Aga nüüd siis Samode juurde. Selle küla kohta(elab seal 7000 elanikku) leiab infot sellistelt lehtedelt: www.samode.org, www.jksms.org ja www.explorerualindia.org.
Oktoobris valmisb ka uus lehekülg, millle illustreerivaks materjaliks oleme siis meie oma reisuga....

Ühesõnaga India valitus püüab siis maakohtades elu luua ja inimesi ennast ülalpidavaks koolitama. Nimelt on Samode kuulus oma palee pooelst, mille külastajad maksavad 400 US dollarit öö eest. Koht on kuulus, aga raha läheb vaid hotellile ja muu küla on ikka vaene. Kuna küla on armas, otsustati seda riigi rahadega turgutada ja projekt nimega JKSMS, milles töötab siis portugali tüdruk Catia, püüab siis seda eestvedada. Nimelt koolitatakse kohalikke elanikke käsitööd tegema, mida saab müüa, oma kultuuri hoidma (laulud, tantsud), turistidega käituma ja kodumajutuse abil teenima. Kodumajutuse projektis tahtis osaleda kõik majad, aga nüüdseks on valmis vaid 10 peret. Teatud arv on koolitamise tasandil veel. Õpetamise alla käib tegelikkuses enamjaolt see, et püütakse selgeks teha., et projektis osalejal majal peab olema wc ja pesemisvõimalus, järgmise astmena juba ka puhas wc, siis puhtad voodilinad jne..Kõige lõppu käib ka mitte liiga vürtise toidu tegemine... Meie õhtusöök oli mõnusalt maitsetu, et isegi oleks rohkem maitseaineid pannud.. Vähemasti soola. Aga kõigile meeldis.... Vahelduseks on maitsetu hea...Ja tegelikult, kes teab, ehk polnudki see maitsetu, aga maitsetu meile, kes me juba harjunud vürtsidega....
Ma räägin küll ümmargust jutti, aga point oli selles, et projekt saab lõpetatudks järgmine aasta. JKSMS peab selle ajaga suutma ka renoveerida teed, koristada tänavad, õpetada kohalikud inimesed puhtamaks ja turistisõbralikumaks, õpetada käsitööd, luua kontaktid käsitöö müügiks, luua kõikvõimalikud teed, kus seljakotituristid selle küla kohta infot saaks (veebileht, lingid, brozüürid, suust suhu levitatav info).
Meid kasutati siis testijatena. Et testiksime lõppeva projekti praegust taset, ka seda, kas programm on huvitav, oleksime piltide näidistegelasteks ja samas ka selleks, et hiljem levitaksime infot selle küla kohta oma tuttavatele...

Buss Samode lähedal asvasse külla (9 km kaugemal) väljus, 18.00, aga me mahtusime kõik Jeepi. Siin käib ikka nii, et inimesed on nii esiistmel kui tagaistmel kui pagaaznikus... Ja ikka mitu kihti, kui vajadust on. Niisiis oli meid selles autos: 3 eesistmel, 5 tagaistmel ja 4 pagaaznikus....

