Minul siin juba teisipäeva hommik 9.39… Ja kuumust peaks olema nii 40 kraadi või rohkem….Tegelikkuses pole nii hull, sest kuumust tunnen vaid hommikuti kontori tulles, ja pühapaeviti…Muidu olen ju sees…
Mõtlesin, et äkki natsa kirjutan siin jutukest… Sest ma tõepoolest pole jõudnud sed teha, kuigi kirjutada oleks nii mõndagi. Eile oli kull esimene õhtu, kus me väljas ei läinud, aga ma olin nii väsinud, et kell 11 läksin magama. Enne seda aga tegin fotosid väiksemaks, et teile siia üles panna… Mõtlen ikka teie peale ka…Kuigi te olete nii kaugel, et see reaalsus tundub juba utoopiline….

Ma pean ütlema, et mul on lühike mälu tegemiste ja üritusete suhtes, aga püüan siiski meenutada, mis me siis eelmine nädal tegime….. Et vähemasti see saaks räägitud… Küll need muud eemad oodata jõuavad…
Esmaspaev…tühi koht, ei mäleta…
Teisipaev oli Sergey ärasaatmispidu Mustas Majas. Tantsime siis minu vene muusika järgi ja jõime viina… Et oleks ikka vene moodi…Peale seda läksime siis Supriti ja Adi poole, kus bänd nimega Rajasthan Roots tegi oma proovi… Neil saab kohe-kohe koduleht valmis… www.rajasthanroots.com….siis peaks sealt saama muusikat tõmmata….. Ja mina ei lakka mõtlemast sellest, et nad on jummalast ideaalne band Viljandi Folgile….
Kolmapaev oli siis meie traineer’ dinner. Manu’s Tomato’s, ühe kaubanduskeskuse ma-ei-tea mitmendal korrusel…. Õhtu lõpu osas raakisid siis lõunaaafriklane ja nigeerlane meile Aafrikast ja kommetest. Nigeeria poiss on aga nii põhjalik, et see jutt muutus üsna igavaks juba…liiga pikalt.. No ja siis Alice teatas, et miks te meile Aafrikast räägite, kui sama hästi võiks a peaks rääkima igast maast, näiteks Eestist, kust on kolm tüdrukut…. Sellest teatakse palju vähem kui Aafrikast… Noh, saigi jutt neil siis läbi, aga Seth ja nigeerlane olid pettunud.. Paljud teised ka…. Noh, tõesti, see oli natsa vale aeg, sest nigeerlase jutt läks pikaks ja kuivaks, paljud tahtsid lahkujatega hüvasti jätta ja see kliimaseade oli ruumid nii külmaks teinud (no ma ei tea, kuidas hindud seda külma saavad nautida….),et me lõdisesime seal….Aga Alice’st oli inetu nii öelda. Nii et ta suutis enne lõppu paljude silmis oma maine alla teha… Aga jah, eks tal on snoobi kombed küll… Ei tea, miks printsess Indiasse kippus…
Lõpuks läks mu hüvastijatt Sergeyga nii pikaks, et pidin üksi teistele järgi minema…Kaubanduskeskus oli juba kinni ja teener vajutas liftil mingit nuppu…Me (ühe itaalia plika Daniellaga, keda õnneks pimeduses kohtasin) jõudsime kuhugi pärapõrgu….või tegelikult autoparklasse…No me arvasime, et vale koht ja sõitsime ülespoole tagasi, kus aga tuli välja, et ainuke asi, kust kuhugi välja pääseb on lift…. ja nii me ekslesime…Autoparkla all oli veel mingi parkla moodi koht, mis oli tohutul hulgal kodutuid täis…Siin on tegelt kodutuid kõikjal…Eritri sildade all ja rikaste majade ees…
Noh,mingil hetkel ikka taipasime, et ju peab olema just autoparklast see otsitud valjapääs….
Aga väike seiklus ikkagi…

