esmaspäev, 30. oktoober 2006. a.
Kõik muudkui küsivad, kus ma olen või kus ma olin. Eks ma siis nüüd jälle hakkan otsast pihta.

Juhtus nii, et teisipäeval, 10.oktoobril sain siis poolest päevast teada, et ma ikkagi pean messile minema (Ja see oli vist see ammune aeg, kus meil üle nädala kontoris internetti polnud. Oli vist nii?). Ja mitte 13-st, vaid juba järgmisest hommikust, 11-st. Ja vastusele, et kui kauaks, vastati, et ei tea, võta aga maksimaalselt asju kaasa. Eks siis ülemus vaatab, kui kauaks kellegi jätab. On ikka suhtumine. Tekib kohe mingi orja tunne...
No kuidas ma peaks seda ettevalmistama, kui aega oli vaid üks õhtu, mil poed juba kinni ja mul omalgi muud plaanid... Siis veel pesu pesta, kingad parandusse viia, asju osta? Kuidas ma lähen india värgi peale ikka veel närvi (kuigi jah,mitte enam nii tihti kui algul)...
No ja muud asjad pidid kõik Sumitil korda aetud olema ja mina ei pidavat muretsema millegi pärast. (Nii väideti... Hiljem muidugi tuli jälle muu välja....)
Kuidas mitte, kui ma ei tea, mitmeks päevaks lähen, ja selle, et lähen, sain ka vaid pool päeva varem teada? No ja järgmine päev pidid nad mulle Tonk Roadile autoga vastu tulema. Täpselt 9.30. Sellest sai muidugi 10.00 ja siis 10.30 helistamise peale, kui ma olin kuumas päikeses ootamisest juba minestamas, siis teatati, et ülemus olevat eelmine õhtu helistanud, et kõik peavad kontorisse ise tulema. Miks mulle sellest ei teatatud????? Loll küsimus vist jälle nii pikalt juba Indias elanud inimese kohta....
Egas midagi, vähemasti asi hakkas liikuma. Ronisin oma suure seljakaga tavalisse linnaliini bussi...õnneks oli juba aeg hilisem ja buss tühjem...Mahtusin ära. Teate, mis ma tähele panin? Kuigi ma olin seljakotiga ja euroopalike riietega, inimesed mind siiski nii ei vaadanud kui turisti. Ju mu käitumine ja hoiak ikka ka ajapikku on muutunud. Omasemaks neile kohalikele siin.... Või nad tõesti tunnevad mu ära? Noh, eks see ole ju ka võimalik....
No ja millal siis lõpuks teised tööle kohale venisid? 12 loomulikult. Ja siis veel linnapeal mingite sõbrannade dewalikingituste üleskorjamine....See võttis ka veel mingi pool või isegi tund lisaaega. No ikka teinekord ei suuda ma rahulikuks jääda ja lähen nende venitamise ja vassimise peale närvi. Minu aeg ju ka on midagi väärt!


Sellest esimesest päevast ja sõidust olen ma juba kirjutanud. Juhtumisi jäin sinna nädalaks ja ülejäänud ajast pole mul eriti midagi ilusat kirjutada. Nimelt asjad on ära organiseeritud tähendab seda, et pead elama India lohakas korteris, kus vannitoas ja köögis on vähemasti poole aasta tolm ja liiv maas ja juhtmed lahti tubades. Siis tuleb jagada veel voodit kahe töökaaslasega. Loomulikult pole linu ja ka tekki, siis pannakse sisse AC ja kõik tuulikud ning avatakse kõik aknad. Ja loomulikult seda ka sel juhul, kui üks inimestest on haige. (Ilmtingimata tuleb ka autos kliimaseade ikka kõige tugevamaks panna ja ikka suure tuulega.... ) Nimelt neljapäeva hommikul hakkas mul pea pööritama, süda läks pahaks, tasakaal kadus ja tekkis palavik. Loomulikult lubati arsti juurde viia, aga sinna ma selle nädala aja jooksul ei jõudnudki. Pika võitlemise järel sain teisel päeval natuke paratsetamooli tablette, ja neid pidin hiljem ka juurde nuruma. Ja pärast valetama, et need on mul otsas, sest töökaaslased tahtsid neid mult ära võtta. Neil on nimelt peavalu...(Küll on ikka võrreldavad need haigused. Või õigemini,mis see minu palavik ja punasedsilmad ikka nii väga tähtsad ühe peavalu õrval on?) Tähtsam ikka ju...ja mina olevat näost punane ja täpiline seetõttu, et ma liiga palju tablette söön. Et peaksin järgi jätma.