Kohale jõudes tervitas kogu küla meid laulude ja poiste tantsudega. Tantsutüdrukud olid läinud üleujutustes kannatanud sugulasi vaatama...
Saime siis tantsida (kes tantsisid), jõime lassiet, saime punased bindietäpid riisidteradega otsa ette ja kaitsepaelad taas randme ümber. Mina tantsima ei läinud, sest tundsin ebamugavalt kui kogu küla mehed pimeduses vahivad.... nimelt naisi seal polnud. Naised peale 8 väljas ei käi... Ja kujutage siis ette vaatamisväärsust: 10 valget tüdrukut lampide kumas..... Nii et kuigi algul arvasime me, et see tervitusüritus on vaatamiseks meile, siis hiljem muutsime arvamust: vaatamiseks olime hoopis meie kohalikule külale...Anul olid sellised üsna liibuvad teksad jalas ja kui ta neid puusanõkse tegi siis mehed olid küll päris pöördes.....Sel hetkel tundsin ma end nii hästi, et ma tantsima ei läinud, kui poiss kutsus.... Peale selle, mingi suur sipelgas oli mulle püksi roninud ja tuias ringi ja mul oli kole-kole kõdi... Aga liigutada ei saanud ja seljataga oli mitu kihti mehi ringis.. Nii et päästeoperatsiooni ka teha ei saanud....Pidin püsima paigal ja püüdma teha nägu, et kõik on nii nagu peab...
Aga poisid tantsid hästi......
Siis viidi meid kodumajutusse. Meie Anuga sattusime JKSMS-i kontoriruumidega ühte majja. Ma ei tea, kas Indias ka seda tühja siseõue aatriumiks kutustakse, aga maja oli kolme korruseline ja sammastega ja ümarkaartega. Keskel oli tühi siseõu ja ääristatud siis galeriidega kui nii võib öelda.. Meie elasime teisel korrusel. Meie tuba oli kui tuba mõnes templis või kindluses..ka kollaka tooniga ja võlvide ja kaarte ja sammastega... ja luugikestega.. Hommikul avastasin, et kolmanad korruse tubadel polnudki katust.....
Igastahes seal majas eas vist mitu perekonda koos.... sõid nad siis voodi moodi asjanduste peal ja mõned inimesd magasid ka katusel. Vähemasti ühed magasid kõrgema katuse peal, kui maja nooremad inimesed tegid meile katusetuuri.. Olid neil seal magajatel mesinädalad või polnudki neil mujal kohta, kes teab...
Pereema nimi oli ka Anu.. muideks, see on tõepoolest india nimi.... Ja Rajamäest saab väga kergelt radzamee....

Kuna see külake on nii fantastiline, plaanisime jalutama minna, aga see keelati ära. Nimelt olid meie passikoopiad ka politesijaoskonda antud. Turvalisuse huvides. Ikkagi 10 valget naist....
Aga õhtusööki me seal majas ei saanduki...Söögikoht oli külast väljas. Peremees pakkus jalutamist või mootorratta sõitu. Mulle küll alati meeldib jalutada, aga kolmekesi ühel mootorrattal....., tahtsin seda proovida.. Et ikka India moodi....

Söök oli siis mõnusalt mage: riis, kaks kastet, tomat, sibul, sidrun..... Vesi oli küll kummalise maitsega ja juua ma ei julgenud. Sõime aga siis ka nende voodi moodi asjade pealt.... Tegelikult oligi see pere laste magamisase. Ja nii nad magavadki...külast väljas, maja ees... riietega....Ja kui noortel naistel muidu ei lubata vaata et poisiga rääkidagi, siis nüüd oli õiges eas peretütar küll täitsa suvaliselt keste õue magamas.. Ma nende turvalisest süsteemist aru ei saa..... Aga ka ülejäänud maja tundus mulle, et on ilma katuseta...... Muideks, pakkusid meilegi, et kas tahame äkki hoopis seal magada.. No ma küll ei tahtnud....
Aga seal majas ja seal toas, kus meie ööbisime, oli isegi arvuti ja internet. Noh net oli arvatavasti tänu allolevale kontorile, aga arvuti on maakohtades ikka selline asi, mida naljalt ei leia.