Neljapaeval oli türgi tüdruku Berza lahkumispidu õhe hotelli katsuerestoranis. Koha nimi oli Tabluu… ja see restoran tundus olevat justkui sees, sest olid seined ja aknad…Ainult katust polnud… Paljud märkasid selle puudumist alles hiljem…Päris lahe koht oli…
Õhtu ise oli ka päris lahe. Imelt tuli sinna väga vähe seda meie rahvast…kohal olid vaid vanemad inimesed…(Mitte et ma ennast kunagi vanakeseks oleksin pidanud, aga 20-aastaste ärahellitatud euroopa noortega iga pave koos olla ja nende väljaarenemata juttu kuulata…See muutub ajapikku tüütavaks, kui pole vaheldust…)ja siis kohalikud valged, kes siis siin töötavad pikemat aega… Oli siis paar Koreast…Mehe nimi oli Forrest ja ma olen õnnelik,et ei andnud kiustausele järgi ja ei öelnud: “Jookse, Forrest, jookse!”. Nimelt teevad seda kõik, kes temaga tuttavaks saavad…. Siis mees Inglismaalt ja naine kuskilt sealt Balkani kandist…
Selle inglise mehega oli päris lahe juttu ajada…Huvitav, ta inglise keel oli nii lihtne ja selge.. Hämmastav…Üldse mitte nagu brittidel tavaliselt…
Igastahes, ta töötab orgaanilise põllumajandusega tegelevas firmas ja 2,5 aastat tagasi tuli siia vaid kolmeks kuuks…Nüüd peab veel 2 aastat olema…ja alles siis saab kodumaale tagasi…Nii on alati nende ajutiste asjadega….
Aga Jie, meie siiras lapsesuu(ma hakkan tast puudust tundma….Natuke Eelikese moodi: siiras, aus, abivalmis, ja alati juhtub temaga midagi… No kohe muidu ei saa….. Lahe tsikk), küsis kohe, et kas tal kõhuprobleeme pole… Ja kujutage ette, tuligi valja, et need ei kao kunagi kuhugi.. Ainult, et sellest asjat, kui tal on oma spetsiaalne kokk ja peseb hambaid ja hambaharja mineraalveega, juhtub kõhuprobleem olema vaid korra kuus…varasema 2x nädalas asemel…
No ja tundub tegelt küll, et siin saab päris hästi ära elada. Palgad on päris suured…Elavad ilusates majades ja teenritega: autojuht, kokk, koristaja…Käivad koos valgetega, st teiste võõramaalastega, sest neegreid on siin ju vaid meie Odile, Seth ja nigeerlane ja elevandiluuranniklane…Ajapikku hakkavad välja tulema kõik need välismaalased, kes kuskil siin elavad…Võrgustik on tihe, kui kellegiga tuttavaks saad, saad järgmisega jne… Nüüd naen seda Zelkat, balkani plikat, juba igal pool.. Ka kohad, kus valged käivad, on ju samad..
Nojah…tegelt olin ma ju nii väsinud ja poleks üldse läinud, aga Sergey palus mul tulla… Jan ii siis sai teine kord Sergeyga hüvasti jaetud… ja Berzaga ka… Berza olevat ja Rajasthan Roots ansambli sõber ja tema ja bandi pildid olid selles hotellisi isegi tahvlil uleval (Ta nimelt võttis laulajana osa seal toimunud kontserdist…) Hammastav tõesti, kuidas kõik omavahel seotud on…
Aga jah, Sergeyl tulid pisarad silma. Steve ja Sergey…need on kaks inimest, kes pisarsilmi minust lahkuvad.. Kummaline, et mingi lühike age voib kedagi nii siduda…. Ja ma võin kellegile nii korda minna… See on armas tunne…
Koju saime siis briti mehe jeebiga…Autojuht oli kull umbkeelne, ega me oleme kehakeeles ja hindi keeles juba päris osavad….

