Laupaev, 23 september.
Ma nüüd mõlten, palju mul oma tegemistest üldse rääkida ongi…

Kolmapaeval oli siis jälle õhtusöök.
Neljapäeval…Mul on tõesti halb mälu. Las ma mõlten… Aa, käisime jälle Pink City’s Afganistani söögikohas(minu keel ei paindu seda restoraniks nimetama)… Selles mustas uberikus…. Ma olin jälle niisama lõbu pärast kaasas… Kui ma enne rotte väga näinud polnud, siis seal jooksid nad küll vabalt ringi…Suured, mustad….
Meiega uhinesid seekord poiss Elevandiruu Rannikult (Chiqu voi Tshicu voi mis iganes….) koos uue tüdrukuga Rumeeniast.(Liina oli tema nimi.,õigemini küll Svetlina,aga miskiparast nad alati arvavad et lühendnimed on kergemad.)
Ja siis see nigeerlane KC….
Poisid otsustasid pärast edasi minna Valgesse Majja, aga kuna ma olin juba nii-nii väsinud, otsustasin kasvõi üksi koju minna….Aga siis arvasid ka Anu ja Jie, et targem oleks minuga ühineda. Jah, oli küll tark, sest Valge Maja pidu kestis hommikuni… Kui tavaliselt lahkun kodust 8.30, siis kuna Flavio polnud oma toast valja ilmunud, otsustasin natuke siis oma blogijuttu parandada, st täpitahed sisse panna, ja kui lõpetasin, jooksis ta välisuksest sisse, ise kõrrega lassiet imedes…..
Seth ei jõudnudki koju, sest tema töökoht on Valge Maja lähedal… Ja Chiqu on ta töökaaslane….
Aga Valge Maja omanikud, st minu tookaaslase Yogakshi perekond, olid küll üsna pahased… Et niimoodi pidu pandi ja võõrad öösel majas olid… Samas, hindud on imelikud… Nad kunagi ei ütle seda valja, mis mõtlevad… Mina edastasin selle mõtte siis seekord pidupanijatele ja nemad imestasid, sest nendega on alati nii leebed oldud ja isegi öeldud, et pidusid võib korraldada…..

Sellega seoses tuleb mulle üks naljakas seik meelde. Nimelt on enamik selles majas elavaid poola plikad, kes kõigi meelest natuke imeliku kaitumise ja kommetega. No ja siis üks, see kõige vabamate kommetega neiu, kurtis eile Flaviole, et sääsed on tal tagumikust hammustanud ja jube ebameeldiv tyunne… Seepeale Flavio vastas nagu vana rahu ise, et sellist asja tulevikus enam ei juhtuks, oleks hea lahendus oma tagumik millegiga kinni katta… :D
Eks te ju kõik neid poola naisi teate. Euroopa kontekstis kannatab selle ara, aga Indias…. Miniseelikud, mis vaevalt tagumikku katavad, õlapaeletga särgid, millel rinnahoidjat all ei kanta ja siis õlapaelad ka veel alla kukkuda lastakse… No mis te ise arvate, mis mulje nad siin Indias jätavad… Mina kull soovitaksin vastupidist neile.. Need india mehed on ikka imelikud…. Pärast ei tasu neid millegis süüdistada…

