Neljapäev….
Taas kodus. Oma töökoha detailidest ei hakka ma enam kirjutama. Mis möödas, see möödas. Loodan vaid oma palga kätte saada ja uue töökoha. Kui AIESEC liiga kaua venitab, otsin ise. Kas läbi Adi tutvuste, läbi teiste väljamaalaste firmade või messiraamatu kaudu. Kahju, et Kätlinit praegu kätte ei saa. Temal on raamat, mina jäin messil sellest ilma….
Aga jah, nii mu nädal siis siin läinud on. Esmaspäeval mõttetu piinlemisega tööl. Siis, kui ma veel lootsin, et mu ülemused suudavad normaalsed olla….Esmaspäeva õhtul käisime siis Leonardi pool. Aa, töölt sain tagantjärgi Dewali kingituse. 200 ruupiat ja metallist taldriku, kausid, lusika ja “klaasi” – India toiduserviis. Öeldi, et järgmine aasta saan juba rohkem… Milline iroonia……J
Teisipäeval kirjutasin teile blogikest ja protestisin kodus. Et ennem tööle ei lähe, kui AIESEC kaasa tuleb. No ja siis teine pool päeva läksi selle tähe all: seletused, ettevalmistused, ja lõpuks ka kohapeal see “matsh”, kui ma enda arust püüdsin vastu tulla, aga pole ju võimalik, kui tegelik inimene, kellega probleeme lahendada, ei viitsi isegi kohale tulla. Teistega pole mõtet aga sellest rääkidagi…..
Ja õhtul? Õhtul oli tantsutund. Khatak oli tüdrukutel vahepeal selgeks õpitud ja nüüd õpime juba teist tantsu. See on palju armsam….. Selles tantsus on üks liigutus, kus sõrmedega nina alt graatsiliselt paremale tõmmatakse. Anu küsis õpetajalt, et kas see tähendab elevanti. Vastus oli hoopiski , et see tähendab abielumeest. Nüüd ma saan aru, miks india mehed kõik vuntse kannavad. See pole lihtsalt maitse asi vaid kultuurile omane. Ja teate, kolmapäeval küsis meie sõber triikmistöökoja omanik mult kehakeeles vuntsiliigutust näidates, et kus on Flavio. Nii naljakas, varem poleks ma aru saanud…. Flaviol pole küll vuntse, aga see märk tõesti tähistab abielumeest…J.
Peale tantsutundi oli vähemasti minul plaanis minna halloweenipeole Oranzi Majja, aga noh, nii ei juhtunud. Kuigi, mul olid isegi laiad oranzid kuldtriipudega kõrvitsapüksid jalas……
Läksime Anuga ja Kaspariga, kes meile tantustundi vastu tuli, Rohelist Maja vaatama. See on maja, mida me tahaks endale saada. Tuli välja, et seal oli ees väike koosviibimine ja peale meid tuli veel rahvast juurde. Nii me nautisime kena õhtut ja hiljem otsustasime hoopis otse B2B öökluppi minna. Seal oli muusika alguses ikka sama halb nagu tavaliselt, aga peo lõpuks läks üsna heaks….. Ja seekord oli vaid 2 saridega naist tantsimas.
Kolmapäev? No see oli esimene ametlik vaba päev. Pesin pesu, triikisin, kirjutasin teile jutukest, käisin kodutänaval shoppamas ja siis internetis. Õhtul jälle tantsutundi. Sel nädalal on mõlemal päeval mul kodunt olnud minek, nii et taas bussiga…Anu seekord tantsutundi ei jõudnud. Tal oli kõige kõrgem boss Ameerikast kohal. Mina osustasin siis Kätliniga pärast rattaricksaw’ga Pearl Palace’sse traineer’ dinnerile minna, sest lootsin seal India aieseccareid kohata ja uudseid kuulda. Et mis must saab….Päeval olin muidugi ka Swatiga rääkinud, ja ta lubas asja edasi ajada….. Aga parem ikka, kui mitu inimest on asjasse segatud. Siis ehk hakkab liikuma ka.
Noh, sellest ma midagi ei kuulnud, aga näiteks hindust aieseccar Gauthan (kirjapilt on vist väheke vale…) oli vahepeal olnud haige. Ja mitte nagu mina vaid veel hullemalt. Tema oli saanud hammustuse sääselt, mis kandis Dengue viirust. Õnnelik õnnetus, haiglas olevat ta küll nädal olnud ja verevahetust saanud, aga elus on.
Kui me siis ilusti Tripolia Gate’st mööda sõitsime, et sinna dinnerile minna, nägin ma üht valget meest istumas. Valged on ikka nii märgatavad….See muideks oli Kaspar, ma olin ta unustanud juba. Kaspar käib ju minu mõttes Anu koordineerimise alla, aga Anu ei tulnud ju…..Ja telefon oli tal eile kogemata autosse jäänud, nii et ega ta kellegile oma mittetulekust teatada ei saanud….
Noh, kuigi meie ricshawjuht tahtis Kasparit ka oma sõiduki peale, ma keeldusin. Meid isegi kaks. Ma ei suuda jälle näha, kuidas nad mäest üles vedada ei jõua. Nii et Kaspar võttis teise samasuguse ja koos siis läksimegi ekslema, sest seda kohta me iga kord otsime…..
Seekord ma isegi sõin ka seal…. Ja siis läksime jälle Leonardi poole… Oli vist nii? Ei olnud. Õige küll, algul läksime jälle Taj… nimelisse viietärnikotelli lobisse, kus meil sõbrad juba ees olid. Neile lisak olid veel kaks noormeest Mumbaist – uks 5 ööklubi omanik, kes plaanis nüüd viietärni hotelle looma hakata ja otsis vanu losse siitkandist. Supreet soovitas meie salalossi, mille me Ranthambore’i reisi lõpus leidsime.. Ja teine poiss oli ka mingi tähtsa nina poeg….
Ma hakkan juba aimu saama, kuidas siin hästi elada saab. On vaja vaid tutvusi ja head ideed. Ja nii see läheb….Nii nad siin elavadki… Ja ideid meil aina tuleb…Kõike välja rääkida ka ei saa….Osad on ikka päris Eestiga seotud ka…
Meil oli Anuga tuju vähe rikutud, sest saime teada, et kuigi meile oli Rohelist Maja lubatud, olid nüüd meist järjekorras ette saanud üks poolakas ja Zjelka – kaks plikat, kes siin lihtsalt töötavad. Poolakas Joanna oli minu esimestel nädalatel ka traineer ja elas minu majas Bhakta Nagaril. 2,5 kuud hiljem on ta taas tagasi….
Noh, lootus oli olemas siiski, sest tüdrukud vajasid korterit juhul, kui Joanna otsustab firmast lahkuda. Sel juhul aga peab ta ära andma korteri, kus nad elavad, sest see kuulub firmale… Noh, aga me ei saanud ju riskida….. Ja oodata. Me juba unistasime sellest.
No ja täna… Magasin 8-ni, siis ronisin toast välja ja jutustasin senikaua, kuni kõik olid läinud, siis pesin, sõin ja hakkasin teile jälle kirjutama… Ja siis läksime Supreeti ja Leonardiga korterit hõivama. Nimelt äri on äri ja üürnik ei üüri ikkagi korterit välja. Ikka korteri omanik. Nii läksime täna otse Rohelise Maja omaniku juurde ja rääkisime loo ära. Et oleme aieseccarid ja elame Bharkat Nagaril ja tahame ümber kolida, kuna on paha ümbruskond. Noh, väike mäng oli asjal ka. Kuna Anu oli tööl ja kaasas oli Leonard, siis temast sai minu mees või nii…, kes mu siia lihtsalt kohale tõi, aga et tulevikus ikka elan siin koos teise eestlasega….
Ja saimegi korteri! Enam meie unistusi rikkuda ei saa… Nüüd saan jooksmas käia õhtuti või hommikuti. See on eliitlinnaosa ja vaikne ja puhas ja ilus. …
Ja siis läkisme Leonardi juurde, tellisime süüa ja veetsime niisama aega. Supreet tõi oma 3,5-kuuse dalmaatsia koera kutsika…ja pärast jälle lennutasime tuulelohet. Supreet on selles jube osav. Võitles õhus kaks korda teise lohega ja võitis. See tähendab, et teatavas kõrguses püütakse teise lohe niiti läbi lõigata…… Ja ma olin siis assistent. Sain juba asjale pihta…. See on ikka omaette tehnika. Pole üldse eesti jooksmise moodi. Seda tehakse rõdult või katuselt ja ühe koha peal….
Ja jaanuaris pidi see lohefestival toimuma, kus siis selle peale võideldakse. Isegi kihlveod pidid toimuma. Näiteks võidu peale 30000-40 000 ruupiat.
Me hakkame ka nüüd lennutamist õppima.