Reede…see oli juba teine ohtu, kus ma tahtsin jubedalt vaid magada…Aga kus sa sellega…Nüüd oli Alice ärasaatmispidu…Või õigemini õhtusook Pearl Palace hotelli katusel…Ja ainult meie maja inimestele. Alice sõitis laupaeval ära Himaalajasse. Tuleb küll nädala parast tagasi, aga vaid ühek ööks.. Kummaline on aga temast, et ta ei taha kellegiga hüvasti jatta …Lahkub justkui salaja. Selliseid lahkujaid ja nende ärasaatmisi nimetataksegi salajasteks. Eelmine nädal läks nii ära sitsiilia poiss Roberto…
Aa, meie majast lahkus esmaspaeval ka Valerie. Ta pidi siin olema 7 kuud, aga mingi isiklik problem oli, mille tõttu lahkus peale 2 nädalat…. Ja meie saime sellest teada üks õhtu enne ta lahkumist…
Aa, ta lahkus esmaspaeval…Ja esmaspaeval oli siis Sergey mul külas vene muusikat laadimas…. Ja siis olime katusel ja mängisime India mange oma teenjatega…Jah, see oligi esmaspaeval…
Aa, ja reede õhtu läksime siis veel meie India sõprade stuudisosse…. Aga kuna erilist midagi peale filmivaatamise ei toimunud, sets me kõik olid jube väsinud, siis paari tunni pärast laksime koju….Aga üllatav oli, et isegi Aliceja Susanne tulid kaasa… mItte et Susanne oleks selline, aga ta on alati ju Alicega..

Laupaeval oli mul kindel plaan üksi kodus olla. Koristada, pesta riideid, lugeda Anu toodud eesti ajalehti (mis siis et juba vanad), kirjutada teile bloggi…ja magada ja magada ja magada…) Muideks, Anul on ka bloggi… Võite tema oma paralleelselt lugeda…Ehk siis kahte lugedes saate kuldse kesktee leida… Anu bloggi aadress on: anurajamae.blogspot.com.
Pühapaeval plaanisin minna kirikusse. Nimel treedel küsis mul üks töökaaslane, et kas ma olen kristlane.. Tema on ka…. Ja seepeale kõsis, kus ma siin kirikus käin.. Ma siis kurtsingi, et ma ei tea, kus on kristlikud kirikud, aga jubedalt tahaks minna.. Mul muidugi see mõte juba ammu..tahaks nii näha kristlikku kirikut, etmilline see siin Indias on.. Ja mingis mõttes ka muidu..See on ju osa Euroopa kultuurist…Seega, nagu tõkike kodu… Sama moodi nagu Anu ja Kätlin on mulle siin kodu eest…
Laupaeval teatas töökaaslane, et pühapaeval on erandkorras jumalateenistus inglise keeles… Ja andis ka aadressi.. Aga se eoli nii kaugel ja kummalises kohas ja algas kell 8.30… Mis tähendas, et ma oleks pidanud vahemasti kell 7 üles ärkama,…..ja oleks olnud vaja ka kaaslast, et nii kaugele ja võõrasse kohta minna.. Aga kõik teised plaanisid minna öökluppi nimega B2B. No kuidas ma neid siis hommikul kaasa oleks saanud? Ja üksi? Rickshawjuhid ju teed ei tea, ja enamus India kirikud(siin siis templeid) ei näev välja nagu kirikud, nii et välimuse järgi neid ka üles leida ei saa…

