).Rickshawga saab ka linnast vaid 20 ruupiaga, mis eelmisse kohta heal korral 40 oleks olnud.
Kolmapäeval läksime tantsutunnist otse traiee dinnerile, mis muutub meie jaoks ka seetõttu tähtsaks, et nüüd on meile see tõepoolest ka söömise üritus. Ja siis sai Hirole Bobi sim-kaart üle antud ja jutustatud..... Vanade aieseccarite ja traineedega. Naljakas, ma olen siin üks vanemaid olijaid......4 kuud peaaegu..... Ja tegelt juba üle 16 nädala.....
Jah, lahe oli jutustada ja oleks seal rooftopil edasi olnud, aga kuulsime, et üks sõprade seltskond pidi meile welcomeparty’le tulema. Lisaks sellele, et meil oli uus kodu, olid tagasi ka Adi, ja ka Forrest oma naise Amyga.
Kõik on meie majast sisse võetud. Ja jälle pidi olema siin hea aura......
Neljapäev. Otsustasin tegelda oma magistritööga. Aga sisseelamiseks oli vaja läbi käia veel kunstimuuseumid, mida ma polnud näinud. Nii läksin jälle jala ja vaatasin siis üle nii Albert Hall’i (e olnudki nii tolmune kui Lonely planet rääkis, aga eks on asi selles, et ma olen lihtsalt harjunud juba), Tuule palee ja siis mingi kuningannade vaatetorni. Ja siis ringiga jalutasin ka Tilak Marg’i Anokhi’ni. See on see firma, millest Adi rääkis mulle juba ammu. Nüüd käisin vaatamas nende poodi ja kui saan lähemad instruktsioonid, siis ka nende muuseumi. Kaardid siin selle jaoks ei sobi. Need pole kunagi detailsed ja valetavad ka natuke....
Anokhi poest sattusin küll vaimustusse. See on esimene firma sin Indias, mis tõeliselt disaini teeb ja samas ikka indiapärane on. Aga nii ilusti, et samas on 100% eurooplase maitse. Natuke selline rahvineeritud ja jaapanliku lihtsusega.. ja siis jälel need plokktrüki imelised mustrid ja nöörvoldid ja tepingud.....Hinnad on palju kallimad, aga poodi on stiilne ja riided kvaliteetsed.
Anokhi nägemine turgutas mu üles ja nüüd hakkan läbi kammima kõiki poode, mis reklaamide järgi natukegi disaini moodi peaks olema. Ehk leian veel mõne hea näite India disainist. Sellise, mis erineb Pink City marketitoodangust. Oi, mul on palju läbikammida ja analüüsida. Siisveel mõned internetilehed ja siis aan täna ätlinilt messiraamatu. Nende info tuleb ka läbi vaadata.
Ja siis saan läbi aieseci ülikooli raamatukogu kaardi. Ja sii lähen Anu töökoha raamatukokku ka.
Ja võib juhtuda, et ma saan Anokhi vabrikusse ka minna ja näha, kuidas nad seda tõeliselt identset ja samas disainitud indialikku disaini teevad. Adi lubas mulle telefoninumbri anda. Ennem lubas ta küll selle ise mulle organiseerida, aga tema ülemus, kes on ka selle firma ülemus, lasi ta lahti. Või õigemini me ei tea, kes lahkus või kes lasi lahti, aga nad läksid tülli ja nüüd on Adi tööut, kelle elatusallikaks on vaid muusikukajäär. Mul on küll kahju, ta on üsna pinges ja teiseks, seetööoli just see, mis talle sobis. Organiseerida festivale, turgutadakultuuri arengut siin. Kui sul on töö. Mis on su hingele, siis selle kaotades või väga raske olla. Rääkimata veel headest töötingimustest..... Loodan, et lepivad ikka ära, sest nende suhe oli ku ka ikka sõbrasuhe.... Ehk saavad egod oma egodest üle.....
