neljapäev, 28. september 2006. a.
Jälle on möödunud mõned päevad.... Teate, ma juba automaatselt täpitähti ei löö... Nüüd pean sundima end neid kasutama, kui kodus olen ja oma arvutis kirjutan... No kuidagi ei tule välja.. Nii automaatseks on elu ilma nendeta läinud....
Ja siis pean ära paranadama kolm viga. Kaks neist on nime kirjutamise vead... Supreet ja Adi (eeldan, et ta nimi tegelikyult on Aditya)on õige kirjapilt(muideks, sellega tuleb mulle meelde fakt, et lapse eesnime esimene täht on jälle kas seisuse järgi või ma ei tea mille täpselt, aga millegi järgi ära määratud...). Ja siis Anu luges mu bloggi ja ütles, et naine, kes talle märkuse pükste kohta tegi, oli hindu, mitte Celine. Nii et nüüd on aus äramärkimine siis toime pandud.

On neljapäev ja hommik.. paar minutit peale kaheksat. Elekter on jälle ära nagu ikka. Siin kaob ära enne 8-t ja tuleb 10-ks tagasi. Tööl siis 10-st 12-ni. Kas ma ka põhjusest kirjutasin? Et siin on oktoobris suur festival, kus siis nagu hindudele kombeks, palju elaktrivalgustusega dekoratsioone kasutatakse, ja kuna Rajastani osariik ei taha selle tõttu oma elektriostmise kulusid suuremaks teha, siis kuu aega enne seda lihtsalt võetakse elekter ära paariks tunniks päevas... Aga noh, siin kaob elekter ka niisama ära ja olen juba mitu korda koju tulnud pimedatel tänavatel. Muidu on kõik julge ja midagi ei juhtu, sest rahvas on tänavatel ja isegi poodnikud püüavad äri teha, aga lihtsalt jube raske on end igasugu masinistidele nähtavaks teha...Et alla ei aetaks...
Age elektrikatkestused on siin tavalised asjad. Ja need elektristabilisaatorid ja upsid on siis igavesti tavaline asi ja igal pool. Ja nett kaob ka iga natukese aja järel ära. Kord pikemaks ajaks, kord vaid mõneks millisekundiks... Aga kui netti laod midagi, siis see tähendab katkestamist. Praegu just mõtlen, et kuidas saaks ftp-sse suurt asja laadida, et Eesti see kätte saadaks. Kardan, et see on kas üsna lootusetu või väga närvesööv ettevõtmine. Nagu siin paljud asjad....

Õäöü... tsekin-tsekin siin nüüd tähti... Igaks juhuks tasub üle lüüa...


Tegelikult on nüüd juba reede varahommik. See eile hommikune jutt jäigi sinna kuhu jäi. Mõtlesin, et kirjutan tööl natsa edasi, aga esiteks unustasin ma Anu mälupulga oma laptopi külge... Ja teiseks on tööl nii kiire...
Jah, nüüd on siin elu nii tihedaks läinud, et mul on raske kõiki asju teha ja kõike meeles pidada. See nädal kaotasin ära oma salli, unustasin mälupulga tööarvutisse, ja päev hiljem küll võtsin selle ära, aga suure jooksuga ja rüselemisega kohalikus liinibussis, kaotasin selle kuhugi... Maha arvatavasti.... No ja siis jälle unustasin Anu pulga oma arvutisse. Mis kasu on siis eelmise õhtut laadimisest..... Täna jälle avastasin, et enda arust malupulgale salvestatud tabel on jäänud koju, arvutisse...
Aga salli sain täna tagasi. Mälupulk tuleb uus osta... See on päris kallis, sama hind mis Eestis.. Aga kui arvestada, et muu elu on 4 korda odavam, st ka palgad.... Siis on ikka kallis.. Ja ka sellistes poodides tuleb enne kaubelda ja hinda alla püüda tõmmata..... Naljakas, kauplemine pole enam hull asi. Kuidas ma vihkasin ja kartsin sellist asja. Nüüd olen selle vähemasti selgeks saanud. Elus tuleb see kindlasti kasuks. Ka Eestis.
Mis siis vahepeal tehtud on saanud?
Teisipäeval helistas Supreet Anule ja ütles, et tahaks minu ja Anu ja Adiga kuhugi spetsiaalsesse kohta välja minna.. No ja Anu ootas mind nii kaua, et... Jiel tuli plaan nendega välja minna(kuidas ta küll muutunud on, selline aktivist ja organisaator ja peoloom on ta nüüd). ja organiseeris rahva kokku... ja mis siis muud üle jäi, kui spetsiaalkoht jäi ära... Mina püüdsin sel ajal meeleheitlikult võidelda vastutuulega ja püüda siin natuke ametlikumaid asju ajada kohalikega... Siis kaotasingi mälupulga ära... No aga jube võimatu on midagi teha peale tööd, kui su tööpäevad on 9 tundi pikad ja 6 päeva nädalas, ja mudu asjad peale seda lahti jälle pole ja töölt ära käia ei saa ja töökoht ja kodu on väga kaugel kesklinnast... kuigi, tegelt on minu jaoks see kauguse mõiste kah kadunud... Tallinna mõistes oleks mu kodu kaugel linnast väljas....

