Ranthambore


Kodus juba kõik ootasid ja hoidsid mulle pöialt… Jaa,ma tulin…Kotivahetus ja rickshawsse…Lõunasöögi tshapatirullid, seekord üsna oivalise sisuga, siis tulid mul hävitada poolel teel… Aga see kõik oli lõbus, kui meid on palju ja ilm on ilus ja eesmärk hele….
Jie jooksis ja tõi mulle ja endale lassiet, mida ma vaheke Odile püksetele tilgutasin…Aga see oli seda lõbusam veel. Kõik olid õnnelikud siit minema saada. Enamuse jaoks oli see tõepoolest esimene laupaev, mis vaba.

Kuigi meie sõbrad on üsna erinevad tavalistest hindudest, käib neil ikka India aeg. 14.30 muutus ajapikku 16.30-ks, aga see eest sai koik hästi ettevalmistatud. Ja tegelikult oli põhjuseks see, et uks meie nn autojuht saabus 14.30 alles Mumbai lennukilt….
Reisiseltskond oli siis:
Adi auto: Adi, Kroot ja Anu
Forresti auto: Forrest, Jie, Daria, Odile
Supreet’i auto: Supreet, Flavio, Susanne oma boy-friendi Michaeliga
Doc’i auto: Doc, Lisa, hollani plikad Anke ja Susanne
Doc oli oma auto seltskonnaga rahul ja tundus, et seltskond temaga ka… kõige rohkem oli vist pettunud Supreet, sest tema lootis vahemasti kedagi lobusat oma autosse, aga sai paarikese, kes midagi ei rääkinud, ja ka Flavio oli vait…

Forrest oli päev enne palunud, et Jie’d tema autosse ei pandaks, et muidu peetakse neid paariks.. Aga Jie seevastu tunneb tema vastu suurt pooelhoidu ja loomulikult läks Dariaga Forresti autosse ja esiistmele… Nagu paarile kombeks :D
Ja siis meie auto. Meil oli mõnusalt palju ruumi ja ise olime jubedalt rahul oma seltkonnaga… Meile oli valmistatud ka supermõnusa maitsega kokteil, mida siis mõnuga nautisime. Supreet’il sai õige ruttu hing täis ja kui oli võimalust, siis puhkehetkedel huppas kohe meie autosse…
Noh, mingi hetk siis Adi lubaski tema oma autot juhtima, aga siis sai ka tal siiber või hakkas tal kahju Forrestist, igastahes käis seal ka lõopuks vahetus… Ja lõpus vahetas ta ka Doc’iga, aga tundus, et see seltskond oli Doc’ist nii sisse võetud… Hiljem saime aru, miks…
Oma huvi rahuldanud, tuli ja nõudis oma autot tagasi ja tegi järelduse, et me oleme kõige lõbusamad…No loomulikult….
Ranthamboure’is oli meile kinnipandud hotell metsa serval. Iseenesest oli see lõbus ja teistmoodi, sest magamine käis madratsitel ja neli tükki ühes toas… Ja kui jõudisme kohale, siis oli pime ja polnud elektrit. Küünlavalgel pandi meile tervituse lillekeed kaela ja jäime ootama õhtusööki. Sest õhtusöögiks oli tõeline liha!!!! Ja kusjuures väga hea, vürtsine küll, aga täitsa liha moodi….
öösel laksime öösafarile jeepidega. Superilus on sõita läbi dzungli….
Kahju oli vaid sellest, et vihamasajud olid hävitanud tee, mida mööda oli plaanitud meil minna krokodillide järve äärde… Aga see-eest käisime uhe teise järve kaldal kuskil dzunglis.Vaatasime imeilusat taevast (mina nägin langevat tähte!!!) ja kuulasime kahtlaseid häli vee poolt… Keegi nagu ujus seal… Aga kes teab…Nii pime oli…
Siis viidi meid kohta, kus kividest laotud tee või sild oli vee poolt ületatud. Vool oli küll tugev, aga kõndida seal natsa sai, autode ümbruses.Vett oli siis poolde säärde… Aga see vaatepilt, kus kolm jõge kokku saavad ja edasi lähevad… Tohutu veevool, kalad, ilus maastik… See oli nii võrratu.