Igastahes, pole mina siin üldse meelt heitnud. Ka kodus peaks ma kirjutama seda tööd ja kuna ma pole siin eriti jõudnud seda teha, mis plaanisin, sest tööpäevad on pikad olnud, siis ongi nüüd selleks aeg. Saatus segab vahele ja tuletab meelde....... Ja elus saavad hakkama need, kes muutuvates oludes suudavad kohaneda ja ka halvas head näha ning seda kasutada....
Peale nn eneseharimistuuri, mis oli ka spordituur, tulin tagasi kodu poole ja tahtsin teha shoppingutuuri, aga ma pean ütlema, et ma eksisin ikka ia natuskese aja tagant ära. Seda küll, et ma teadsin, mis suunas mu enda kodu on, aga mul oli vaja üles leida suur maket, internetipunkt ja piimapood ja Soppers’ Store. Aga neid ma küll ei leidnud. Nägin küll piimapoodi, aga see pidi kõige viimaseks jääma..... No ja siis ma leidsin end kord täiesti võõras kohas, siis oli äkki tuttav pidike ring, mille keskel tepel, siis jälle olin äkki Musta Maja kõrval... Seal oli see hea pood, kust üks eurooplane kõik esmatähtsad asjad saab. Anule sain Palmolive geeli sealt... ja siis oli jälle kaos ja siis olin äkki Leonardi maja ees ja kui jälle kõndisin, siis kuskil oli tänavanurk, kus Adi poole sai keeratud.... Ühesõnaga lõpuks sain ikka koju tagasi ja teel sai ostetud ka kartulid, aga piimapoe kaotasin lõpuks ära ja mu jalad olid nii läb, et ei jõdnud enam kuhugi minna. Arvan, et sel päeval käisin kokku 30 km. Ise olin rahul. Nii kultuurilise poolega kui liigutamisega noh Anu juustu ei saa, aga mis parata.
Õhtusöögiks tegin siis keedukartulit ja lillkapsast õlis (võid ju ei saanud). Panin mingeid kohalikke maitseaineid ka ja kokku oli toit Anu meelest ülihea. Ta üldse leidis, et ta võtab mu naiseks ära.... Noh, meiloli siin nali, et am olen koduperenaine, kes koristab, shoppab ja teeb süüa, kui Anu on tööl....
Ja siis segan ka kokteile, kui vaja. Näiteks avastasin külm kohvijook ja Vana Tallinn on jube hea. Nagu vanatalinna kreemliköör vedelas ja lahjas variandis....
No ja kui Anu tuli tegime candelight õhtusöögi meie ilusal terrassil. Kahvli ja noaga muideks.......
Siis õhtul tegin mina researchi oma disainipoodide ja uurimustöö suundade vallas ja Anu pakkis siis omi asju lahti....
Päris õhtul läksime aga Adi stuudiosse. Teretulemast tagasi... Noh, stuudio ise on remondis praegu, aga eesruumis sai küll olla. Eesruum on küll ilusam ja avaram, aga mulle meeldis stuudio õhkkond enam. See oli nagu mõnus hämar ja hubane tuba, kus äraväsides võis kuskile diivanile kerra tõmmata, kapist miskit peale võtta, ja pea alla patju sättida...
Noh, ma ei tea, ju häirib mind ka see Joanna, kes kaasa oli kuskilt võetud. Nimelt Leonard, Supreet ja Forrest-Amy tulid kuskil kohvikust ja Joanna oli kaasas. Ma kui ka me vaikselt vaatasime, et kas võeti Leonardi jaoks kaasa. Et paistis, et neil omavahel kahekesi jutt väga jooksis ja ega neil muud vist vaja polnudki.....
Ja siis koju. Meie poistele meeldib asja juures kõige enam see, et nad ei pea meid öösel koju viima autoga, vaid me elame kõrvaltänavas.. Jah, siin linnaosas on öösel mõnus jalutada... Me käisime enne isegi Anuga pargis mängimas. Nimelt on seal kiired ja ilmatu kõrged liuväljad..... Selles pargis, mis meie maja vastas. Jah, siin linnajaos on pargid ikka päris parkide moodi......

