Esmaspäev, kuupäeva ei mäleta… ja ega sel hetkel vist tähtsust polegi.. Kuu lõpp igastahes… Ja järgmine esmaspäev on 2.oktoober. Täna peaksin minema ülemuse juurde seda vabaks küsima.ja poolt laupäeva ka…

Käisingi küsimas... ülemus oli kurja näoga ja kabinetiuks kinni, uksel silt, et ta on busy ja kes tahab jutule, peab seda telefoni teel tegema. No ma ei saa ju vabaks küsida telefoni teel, siis kõik ju kuulevad...
Seisin siis ukse taga natsa.. Uks on klaasist ja tavaliselt ta siis kutsub inimesed sisse, kui näeb... Aga ta vaatas must nagu mooda... Läksin minema... Hiljem küsisin töökaaslaselt, Monikalt, ja ta soovitas, et kui uks on natuke lahti, siis läheksin uuesti (aga ta palus, et ma seda soovitust Sunitale ega teistele ei mainiks). Noh, ülemus kutsus sisse, aga tavalist naeratust ja viisakusväljendeid ei olnud. Küsisin siis ääri-veeri, et ma ei teadnud, meie firma riigipühal töötab(tegelt teadsin küll ju) ja mul plaani tehtud ja kas ma saaks ikka esmaspäeva vabaks. Seletasin, et erandkord ja india sõbrad organiseerisid meile safari....Noh, ta mõtles veidi ja siis lubas. Aga et see on erand mulle ja ma pean messil iga hetk ta kõrval olema... Ei tea mis plaanid jälle tal minuga on. Nad on nii kiivad mind kellegiga jagama.. Ju jälle mingid teleintervjuud ja firma reklaam ja esitlused. Ehk serveerivad mind ka oma suurklientidele, ja uutele klientidele kui disainer Euroopast...
Igastahes sain esmaspäeva vabaks ja siis ruttu lisasin, et tegelt tahaksin ka laupäeval varem ära minna.... Lubas, mis tal üle jäi.... Nüüd olen õnnelik, et ei küsinud nii nagu teised, ka kogu laupäeva vabaks.. Arvan, et poleks kahte päeva saanud...päris hea taktika mul. Olen jube õnnelik, et kergemat teed ei läinud....
Himaalaja vabad päevad jäävad järgmisse nädalasse küsimiseks. Need oleks seekord olnud liiast küsida...


esmaspäev, 25. september 2006. a.
Täna unustasin ma oma mälupulga tööle, arvutisse. Äratulekuga oli kiire, sest tööpäev lõpeb kell 18.30 ja mul oli siis esimene tantsutund, mis algab juba 19.00. Utoopiliselt kiire on jah, aga õpetaja polnud hilisema ajaga nõus. Nii et peaksin kuskil 15 minta varem ära tulema, siis oleks ok.
Nii et jah, nüüdsest saab üks mu plaan teoks... Nimelt inda tantsu õppida. Selle stiili nimi on khatak. See pole kõutants, kui arvate.. Aga see tants, kus ise lauldakse juurde (tha-the-the-thatha;aa-the-the-thatha...ja siis kiiremini ja siis veel kiiremini ja veel-veel kiiremini jne....) ja iga liigutus tähendab mingit juttu... Kus siis kätega tehakse väänlevaid liigutusi ja jalgadega trambitakse natsa rütmi... Nii et väga kauge see flamenkole nüüd kah pole.
Nii et jah, minu unistusest sai Ewa ja Anu unistus, ja nüüdseks kokku 7 inimese osalus. Ja äkki liitub ka Kätlin, ehk ka Lisa meie majast...

Tööl läheb täie rauaga. Lisaks sellele, et ma teen disaine ja õpetan assistendile arvutis kujundama, pen ma täitma oma ülemuse disainiunistusi, st tegema utoopilisi asju, aga ehk saangi tehtud... Vähemasti keegi usub minu imeoskustesse. Mõnes mõttes on nagu tore, et sinu kõikvõimsusesse usutakse... Parem ikka kui üldse ei usuta...
Nii et tegevust taas jagub hooga ja mulle meeldib... Nii mõnus. Polegi enam nagu võõramaalane siin... Täitsa oma kohe. Töökaaslased ka leidsid, et ma hästi siia sulandunud....

Aga jah, mul on rääkimata siis, mis laupäeval sai... Mitte midagi. Ausõna.... See laupäev oli mõnus… Me ei läinudki välja. Nojah, minu õhutus…Teised oleks vist tahtnud minna…
Aga Seth läks Monty venna poole poiste peole, sünnipäevale … Mina keeldusin B2B-sse minemast, ja arvasin, et Kätlin ka ei taha minna... Siis ootasime Kätlinit, et otsustada... Ja hiljem Jie ja Flavio valmispanemist... Nad mõlemad on meil pikaldased selles osas.... Ja kui nad valmis said, siis ma olin juba üsna uimane.. peaaegu magasin vist, kui Susanne mu uksele koputas.. Hüvastijätt, ta lahkumine, tema oma..... Aga mõned nädalad reisib ta veel siin ringi oma boy-friendiga, ja me kohtume nädalavahetusel safaril ka....
Aga jah, läksin siis korra alla vaatama, mis Anu ja tema toas peitev Kätlin plaanivad... ja nii si meie väljaminekust tüdrukute õhtu kodus..
Flavio tahtis jubedalt C-Scheme plikadega kuhugi minna…Ja kuna ma eeldasin, et see koht on jälle B2B, siis ei tahtnud ühineda….
Ja otsustamise ajal oli Mochasse minekuks liiga hilja.. Ja siis olime liiga laisad, et Tablusse minna.. Ja Supritiga Forresti poole….Seda ei julgenud ette võtta, sest tema ja Arti seltskonnaga on alati nii, et ei saa vara koju..
Flavio läks siis C-Scheme rahvaga ja võttis ka Jie kaasa.. Pärast tuli välja, et olid niisama Pearl Palace katusel olnud....
Ja meie.. koos Odilega rääkisime niisama plikade jutte siinsest elus, kuulasime eesti muusikat ja maitsesime Vana Tallinnat. Viimane pole mulle kunagi maitsenud, aga nüüd tundus päris hea....
Suprit küll meelitas meid uuesti välja, aga kuna hommikul vara ootas meid Pushkari buss, siis nii jäigi... Meil oli vaja kell 4 ärgata…