Tagasitulles püüdsid Supreet ja Adi omandada jeebisõidu oskust kahtlastel teedel…Ja teoks sai neil plaan siis maja osta ja jeep ka…. Nüüdseks on Supreetil juba jeebiplaan lahenemise järgus… Küll teevad teoks ka teise unistuse… Maja metsa sees…
Ja muu öö? Aa, kuna pidime kell 6 hommikusafarile minema ja kuna tagasi jõudsime kell 3 öösel, siis enamik meist otsustas magama minna. Indialased-autojuhid siis meil- nemad vist olid natsa üleval ja siis tunni magasid ikka ka…
Ja siis hommikusafari. Seekord ametlikult looduspargi sees, ja vastavate reeglite järgi. See tähendab, et sinna enam jeepe ei lubata ja kasutusel on sellised 20 inimese soomusbussid…Päris lahedad iseenesest, maastikul väga võimsad, kaitsevärvi ja avatud nagu jeebid….Kõrged… ja üsna mugavad…
Mets oli fantastiline… Vapustav loodus, kahte eri tüüpi mäed…Noh, paabulinde ja ahve nagime õige palju, aga need väga huvitavad enam polnud, sest neid meil siin Jaipuris ju ka… Aga siis olid veel suured sisalikud…. Suured ikka… Antiloobid, siis mingid põhjapõdra sugulased (kaugelt), siis mingid hirvelised ja kitselised….tohutult palju erinevaid ilusaid linde… pabagoisid loomulikult…Aga tiigrit, kelle pärast tulime, ei näinudki… Asjatundmatud nagu olime, ei tulnud me selle peale, et peale vihmahooaega on kõik kohad rohelised ja sööki nii palju, et tiigrid ei pea magedest alla tulema… Nii et jah, kahju on, et seekord nägemata jäi. Nimelt arvasime, et järgmine päev mõtetu uuesti proovida, et kui lootus väike ja sõit üsna kallis… Aga jah, järgmine päev olid kõik grupid tiigreid näinud.. nii et ebaõnn krokodillide ja tiigritega…
ülejäänud päev siis chillisme niisama. Adi mängis pilli ja me unelesime ja kuulasime, tegime nende toas nn linapidu, ehk siis magasime… teised käisid mingis kallis kohas söömas. Nimelt Doc oli lubanud plikadele mäed ja linnad kokku. Ujuda jah, nad said, ilusas hotellis, aga söök oli teises kohas jälle oma taskust ja üsna kallis…
No ja me sel ajal siis chillisime niisama ja natuke soime ka. Poisid tellisid meile kababi, mis siis on väga vürtsine kotlet. Väga vürtsine, aga ikkagi üsna meie kotleti moodi…

Ja nii laisklesime õhtuni. Mul on nii kahju, et ma Doc’iga kaasa ujuma ei läinud, aga sõpru ei tohi reeta…. Kuna nad olid natuke pettunud, et Doc üksi tegutseb, ja tegelikult lubasid meid hiljem sinna viia, siis ma kohe kaasa ei läinud…
õhtu möödus siis vaid niisama olles ilusas kohas. õhtuoode olid mingid wrapid, mis polnud üldse nii vürtsised (meile siin, teile ikka oleks olnud) Superhead. Parim asi, mis siin saanud olen…Ja paris õhtusook oli kanaliha.. Nii et lihaline nädalavahetus… Mina, kes ma polnud liha üldse söönud… sain nii palju liha…
No ja muu õhtu…oli peoõhtu. Vahemasti mõnedel meist. Susanne ja ta peika panid pidurit ja Lisa ja hollandi plikad olid ka üsna vaiksed. Odile ja Flavio ühinesid meiega aga hiljem…