Ja täna? Nagu ikka hommik öösärgis terrassil, kuni Anule lehvitused tehtud. Anu käib siis oma kindla rickshawga tööle ja tagasi.... poiss on seesama, kes mul kolida aitas, ja kes meid mimeid kordi koju on viinud või jälle toonud.
Ja siis ma tegin lõpuks shopingutuuri. Leidsin üles Shppers Store’i. Puuja juurvilju sain ka. Nüüd pean veel minema piimapoodi ja interneti üles otsima(kui jutt netis, siis saate aru, et leidsingiJ ). Ja siis veel vett ostma, sest ennem oli kott juba liiga raske... Ja siis apteeki. Mu köha ei taha ära kaduda. Loodan, et neil on midagi sinepiplaastri laadset......
Barkhat Nagar ja Kätlin tulevad meile külla. Anu pakub viina ja ainuke eesti stiilis mahl sinna juurde on õunamahl. Ja siis on lillkapsas, porgand ja kurk kohalikus dipikastmes. Kohalik tähendab seda, et ma pean kohalike maitseainete ja curd’iga suutma söödava dipikastme teha......
Ja siis on meil marjakiselli-kreemagustoidud banaanitükkidega. Neid pean varsti tegema hakkama....
Tahtsime küll eesti stiilis teha, aga ainult kartuliga ikka eesti stiili ei tee...... Liha siit niisama on raske leida ja kala ammugi pole. Ja niisamagi lisaained on jube raske leida....Näiteks kui nüüd see kapis olnud kaerahelbepakk otsa saab, siis ma ei teagi, mis saab, sest nn euroopalikus poes ka seda ei müüdud. Vaatasin, neil on mingid pudrulaadsed segud alla-aastastele lastele. Peaks neid proovima.

Aiesecist nii palju, et ametlikult olen ikka veel tööl sest kuidagi ei saada seda viimast meetingut teha, sest ülemus ei anna näole. Shiwangi avas, et esmaspäeval. Vähemasti seegi hea, et mingi päeva ütles. Muidu ei saanud ma kodust väljagi likuda, sest siin käib ju nii, et kui helistatakse, siis pead 1 tunni pärast valmis olema ja kohal ka... No aga vahemaad siin ju suured. Mis tähendabki seda, et istud kodus ja ootad kõnet.....
Noh, vähemasti nüüd tean, et ei pea ootama paar päeva.
Niisiis pühendan end sel ootamisajal, kuluurilisele arendamisele ja koolitööle. Jah, ja loodan, et üks hetk saan taas tööle hakata. Ehk varem kui kõige halvem stsenaarium näitab....
esmaspäev, 6. november 2006. a.
Homme on kellelgi sünnipäev... ja üleülehomme ka. Aga noh, kuna mulle ju uuesti telefoninumbreid pole saadetud, siis õnne ma soovida ei saa ka. Noh, ega pole ka esimesed....
Rebekka numbrit tean küll....
Istun siis juba nädal kodus. Noh, ega mul siin sahmismist jätkub. Nii et igav mul pole. Ainult jah, pole harjunud looderdama. Aga ootamine käib India juurde. Reedel sain teada, et pean mingeid pabereid täitma, aga noh, keegi ju mulle seda ei õpeta ega seleta. Nüüd siis täna sain teada, et ehk Swati aitab. Peaks aitama jah, sest ma tahaks palka kätte saada. Ja Swati ema tahaks siis jälle üüri. Elus ju kõik seotud......
Aga jah, siin see aieseci värk on selline mõisa köis, mis lohiseb. See on seotud kultuuriga. Sama on siinne elu üldse..... Nii et ega ma enam nende peale vihane pole. Aga teiste aja raiskavad on nad küll. Võiksid õppida vähemalt seda, et teiste maade inimesed on siia tulekusse palju investeerinud.