Nii et see kirikukülastus tundus üsna kahtlane plaan…sel nädalal…

Aga siiski oli plaan üksi koju jääda ja magada ja magada…. Ja kirjutada bloggi…
Aga siis juhtus nii, et Subrit ja Adi plaanisid minna Café Koobasse, sest see pidi see nädalavahetus lahedam koht olema.. No mulle B2b väga ei meeldi…kaliis on ka jne.. Samas jumalast isikupäratu. Aga Café Koobas polnud käinud, nii et lõpuks ikka muutsin meelt ja läksin nendega kaasa…
Läksime jälle Ardi poolt labi.. Teate kui mõnus… Olla korteris, mis on nii normaalne… Olla inimestega, kes on nii normaalsed.. Isegi Indias on see võimalik…
Niisiis Ardi või Adi (Kui ma ta nime nüüd õieti kirjutan. Igal rahval on see kirjutamisviis erinev…Ja teinekord nimed kõlavad teisiti…Mitte vaid minu nimi, mis kõikide arvates algab kas G-ga voi C-ga… Ja samas on see Flavio ja Sethi lemmik. Flaaviole meeldib niisama minu nimega laulda ja Seth püüab meie häälemuutmist matkida minu täisnimega…) elab Ilusas kõrges majas, kus on siis majahoidja nagu Indias ikka kombeks… Majahoidja teab, et me seal keldristuudios käime..Aga lasi meid lõpusk ikka ka ülespoole sisse…
Korteri suurust väga ei teagi. Niipalju kui ma nägin, oli vist 2-3 tuba, köök, 2 wc-d. Just selline normaalse suurusega, avar ja … Noh, selline nagu peab…. Nagu meil Pirjega Tallinnas oli, ainult, et uues majas, mis väljast ka väga ilus…
Pärast Pre-Party’t laksime siis Café Koobasse. Üllatav, seal oli isegi tetaud hulk India tüdrukuid, miniseelikute ja paljastavate pluusidega…Kuidas nad kui öösel kodust välja said ja selliseid riideid kanda tohivad…..?
Koht ise nüüd midagi erilist polnud, nagu meil mingi bubimoodi värk, aga koos tantsuruumiga… Ja nagu mujalgi, saab siin siis piletiraha suuruses osta ka jooke.. 100 ruupia eest sai ananassimahla…
Kuna Seth oli meil tõmmanud hashishit natuke, aga taimetloitlasena (mis me siin nuud ju koik oleme),ei suutnud ta keha seda taluda, ja nii ta meil jalle magas diivanil ja oli väga …noh, teate kull ….nagu ikka..sama, kui oled liigselt joonud…
Mingi aeg läksime siis tagasi stuudiosse ja Adi mangis meile muusikat…Meie laulsime ja tantsisime ja kes kuidas, püüdisme natuke rütmigi juurde luua…
Kella 4 ajal olid koik meie omad, valja arvatud mina kesma enne koige vasinum olin, jube vasinud ja tahtsid kojumagama..
Mina aga panin oma energia siis toa koristamisse ja pesu pesemisse.
Nii mõnus on ju ärgata hommikul, kui kõik tehtud…

Ja nii oligi. Loomulikult ma kirikusse ei jõudnud, aga kella 12-ks olid kõik üleval, va Falavio ja Jie…. Isegi Seth oli üleval…. Ja Anu ja Susanne jõudsid oma pesemised-koristamisedki ära teha…
Ja minu ujuma mineku plaanist oli saanud ajaga juba kõigi plaan…
Läksime siis taas Narajan Sighn Hotelli aeda ujuma. Seal kohtasime veel kahte vene tudrukut, Ljubat ja mis selle teise nimi oligi…Galjat…ja siis ja Daniellat…. Hiljem ühinesid veel Flavio, Jie ja Daria….




Niisiis sulistasime seal kuskil 12-16. Endal meil sai palju nalja. Kõiksugu jõu- ja ilunumbrid sai labi võetud….
Ja siis tellisime süüa ka… Nii et otse basseinis vedeledes sai ennast ka täidetud. Miks ma selle toidujutu sisse tõin…Sest see toit oli eurooplase jaoks mõeldud…aga pean mainima, et liha ei tundunud mulle enam maitsev…Ja toit ise oli nii maitsetu ja mage. Vot, mis minuga siin Indias juhtunud on…. Ma olen harjunud taimetoidu ja vürtsidega, nii et nüüde ei oska enam normaalsest toidust mõnu tunda…

No ja siis hiljem tulid Suprit ja Adi meile järgi…Aa, nende sõber hambaarst “Doc” oli ka…ja nad viisid meid Tiger Fourti pimeda linna vaadet vaatama… Tiger Fourti pilte on mul siin bloggis ka varasemast juba uleval. Aga seekord sai siis käidud pimedas ja ka natuke teise koha peal…