Pushkar oli niisamuti 5.30 bussiga ja külake3 ise ka sama ilus ja armas nagu eelmine kord, aga seekord tegime teoks mäevallutuse ja templikülastuse, mis seal tipus siis oli.. Küll oli ikka ilus vaade. See Pushkar on ilus nii niisama kõndides kui taevast vaadates,.. Ja siis need mäed ja mäed ja mäed, ja siis järv ja rohelised puudega kaetud alad.... Fantastiliselt ilus ikka....
Vaatamata kohutavale kuumusele jäime seekord ellu. Tegelikult me kavalad käisime hommikul ära: 8.30-10.30 vahel. Ja peale selle oli maailm meie päralt. Ehk siis Pushkar oma ahvatlevate pisikeste poodidega, kus tohutul hulgal ilusaid riideid ja kingi ja kotte ja raamatuid ja käsitööd..... Lahkujad ostsid siis koju kingitusi, meie aga riideid igapäevaseks kandmiseks. Eriti kuulus on see koht siidist riiete poolest, mis jube odavad ja mitte üldse nii indialikud... Täitsa normaalsed...
No ma ostsin endale küll ühe pika siidseeliku, kaks paari siidpükse (see india kottpüksi lõige, jube lahedad), kaks siidpluusikest, siis samad kottpüksid puuvillasest riidest peente kuldtriipudega, siis kolm puuvillast pluusikest..Üks tekstiilist kott...Kuldtikandiga... Ja saigi kõik. Kokku 860 ruupiat....
Aega oli jube vähe, muidu oleks vist hulluks seal läinud... Aga jah, eks sedapidigi läks hulluks. Osta oli vaja ju palju, aga aega jube vähe. Ja püüa siis veel kaubelda ka igal pool... Et hinnad alla saada..Kuigi jah, eks nad muidu ka, isegi Jaipuriga võrreldes odavad ole... Aga kauplemine käib siin asja juurde. Alati...
Aga jah, seekord pääsesime nii Special lassiest kui ka õnnetegevatest käepaletest... Söömas käisime aga küll samas kohas, ja seekord uurisime pikemalt seda ettekandjat.. Ta ikka ise on kõva laksu all vist kogu aeg.. üsbna hägune nagu oli....aga õnnelik :D
Ilus päev oli. Pushkar oli ilus, templivaade mäe otsast oli kena, toit oli hea (mingid kartulid,....parim valik, mis teha sai...Teistel muidugi jõlle nalja palju, et eesti plikad ja kartulid....), toredad ostud ja ilus ilm..Ja kuna me eelmine öö saime ikka 4 tundi magatud ka, sisi polnud ka väga väsinud.. ja bussis sai ju mõlemat pidi 5 tundi magatud ka....
Ni et täna hommikul sain peaaegu ilma vaevata ülesse....

Täna õhtul lihtsalt toimetasime oma uute riiete kallal... Muud midagi ei jõudnudki, sest tantsutunnist tagasi tulime niigi hilja, ja siis veel otsustasime tavalise linnaliiniga tulla, et raha kokku hoida ja Anule ja Jiele bussielamust teha... ja kuna ma seda suunda enne polnud sõitnud, siis magasime peatuse maha ja tuli väheke pikemalt kõndida... Nii et kokku päris suur aja kadu....


Hiljem sai veel sii Anuga oma riietemeres supeldud ja uusi komplekte imetletud ja uusid kooslusi valja mõeldud. Kahju on sellest, et need kottpüksid pole siin lühikese pluusidga kandmiseks. Nimelt on imeõrnalt need läbi näha ja see ei kõlba siin kuhugi..No mis sellest, et tugeva päikese käes natuke jala varju näha...Aga ei, Indias ei kõlba kuhugi...
Anul juhtus juba nii, et läks tööle ja kõik vaatasid, ja siis üks belgia naine, kes temaga koos töötab, mainis, et nagu nii ei kõlba käia....
Nii et kuna meil mõlemal on 3 paari selliseid pükse, siis nuud peame mõtlema, mida pikka meil sinna peale panna on. Oh, ma ei viitsi enam oma vanu kurtasid kanda...

Aa, ja eile lahkusid kohe parast Himaalaja reisi ka Alice ja Manuela. Alice lakus 1 kuu varem kui oleks pidanud, aga Manuela 6 ja pool kuud. Paljud ei pea siin vastu. Need,kes tulevad lühiajaliselt, need püüavad siin natsa siis reisida ja lahkuvad varem, aga pikaajalised, need kas lahkuvad kohe või kohanevad...



Juhhuu, sain Anu mälupulga....