Ok, reedel, siis käisime Oranzis Majas jaapanipärasel jaapani poisi ärasaatmisel…. Sel ajal oli Meg’I ärasaatmine Mochas ja Catia arvatavasti pidas oma maja elanikega privaatset õhtusööki. Kahju jah, et neile veelkord “Head aega” ei saanud öelda, aga igale poole ei jõua… Ja me arvasime, et Oranzi Maja pidu on parim… Tegelikult oli maailma igavaim pidu… Nimelt vaid Valge Maja, meie, ja Oranzi Maja pooled elanikud olid kohal…. Ja Jie nägi nii palju vaeva minu ja enda riietamisega ja teistele make upi tegemisega… Jaa,mina olin siis eile punases yukatas. Yukata oli alguparaselt honmmikumantel, aga nüüd, jaapani pidudel, kantakse seda suvehooajal. Kimono on talvehooaja riietus….
Ühesonaga väga lahe “kleit” oli. Minu jaoks oli kull elus esimest korda seda kanda… Ja ega see nii lihtne pollegi.. See, kuidas sellele laiale vööle lipsu teha ja üldse, kuidas seda siduda…see on keeruline vark…
Ja yukata all käib pitsiline aluskleit, millel pitsid peaksid alt välja paistma…
Ja siis pidi mul vaga hästi välja tulema jaapanlaste hoiak. Nimelt hästi jalad koos, varbad sissepoole, selg sirgu ,pea kummardatud allapoole, käed ees rippu ja siis kui otse vaadata, siis pea kõljele kallutatud….

Aa, ja siis kaela juurest kahelt poolt tuleb juuksesalke rullida….
Jie meelest tuli mul paris hästi välja…
Ja ma pean ütlema, et mulle see punane meeldis.. Hakkan varsti seda värvi oma seljas isegi armastama…

Kuna on laupäeva hommik, siis seda, mis õhtul saab, veel ei tea… Mina igastahes B2B-sse minna ei taha. Flavio ka ei taha.. Kätlin, eks pidi ööseks meile tulema, temale see B2B plaan ka ei meeldinud.. Nii et äkki oleme vaid kodus, äkki on Mocha, äkki on filmivaatamine Ati pool…Igastahes, tahaks ikka koju enne kella 4-st tõusmist… Me ju tahame varahommikul taas Pusharisse minna: mina, Anu, Flavio, Katlin, Jie, Seth, Odile….


Tööst… Ülemused tulid laupaeval USAst tagasi…Aga korralikku vestlust nendega pole olnudki. Sunitale andsin oma tööd, mis teinud olin, üle. Lubas minuga samal paeval kokku istuda ja arutada…See oli alles neljapaeval, sest enne ma teda kas ei näinud, või ei pääsenud löögile…Aga siiani pole saanud rääkida…

Hetkel on mul vaid uus ülesanne – õpetada see assistent arvutiga disainima.. Nad on ikka kavalad kull… Aga noh, kui ma muud tööd teha ei saa, siis pole hullu… Parem, kui niisama passimine…
Tegelikult, on meil jube kiire. Vaid 3 nadalat on messini.. Ma ei teagi, kas Sunita ikka messiga ka tegeleb, või ainult oma õetutre südameoperatsiooniga, venna liiklusõnnetuse ja vennatütre ma-ei-tea-millega. Igastahes pidi olema see see põhjus, miks tal aega pole…Ja miks võib ka juhtuda, et me ei jõuagi messile…

Aa, üleeilsest sai siis teine meie arvuti äraparandatud ja sisemust uuendatud, see sama, mida muuseumiks nimetasin. See tehti Yogakshile… Ja ka Monika suunati sinna. Nii et jah, läks aega uüe 2 kuu,ja nüüd on mul tõesti arvuti, mis minu päralt… Muidu pidin töö katkestama, ja kas niisama istuma ja ootama…Või siis puutsin arvutis ettevalmistada asju, mida käeliselt edasi saab teha… Siis, kui mind arvutisse ei lasta….

Samas, vaatan neid uusi traineer’isid. Täpsselt nagu mina siia tulles. Ootasin täpsust, sõnapidamist, korda, töötegemist, ausust… Läksin närvi ja olin pettunud… Sama on nende uutega… Ise vaatan ennast kõrvalt ja imestan, kui rahu ma selle sees nüüd olen. Pole ime siis, et mind nimetati inimeseks, kes siin end koduselt tunneb… Aga tõesti, siin on kaks võimalusrt: kas omaks võtta või lahkuda. India ühiskond lihtsalt ei muutu. Muutuda saad vaid ise…