Eesti plikad, ehk siis mina ja Anu, otsustasid katsetada viinakokse… Paralleelselt hakkas sama asi toimuma poola plikaga… (no viinakultuuriga maad ikkagi). No ja kuna teised ka tahtsid teada, mis maitsega need koksid on, siis lõpuks läks võistluseks, millega ühinesid ka teised. Lahe, panime nad kõik viinausku. Pole mõtet tarbida midagi muud, kui kindlat jooki, mis tervist ei tapa…(noh, eks ta tapab ikka teatud koguses, aga võrreldes muuga on ikka tervislik) ja kõige lahedam selle juures oli, et kõik läksid hasatri, nn joomine oli tegelikult seltskonnamäng ja vaga mõnus.. Mitte joomine vaid nautimine ja kreatiivsus…
Kokteilivõistluse võitis Krõõt Nõmmela alias Krõtza, kelle koksi nimi oli Granny’s Desire… tegelikult oli asi selles, et minu ajaks olid kõiksugu mahlad ja limonaadid ja maitseained otsa saanud. Nii ei jäänud mul muud ule, kui avada õllepudel ja miksida seda pepsiga (minu vanaema jook noh) (Te ikka olete joonud kokat punase veiniga?). Lisasin siis viina ja mangomahla….
Teise koha sai Adi koks… Ma poleks uskunudki, et ta viinakoksidest midagi teab, aga pigem oli tema trump selles, et loomeinimesena vaatas ta asjale loominguliselt. Kuna meie, kes me kõige viimased olime, jäime tavalistest lisanditest ilma, siis tema koksis oli vist viin, vesi, kardemon ja vist sprite… Väga hea… Kui ma peaks hindama, siis mulle meeldis tema oma rohkem….(aga seda ei tohi kellegile oelda). Ja kolmas oli siis Anu.
Hindamisel meeldis mulle ikka vaadata nende hindeid, kes viina suhtes asjatundlikumad. Neil ka asjalikum kriitika…
Muidu oli ka lahe ohtu. Käisime Supreetiga metsas. Noh, see polnud küll plaanitud… Aga ma ei tea, miks me shoppingult tulles kodust mööda sõitsime…. Ja metsa läksime… Mingi äkkidee. öösafari või nii….Igastahes õige pea tal tuli ikka pimeda metsa ees hirm ja pöörasime osta umber….
See-eest sain kuulda palju huivitavat muusikat, mis tema autos. Mõelda, sellist asja nagu folktrance…Vaga hea asi.. ja siis on tal kõik Buddha Bar’id olemas. Nii et ta lubas, et saan endale ka kopida… Naljakas, nemad jälle huvitatud eesti muusikast. Pidin Delhi sõiduks eesti muusika kaasa võtma…

Kolmandal päeval ei teinud algul midagi. Oleks pidanud kell 11 juba startima, aga inimesed ei saanud ülesse. Me olime küll juba väga vara üleval, aga kuna jälle meie toas vett polnud, ja ka kogu öö oli elekter ära, siis keeldusime sellistena toast välja tulemast… Kujutate ette, kuumus, ja siis veel pole ei konditsioneeri ega tuulikut, ja siis hommikul pesta ka ei saa?
Aga jah, lõpuks saime asjad korda ja organiseerisime ise ka hommikusoogi. Jie on meil agar käsutaja ja organiseerija. Teeb väikselt, aga nii, et tehtud… Uhesõnaga tellis sellised hommikusöögid nagu vana hindu rikkur ise.. Et las aga hindud jooksevad ja teevad…
Lõpuks saime koduteele kell kaks või nii.
Kuna me eelmine päev ikka ujuma ei jõudnud, ja Jiel olid elevandipildid tegemata, organiseeris Doc meile tutvumise elevandiga, ehk siis pisikese tutvumise tema sõbra hotelliga, kus nad ka eile käisid. Lisaks oli ilusale hotellile ja basseinile seal ka elavant, keda siis toita saime ja niisama pilti teha. Mulle meeldis küll enam suur dogikoer, kes on siin selline haruldus… Ja see bassein!!! Miks me eile siia ei tulnud….?????