No ma ei tea, mis inimesed nad on...või olid.....Ma tegin neile tööd kõik messitunnid. Aga õhtul pidin iga päev sellise sõja maha pidama, et mind korterisse magama lastaks.... Peaks ju ikka kella kaheni teistega shoppama minema.
Messil loomulikult pidin ma kõik see aeg väljapanekut korrastama ja loomulikult kõik teised istusid, aga ühele, haigele, tooli ju ei jäänud.... Ja keegi nagu selle peale ei tulnud, et oma pakkuda. Oma nahk ikka kõige lähemal, mis siis, et ise nad haiged polnud ja pooled olid veel meesterahvad.... Aga noh, Indias seda meesterahva viisakust oodata pole. Sellest küll tunneb siin puudust, et keegi ukse lahti teeks ja tooli pakuks. Kui seda keegi tee, siis teener, kui teenrit pole, sis mehed küll seda ei tee. Nemad on siin eri liik. (Küll Tipile kohalikud mehed ikka meeldisid. Ei saanud tal isu täis nende pildistamisest ja imetlemisest)
Ja loomulikult vastas mulle ülemus, et mul pole telefonikaarti vaja uuendada (parem ongi, kui sa kellegiga ei räägi....), kui palusin tal lasta autojuhil kuskil ükskõik kus korra peatada, et saaksin tellida telefonkaardile kõneminuteid (vastasel korral kaotab kaart täielikult kehtivuse). Sellised hoolivad inimesed!
Lisaks veel see, et ei sain õiendada, et nende toodud India rasvaseid toite ei suutnud süüa ja messil, tööd tehes ja kogu oma jõudu kokku võttes, ikkagi naeratust näkku manada ei suutnud. Ja ka nägu ise mitte just ilus polnud (kuigi see oli haigusest, aga noh, see neid ei huvitanud ju).
Pisidetailid jätan välja, aga järgmise nädala kolmapäeva varahommikul oli mess lõpuks läbi ja meie jõudnd Delhi-Jaipur luxbussiga siis lõpuks koju. Vähemasti autojuht oli meil vastas, kes kõiki koju sõidutas....
Ja kodus...Kodus oli meri, mets ja heinamaa... Ei, tegelt Anu lasi mu öösel sisse, ja tema tomatikoti üks tomat oli esimene söök, mida ma selle nädala aja jooksul suutsin endale vabalt ja hea meelega sisse ajada...Jah, kuigi kõht oli mul nii kokku kuivanud, et selle ühe tomati sisseajamine võttis ikka tohutult pingutamist...
Ja siis magama....
Maganud ära järgnevad pool päeva, suutsin ma juba vabalt kõndida ja isegi hakkasin Himaalaja reisi jaoks kiirelt riideid pesema. Ei lasknud ma heidutada end teiste ütlemisest, et näen kole välja. Sest ma nägin ju võrredes Delhiga juba nii normaalne....Enda arust ikka päris inimese nägu juba. Lihtsalt veidi nõrk veel... Aga pole ka ime peale nädalast jalal põdemist.....
Õhtuks andsin siiski alla, kui ei suutnud dushi alla ikka minna (küll seesärgi seljast võmine on ikka ülejõu käiv tegevus), ja lubasin endale arsti kutsuda.. Tegemist pidavat olema sääsehammustusest tekkiva viirusega. Kahtlustusel olid siis Malaaria, Dengue, Chicken mingi ja Virla või mingi selline. Sain hunniku rohte ja pidin ka vereanalüüsid andma. See koht küll mingi ilus koht polnud, aga Anu kontrolliv silm vaatas üle, et need süstad ikka ühekordsed olid....Mina olin sel ajal nii jõuetu, et poleks suutnud sellisele asjale üldse mõeldagi....Ei mõelnudki ausalt öeldes ...... (kuigi see oli ju suurim viga, mida Indias teha)
Ja kuna Anu oli selle päeva juba vabaks küsinud, siis ülejäänud päeva veetis ta minu voodis magades.... Noh, ta polnud küll väsinud, aga ega see india elu siin kerge pole. Unele jääb ju vähe aega....
