Muust elust siis siin.
Kuna reisult tagasi saime esmaspäeva õhtul, siis sellega oli nädal alanud. Minu 13. nädal Jaipuris…õhtul olin nii väsinud, et kukkusin voodisse ja magama. Sama juhtus ka õhtu hiljem… 11 voodisse.Teisipaeval siis oli meil see India tantsu õhtu… See, mis tavaliselt esmaspäeviti, aga kuna oli püha, siis meie õnneks vahetati päevad ära.
Supreet oli küll valmis kohe midagi plaanima, aga me tahtsime koju… Vaesed väsinud lapsed… Supreet aga pole harjunud üksi olema. Ta parim sõber Adi on kuni laupäevani Delhis oma hispaania ja mis-see-muu-koht-oligi (Singapur vist) viisaasju ajamas. Laupäeval võtab Supreet meid peale (oma uue jeebiga, mida ta nüüd ostab… see maastiku oma) ja sõidame Adile järgi. Vaatame seal Delhis siis kuulsamad ööklubid üle….Meil on nendega lõbus ja kasulik, kuna nad näitavad kohti, mida meie ei oskaks leida või ei teaks või ei pääseks ligi. Eks neile meeldib jälle tüdrukutega ringi ajada. India tüdrukud ju poistega ei suhtle….
Aa, ma igaks juhuks kirjeldan, kes meie sõbrad on. Adi ehk Aditya on elanud 8 aastat Belgias, USAs ja Saksamaal. Perega. Siiamaani on neil kodune keel inglise keel. Emast ja õest ei tea midagi, aga isa on mingi tahtis nina kasitöö ja kultuuri arendamisel. Sellena ta seal Belgias ka kunagi töötas…
Adi ise on hariduselt vist mingi turismikorraldaja, aga tal viskas see elu üle ja nüüd on vabakutseline muusik ja muusika ja kultuuri arendaja. Puuab India rahvast ja kultuuri turgutada kaasaegse tehnika ja sidemetega.
Supreet on mingi ministri poeg. Rikas ärahellitatud, aga lõbus ja tore…. (Hämmastav, alles nüüd ma hakkan tajuma, et nad on rikkad ja tõoeliselt rikkad…)See on see turbaniga kutt. Tema on õppinud 2 aastat Inglismaal mingis ülikoolis. Londonis vist…..
Adi jumaldab Supreet’i kodu toitu (sest ta vanemad ei ela siin), ja Supreet jälle jumaldab Adi muusikute muusikat. Mõlemat ühendavad tohutult leidlikud ärilised plaanid ja ettevõtmised. Adi kasutab oma kultuurilisi sidemeid ja head suhtlemisoskust, Supreet tohutut tutvusringkonda, isa raha ja ülihead organiseerimisvõimet….
Mõnikord on nendega kaasas ka Doc, kes tegelikult on üks parimaid hambaarste Indias ja Supreeti pere hambaarst. Aga noh, muud tast öelda polegi….
Neljas sell on Forrest, ehk siis mingi kummalise nimega korealane, kes oma hiina bossile siin töötab. Nimelt ekspordib kalliskive. Kuupalk pidi olema 55 000 USD. Mõelge ise… ja kui veel mõtlete, et India elu on 4 korda odavam kui Eesti oma…
Need rõõmsad sellid siis suhtlevad kas välismaalastega, kes elavad Jaipuris või indialastega, kes elavad välismaal. Kuna nad on nii euroopastunud, siis nad tavaliste hindudega nagu ei klapi… Aga meile see nende juures just meeldibki….
Ja hämmastav, aga tõsi, nad hindusid ei usalda ja neil on lähedasi sõpru vaga vähe, kuigi tohutu sidemetevõrk. Ja hetkel, üllatav-üllatav, kuulume meie nende väga väheste lähedaste sõprade ringi.