Aa, eelmine päev käisime õhtul veel “tiigrimehe “ juures, ehk siis kuulsa fotograafi juures, kes kunagi looduspargi asutanud. Nüüd on ta niisama rikas mees ja omab unistuste farmi Ranthamboure’s. Lisaks on loonud palju fonde ja tema rahadega tegutseb ka kohalik kool.
Tema on see mees, kes on tiigritega nii sõber, et on oma käest neile süüa andnud. Lisaks, ta imelises muinasjutulises romantilises aias on mitmeid kordi jalutanud leopardid või mõned korrad ka tiigrid.
Teate, kui ilus seal kõik oli! Maja teisel korrusel on terrass suurte ustega. Kui uksed avada näed tohutu ilusat ja kõrget vaadet üle aia ja välja…Kauguses kõrguvad rahvuspargi metsikud mõed….
Terrassil on imeilus kivist mööbel, aias lopsakad eksootilised taimed ilusate õitega….Toas, millest saab terrassi, on kamin, kiikedena rippuvad diivanid, padjad, tugitoolid…..Jälle oli mul tunne, et olen tegelane koloniaalajast rääkivas filmis või raamatus….
See oli siis pühapäeva õhtul. Esmaspäeva õhtul enne äraminekut läksime siis külastama Doc’i sõbra hotelli, kus Susanne ja ta boyfriend Doc’iga ujumas käisid…. Kõik selleks, et Jie elevandiga pilti saaks teha.
Mingi hetk teel juhtus aga see, et Adi autol läks kumm katki ja me peatusime. Kuna oli veel kolm autotäit rahvast, mõtlesid nad, et seni kuni käib kummivahetus, saavad ülejäänud rohul niisama vedeleda… Just siis, kui seda planeerisime, sõitis meist mööda kaks kaamlit. Adi on ikka kiire lennuga inimene, tal oli hetkega autokumm meelest ja meeles vaid see, et Jie oleks tahtnud ka kaamliga pilti… Nii jooksis ta kaamlitele järgi, rääkis natsa külaelanikega ja võisimegi sõitma minna. Esimese vankri peale sai Jie ja keegi veel… Taga olime siis mina, Anu, Supreet ja Adi. Mingi aeg Forrest sõitis meil autoga taga ja filmis, aga siis tal sai lõpuks kõrini… No me ei kavatsenudki maha tulla… Jah, mingi hetk pöörasime küll otsa ringi. Keset teed aga kaamelivedaja mõtles, et laseks tagumise kaamli ette ja sörki.. See hetk oli küll üsna kole, sest mu jalad ripnesid üle ääre, siis jäi üks neist kahe kaamelivankri vahele. No ma ei tea, kuidas see mees nii manööverdas ja kuidas ta kaamlit pidama ei saanud. õnneks viimasel hetkel kaamel ikkagi aeglustus ja Supreet jõudis mu jala välja kakkuda. Pääsesin vaid muljumisega: sinine sääremari, natuke katki ja põhiliselt marraskil….

ülejaanud tee laks siis tavaliselt, va see, et Anu sai autoga proovida sõita, külateel. Raskeks teeb sõidu see, et neil on rool paremal, seega käigukang jällegi vasemal….Lisaks pole liikluses reegleid, va piipitamine….Ja külades on teed veelgi enam kõiksugu liiklejaid ja ettekargajaid täis… India liiklus on kummaline. Esiteks, keegi ei uuri, kas oled napsutanud või mitte, kas sul on juhiload ja kas oskad sõita… Seda ka, palju inimesi on autos ja kas turvavööd on peal.
