teisipäev, 31. oktoober 2006. a.
Hetkel peaksin oma Himaalaja juttu jätkama Shimlast. Vahepealseid uudiseid nii palju, et ma olen kodus. Jah, täna ma tööle ei läinud, sest mul pole mõtet seal niisama päev otsa passida, sest AIESECi peale nii loota ei saa. Neile tuleb pisike ultimaatum panna. Ja nii on minu ultimaatum, et mina enam kontori ei lähe ilma, et nemad minuga kaasa tuleksid. On ju see nende tegemata töö, mille tõttu mul on jamad. Eile ma tulin neile vastu ja olin tööl. Et nad saaks firmaga ilusti asjad ära räägitud. Aga nad ei vaevunud jälle tulema, ega isegi helistama. Kui nii, siis miks ma peaks seal olema?
Ah, need mõtted mürgiavad. Pahadest asjadest polemõtet mõelda...
Ja nii ma istun kodus, pesen pesu ja püüan teile siin midagi kirja panna.... ja tegelt ootan, et Swati lõpuks üles ärkaks ja ma saaks temaga silmast silma rääkida. Ta tegelikult ongi juba ärganud, aga ta palvetab praegu. Pole vist õige aeg segada... Ja mul ju nüüd aega küll..... Ma võin oodata küll pool tundi või tund...
Nii et jah, mis minu tööst saab ja minust, see on veel segane. Ehk sunnitakse mind sinna edasi jääma nagu Sethi...Ehk leitakse uus praktika. Kui seda ka mitte, siis ehk saab kuidagi teisiti....
Ainuke, mis äkki selgus, on see, et Bob ja Celine kolivad tagasi Euroopasse ja nende Green House’i korter jääb vabaks. See on see endine traineer’house, mis nendest kõige ilusam. Ja see on kahele inimesele. Ja tundub, et meil on võimalus Anuga see endale saada.......Täna õhtul selgub.....


Reis Himaalajasse: Shimla
Aga nüüd tagasi Shimla juurde. Shimla on tegelt üsna armas linnake. See tõepoolest laiub mägedel..... Aga inimesele, kes läheb Himaalajasse, et imetleda mägede ilu ja vaikust.... Neile pole Shimla õige koht. See on nimelt turistilinnake, mille külastajateks on hindud ise. Linnake ise on kunagi loodud kellegi tähtsa briti suvituskohaks. Millal, see läks jälle kõrvust mööda.... Nii ongi see koht väga populaarne hindude seas, sest näeb välja nagu pisike linnake kuskil Euroopas, näiteks Alpides.
Linn ise oma tegudelt on aga juba tavaline India linn. Kõik püüavad sinu pealt teenida. Kõik püüavad juttu ajada või pilti teha. Ühesõnaga, usaldus inimese vastu siin jälle kaob.....
Ja see pole ka enam mõnusalt odav linn. Siin juba iga asi maksab. Ja mitte vähe......
Ja mis kõige hullem, need hindu naised, kes siis puhkama tulnud, need näevad lihtsalt jubedad välja. Nagu massimood, on nad endale india suite’de alla sobimatud botased pannud ning peale mingi nõmeda kampsuni tõmmanud... (nojah, ega ma ise muidugi paracliding’ul parem polnud, aga lihtsalt india suite’i püksid on lihtsalt mõnusalt poole rinnuni –tuul ei pääse ligi-...ja botased lihtsalt ei kuku jalast ära kui nad ikka koralikult kinni on seotud) Täielik massimood ja väga jube ja maitsetu. Ma ei saa aru, miks nad siis veel seda suiti peavad kandma.... pangu siis lihtsalt mingid reisu riided....
Shimlast pole eriti miskit rääkida. Ehk vaid seda, et sealt lahkusime me toytrain’iga. Nii nad seda kutsusvad. Jah, täpselt nagu mängurong. Ma usun, et sel on vist kitsamad rööpad ka kui tavalitsel rongidel, sest toytrain sõidab vaid Shimla ja Kalka vahel. Sealt edasi peab juba tavalise rongi valima.
Aga toytrain on lahe, sest sel pole aknaid – on vaid augud......Sõidad juskui tikutopsi jadas ja vahid august välja...... Uksed on rongil küll olemas, aga ega neid keegi kinni ei pane ja vabalt võib seal ukseaugus väljapoole akrobaatilisi harjutusi teha.... Kaspar vist isegi püüdis midagi seal...
Aga noh, rongike sõidab siis mäetippe ja mäekülgesid mööda. Tihti ka kuskilt tunnelist läbi. No ja siis peavad kõik indialased karjuma justkui õuduste toas...Nojah, kultuurde erinevus.....
Aga vaated olid muidugi ilusad....