Noh, kui hästi läheb, saan täna siis uusi firmasid näha, Swati ehk aitab mul need paberid täita ka..... Aga noh, kui hästi läheb. Siin ei tasu midagi väga oodata.....
Aa, ja siis ma ootan vastust ka reisibüroost ja India saatkonnast. Kui kõikjalt kogu info koos, siis vaatan, mis edasi saab.
Mis ma siis muidu teinud? Reedel sai teile vist miskit kirjutatud. Ja siis helistas mister S (ma nimelt ei kirjuta nimesid. Nad olevat avastanud minu bloggi huvitava lugeda olevat. Mitte, et nad sellest aru saaks, aga jutust võib välja lugeda, mitu korda ende nimesid kasutatud. Jube elevil on kohe sellest. Käivad nüüd tsekkamas, et mis ma siis jälle kirjutan ja kui palju nendest räägitakse. Leonard tahtis ka aadressi. Ta teadvat mingit programmi, millega saab tõlkida. Nii et nimelt ei anna. See on ikkagi vaid eestlastele.) et lähme nädalavahetusele. Noh, temal algas nädalavahetus. Kuni esmaspäevani. No ja mul on ju ülddse hetkel ajatu aeg.
Nii sai siis sooja Masala teed meie lemmikhotellis joodud ja niisama jutustatud maast ja ilmast.Hiljem tuli ka Leonard ja siis läksime tema poole tuulelohesid lennutama. Nüüd sain juba ise seda lennutatud. Selline imepisike täpp kauguses oli see. Selgeks tuleks veel õppida üleslennutamine ja otseselt siis see, kuidas lohega kiirelt manööverdada, et teise niiti läbi lõigata. Aga noh, aega on.....
Laupäeval olin kodus, ootasin aieseccareid. Nad nimelt tahtsid minuga kokku saada ja rääkida. Aga ei olnud neid kusagil. Ei olnud ka infot, kuhu minna või mis kellaks. Seega.....
Hakkas minu nädalavahetus. Läksime Supreeti, Leonardi, Kaspari, Anu ja Supreeti kahe sõbra ja nende britist sõbrannaga kõrbereivile. Ürituse nimi oli Moondust ja asus see siis kuskil farmis 35 km Jaipurist Delhi pool. Minema hakkasime siis laupäeva pealelõunal. Kaasas oli meil siis ka kolm telki ja magamiskotid. (Kujutate ette, telgid on siin maal defitsiit. Õnneks olime reedel mõttearenduses nii loovad, et jõudsime välja matkakoolini. Aga siin ei müüda ega rendita telke ja neid ei kasuta keegi ka) Kuna klientuuriks on sellistel reividel eurooplased, ja väikesel määral ka suurlinnade klubiinimesed, siis seda suurelt ei reklaamita. Ürituse info on veebilehel ja muud polegi vaja. Esimesel päeval külastas seda lehte 38 000 inimest. Noh, laupäeval oli meie saabudes 2000 osalist, aga palju rahvast ei tahetagi....
No meil läks kohalejõudmisega vähe aega, sest oli ju jälle vaja teepealsed kindlused ära vaadata... ja ühe hooga läksime mööda ka oma reivifarmist... Naljakas, muusika ei kostu siin kaugele. Ja kuna see üritus toimus sellise koha peal, kus plats oli igas küljest ääristatud mäeahelikega, siis nagu ei näinud ka seda kohta. Imestama paneb muidugi see, et kuidas need väljamaalased kõik siia said. Kas Delhist bussiga Jaipuri ja siis rickshawdega? Tundus küll, tagasitulles seisid seal teeristi lähedal must-kollased Jaipuri värvides ricshawd.
Hindud tulid muidugi autodega. Nii lahe vaatepilt....kui meil Eestis on aurtodel lumi peal, siis siin on liiv......