Eile aga Supreet enam niisama üksi olla ei tahtnud ja viis meid Anuga (meil jäi seepärast traineer’dinnerile minemata) kuuvalget ööd vaatama oma maatükile linnast välja… Kaasas siis matkamööbel, veiniklaasid, küünal, vaga hea hispaania vein…. Ja nii me kuulasime öö hääli ja nautisime mägede siluette… Ainult vahetevahel mingi loom kuskil haises (surnud loom)… Supreet siis haisu peletamiseks suitsetas sel ajal.
Aga ei Doc ega Forrest telefonis rahule teda ei jätnud… Ja loomulikult pidi ta ja Adiga kogu aeg ühenduses olema…Tuleb ju äriplaane jagada ja rääkida, kaugel see Gipsy jeep omadega on. Nimelt seda jeepi saavad endale osta vaid sõjavägi ja valitsue liikmed… Aga see peaks laupäevaks käes olema….
Lõpuks läksime Forrestile järgi, sest see oli ta viimane õhtu siin. Tana sõidab ta ära Koreasse. Kui ta õde ei abiellu, siis on ta seal vaid nädala, vastupidisel korral kuu. Ja miks see kõik lahtine on? Sest õde leidis Inglismaalt mehe aga perekond on välismaise mehe vastu. Forrest püüab nüüd siis õele appi minna ja aidata vanemate vastu võitlemisel….
Forresti poolt läkisme taas sinna luksushotelli baari…Ma ei suuda uskuda… Seekord sai jälle 2 klaasi veini seal ära joodud… Kas tõesti elame meie sellist elu siin? Samas, kui tänaval näed hunnikutes maas lamavaid inimesi… Kes lihtsalt nii elavadki…. India on tõesti nii erinev.
Ja siis koju….
Täna on meil tantsutund, kust lähme otse edasi India ohtule, mis aieseccarid meile kuskil korraldavad. India riided, India muusika, India soogid-joogid. Mul on praegu ka India riided seljas, aga ma selleks ajaks panen ikka sari. Anu ka…
Muudest uudistest siis nii palju, et teisipäeval lahkus Jie. Pühapäeval siis vist Susanne oma peikaga, aga nendega olime tegelt juba nädal varem hüvasti jätnud… Ja seekord nad selleks võimalust ei andnud….
Aga ilma Jieta pole elu enam see. Seda siirast-naiivset, korralikust perest jaapani plikat, kes alati rääkis liiga palju ja valel teemal…kes kunagi ei vastanud küsimusele sama teemaga… Kes tihti pani jutuga segast… Kes õppis pidutsema ja mittejaapanlikul moel elama… Temast tunneme puudust. Kalli-kalli Jie, me igatseme sinu järgi, tahaks sind kallistada…! Ja me teame, et sa igatsed meid ka.
Jie, I know You are visiting my blog. We miss You!
Jah, igastahes kohe koju jõudes saatis ta mulle meili, et on nüüd kodus… Kui raske see võib olla. Isegi Alice, kes alati vaid virises ja kellele siin ei meeldinud, isegi tema oli kodus Saksamaal kultuurishoki saanud… Mis siis veel meie, kellele siin lõpmata meeldib….Eestisse tagasipöördumine saab raske olema…
Aga loodus ei salli tühja kohta… Eile koju minnes kohtusin tänaval Lisaga, kes jalutas mingi valge plikaga. See oli Theresa, tsehhi plika, kes tootab minu firma tütarettevõttes ja kes elab ka minuga ühes majas. Juba kaks päeva, aga ma ei teadnud kummaski (ei tööst ega toast) midagi. Tema ei teadnud, et meil on söögikorrad, kus koos oleme, minul on jälle kiire ajagraafik ja palju kodus pole. Minu tuba on majas sees, temal majast väljas…Ja töötame erinevates majades, mis siis, et kõrvuti….
Aga täna tuli ta minuga koos bussiga tööle, ja vaikselt hakkan talle siinset elu õpetama.
Kuna me tahtsime hakata koos lõunastama, ja meiekontoris on keelatud teistel kohtadel süüa, ja kuna ma tahtsin erandkorras ülemuselt luba küsida, aga ta polnud selleks ajaks tulnud, läksin hoopis tema firmasse sööma. See Yogakshi nipsakus on nii mõttetu, et ma tunnen rõõmu, et ma temaga sööma ei pea… ja tema reeglijärgimist kordama ei pea…
Ja õhtul võtan ma Theresa siis kaasa tantsutundi, et siis koos India õhtule minna. Kui talle tants meeldib, siis ehk hakkab ka käima….