Tihti võid näha jeebi moodi autot, kust tagauksest kolm meest välja ripuvad, vaevalt üks jalg raamil ja käega lahtiselt kiikuvast uksest kinni hoidmas, mõnel küljel ripub ka mõni mees, kes jälle jalgupidi mingi ääre kuljes, ja miskiparast arvavad, et kui pea autoaknast sisse lükkavad, siis see aitab… No ja loomulikult on autos ka kolm kihti inimesi…
Ja sõidustiil… No kes teab, mis suunaline see on? Vabalt võid sõita ka vastassuunas ja õigust jääb ikkagi üle.
Nii et India liikluses on olemas vaid üks reegel: püüa selle liiklusega ise toime tulla.
ühesõnaga ta, Anu, siis seda püüdiski. Supreet pani sõitma briti tüdruku… Aa, ma ei rääkinudki, et Doc kohtas oma mingi rikka kohaliku sõbra juures peol kahte briti tüdrukut, kellest üks on rahvuselt hindu. Nad on siin kaks nädalat puhkamas ja liiguvad edasi häälega. Ma imestan küll, kuidas….
Igastahes võtsime nad ka peale…Seda paksu hinduplikat kull keegi väga ei tahtnud (poiste vark noh), aga see-eest Supreet oli talle hiljem väga tänulik, sest ta ise sõita ei viitsinud ja tahtis meie autos olla. Britid on ju sellepidise sõidusuunaga harjunud, nii et see plika sõitis väga normaalselt. Ehk liigagi turvaliselt… (Hiljem oli meil probleeme, sest seetõttu meie teiste liikumiskiirus läks liiga madalaks. Iga natukese aja tagant pidime 10-15 minta ootama… No ta kartis lihtsalt autode tulesid….)
Aga jah, liikluskiirus on siis 60-70. Siis on tegelt isegi hästi, kui on nii palju.

Hiljem juhtus jälle see, et teelt paistis üks kindlus…. No ja Adil tuli kohe mõte vaadata, et mis kindlus seal kaugel mae otsas on….Tegelikult me ennem sõitsime kuhugi väljale mis oli kõrge mäeaheliku kõrval. Adil jälle tekkis plaan siin mõni folgifestival organiseerida…Ja siis kui ta kindlust nägi, siis oli ta kindel, et peab sinna minema. Ja kindluse juures peab olema kindlasti ka küla…
Oh, kuidas mulle ja Anule meeldib nendega olla. Neil on nii hiilgavad ja lahedad ja optimistlikud plaanid, mida nad linnulennult õhust püüavad. Ja neile jälle meeldib, et on kaks hullu plikat, kes on sama hullud kui nemad ja naudivad samu asju ja ettevõtmisi ja kes on nõus kaasa tegema..
Ja läksimegi kindlusse. Läbi kula, pisikese eelneva ekslemisega…
Küla oli lahe nagu ikka. Paksude kivimüüride, väravatega, mäkke tõusev…. Tuli välja, et kindlusse teed ei vii ja tuleb lihtsalt mägironimist harrastada. Enamik inimesi oli nii väsinud, et ei viitsinud.. Mõned ikka jõudsid ka tipuni välja… Mul on siin füüsilise liigutamise puudus, nii et ronimine oli vaid üks suur lõbu…..Läksin siis palju eespool kui teised, teejuhtideks 7 pisikest umbkeelset India poissi…. Kujutate ette, näidata valgele tüdrukule nende “maavaldusi”. Nad olid nii elevuses… Muudkui itsitasid ja jooksid ringi ja meelitasid mind uutesse kohtadesse varemetes. No nende pärast oleks ma pidanud hüppama ka üle läbikukkunud põrandate… seda ma küll ei teinud… Aga vähemasti nad hoiatasid kohtade üle, kus võib variseda ja kus on kobrad. Jah, õnnekombel ma ise mingeid suuri madusid näinud pole. Kui krokodilli järvel käisime, siis üks väiksem madu oli küll ühes põõsas….