No ja muud midagi. Nüüd tõid nad mind koju õhtusöögile. Homme lähme paariks tunniks Moondust festivalile. See algab home hommikul. Me läheme pealelõunal tsekkama. Kui on hea festival, siis lähme laupäeva õhtuks – pühapäevaks sinna, kui mitte, siis lähme Pushkari reivile. Mõlemad on vabaõhureivid. Üks on vist mingi mäe jalamil ja teine siis kõrbes…..


Kodusest elust. Olen jätnud vist mainimata, et meil on siin kaks uut inimest, kaks uut poissi. Üks on türgist ja tuli eelmine teisipäev, teine on jaapanist ja tuli pühapäeva õhtul. Türgi poisi nimi on väga keeruline, aga teda võib ka Tartariks kutsuda. Väike jässakas poiss lipsukoguga. Aga ta on väga tore. Temaga on päris lõbus…. Töötab vaibafirmas marketingi peal. Põhiliselt peab müüma Türki.
Jaapani poiss töötab nüüd Jie asemikuna Jie firmas. Mis mulle tema juures meeldib, on see, et ta ei jäänud aieseccarite venitamist ootama vaid helistas kohe järgmisel homikul firmasse ja palus endale järgi tulla. Ei, muidu tundub ka tore poiss, aga noh, ikkagi jaapanlane. Tema nnime ma veel ei julge öelda, panen veel mööda…..

Ja Lisa on meil siis lõpuks lahkumas. Ehk on täna meil tema kodune lahkumispidu, ehk homme. Täna läksid nad Odile’ga Pushkari, sest seal on lõppemas mingi kaamelifestival.
Nii et täna hommikul mul paljudega chattida polnudki…..