Pilet oli üritusel päris kirves, sest müüdi vaid 5-päeva passi, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Palju DJ-sid oli ka välismaalt, aga põhiliselt esinevad need täna. Tundub küll kummaline jah, et esmaspäeval, mitte laupäeval või pühapäeval, aga noh, enamus külastajad olid ju Indias puhkavad väljamaalased, kel pole vahet, mis nädalapäev on.
Maa-ala oli päris lahmakas. Mäed küll ääristasid seda ala, aga seespool olid veel laineplekist mingid 3-meetrised aiad. Sees oli siis 2 lava: pealava ja chill-lava. Chill-laval lasti superhead muusikat.Osa oli nag Buddha-bar. DJ-dega koos olid ka pillimehed ja lauljad.....
Pealava oli suur ja hästi dekoreeritud. Kasutatud olid india usunditest inspireerituid maale, mis helendasid. Ja tantsupõrand koosnes siis liivast, mida taeva poolt katis supersuur katus.
Muusika oli seal laval üsna hardcore, aga mingi aeg on võimalik ka selle järgi tantsida. Supermõnu on muidugi see, et seda saab teha paljaste varvastega liivas sonkides.
Peale lavade on seal veel kaks tasuta telkimisväljakut, siis rahaline ala, kus saab siis osalejate telkides ööbidaja siis kuskil pidi olema veel telk, mis on tasuta... Aga ei tea, kas ka oli, sest naiste ja meeste dushe me küll ei leidnud. Nende asemel olid vaid mõned wc-kabiinid ja siis sellise veeautod. Meenutas üldsielt Rock Summeri telkimisväljaku pesemisvõimalust.
Meil siis nagu öelda olid oma telgid. Tegelikult olid see telkimisala väga lahe. Üritus toimus mingis puuviljaistanduses, kus siis eri sorti puud liivas kasvasid. Päeval oli väga palav, aga nii kui päike mäe taha kukkus, oli jube külm. Öösel oli vaid 14 kraadi sooja ja isegi tantsimine väga ei aidanud. Mina olin küll väga korralik tüdruk. Kuna ma olin mõned päevad ennem rickshawga sõites külmetanud (neil pole ju uksi ja kui nad kihutavad, siis õhtune õhk muutub külmaks tuuleks), ja see praegune kliima on õhtuti täpselt selline nagu Eestis suveöödel...Mis tähendab selline, kus ma alati hääle kaotan. Ja siis ikka nädalaks ajaks või nii.
Nii et kuna mul oli nina kinni ja kurk kratsis, siis olin ma eriti ettevaatlik. Noh, siin oli nüüd küll see koht, kus ma eestlase moodi viina igatsesin. Et sooja saada. Tantsida võib ju niisamagi ja muusika oli ju hea, aga just, et sooja saada....
Naljakas jah, sisenemisel olid sildid üleval, et narkootikumide tarbimine on keelatud, aga samas sees müüdi vaid 0,33 õlut ja kalli hinna eest. Kuidagi kummaline suhtumine.
Arvatavasti olid paljud mingi tableti mõju all, sest pühapäeva päeval oli päike lämmatavat kuum, aga mingi teatud seltsond suutis ka selles tantsida. Nii mõnedki ei vajanud selleks isegi varjualust. Samas, pole ma näinud veel sellist üritust, mis oleks nii rahumeelne ja kus midagi halba ei juhtuks. Kõik olid siin vaid selleks, et muusikat kuulata ja tantsida – lihtsalt chillida. Noh, muidugi enamik oli, nagu ma ütlesin, eurooplased. Kes siis ikka oma puhkusel tahaks kellegiga tüli norida......