Ja homme, homme lähme Supreet’iga Chocki Dhanisse India kultuuri nautima ja Supreeti igavust peletama….
Aga noh, millal te sellest kõigest teada saate? Täna on neljapäev, ja vähemalt esmaspäevast, kui mitte varem, on nett siin maas…
Aa, ja uudis töölt. Käik, kes messil osalevad, peavad siis India riideid kandma. Pidulikke. Nii et kust ma need sarid võtan? Mul ju vaid üks ja rohkem nagu ei tahaks osta…. Akki laenan Anu ja Katlinilt nende sarid….
Kuna mul on veel 1,5 tundi tööpäeva lõpuni, tööd mul enam teha pole, nett on maas, siis kasutan aega oma bloggi kirjutamiseks. Võtaks nüüd ette teemad, mida veel olen tahtnud mainida, aga ajapuudusel on ära jäänud….. Vaatame siis üle, mis ma kirja pannud: torm, juuksed, meeste kõrvarõngad, bussisõit, minu “punktuaalsus”, Sumit ja Anshu…..Need on ikka jube vanad teemad. Polegi neist enam nagu miskit kirjutada….
Torm – tahtsin vist rääkida sügistormist, mille sugust pole siin vist vähemalt aasta olnud. Igastahes oli minu toa põrand ka vee all (teine korrus muideks)… Indias on sellised asjad võimalikud… Loomulikult käib siia juurde jälle elektrikatkestus jne… Muideks. India on väga naljakas kõiges. Näiteks kui majas tormi tõttu elekter ära läks, läks see ära üle toa, mitte maja või korruse või mõne muu loogilise korrapära järgi….
Muideks, kui tulete Indiasse, võtke helkur kaasa. Väljas läheb vara pimedaks, ja tihti pole tänavatel elektrit ja jalgratastel tulesid… ja parem on kui miski su küljes helgib… Aga noh, ma pole veel näinud, et ükski hindu helkurit kasutaks… Oo, kui hea äriplaan mul nüüd tekkis!
Anshu ja Sumit- need olid inimesed, kes mulle algul närvidele käisid. Ma tahtsin öelda, et nüüdseks saan nendega väga hästi läbi. Mitte küll sõbrad, aga nendega saab päris juttu rääkida ja nalja saab ka… Alivast kajuks pole midagi kuulda. Tema telefon kõnede ajal ei vasta ja mu sõnumile pole vastanud ka…. See kontor pole kunagi enam nii lahe ilma temata… Monika ja Yogakshi on ilma Alivata nii igavad… Bhawana tahab saada sellist sinist ripsmetushi nagu minulgi. Vaatame, kui ta siit ei leia, siis palun Tipil kaasa võtta…
Meeste kõrvarõngad. Noh, see on sama teema, mis sõrmusedki. Mehed nimelt kannavad kuldseid lillekujulisi ja parlitega kõrvarõngaid ja parlitega naiselikke sõrmuseid…. Need India mehed on ikka kummalised küll. Kuidagi naiselikud…
kõrvarõnga jutu peale tuleb meelde, et Adi tahab, et ma talle augu(d) teeks. Imestas, miks tal pole kunagi need õnnestunud.. Arvan, et unustas ühe asja ara… Viinaga puhastada ja kõik aitab… Viin aitab alati.. Igaks elujuhtumiks…:D.
Aga Adi pole nagu tavaline hindu. Lihtsalt sama teema algus…
Juuksed: üllatav, enamikel hindudel on ilusad paksud juuksed. Kord Anshu küsis mult, miks ma oli pähe ei pane…Ma imestasin, et miks ma peaks… Aga hindud panevad… Nüüd ma saan aru… Imestasin, miks meestel juuksed sellised… Aga eks paljudel on juuksed rasvased ikka pesematusest… Aga teistel on siis oli peas….