See sõit oli ka seepärast huvitav, sest Doc juhtis me sõitu (ise ta pressis ette), aga ta eksis ara ja nii meiegi oma autotega, sest uskusime tead teadvat, kuhu laäheb, ja vaid järgnesime talle…… Ja nii me saime täieliku elamuse, milline on tõeline Jaipuri vanalinn. Isegi nemad ei käi siin, sest see on nii õlerahvastatud ja mahajäänud…Just nii, nagu see mitusada aastat tagasi tehti, selliseks on see ka jäänud… Aga vanalinn on ehitatud nii, et igas linnaosas on erineva kasitöö esindajad. Nii oli see kuninga soovil planeeritud sadu aastaid tagasi ja on nii ka nüüd. Miski pole muutunud…Noh, eks ole muidki asju… Inimesed elavad samas mustuses ja vaesuses…või akki oleks õige sõna hoopis “laiksuses”. Laisad on nad jah kõik. Eri inimesed eri moodi, aga liigutada nad tõesti ei viitsi…
Nii et jah, see eksimise värk oli huvitav nii meile, kui ka hindudele, kes sellisest kohast muidu eemale hoiavad…
Siin Jaipuris on tegelikult ka paris ilusate majadega linnaosi, ja mõni üsik tanavgi on Euroopa mõistes ikka üsna ilus…. No meie Barkhat Nagar on aga nendest aieseci elamutest ikka koõge kummalisemas piirkonnas.Võiks ikka oelda, et elame taielikus getos… Aga samas, meil on omad toad, saame süüa…. Ja meil on parim seltskond. Seda viimast tunnistavad ka teiste majade omad. Lihtsalt, muudest majadest on lahedad inimesed juba koju tagasi läinud… Vaid meie oleme jäänud.. Ja meil on lõbus…


Niisiis saime oma vanalinna ekslemise ära teha, Tiger Fortis pimedas säravat linna vaadata ja India kultuuri üle vaielda….Hiljem läksime siis Adi poole, sest tal pidi kuskilt Rajastani otsast mingi trummar tulema proovi läbi tegema. Neil nimelt Singapuri kontserdi jaoks pole trummarit ja siis tegi see uus proovi… Sai vist labi… Me lihtsalt ootasime teda mingi kella 2-ni ja siis enam ei jõudnud…. . Mõtlesin just, et mis me tegime, enam ei mäleta, aga nüüd tuli meelde… Adi mängis meile kitarri ja siis kes oskas laulis kaasa… palju oli just selliseid rockilugusid ja Metallicat… Lahe... No ja mingi hetk Krõõt andis alla ja kustus ära… kell kaks siis aeti mind ülesse, sest ka teised tahtsid koju….
Noh ja niipalju siis veel, et Adi avaldas oma arvamust, et ma tundun teistest traineedest erinev, sest ma paistan selline siinses keskkonnas väga koduselt tundvana…Et nagu oleks elu omaks võtnud. Jah, olengi. Siin ongi ju vaid kaks võimalust: kas lahkuda või omaks võtta. Pealegi, selle kõik, tegin endale enne siia jõudmist selgeks. Imelik, et enamik pole seda endale teinud… Võibolla on tõesti asi vanuses….
Aga ja, ühesõnaga nad pakkusid võimalust, et kui tahan edasi jääda, aitavad mul viisat pikendada…. No sed asja vaatame hiljem…. Parem mitte midagi lubada… Elu võib iga hetk muutuda… Eriti siin Indias ei saa millegi peale kindel olla…