No ja siis organiseeriti meile teine pidu: selle korealase Forresti, kes siin oma naisega 2 aastat juba elanudon ja end jaipur-korealaseks nimetab) pool filmiõhtu. Vaatasime „Constantine”i (ma ei tea küll, kes selle valis) ja tsillisime niisama. Teate kui hea on euroopalikult elada. Kui selline võimalus kasvõi natukeseks on, siis see on juba suur nauding ise.... Ja Forrestil on supersuur telekas......
Ja siis Jie nagu ikka süütult, nagu tal kombeks on, ajas sõnad sassi ja kuigi ta tahtis küsida kartulikrõpse külmkapi pealt, nõudis ta friikartuleid külmkapist... Me mõtlesime, et Jie on ikka väga julge nõudma.. Hiljem saime aru, et ta oli jälle sõnu valesti kasutanud...(jaapanlaste vark, kordon neil keelega probleeme, kord lihtsalt valestimõistmine).Aga meie saime nii friikad kui hiljem ka tuunikala salati, mille aktivistits tegija ja nõudja oli jällegi Jie... Ah, te ei kujutagi ette, kui tähtsad sellised seigad meile on.. Sellised pisidetailid, mis tuletavad meelde kodu ja Euroopat... Oi, kui tähtsad need killud siin on... õndsuse hetked...
Nii et lebotasime niisama, nautisime lihtsalt seltskonda, korterit, mugavusi ja sööki-jooki.
Kolmapaeval käisme traineer’õhtusöögil jälle. Seekoht aga oli üsna igav... ja igav on ka see, et vanad olijad on lahkunud ja uued pole üldse nii aktiivsed.. Seega oli üsna igav....
Aga arusaamatuse tõttu teenisime me Anuga Flavio viha(=solvumise) ära. Nimelt pani ta päev varem nädalavahetuse safarireisi listi ka 2 hollandi plikat, aga tegelikult olid ununenud juba inimesed, kes seal kirjas olid... ja kui me siis inimesi kokku lugesime ja püüdisme Flaviole selgeks teha, et need kaks plikat kahjuks ei saa, sisi ta vihastas või solvus... point oli aga selles, et ta arvas, et me niisama valisime need tüdrukd välja.... Ei, kus sa sellega..... Lihtsalt, kui midagi ette heita, siis oleks meil kõigil olnud sõpru, kes oleks tahtnud kaasa tulla, aga kuna list oli täis....
Nii et jah, ta oli ikka päris solvunud.... Täna hommikul seletasime veelkord ja püüdsime selgitada ka oma tegevuse põhjust... No midagi lahenes, aga kui palju..... Tööteel oli ta ikka natuke sõnaahtram kui muidu....
Õhtul käisime siis tantsutunnis khatakit tantsimas. Nüüd on juba päris vinge. Lahe tants on... Kätlin ühines ka meiega......Ja salli sain kätte. Ja seekord õppisime ka taustalaulu juurde ja jala ümber saime kulinad ka...
Peale tantsutundi läksime siis Supreeti ja Adiga setsiaalsesse kohta. Kuna Jie oli meiega, ei saanud me ju teda maha jätta... Aga kas seetõttu või juhuslikult, aga korealasest Forrest oli ka siis kaasa meelitatud....
Spetsiaalne koht oli siis tegelikult jälle mingi 5 tärni hotell, mille aed oli jube ilus ja teed lille kroonlehtedega kaunistatud ja katused tuledesäras....
Nii et veetsijme siis kohapel niisama aega. Me Anuga kasutasime võimalus ja tellisime veini. Üks pokaal maksis 400 ruupiat, mõlemad kaks korda. Kujutate ette, kui Eestis veinipokaali eest 400 EEKu küsitaks? Ja see oli veel odav vein... Indias on vein kallis....
Kui ma millestki puudust tunnen, siis veinist, heast kohvist ja korralikust nätsust.. Siin on ju vaid suuvärskendajad.. Ja kohvi asemel on nescafe....