Tagasitee, Chandigarh
Kalkast saime siis pooleteise tunni pärast Chandigarhi rongile (Muideks, nagu Indias ikka, on see, kui taha rohkem teenuseid, kallim kui need teenused eraldi. Nii on see rickshaw’t tellides igaks päevaks või tagasitulekuks. Ja nii on see ka siis, kui tahad rongijaamast kahe sihtkoha pileteid korraga osta. Nii et pidime ikka ja jälle igas peatuses uued piletid ostma...). Kuna selle raudteejaama juures polnud ühtegi puuvilja ega junkfood’i müüjat, siis tuli meil ette võtta rongijaama söökla. Isegi Krõõt ja Tipp võtsid seekord siis inda toitu, sest muud ju üle ei jäänud. Riis oli aga mingi petrooli maitsega ja nii sõin vaid läätsekastmeid nii palju, kui tsapattisid jagus... Tipi hernekastme sõin kah ära. Paljalt. Tipp siis „maiustas” vaid riisiga.....
Ja Indias võib non-veg toit ikka väga tihti tähendada vaid seda, et muna on lisatud... Nii et ärge siis kohe liha oodake.... Kaspar sai meil siis kaks keedumuna pealekauba...... Nii et jah, mul on ikka kindlam taimetoitu siin süüa......
See sööklatoit polnud ikka kõige parem... Isegi Anu kõht hakkas vigureid tegema...

Aga siis Chandigarthi rongile. Kuna see rong oli vaid teise klassi rong, siis polnud seal ka määratud kohti. Ja nii saime me tunda nüüd seda kurikuulsat massi, mis võib ka inimesi tappa. Nimelt, kui rong Chandigarthi jõudis, pressisid kõik inimesed jõuga peale. Kedagi ei huvitanud, et me välja tahame...... No eks see on see ülevõimendatud bussivärk. Olen ju rääkinud, et neil on mingi ühtlemata kõva vajadus vabale pingile tormi joosta. Rongijaamas muutub see vajadus aga lausa metsikuks.. Ja meie, kes me selle tohutu suue jõu sees teed väljapoole rajasime, me olime kohalikele hindudele lausa lõbustuse objetiks. Küll nad aga naerisid. No eks me olime tõepoolest kohkunud........No kuidas nad aru ei saa, et parem on meid välja lasta? Siis saab ju meie kohad endale....
Chandiarthis pidime piletid ette ära ostma. Ülejärgmiseks hommikuks, pühapäevaks. See nn arvutiseeritud piletite reserveerimise office töötab ikka jube aeglaselt. Lisaks, nagu meie kiuste oli aeg juba nii kaugel, et naiste erikassa oli selleks ajaks kinni. Nii me siis seal ootasime, üldises liikumatus järjekorras. Hindud on ju osavad vaheletrügijad. Ja kus sa siis neil vahet teed...?
Kuigi rongiga on Indias ikka tõepoolest palju mugavam sõita, on bussipileti ostmine ikka jube lihtne selle rongipiletite ostmissüsteemi kõrval. Aga ajapikku hakkame juba taipama, kuidas see kõik käib. Ikkagi tundub see mõtetu paberimäärimisena.. Aga noh, Indias ju aega ja tööjõudu on alati ülearu. Nii võivad nad kilplaslikku paberimäärimist endale vabalt lubada...
Kui piletid kätte saime, mõtlesime, et nüüd on kõik hästi... Enam ei saa miskeid viperusi meile teele ette tulla...... Ei saa või? No kust me pidime teadma, et Chandigarthis on mingi kriketi poolfinaal või miksit sellist. Ja hindud on ju hullud kriketihaiged... ja kõik hotellid olid kinni – vabu tube polnud kusagil. Seljakottdega pole just väga lõbus ka erinevatesse linnajagudesse matkata. Kui hotellis, kus kindlasti vabu tube oleks pidanud olema, ka tube polnud, hakkasime kohalikus lauatelefoni teenuse putkas siis hotelle läbi helistama Õieti Anu helistas ja Kaspar andis lehelt numbred. Lõpus aitas ka Tipp.
Lõpuks siis saime hotelli, kus üks kahene tuba oli vaba. Hind oli üüratu kallis – 1000 ruupiat. Aga kuskilt otsiti kokku veel kaks lisavoodit ja lubati lisavoodite hinna jagu (300 ruupiat)