Hindud lähevad väga hilja halliks. Kui aga lähevad, siis enamik läheb nii, et jutiga…st juuksed justkui kasvaks välja…
Mõned üksikud mehed jäävad pea pealt ikka hõredamaks ka…
Naised, ma olen vist selle aja jooksul kahte naist näinud, kel poisipea… Kõigil ikka pikad juuksed…
Minu “punktuaalsus”…. See on väga väike teema. Lihtsalt see, et ma tulen 20-30 minta varem tööle, ja lahkun tavaliselt 10-5 minutit varem kui ametlik tööpäev lõppeb, see minu imeline punktuaalsus on kõigile silma hakanud… No ja see minu jube “busy” hoiak…mis tegelikult on normaalne too tegemine… Võrreldes hindudega siis jah busy. Kui nad nii tööd teeks, ei peaks nad iga päev 9 tundi ja iga nädal 6 päeva töötama. 40 tundi nädalas oleks täitsa piisav…
Ja nüüd jääb teema “bussisõit”. Ei teagi, kunagi arvasin, et selline detailne jutustus koduteest oleks huvitav. Nüüd on see nii tavaline, et ei oskagi midagi rääkida… Aga kuna mul on selline harukordne võimalus, kus mul tööd pole (ja ülemus vist laks ka minema tänaseks. Praegu on küll ideaalne, et saan oma jutte kirjutada, aga tegelikult ikka loodan, et töö kukub raske koormana homme jälle mu õlule….. Eile-täna juba tegin Naveeni ja Rajeshi klientidele disaine, mida ma muidu ei peaks tegema…Aga sain neid aidata ja endale tööd leida… Kummaline jah, et mul hetkel tööd pole. Nüüd on ainult õmblemine. Mul pole sinna asja. Ma ju õmblemist hindu keeles juhendada ei oska).
Niisiis kodust tööle. Detailne kirjeldus: väravast välja, vasakule, ristist vaskule, järgmisest ristist paremale, siis vasakule, siis paremale. Kaubatänavat mööda selle lõpuni mis on mingi 15minutit kõndi….Hommikul ostame Flavioga 10 ruupiaseid shokolaadiküpsiseid ja piimapoest 6-ruupiast lassiet. Hetkel olen ma küpsistest loobunud ja Flavio joob juba ära 3 lassiet, mitte 1….
Siis kaubatänavalt vasakule, sealt, kus mahlapood asub… Siis paremale, üle raudtee. Kui raudtee on kinni, tuleb läbi sõidukite ja rahvamassi pressida, hüpata üle piirde, minna üle raudtee ja läbi pisikese “värava”… Kui rongi pole, on seal ikka mass. See on vist koht, kus mehed ootavad, et keegi äkki töökäsi vajab. Nagu meil turul need turuvarblased…
No ja siis tänavat mööda edasi nii nagu kurv vasakule keerab. Seal, kus tänav suure Tonk Roadiga ühtib, seal minna üle tänava, silla otsast üle Tonk roadi neljarealise enesetaputee… ja siis paar sammu vasakule puu alla. Seal on bussipeatus… Märki pole, aga bussipeatused on alati puu all. Ja nimesid pead ise teadma….Meie bussipeatuse puu teisel pool, müüri taga, on meeste peldik(=pissisein). Nii et bussi tuleb oodata sall nina katmas….
Mina pean püüdma suuri kolakaid vanaaegseid busse, mille küljed meenutavad tumepunast triipu… Kas nad ka on tumepunased, seda ei saa lubada… Kõik bussid alustavad sõitu Pink City äärest Ajimeri Gate’i peatusest ja siis enamik suundub ka minu töökoha poole. Mõned lähevad peale Tonk Fartakit, minu kodupeatust, kuhugi mujale….