Nii see päev õhtasse läkski. Teised läksid õhtul Aafrika peole. See olevat olnud parim pidu selle aja jooksul. Katusepidu, oli olnud nii päris liha kui viina... ja inimestega oli lõbusalt saanud jutustada ning isegi katusetantsu tantsida...... Natsa kahju oli, sest ma polnud JKSMSimajas kunagi känud. Nüüd oleks selle koha ära näinud.
Mina sel ajal tegelesin elus esimest korda ma arvutis passiatsi ladumisega ja india filmi vaatamisega HBO pealt..... Aa, toa koristasin ka ära... No mul alati tulevad koristushood kui haige olen.

Kõik, mis ma tagantjärgi saan öelda, on see, et mul läks õnneks ja tegu oli vaid Virla viirusega (oli vist selline nimi). Õnneks on tegu vaid kohutava nõrkusega, valuliku kehaga, oksetunde ja koleda nahaga. Nimelt mu silmavalged ja ka silma sisemine osa muutusid punaseks, ja kogu mu keha nahk muutus paksuks ja punaseks ja nagu auguliseks või nii. Nüüdseks on enamus kadunud, aga töökaaslane ütles, et nahk pole mul ikka enam selline õrn ja ilus nagu varem... (Indialased võrdevad seda ju väga tähelepanelikult ja detailselt oma nahaga).Ehk ajapikku tõmbab ikka tagasi nagu enamuse koledustega, mis mul haiguse ajal oli. Näiteks enam ma punane pole, ülekeha täpid ka kadunud ja nahapoorid pole nii suured (auklikud) enam....


Ja selle kõige lõppu kirjutab täna mulle ülemus kirja, et kuidas ma võisin peale Dewali’t mitte tööle tulla.... kusjuures ma olin raskelt haige ja esiteks lubas ta mulle peale Dewalit 5 vaba päeva, siis, kui jonnima hakkas, enne Dewali’t 2 ja peale Dewali’t 2... ja nüüdseks on kõik lubadused ununenud. Isegi need kõige hädisemad, mis viimaks olid järgi jäänud.....
Jaa, nimelt nüüd olen ma haigusest lahti ja Himaalajast tagasi ja nüüd süüdistab mu ülemus mind selles, et ma peale Dewali’t tööle pole tulnud. Noh, ja kus on nede lubaduste täitmine või humaansus haigete suhtes? Ma olen päris kindel, et tal pole meeleski, et ma haige olin ja ta nõudis, et kui ma olen saanud ühe õhtu üksi korteris olla ja öösel magada, siis peaksin ma naerma, ja kui ei naera, siis olen ma vastik ja mürgitan teisi....
Noh, vaatame, mis sellest saab. On veel üks osapool kes on teinud nägu vaid ühele, minule. Nimelt see organisatsioon AIESEC, lubas kõik korda ajada ja teatada nii mu haigusest, võidelda mu õiguse eest 5 päeva vabaks võtta(kuigi mul oleks isegi õigus ,5 päeva hetkel vabaks saada) kui ka otsida mulle uue töökoha, sest ma ei suuda selliste silmakirjatsejatega ja hoolimatutega enam koos töötada...
Ja nüüd tuleb välja, et AIESEC pole selle pooleteise nädala jooksul kordagi firmaga ühendust võtnud, hetkel on nad ka linnast ära, ja rahumeeli saatsid mu tagasi tööle seda suppi sööma. Nüüd ma siis siin istungi. Nagu ette teades, et sellest päevast miskit hea välja ei tule, võtsin ma kaasa oma laptopi, istun siin vaiksemas nurgas, ja püüan teile nüüd siis midagi kirja panna...