Esmaspaev? Kodus olime. Nimelt keeldusime miskit tegemast, sest olime kahenädalasest üitusterallist nii väsinud… Olin nii väsinud, et ei mäletagi, kas sai üleüldse miskit tehtud.. Ju jutustasime kodus niisama. Meil on nii hea seltskond, et igal pool saab nalja…
Teisipaeval…. Läksime taas Ardi stuudiosse…Seekord filmi vaatama.. Korralikult sai ara vaadatud uks armastuse ja jõulude teemaline film. Ülejaanud kaks olid poolikud… Aga see oli paris hea.. Mitte et armastuskomöödia mu maitse väga oleks, aga see oli ikkagi meie (lääne) kultuurist parinev film ja igasugu normaalsed näitlejad näitlesid… Minu jaoks oli muidugi üllatus, et poistele kõigile see film meeldis… meil Eestis poleks kull sellise filmiga filmiõhtut teha saanud, kui poisid ka seltskonnas… et nii mesimagus film et….
Ja siis oli Supritil kast kallist hispaania veini, millest siis ühe pudeli lahti tegime. Pühapäeval sai esimest korda selle headust tunda…..Muideks, Indias hakkas vein üldse müügile saabuma pool aastat tagasi. Nüüd pidi olema seda isegi võimalik osta… Neil muidu veini polnud ja sona “wine” tõhendas neile lihtsalt alkoholi…
Aga vein oli hea…
Plaanisime kõll vaid siis filmi vaatama minna, kui vara koju saame, st kella 1-ks…Aga jalle juhtus nii, et selle mässamise peale saime alles 3-st magama.. No ma saan aru, et nii lahe on koos olla…Ja mul ka pole öösiti und….Aga samas, hommikud on ikka jube rasked siin. Eriti kui pole ei kohvi ega hommikutelevisiooni.. Selle asemel on majas remont, ja kõik on tolmune….8-10 kaob ära elekter, mille tõttu tuulikud ei tööta ja röstida saia ka ei saa… Ja siis see karjumine ja rongimüra… Ma arvangi, et kõige raskem osa siin pikaajalisel olijal on harjuda selle müra ja karjumise ja tohutu rahvamassiga ja privaatsuse mitteeksisteerimisega. See on nii väsitav…. Ja kui oled väga väsinud, siis võib tekitada ka masendust…
Näiteks eile ajas mind see mootorrattal “magister” jälle taga… No palju võib inimesele seletada, et ma ei taha ta sõber olla.. No ei saa aru…(aga jah, hindud tegelt ka sõna “ei” ei aktsepteeri…Ükskõik, mis teema ka poleks) Kolmel korral tuli tagasi.. Viimast korda päris mu kodu juures…. Ja siis hakkas jälle mingi rattal pisike poiss mu kõrval sõitma ja oma igapaevast juttu ajama…”Hello, How are You? What is Your good name… My name is…” Kaugemale me kunagi õnneks ei jõua, sest siis jääb ta ootama minu küsimust…ja mina keeran selle koha pealt just oma pisikesse kodutänavasse…. No ma ei tea,miks me peame olema hindudele katsejänesteks… et nad saaks impruuvida oma inglisht…
Aga jah, selleks ajaks, kui ma isegi tööst ja kontorikisast väisnud pole (hakkasin nüüd kõrvatroppe kandma, sest nende suhtlemine-karjumine, on niivõrd väsitav), olen ma väisnud selles bussiga kojusoidust, kus kõik mind vahivad….hiljem lisandub veel kaubatanava rahvamass, kus pead vaatama, et mootorratta alla ei jää…siis loomulikul iga kord vahemalt kaks inimest, kes sinuga rääkida tahavad… ja niisama Hellou’d, How are You’d, lehvitused….

Jah, et selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on India energiavampiirid mu maatasa teinud….
Samas, mõni asi on paris naljakas. Naiteks täna oli uks buss juba peatuses, kui me enesetappu sooritasime (ehk siis teed püüdsime uletada). Kuna busse läheb minu kanti palju, ja me olime Flavioga nii uimased veel, siis ei viitsinud joosta – küll tuleb uus….. Ja kuijutate ette, buss ootas, kuni me lõpuks selleni loivasime.. Nad juba teavad, et me seda bussi kasutame…. Ja siis, pärast magasin oma peatuse maha.. Jain unistades aknast valja vaatama ja ei saanud arugi, et minu peatus… ja bussijuht ei sõitnud sellest peatusest enne välja, kui ma hakkasin mõtlema, mis lahti, ja siis märkasin, et minu peatus… Nii et teinekord on selline “kuulsus” ka hea…. Ja ma pole öelnud, et hindud teinekord paris sõbralikud ja head poleks…
Kolmapaeval käisime siis jalle traineer’ dinner’il. Seekord uues kohas. MI Roadil asuvas katuserestoranis nimega Cocoon. Koht oli seekord ehtindialik-lohakas ja rapane… Eriti see tee, mida mööda läksime….Siiruviiruline ja räpane…Majade vahelt ja treppidest üles… Aga toit oli vist hea…Ja lasti ka muud muusika, mis muidu Indias… Ja lahe vaade oli katuselt… Ümbruskonnas (kuigi MI Road on üks tähtsamaid tänavaid) olid vaeste majad… Inimesed magasid katustel ja majade vahekäigud olid räpased ja koledad… Ja kes ütles, et meie Bharkat Nagaron geto? Meil on ikka üsna normaalne.Vahemasti puhtam… Või inimlikum…