Jah, ja siis me saimegi jälle teada, et pea igas peres on naine nimega Anu... Seal majas oli siis pereema....
Hommikusöögiks oli tsai, india tee, ja küpsised. Siis viis üks normees meid kokkusaamiskohta. Õnneks oli meid hoiatatud hunnikute viisi kerjavate laste eest. Nad olid küll armsad, aga jubedalt ahned.... kole komme neil hindudel. Ei saanud nad meilt midagi... Aga päev otsa jooksid nad meil järgi.....
Jah, siis enam mitte kauaks, sest läksime kaamelisõidule. Eesti plikad said esimese kaamli... Päris mõnus vaatepilt oli ... Ilusad tänavad, värvilised tekid ja riided...Kaamelite rivi...Õnneks polnud taga oleval kaamlil kummalisi kombeid. Ma mõlesin küll, et kui vihastab ja siis sülitab... Vaatas küll meid kahtlaselt.
Üks kaamel taga pool aga oli nii näljane, et kahmas kõike, mis teel ette jäi... Halenaljakas vaadata.. Nagu naljakas, aga samas, ju oli tal ikka kõht tühi... Või oli loomult ahnik....
Kui me oleks varem üles tõusnud, oleks meile lehmalüpsmist proovida antud.. Aga esiteks pole mul ahvatlust lehma ise lüpsta, aj teiseks olen malehmi Eestis piisavalt näinud. Vähemasti need loomad väga ei erine. Kui, siis värvi poolest... ja palju on ka lumivalgeid ja hästi suurte sarvedega.. Aga keerulisemd on pühvlid. Osad on lausa ninasarviku sugused....
Noh, selle asemel siis saime uuviljadest hommikusööki ja niisama juttu aetud. Näiteks sain teada, et kui kaamel kasvõi korra sööb kuskilt viljapuult, sisi see puu enam kunagi ei kanna...Tutvusime ka kõikvõimalike puu ja juurviljadega.Enamusel polegi ingliskeelseid nimesid. Tundtud ehk on tshilli pipar ja lillkapsas.....Peiulilled olid ka põllu peal. Neid kasvatatakse templi jaoks...
Aa, ja teel saime rasvast ujuvaid surkruseid magusaid asju. Jube avastikud mu meeles. India maiused on alati jube magusad, ja mud toidud tihti liiga rasvased. See ongi ehk ka pühjus, miks hindud nii paksud on....
Jutujätkuks veel nii palju, et regelikkuses on ka palju lihasööjaid, aga nad söövad liha vaid kodus – nii et taimetoitlased ei näeks. See ei olevat viisakas, kui lihatoite tööle kaasa võtta.....

Edasi homme......

Ja homsest sai....22. september
Oh, kuidas mulle meeldivad need elektrikatkestused... Muud tööd teha ei saa, siis kirjutan siis vaikselt bloggi... Kolmas kord juba töö ajast kirjutada... Aga vahemasti saavad vanad võlas nii kustutatud... Kodus ju mul selleks enam aega pole... Nii et kirjutan siin valmis, ja püüan vahemalt nii palju aega leida, et kodus täpitahed asemele panna... Ja alles nüüd ma saan aru, kui tihedalt me neid kasutame.. Jube palju ja igal pool...... Ja samas, minu nimi on kõigi lemmikuks saanud... Just nii et ees ja perekonnanimi koos.. Ja siis nii Eesti moodi häält kõrgendades.. kull neile meelidb seda korrata... Mitte hindud aga muud välismaalased...

Aga nüüd tagasi Samode juurde. Jäin siis oma jutuga kuhugi sinna, kus kaamelitega põllumehi vaatama läksime...
Kas ma rääkisin, et kui kaamel ühe korra kasvõi viljapuu otsast sööb, siis see puu ei kanna enam kunagi...See kummaline kaameli tatt on siis vist mürgine....
Nii et meie kaamelid hoiti viljapuudest kaugel....
No näidati meile siis erilist põllumajandust, mis on eriline, kuna on puhtam ja euroopalikum, kasvatavad siis mingit roolaadset asja, mida templis visatakse kuhugi... st mitte roogu aga seemneid....
Siis nagime tsillipipra kasvandust ja .....üllatus-üllatus... lillkapsast ka.... tomatid olid ka põllul.
Kui teemavalist juttu ajada, siis tomatid on siin väga maitsetud... Aga eile sain kodus lillkapsast!!! Mingi muu aedviljaga segamini ja natuke, aga ikkagi midagi uut..
Ja Odile tõi mulle täna porgandi... küll võib pisike asi palju rõõmu teha...

Edasi.... Veetsime päeva niisama Samode külakeses jalutades... Meid viidi mingist trepist üles ühe maja katusele, kust nägime sisevaateid kunagisele veejuhtmele... Võimas, kolmekordne ja kolme osaline veejuhe....Kauges sügavuses. Veetase on nüüdseks nii palju muutunud, et seda ei saaks kasutada... Aga vähemasti planaib siis JKSMS projekti käigus selle restaureerida ja sinna kas restorani või midagi sellist teha... Aga see oli võimas vaade.. Kahju, et sellised väga võiimsad vaated fotol nii hästi välja ei tule.... Sõgavuses paistavad kaarjad akveduktid, mille taga järgmised ja järgmised....