Kui näed bussi, tõsta käsi, aga mitte nii eesti moodi, aga kuni 30 kraadi… nii malbelt näppudega kaugemalolevale asfaltile osutades…. Kui buss kiirust vähendab, tuleb karjuda oma peatuse nime. Kui piletimüüja noogutab peaga (nagu viskaks pead vasakult korra paremale), on õige buss ja lähed peale, kui piletimüüja noogutab pead, aga mitte nii intensiivselt, siis ei ole sinu buss. Kui on sinu buss, siis hüppa peale, kui buss on täis, siis klammerdu ukseääre ja viimase astme külge… Oota seni, kui eespool inimesed peale piletiostu edasi liiguvad … Nügi läbi massi, osta pilet (keskmiselt peaks olema 4 ruupiat, aga teinekord on 5 ja kui naeratad on 3 ruupiat)…st anna raha ja ütle peatuse nimi….,ja pressi edasi… Kui väga palju rahvast on, siis kasutan ma oma valge eesõigust ja pressin tagasi tagumise ukse juurde. Lähen siis maha tagant uksest, mis muidu pole lubatud….
Kui on vähem rahvast, püüan võimalikult ruttu bussi ette saada. Seal on natuke rohkem ruumi, et saab vähema nügimisega seista…. Kui kuskil istekoht vabaneb, siis kõik jooksevad tormi. Hindud armastavad istuda…. Mõnikord püütakse mind istuma sundida. See käib kas viisakalt või jõumeetodil ehk tirides…. No nad kohe ei saa aru, et ma ei taha nende kõrval istuda (täna sai bussis isegi üks mees Flavio peale lausa kurjaks, et kuidas ta julgeb keelduda ja seista…)…. Ja loomulikult meeldib neile kahesel pingil vähemasti kolmekesi istuda…. Ja kui saaks mulle kas või 10x10 cm nurga anda, on nad õnnelikud (ikka see mõnus küünarnukitunne). Tundub, et meie Kätlin on ka hindustunud. Talle meeldib ka istuda ja kas või kolmekesi hindudega ühel ja samal istmel… Kohtasin teda eile kogemata bussis. Lahe, nagu oma küla värk. Et kohtad naabrinaist bussis. Tegelikult pole me naabrinaised ja Jaipuris in 2,4 miljonit elanikku…
Siis tuleb peatusi lugeda: kaks viadukti, 2-3 peatust peale seda. Peatuseid täpselt lugeda ei saa, sest teinekord buss ei peatu ja teinekord peatub igal nurgal. Jaipuri bussid teevad alati nõudepeatusi ja samas ja peatuvad, kui keegi tänava ääres vibutab… Aga jah, kui näete suuremat platsi, siis teate, et minu peatus on kohe peale seda, see pisike peatus pisikese tänava nurgal, mille teisel pool teed on valge tempel.….
No ja siis tuleb lihtsalt trepiastmelt maha hüpata, kui buss kiirust vähendab… Mulle jubedalt meeldib olla see viimase peatuse vahe esiukse viimasel trepiastmel ja välja kooluda… Tuul vuhiseb… Siinsetel bussidel uksi pole, on vaid ukseaugud….
Ja siis sealt samast tänavast sisse….edasi kahe risti jagu… Paremal pood, kust saan imekombel vetsupaberit osta… Ja küll nad on rõõmsad, kui ma neilt ostan. Vasakul teejoojad, kes siis alati minust raagivad…Ei tea küll mida, aga midagi räägivad. Seoses minu firmaga… Arvan, et paljud on meie töölised, aga kust ma nende nägusid peaks eristama?
Ja siis teine tänav paremale on Syiaram Street – pisike tänav, mis minu firmale kuulub. Sellest tänavast teen kunagi pilti… Selline imeline aasiamaade troopilise ilmega tänav… Sellel tanaval on siis minu firma office, tööstushooned, Mr Katta villa ja teaiel pool teed tema aed, ja siis Syiaram City Cabs, kus Theresa töötab…. Valveputka ka. Valvurid alati kummardavad mulle palveasendis katega… Die Syaram…..