Aga jah, tüübid olid lahedad. Pühapäeva päeval oli lämmatav palavus ja siis ei jäänud muud üle, kui kuskile puu varju peitu pugeda ja kuulata muusikat ja lõbustada end sellega, et vaadata mööduvaid inimesi. Jube lahe, siin oli tunne nagu polekski Indias. Ja kõik need inimesed: esiteks olid need kõik sellised tõelised klubiinimesed (ma ei mõtle selle all meie nn ööklubisid),ja lisaks sellised, kes armastavad Indiat. Kokkuvõttes oli jube lahe seltskond. Hulk rastapatsides tegelasi. Siis oli nagu selliseid hipilikke jne jne. Väga palju oli Iisraelist (neil pidavat selle sõja tõttu olema lubatud siin elada või miskit sellist). Lisaks hispaanlased, itaallased, inglased. Isegi kuskil olevat venelased olnud. Aa, ja DJ-id olid siis ka Mumbaist ja ülejääud siis Inglismaalt ja Belgiast vist.
Aga jah, nii lahedaid tüüpe oli... Me Anuga kohe mõnuga nautisime. Kujutate ikka ette, et oled 3,5 kuud olnud nägemata ühtegi ilusat meest? No ja nüüd oli neid hunnikus... Silm kohe puhkas.... Nagu mehed vaatavad modelle moeshowl....:D.
Mis siis veel sellest üritusest: Ma poleks elus uksunud, et Indias midagi nii heat tehakse. Poleks nagu uskunud kõige selle muu elu juures, et sellisel tasemel euroopa kultuuri ka siin on. Tegelikult pidid need siin levinud küll olema, aga lihtsalt Dehli ja Mumbai ümbruses. Jaipuris oli siis esimest korda, ja öeldi, et kui õnnestub, saab sellest seeria. Ja õnnestus.
No ja mis oli veel fantastiline, see oli loodus. Teate ikka, kui tantsid kuskil liiva sees kõrbes.Ümber kõrged mäed. Rohelust annavad istanduse kummaliste viljadega puud..... Mis pimeduse saabudes värvilistes lambikestes särama hakkavad. Punane päikeseloojang ja öösel suut täiskuu....Imeilus!
Moondust – see nimi ise – arvasin, et küll on romantilise nime valinud, aga nüüd saan aru, miks. Täiskuul toimub see festival suure suure kuu all...ja tolmu on igal pool.. Liiv lendleb kõikjal... ja ise oled ka kõikjalt liivane.... Selline tolmukord on peal.
Aga jah, mina ise küll mõtlesin, et mida inimesed 5 päeva jutti teevad. Et siin peale muusika ja kolme nn baari ja ühe söögikoha nagu midagi muud pole... Eks siis tsillivad niisama ringi ja peavad pidu. Ja välja saab ju ka alati minna. Meie Kaspar käis päeval näiteks mägedes. Kohalikud hindud aga käivad vahepeal kodus või tööl.
Ja nii meiegi. Tulime eile siis õhtuks koju.
Lisa lahkus täna siis siit majast ja Jaipurist. On Indias eel küll 2,5 nädalat, aga enam mitte siin. Nii et eile oli meie katusel siis tema lõpupidu nagu. Noh, me Anuga viisakalt natuke olime ja siis magama. Aga ülejäänutel oli tants trall ja tagaajamine ikka pikka aega. Ma kukkusin voodisse kell 10.30, aga mingi hetk ärkasin mingi trampimise ja kolina peale üles. Pidi ikka kõva ringmäng neil seal küll olema.....
Täna tegelesin jälle hommikul aieseciga suhtlemisega ja lõuna paiku liikusin linna. Läksime Kaspariga, kel viimane päev Jaipuris, siis kinno. Teiased käisid ju kinos siis, kui ma Dehlis olin. Ja kui isegi Lonely Plane kirjutab, et Jaipuri Raj Mandir’i kinno „ you must go”.
Kino oli lahe, väga peen. Indialik kitsh ja roosa. Aga saali istmed olid küll mugavad. Sellised liikuvad.....