Noh, see oli siis ärasaatmispidu Meg’ile, jaapani tüdrukule, kes õpib Inglismaal ja oma kaitumisel, riietuselt kui jutult on täielik britt mitte “aaaaaa?”…st jaapanlane.. Nii ütlevad kõik siin…. Jah, jaapanlaste inglise keel on kummaline. Meie Jie’gi paneb siiani mingit pada Usna tihti teemast mööda… :D Nagu meie Anugi…:D

Ja üllatus-üllatus…veel juhtub olema India aieseccareid, keda ma pole näinud.. Nii et ma siis seekord olin neist ümbritsetud… Üsna tüütav, kui pead viisakat juttu ajama. Monty on muidugi erand….tema on ikka tore…

Meg on reedeks lahkunud. Ka see jaapani poiss, kes siin peaaegu aasta on olnud. Aga Catia, portugali tüdruk, tema peaks veel reedel vist siin olema… Loodan, sest teda eilsel õhtusoogil polnud…
Ja reedel on siis Oranzis Majas jaapanipärane kahe inimese ärasaatmine. Jaapanlasi on siin palju, ja enamike nimede eristamine üsna keeruline.. Nii et ma ütlen lihtsalt, et kahe jaapanlase ärasaatmispidu…

Aa, meie Jie lasi oma firmal õmmelda oma kaasasolnud jaapani “kimono” järgi India kangast uue sellise. Eile siis patseeris sellega peol ringi…. Aa, mulle tuligi nüüd meelde, et ta tahtis seda originaali täna mulle selga panna ja siis pilti teha… vat, mis mind täna kodus ootab….
Täna lähme afganistaani restorani. Mina lähen niisama kaasa seda jubedat lihasoomise vaatepilti nautima…Kuigi jah, parem oleks vist kodus magada, aga kuidas ma saan siis mitte minna.. Me ju nagu perekond….
Homme siis pidu Oranzis Majas.Laupaeval peaks me vara magama minema, sest pühapaeva hommikul on uus katse minna Pushkari.. Seekord ilma lassieta. Kuigi jah, Flavio tahaks veel… Aga vähemalt ta lubas mulle, et ta seda hommikul ei joo. Kui tahab, siis võib ju tagasitulles bussis uneleda….
Aga jah, mina, Anu, Kätlin ja Flavio siis seekord…. Shoppingule. Ja Kätlin tuleb ööseks meie poole, Anu tuppa… sest hommikul 4.30 on üksikul valgel plikal kahtlane ringi liikuda. Ja Anu tuba on esimesel korrusel, nii et pererahvas uut külalist ei märkagi…..Minu tegemised on kõigil nina all. Ma kuidagi ei saaks teda ära peita… Ja pererahvas, neil on iga sent nii tähtis, et vaatamata sellele, et võibolla ei kuluta ta midagi, peaks ta öö eest raha maksma. Need hindud on ikka ahned kull…


Ok, aga nüüd tööle. Seekord oli siis neljapaev, 21. September….. minu ema sünnipaev…

Loodan, et selle ammulubatud Samode jutu kirjutan ka lõpuni… Lubamised… India moodi… Loodan, et Eestis tagasi olles ma enam nii ei käitu…. Sest olen alati vihanud katteta lubadusi ja venitamisi…


Aa, ja muudest plaanidest…Järgmine laupäev plaanime siis Adi, Supriti, bändimeeste ja meie maja elanikega rahvusparki minna. Lahkume laupäeva keskpaeval ja tuleme tagasi esmaspaeva õhtul. Tegevusplaan on õised ja varahommikused safarirallid, elevandid jne. Päeval käib magamine. Kokku on üks chill out… Nagu neile meeldib korrata. Kuigi 2. oktoober on siis rahvuspüha ja kõikjal vaba päev, siis seda see loomulikult minu firmas pole. Nii et pean esmaspäeva ja pool laupäeva vabaks küsima…


Ja siis ajavahemikul 13-18.oktoober olen Delhis messil….
Ja 18.-30.oktoober siis Himaalajasse… Anul on 29 veel sünnipaev…