Ja pärast seda Jay Mahali nimelise hotelli llounge’i nimega Cinnamon läksime siis veel öist shokolaadikoogi tuuri tegema. See oli küll hea, aga siiski minu jaoks liiga magus... Nii maiaks pole ma veel saanud...
Nüüd siis lõpuks kodus. Ei saa kaua väljas olla.Teisipäev sai ju jälle kell 4 magama... Kell 7 jälle ülesse. Eile, st kolmapäeva õhtul vastu neljapäeva, saime kella 11-st koju.. Jube mõnus oli vara magama minna.... Hetkel on kell juba küll 2, aga ikkagi... Homme vast õhtul välja ei lähe, sest ülehomme pean veel pool päeva töötama, enne kui siis safarile lähme.....




Tööl... töl pole midagi uut. Nagu ütlesin, on tööd palju....Täna vaid sain teada, et seda assistenti, kellele pidin arvutit õpetama... Selle peale oldi vihased, et ta nii aeglaselt teeb. Kujutate ette, esiteks on inimene esimest kuud oma elus kuskil tööl, teiseks ütles ta juba algul, et ta teab vaid Corelit ja nii palju, et sketse teha..... ja kolmandaks, pole meil selliseid programmegi, millega kiiresti tekstiilile vastavaid toiminguid teha. Ja nad lihtsalt oldi tüdruku peale vihased.... Esiteks muretsegu arvutid, millega saab vabalt igal ajal töötada, siis võimaldagu mulle vaba skänner või andku disainid, mida muutma pean, valmisskännitult või valmis arvutidisainina... Või vahemalt lubagu kangatükk tükkideks teha. Suurt kangast on väga raske ühes tükis ja korrektselt teha...
Igastahes, ma ei suuda aru saada, kuidas võivad inimesed algajalt midagi sellist nõuda. Mina jah teen kiiresti... Aga Yogaksi, tema ei oska üldse arvutit... Aga teda ei süüdistata....
Ja siis veel selline asi, et eile olin ma kohalikus hindikeelses ajalehes... Päev varem tuli üks ajakirjanik mind otsima. Meil oli vaja mingi sündmuse tõttu ajalehes täita üks lehekülg teemaga sellest, kuidas väljamaalased Jaipuris elavad.... ja kuna ma olen varem juba nii palju intervjuusid andnud, siis teati, et valge tüdruk Syiaramsi disianeriks.
Niisiis rääkisin seekord vaid endast, oma tööst, Jaipurist läbi minu silmade....
Lehes ilmus siis veel 4 inimese jutud, aga väikeste piltidega ja väikselt. Minust oli siis pilt, kuidas ma arvutis töötan... Rasvaselt oli välja toodud lause: Ajast, mil hakkasin kandma india riideid, mu probleemid lahenesid. See oli siis ümbertöödeldud lause mu jutust, et tänaval on lihtsam liikuda, kui indiapärased riided seljas.....


Ok, nüüd uni kutsub....

Ja hommik taas. Olen end vist lõpuks taas väljamaganud. Peale kuut enam voodis olla ei tahtnud... Ja ka muu hommik oli energiat täais... Ja Flavio polnud ka enam tujukas....