pühapäev, 17. september 2006. a.
Ma pole vist õige mitu päeva kirjutanud. Kui eelmine nädal oli tunne, et enam nagu polegi millegist kirjutada, siis see nädal on küll ja küll kirjutada, aga pole aega...ja ma olen surmani väsinud ka veel...kogu aeg.
Ma arvan, et väsimus tuleb 9-tunnistes tööpäevadest ja 6-nädalastest töönädalatest, aga mitte vast niiväga tööst, sest Eestis töötasin ma isegi palju rohkem, aga just sellest üldisest töökultuurist ja mürast ja tähelepanust..... Kuidas saada disainida keset kontorit, kus inimesed voorivad sinust mööda, vahivad su selja taga, mis sa teed... hüppavad ligi ja nõuavad: „I need computer!”... ja neil pole selliseid sõnu nagu „palun“ või et „kas saaks kuskil 10 minuti pärast arvutisse“... Ikka nüüd ja kohe ja kõik...
Ja siis see kontori lärm. Keegi ei viitsi end liigutada aga siis karjutakse teistele oma soovid nii, et üle kontori kuulda oleks.. Lisaks, hindi keel on üsna sellise stiiliga, et kõlab tihti sõimu moodi.... See kõik väsitab....niisamuti nagu bussisõit ja liikumine tänaval...
Kõndiad meeldiks ja väga ja veel rohkemgi, aga see tüütu vahtimine, millega ehk võiks äragi harjuda (muideks, india riietes on palju lihtsam käia, kui tavaliste lääneliste tagasihoidlike riietega), aga need noormehed.. No nad muidu kohe ei saa mööda minna kui peavad ikka tegema repliike...“Beauty“, „Hello sexy“, „You are so beautiful“..... Nooremad poisid lihtsalt sõidavad ratastel selja taga ja siis sosistavad üksteisele ja naeravad või karjuvad: „Ällo-ällo!”....
No ja siis need, kes juttu ajama tulevad. No on ikka kole uudishimulim rahvas... Kõik peavad teadma, „Which country”, „What is Your good name(sellest me pole iial aru saanud miks nad kunagi meie bad name’i teada ei taha)?”, „Where are You going?”........
Noh, need on üldrahvalikud küsimused....Noomeeste jutt on ikka selline „I just want to be Your friend nothing else”, „I want to improve my English”......
Teinekord on isegi ok see jutt. Näiteks eile Anu oodates, kes 40 minutit hilines (India värk noh), tutvusin ma ühe üliõpilasega, kes tundus väga intelligentne ja kena käitumisega ja ise oli ka üsna kena välimusega...tal oli sama jutt, aga ta tegi seda nii viisakalt... Rääkis ka endast.. Ja üllatus-üllatus... Jälle teadis ta, kus bussipeatuses ma bussi ootan ja miss kell, ja kus ma töötan jne.. No siin lihtsalt ei saa märkamatuks jääda... Samal õhtul oli üks teine tüüp, kes tahtis ka oma inglise keelt arendada ja hirmsasti oma perekonnaga teed jooma viia.. No eks näe, mis tulevik toob.. kui ta tõepoolest meie tantsutundide aeg samas muusikakoolis on, siis ei saa vist väga teda vältida...
No ja siis see mootorrattal magister, kes arvas, et ta seetõttu teistest parem on... tema jälle satub mulle teele ette ja ikka nõuab, et miks ma talle ei helista... Tema on tüütu. Aga noh, ega teisedki hindud sõnast ”ei” aru ei saa... Tõepoolest, ega nad ise ka seda sõna ei kasuta.. olen väga harva kellegi suust seda kuulnud...


Oli see nüüd reede või neljapäev, kui bussis üks naine mind natuke sakutas ja siis õndsalt üle bussi teatas:” Die Siyaram!”. See oli vist mingi tööline mu firmast, aga küll ta oli uhke mind tervitades......
Või siis bussijuht teatab kõigile bussist lahkujatele, et see valge tüdruk, kes seisab seal, tootab Siyaramis....
Aga hindud on tõepoolest uudishimulikud...kas on see siis tänaval, kus kaelad kahekorra vahitakse järgi...või see, kuidas nad se teiste järgi nuhivad.. Kunagi otse ei küsi, aga teiste käest uurivad. Nii ka oma töökaaslaste kohta.....


Nii, edasi kirjutada ei lastud. Lootsin ka, et vähemasti enamus pühapaevast on vaba, aga tagasi koju jõudsin jalle kell 2...ja kell 6 ülesse. Loodan, et täna õhtul saan teile kõik või vähemasti osa soovitud teemadest kirja panna... Aga no ei ole siin Indias ka üldse aega...