Lõpuks mul aga sai sellest poiste edvistamisest siiber ja natsa kõhe ka… Olin ikka üksi ja täiesti eemal. Mine tea neid India poisse, kuhu mu nalja pärast veavad… Aga jah, vaade oli võimas… see vana ja turistide poolt teadamat kindlus, ja vaade, mis sealt kogu maastikule langes… ja all maa sees taas mingid uhke maja varemed…Aga kõige kaugem eemaleulatuv nurk, sealt oli vaade nagu kääbikuraamatus… Täpselt keskelt jooksis mäeahelik, suur ja kõrge, mõlemale poole ahelikku jäi tohutu avar väli, ühelt poolt metsasem, teiselt liivasem…, selja taga siis vaade uhketele varemetele ja küljel võis näha küla ja muid mägesid ja kaugusvaateid. Nii ilusat vaadet polnud ma siin veel näinud (kas oma eluski?). Seekord polnud siis enam tegemist koloniaalstiilis raamatuga vaid toelise muinasjutuga haldjatest, koletistest, kääbikutest ja võluritest… täpselt nii…
Selle vaateni jõudsid siis ka Anu ja Daria ja hiljem ka Supreet ja Adi.
Kahju oli, et mu fotokas jäi autosse ja Anu omal sai film täis…Adil oli juhtumisi kaasas selle paksu briti tüdruku (”muti” nagu Supreet teda selja taga kutsus, mis siis eestikeeli peaks mutt olema) fotokas…Sai paar pilti ikka tehtud, aga juba hakkas pimedaks minema ja meil oli kiire tagasi alla. Kahjuks sealsetel piltidel vaadet palju peale ei jäänud…Ja Daria, kes ka tegi pilte, tema hiljem kogemata kustutas kõik pildid ära… Ebaõnn… Või tähendab see seda, et peame sinna tagasi minema? Igastahes Adil on kindle plaan seal muusikafestivali korraldada. Ja muidu tahaks ka tagasi minna. Supreet arvas, et seal oleks ilus ükskord koos loodust nautida ja head hispaania veini juua…
Jah, aga alla tagasi. Laisad ju ootasid all. Pealegi, meie 4-tunnisest kojusõidust (umbes 170km) oli ma ei tea kui pikk reis juba saanud. Aga kus sa sellega. Ega siis reis veel ei lõppenud. Kuskil teel avastasime, et kahte autot pole meil taga (Doc oli juba Susanne, Michaeli ja Lisaga jalga lasknud). No ja tuli välja, et Supreet’i autol pole bensiini ja me pidime taas minema sinna imelisse köölla…. No ju ikka pidime…
Liikusime edasi, aga vaevaliselt, sest see briti töödruk kartis lambitulesid ja ei julgenud isegi Adi juhtimisel Adi taga möödasõite teha… õnneks mingi hetk võttis Flavio autojuhtimise ööle ja siis saime liikuma. Flavio sõitis kööll jube hästi. Nagu vana kala India liikluses…
Aga jah, ka Forrestil oli aeglasest liikumisest siiber saanud ja kadunud oli ka tema auto….
Lõpuks saime ikka kokku, sel hetkel, kui meid koju viidi. Daria ja Jie elavad meie kõrvaltanavas….
Pisike naljakoht ka. Need kaks briti tudrukut tulid meiega, sest tahtsid tasuta küüdiga Jaipuri saada. Kui me aga ei suutnud tuvastada nende book’itud hotelli, küsisime aadressi näha… ja seal polnudki juttu Jaipurist vaid Jodpurist. Väike tähtedevahetus, aga tegelikkuses hoopis teine linn… Noh, Adi ikka aitas neid hotelli leidmisel ja minu andmetel on nad veel ka täna siin, Jaipuris.

õhtul saime kodus liha…. Uskumatu, aga tõsi. Täiesti lihane nädalavahetus…Kodus saime liha, sest hindu mingi festivali raames oli olnud kõigil pikk paast ja nüüd siis tähistati selle lõppu. Nüüd sain aru, et ka meie perekond sööb tegelikult liha… Noh, meile lihtsalt nende uhkeid toite ei näidata….