Täna jälle reede... Uskumatu, rahvas seal Eestis räägib, et olevat esimene september ja lapsed läinud veel kooli ka... Ja et sügis juba tulnud....
Aga ma saan varsti eesti õunu!! Kätlin toob... Noh, ühestki juba piisaks.... Oi, kuidas ma igatsen Eesti puuviljade järgi. Eriti veel nende, mis sügisel aiast saab....
Siin on vaid mangod, granaatõunad, banaanid ja õunad. Õunad on üüratu kallid. Granaatõunad mulle ei meeldi... ja mangod on läbi juba.... Nii et banaanid.. Vahelduseks tomat ja kurk. Kusjuures, tegelikult on tomad kummalise maitsega, aga vägemasti on see midagi, mida saab süüa...

Tegelt, ma ei tahtnud söögist rääkida....
Päeva nael on see, et ma kaotasin hommikul rahakotti välja võttes oma Eesti sim-kaardi ära... Nii et palun olge kenad ja meilige mulle oma telefoninumbrid. Kõikide numbrid on oodatud... Mul on siinses telefonis vaid Kadi ja ema number.. Ja täna sain siis Anu ja Kätlini omad ka...
Ja kui õnneks läheb, saan Eestist uue kaardi, mis mu vanale telefoninumbrile vastas...
Aga jah, päev algas seega halvasti. Ma ei salli, kui mingid asjad mu elu segamini keeravad. Just sellised väiksed pisiasjad, mis muidu märkamatuks jäävad.... Aga tegelt polegi pisiasjad.....
No ja muu päev oli ikka selline nagu on. Õnnes läks Yogakshi poolest pävast ära ja päris mõnus on segamatult töötada. Anshu on ka nüüd talutav ja Monika on üsna vaikne.. Alivat ei ole enam... Ja Ruchi ja Bhawana hoidsid pärast eemale, sest ma ütlesin, et mul on sim-kaardi pärast paha tuju...

Aga tööd sai tehtud ja uut tüdrukut öötele tsuunatud.... Õhtuni välja oli meil ülesandeid. Teised läksid juba koju, kui tema pidi mustreid kopeerima, mida siis mina ülemusele ette näitasin :D. Naljakas, minul kasutatakse seda aju ja mõtlemispoolt, teda aga lihtsalt tööjõuna.
Aa, täna sain Monikalt teada, et ka tema on disainiharidusega. 3 aastat bakalaureust ja aasta lisaks, et diplomit saada.. Aga jah, ma arvan, et see ongi see, millest ma rääkisin, et moeakadeemiaid on iga nurga peal. No kuidas saab nii olla? Ja ega vist ei saaks ka nii, et kõik müügiinimesed tegelikult on disaini haridusega... Tavaliselt ei käi need asjad kokku.. Aga jah, kui dsain tähendab kopeerimis, siis vist võib käia küll...

Ja siis sain teada, et minu firmas on kõrgemad palgad kui mujal. Mu töökaaslased saavad 10000 ruupiat ja mõneda ka 15000. Nii et see 4000-8000, mis mujal, see meie firmas ei kehti....
Nii et tööpäev oli mõnus. Nüüd lähen soome tüdruku Jaana ärasaatmispeole. Tähendab, ärasaatmispidu oli eile äraminejatele ja kõigile, aga täna on siis Jaana õhtusöök. Meil selline komme, et osad lahkujad kutsuvad oma parimad sõbrad siis õhtustama. No ja mind ka siis kutsuti. Sethi ka....


Aa, ja siis üks india aieseccar plaanib kriketivõistlust teisipäeva homikul kell 6. Ma vist lähen. Seth ka...
Mis veel? See sama aieseccar on tegelt üks ilusamaid india poisse, keda näinud olen. Ta on üsna armas..... Selline viisakas ja natuke häbelikum kui teised.. Aga samas on ta vist rikkam kui teised. Vähemasti oli tal oma auto (Indias noortel pole autosid, hea, kui perekonnas auto on. Ükskõik, milline) ja veel ilus ja uus ja puhas.. Nii et ta on üsna korralik siin võrreldes muu rahvaga.....Aa, ta on mul siin ühe pildi peal ka.. Seal, kus külgvaates näha, kuidas rahvas AIESECi tantsu tantsib...
Ja siis sai peol veel natuke Jaanaga äriideesid rääkida.. Nimelt tema juba seda äri ajab ammu, milleni mina jõuan...Ja jaapanlannast-inglannast Meg ka plaanib teha...
Aa, siis tutvusin nigeerlase ja eevandiluuranniklasega. Nigeerlane on suurem ja selline aktiivne ja tal on juba vähem kui nädalaga palju sõpru tekkinud.. Aga see teine on selline vaikne ja häbelik...Noh, aga ka suur ja must.
Üldse, eile hakkasin ma suhtlema ka nende inimestega, kellega varem pole suhelnud... Sest vanad sõbrad on lahkumas, ja uued on võõrad.. Siis tuleb vaadata neid ülejäänud vanu, kelleni ennem pole jõudnud.. Päris huvitav on inimesi avastada....


Nii, nüüd olen siis õhtusöögilt tagasi. Noh, tegelt ma ei söönud, sest kodus sai lausa kanaliha... Aga õhtusöök oli ühes uhkeimas Jaipuri hotellis. Õigemini katusel. Ja vaade oli sealt ilus. Ka toit oli hea.... Teenindus ikka India moodi logisev..
Oh, kus mulle meeldib olla koos vanade olijatega. Uued on mingi oma grupi teinud... Ja polegi nad nii huvitavad. Vähemasti need meie maja omad......
Noh, ja peale seda tõi üks toredamaid india poisse, Monty, mind tsikliga koju. Mootorrattaga on ikka mõnbus sõita...

Homme on laupäev. Pühapäeval plaanisime Pushkari minna, aga keegi juba rääkis, et rahvas tahab lahkuda laupäeva õhtul. Ma nüüd küll aru ei saa, milleks. Pushkaris pole midagi muud kui väga mõnusate riiete turg väga odava hinna eest.... Ja kuna see on Jaipuri lähedal, siis tundub mõtetu minna ööseks Pushkari hotelli. Kui nii, siis ma jään parem siia. Igastahes on mul teised plaanid selle õhtuga...

Aa, räägin teile kaks tõsilugu, mis mulle täna jubedalt nalja valmistasid....
1. Hommikul koos tööle minnes näitasi Flaviole meie ees kõndivat meespaari, kes hellalt käest kinni hoidi... kommenteerisin midagi, et kujuta ette, kui sa nii käiks... ja kujutate ette, ta ütles, et õhtuti, kui töökoha buss ta maha paneb, tuleb temaga koos üks tööline...Ja to võtab tal alati nii käest kinni. No ma arva, et on mingi voimalus ka mitte lasta võtta. Aga noh, Flavio on meil juba kord selline sõbralik tüüp. Eks ta sisi laseb sel olla... Aga ma sain selle kujutluspildi tõttu pea 10 minutit naerda.. Õhtulgi veel naersin, kui see taas meelde tuli...
2. Sergei sõi õhtusöögiks mingit lihaassortiid natukese aedviljaga. Toit oli nii hea, et ta hooga näris ka oma keelt. Pidama sai alles siis, kui hambad keeles olid... Sellised näljased inimesed siis siin...