Tagasitee on sama.Seekord siis tänavast välja ja paremale, mööda paremale suunduvast tänavast kuni Tonk Roadini, siis tuleb teha enesetapuületus teisele poole teed, kus asub tempel. Ja seal oodata. Puud seal pole aga peatus on seal kindalsti… Sealt lähevad kõik punase triibuga bussid minu koduni. Isegi Ajimeri Gate’ini. Nii et jälle hääletus ja piletiost … tagasitee… kaks viadukti ja mahahüpe… Tagasitulles ostan kaubatänava algusest 14 ruupa eest ilusaid banaane. Sel mehel on alati ilusad puuviljad. Ja 1 ruupia odavam kilo hind.
Teinekord ostan mingist piimapoest veel lassiet. Ja enne kaubatänavalt lahkumist ühe juurviljamüüja naise käest tometeid. Ja ei pea kunagi ütlema, mida tahan. Ei pea kunagi hinda küsima… Pool kilo tomateid 12 ruupiat, kurk juurde, 18 ruupiat… Kui ma tulen, lükatakse muud ostjad eemale. Mina olen truu neile, nemad minule…
Aa, nii minnes kui tulles lehvitan triikimisfirma omanikule, või ta pojale või lapselapsele… Flavio annab teinekord särgid triikida… Või siis korra andsin Anu sari…. Naljakas, see mees magas kaks päeva tagasi laua all. Seal samas tänaval… No ma arvasin, et ta on vähe korralikum….
Ja siis oma laburinti ehk siis vasak, parem, vasak, parem, parem… ja oma maja uksest sisse…
Kell on juba kuus. Theresa tööpaev peaks kohe lõppema. Ta tuleb siia, tutvustan talle oma firmat, ja siis lasen koos temaga 10 mintavarem jalga, et sinna suure väljakuga peatusse, Durgapura suurde peatusse, jõuda. Seal kohtan Anut, kes oma töökoha juurest rickshaw võtnud, ja Kätlinit, kes bussiga oma töölt tulnud… Ja siis tantsutundi…
Kuna reisult tagasi saime esmaspäeva õhtul, siis sellega oli nädal alanud. Minu 13. nädal Jaipuris…õhtul olin nii väsinud, et kukkusin voodisse ja magama. Sama juhtus ka õhtu hiljem… 11 voodisse.Teisipaeval siis oli meil see India tantsu õhtu… See, mis tavaliselt esmaspäeviti, aga kuna oli püha, siis meie õnneks vahetati päevad ära.
Supreet oli küll valmis kohe midagi plaanima, aga me tahtsime koju… Vaesed väsinud lapsed… Supreet aga pole harjunud üksi olema. Ta parim sõber Adi on kuni laupäevani Delhis oma hispaania ja mis-see-muu-koht-oligi (Singapur vist) viisaasju ajamas. Laupäeval võtab Supreet meid peale (oma uue jeebiga, mida ta nüüd ostab… see maastiku oma) ja sõidame Adile järgi. Vaatame seal Delhis siis kuulsamad ööklubid üle….Meil on nendega lõbus ja kasulik, kuna nad näitavad kohti, mida meie ei oskaks leida või ei teaks või ei pääseks ligi. Eks neile meeldib jälle tüdrukutega ringi ajada. India tüdrukud ju poistega ei suhtle….
Aa, ma igaks juhuks kirjeldan, kes meie sõbrad on. Adi ehk Aditya on elanud 8 aastat Belgias, USAs ja Saksamaal. Perega. Siiamaani on neil kodune keel inglise keel. Emast ja õest ei tea midagi, aga isa on mingi tahtis nina kasitöö ja kultuuri arendamisel. Sellena ta seal Belgias ka kunagi töötas…
Adi ise on hariduselt vist mingi turismikorraldaja, aga tal viskas see elu üle ja nüüd on vabakutseline muusik ja muusika ja kultuuri arendaja. Puuab India rahvast ja kultuuri turgutada kaasaegse tehnika ja sidemetega.
Supreet on mingi ministri poeg. Rikas ärahellitatud, aga lõbus ja tore…. (Hämmastav, alles nüüd ma hakkan tajuma, et nad on rikkad ja tõoeliselt rikkad…)See on see turbaniga kutt. Tema on õppinud 2 aastat Inglismaal mingis ülikoolis. Londonis vist…..