Siis käisime veel ühes templis, mida restaureeritakse... Nii ilus... Nagu mingi vahemereäärne palee.. maalingud seintel, siseõu, marmorpõrandad.....Tuules lehvivad indiapärased kardinad...
Teisel korrusel tornikesed, kus vaated ilusale loodusele...

India loodus on nii uskumatult ilus.....

Ülejaanud ennelõuna tegelesime siis kasitöölistega tutvumisega... Seal olid rauatöölised, kes tegid igasugu raudanumaid ja küünlajalgu ja siis mingeid pillide sisemusi....
Tehti nn geelehteid...Minu meelest tähendab see plastmassi ja emaili vahelist asja...
Ja siis näidati meile ka hõbeehete tegemist... No ma ei tea, kui mul oleks palju raha kaasas, oleks ma mõned kalliskivid kaasa ostnud... Eesti rahas mingi 40 000, aga ma kujutan ette, palju nad Eestis maksaksid... Suure-suured..säravad. Ja nad hoidsid neid vaid paberi vahel Ühe tavalise karbi sees.. Pärlid on parit Lõuna-Aafrikast...
Aga jah, kummaline vabadus siin lõdvalt pärleid tuua Aafrikast ja hashishit omada jne...


Peale shoppamist, kus ma siis vaid paar käevõru ja jalaketid ostsin, viidi meid sööma.. Vaiksesse kohta külast eemale... Istusime aias ja saime head sööki... India mõttes head... Ühesonaga üle pika aja sellist, mis natuke parem Seda magusat sööki, ka, mis meenutab meie riisi-piimasuppi, aga on paksem, magus ja pähklitega... see meeldib mulel seepärast, et meenutab kodu... Piimasuppi.... India söök pole aga mulle kunagi liiga hea.. Selline asi ei saa kunagi juhtuma...kui, siis vaid suure näljaga...
Enne sööki jõime õlut ja nautisime loodust.. Tõesõna, kui ma siin maal ringi liigun...See mõnus uimane elu, sammastega majad, ilus loodus, teenijad... siis tekib mul alati tunne, et olen peategelane mõnes raamatus või filmis, milel tegevuskohaks Briti koloonia... Et valge leedi kuskil eksootilisel maal.. Kasõoi Indias... Anu ütles, et tal tekib sama assotsatsioon....

Pealelõunal läksime ühte teise külasse templit vaatama... Oleks ka mäe otsa kindlusesse läinud, aga sinna oli 400 astet ja ilm oli liiga kuum. Oleks me seda õhtul teha saanud.... Aga polnud enam aega jäänud. Tulime vaid poleteiseks päevaks ju. Või õigemini üheks õhtuks ja üheks päevaks....

Osad siis tulid kohaliku traktoriga templisse...Kuna paar kohalikku oli ka, siis kõik autodesse ei mahtunud... Ja siis mõned meist tahtsid saada traktorieksootikat....


Aga noh, see templisse sõit oli mõtetu. See Bittoo, Catia ülemus, on ikka naljakas küll. Esiteks pakub meile õlut ja hiljem ütleb, et need kes õlut jõid, need ei tohi templisse minna, sest see oleks lugupidamatus... Miks ta siis pakkus õlut? Ja miks ta siis ei teatanud seda enne pakkumist? Nii said tegelikkuses vaid 3 inimest templisse.. Samas, nad ütlesid, et mei ei jäänud millegist ilma..Et olevat olnud täitsa tavaline tempel... Aga maastik selle ümber oli ilus... Kui oleks see aasta olnud õige vihmahooeag, oleks me näinud mäest alla langevaid jõgesid ja koski... Nüüd pidime leppima vaid nende sängidega.. Aga needki olid piisavalt veenvad.

Kuna Bittoo pidi varem tagasi sõitma, ja meie jälle bussiga ei viitsinud minna, pöördusime me koik varem koju tagasi....


Aga ilus oli see nädalalõpp. Ilus ja vaikne... Indias olles suudab igaüks õppida vaikust hindama...