Eile õhtul ma miskit erilist kirjutada ei jõudnud, ka täna hommikul mitte...
Nimelt eile õhtul oli Sergei lahkumispidu...Kuna ma mitu päeva ajapuuduses ja väsimuses olnud, olid paljud asjad tegemata, nii et enne pidu püüdsin laadida rõõmsaid vene laule Anu mp3 pleierisse... ja siis võitlesin pererahvaga, sest nad olid mu valged india riided roosteseks teinud... Aga noh, perenaine isiklikult tuli siis plekke valjapesema...
Pidu oli nagu pidu ikka... ainult siis vene viina ja vene lugudega....Katusel mägede imetlemisega ja jne...Meie korralikust vaiksest ehtjaapanlikust jaapanlannast-hiinlannast on äkki jube trikitüdruk saanud. Oli see nadalavahetus ööklubis Flavioga kainud ja tugevalt viinapitse tühjendanud ning hiljem siis selle mõjul laineid loonud. Ja nüüd kõik inimesed tunnevad ja tervitavad teda... Nüd räägib ta kõik oma jutuga surnuks, jaapanlastega väga ei suhtle, jaapanlikke riideid ei kanna ja muudkui tantsib ja möllab... Ise muudkui kordab: „It’s so wonderful to live in Jaipur“.....Aga ta ütles ka, et oma perele oma seiklustest ei räägi....:D... Jah, ma kujutan ette, kuidas ta B2B-s üleval korrusel rõduäärel istus ja jalgu kolgutas...Ja ta pidi ikka kõvasti tantsima, et kõigile meelde jäi... Ennem ei tundud seda halli hiirekset keegi.... Oh seda meie Jie-d. Mitte keegi meie majast ei suuda enam uskuda, et see on see sama tüdruk, kes kuu aega tagasi siia tuli...

Aga selle asemel, et kell 2 öösel koju minna, tuli meile üks moslemist hindu sõber autoga järgi...Ma arvasin, et minek on koju....aga kus sa sellega. Ta viis meid oma sõprade juurde...
Tegemist on siis Euroopas õppinud hindudega, kes siis kuuluvad vist rikkamasse klassi, sest nii välimus, riietus kui korterid olid neil vaga euroopalikud ja ütleks, et stiilsed ja puhtad... Noh ja, moslemil oli ikka must turban peas...aga no muidu...
No ja mis nad tegid seal? Tõmbasid kanepit ja tegid muusikat. Ühel oli saksofon, teisel elektrikitarr ja kolmandal oli siis igasugu eksootilised trummid ja parmupillid ja siis jube hea india kurgu-ninahääl...Ja nii nad seal ornalt pilves olles lindistasidki.. Kaks muud sõpra, uks hambaarst ja siis meie sõber rehviäri omanik, siis niisama kuulamas ja tsillimas.. Me istusime siis ka diivanile padjakuhilate otsa....ja lösutasime ja kuulasime, mis muusikat nad tegid.Vapustav kui lahe, miskit jazzi, folgi ja elektroonilise muusika vahepealset.. Jube lahe... Ma arvan, et neid peaks Folgile kutsuma. Mina küll soovitan...
Ja hiljem vaatasime siis ruumide omaniku(teate ju küll mind – nimed ei jää kunagi meelde) ettepanekul Amelie’d... Jaa, seal oli see sild, mida Sampo meile Pariisis näitas... Just see sama...

Räägin siis neid tuupidest. Mulle tundusid nad kõik vahemasti 30, aga hiljem tuli valja, et enamik 24 aastat vana ja korteriomanik sai sel päeval just 28. Noh, pole siis ime, kui mind 20-seks ja Anut 23-seks peetakse... Mina jalle eestalse pilgu läbi pidasin neid ju 10 aastat vanemateks jallegi....
Ja tegelikult korteriomanik polnudki korteriomanik, sest korter oli üleval...Need ruumid olid aga keldrikorrusel poolenisti, ja kujutasid endast kunastigaleriid, muusikategemise ja tsillimise kohta, kus siis nii paeval kui öösel lõbus olla on...
Ja nii siis rikkad india noored elavad. Kusjuures, nendega oli paris mõnus, nad olid nii euroopalikud.... Korteriomanikul oli isegi enda kasutuseks wc-paber.. See näitab juba teist taset...:D. Ma nimelt pole veel naänud ühtki hindut, kes ise enda tarbeks seda kasutaks...Mõnel on ehk seetõttu, et keegi mittehindu külastab tihti...
Noh, ja koju saime siis kuskil pool 5. Ja kell 7 ülesse ja tööle...
Nii et Samode jutuke jääb jargmine kord kirjutada. Ehk tana õhtu, kui traineer’ dinner’lt tagasi jõuame.. Aga peale seda pidi olema Aafrika tutvustus Aafrika poiste poolt. Ju neil juba siiber, et keegi nende mandrist ja rahvastest midagi ei tea...



Ehee... me oleme veel siin.. Ootame sin kõik kottpimedas... Nimelt terves ümbruskonnas läks elekter ära... Pimedas sai kuidagi söödud... Jätaks kasvõi dushi vahele, aga ega tänaval ka ei näe liikuda ega labürindis rickshawt leida...
Nii et siin me siis nüüd oleme...