Noh, meil kindlasti jäi see kõige vimgem elamus ära. See elamus, kus saal on puupüsti rahvast täis ja on armastusfilm. Me nimelt käisime päevasel ajal ja tegemist oli nn bondifilmiga. Aga iseenesest käib asi nii, et 3,5 tunni jooksul on olemas vaheaeg, siis kogu filmi jooksul inimesed liiguvad siia-sinna ja räägivad üksteisega ja telefonidega. Ja kui on siis armastusfilm, siis pidi vilekoor kogu aeg käima. Noh, ega filmis muud polegi kui pilgud.....
Noh, meil oli bondifilm, ja mis kõige hullem, see meeldis mulle. Ma vist olen indiastunud. Naersin india naljadele kaasa ka. Ainult paar korda ei saand üldse pihta. Siis kui nali oli vaid tekstiline ja hindi keeles. Aga noh, es meil Kaspariga oli see elamus üldse lõbus.
Kuigi jah, kui välja arvestada filmi laulu-tantsu kohad, oli film päris hea. Ja tantsu-laulukohti oli vaid nii 5 tükki.
Aa, ja et segadust ei tuleks, siis filmi nimi oli „Don” ja tegemist polnud otseselt bondifilmiga, aga sellesse klassi kuuluva filmiga. Maffia, agendid, ilusad naised ja pahad mehed...Kihutamine ilusateautode ja langevarjudega hüppamine... Operaatoritöö oli hea ja filmi kvaliteet võrreldes bolliwoodi armastusfilmidega, mida meie teenijad 24 tundi päevas telekast vahivad, oli ikka ka väga-väga hea. Pole midagi kurta.
Peaosatäitja mees oli maffiooso nägu tehes üsna talutav, aga kui ta siis siirast klouni mängima hakkas, läks asi jälle bolliwoodlikult nõmedaks. Peaosatäitja-naine oli küll väga kena, ja kõrvaosatäitja-hea mees, kellest tehakse paha, oli ka päris kena mees. Ja valgeid inimesi oli filmis palju. Kõik ööklubi ja rikkama selskonna esindajad... Nii et kui tahate filmistaariks, siis tulge siia. Igaüks saab, sest need tibid olid küll üsna puised ja koledad ka. Nägid välja nagu briti plikad.... Aa, üks valge mees oli siis pahas osas... Ma õhutasin kohe ka kasparit, et näed, talgi võimalus... Aga ma ei tea, kas Kaspar ikka nii hästi võitleb... Kuigi jalavahehopi ta teadis küll...Ja langevarjuhüppega saaks ka juba hakkama...

teisipäev, 7. november 2006. a.
Eile õhtul käisime siis Rohelises Majas Bob’i ja Celine’i ärasaatmispeol. Ma pigem ikka seetõttu, et rääkida meie uuest kodus. Aga jah, tänaval kohtasin ka meie majaperemeest. Läksin juttu rääkima ja tutvstasin ka Anu. Tore onu on, mäletas ilusti, et ma Eestist ja et mu sõbranna ka.
Nii et täna kolime sisse. Bob’i ja Celine’i buss läheb õhtul pool kuus. Meie kolime sisse kell kuus. Ma pean seda õeti üksi tegema. Anu asjad on pakitud ja ootavad. Anu läheb otse tantsutundi ja mina siis kolin Supreet’i abiga. Tänu taevale. Rickshawga ma küll üksi hakkama ei saaks. Pealegi, ka mina pean 7-ks tantsutundi minema.
Nii et jah, minu plaan kunstimuuseumi minna ja vabaaega ikka asjalikult kasutada ning magistritööd tegema hakata, täna ei õnnestu. Ehk homme. Kuigi ma arvan, et homme kulub mul aeg ringkonna läbikammimiseks. Pole meil nüüd ju teenjaid, kes süüa teevad. Tuleb seega kohe süüa hakata otsima ja siis tegema ka... ja kõik muu vajalik. Ka interetikohvik.....