Adi jumaldab Supreet’i kodu toitu (sest ta vanemad ei ela siin), ja Supreet jälle jumaldab Adi muusikute muusikat. Mõlemat ühendavad tohutult leidlikud ärilised plaanid ja ettevõtmised. Adi kasutab oma kultuurilisi sidemeid ja head suhtlemisoskust, Supreet tohutut tutvusringkonda, isa raha ja ülihead organiseerimisvõimet….
Mõnikord on nendega kaasas ka Doc, kes tegelikult on üks parimaid hambaarste Indias ja Supreeti pere hambaarst. Aga noh, muud tast öelda polegi….
Neljas sell on Forrest, ehk siis mingi kummalise nimega korealane, kes oma hiina bossile siin töötab. Nimelt ekspordib kalliskive. Kuupalk pidi olema 55 000 USD. Mõelge ise… ja kui veel mõtlete, et India elu on 4 korda odavam kui Eesti oma…
Need rõõmsad sellid siis suhtlevad kas välismaalastega, kes elavad Jaipuris või indialastega, kes elavad välismaal. Kuna nad on nii euroopastunud, siis nad tavaliste hindudega nagu ei klapi… Aga meile see nende juures just meeldibki….
Ja hämmastav, aga tõsi, nad hindusid ei usalda ja neil on lähedasi sõpru vaga vähe, kuigi tohutu sidemetevõrk. Ja hetkel, üllatav-üllatav, kuulume meie nende väga väheste lähedaste sõprade ringi.
Eile aga Supreet enam niisama üksi olla ei tahtnud ja viis meid Anuga (meil jäi seepärast traineer’dinnerile minemata) kuuvalget ööd vaatama oma maatükile linnast välja… Kaasas siis matkamööbel, veiniklaasid, küünal, vaga hea hispaania vein…. Ja nii me kuulasime öö hääli ja nautisime mägede siluette… Ainult vahetevahel mingi loom kuskil haises (surnud loom)… Supreet siis haisu peletamiseks suitsetas sel ajal.
Aga ei Doc ega Forrest telefonis rahule teda ei jätnud… Ja loomulikult pidi ta ja Adiga kogu aeg ühenduses olema…Tuleb ju äriplaane jagada ja rääkida, kaugel see Gipsy jeep omadega on. Nimelt seda jeepi saavad endale osta vaid sõjavägi ja valitsue liikmed… Aga see peaks laupäevaks käes olema….
Lõpuks läksime Forrestile järgi, sest see oli ta viimane õhtu siin. Tana sõidab ta ära Koreasse. Kui ta õde ei abiellu, siis on ta seal vaid nädala, vastupidisel korral kuu. Ja miks see kõik lahtine on? Sest õde leidis Inglismaalt mehe aga perekond on välismaise mehe vastu. Forrest püüab nüüd siis õele appi minna ja aidata vanemate vastu võitlemisel….
Forresti poolt läkisme taas sinna luksushotelli baari…Ma ei suuda uskuda… Seekord sai jälle 2 klaasi veini seal ära joodud… Kas tõesti elame meie sellist elu siin? Samas, kui tänaval näed hunnikutes maas lamavaid inimesi… Kes lihtsalt nii elavadki…. India on tõesti nii erinev.
Ja siis koju….
Täna on meil tantsutund, kust lähme otse edasi India ohtule, mis aieseccarid meile kuskil korraldavad. India riided, India muusika, India soogid-joogid. Mul on praegu ka India riided seljas, aga ma selleks ajaks panen ikka sari. Anu ka…
Muudest uudistest siis nii palju, et teisipäeval lahkus Jie. Pühapäeval siis vist Susanne oma peikaga, aga nendega olime tegelt juba nädal varem hüvasti jätnud… Ja seekord nad selleks võimalust ei andnud….
Aga ilma Jieta pole elu enam see. Seda siirast-naiivset, korralikust perest jaapani plikat, kes alati rääkis liiga palju ja valel teemal…kes kunagi ei vastanud küsimusele sama teemaga… Kes tihti pani jutuga segast… Kes õppis pidutsema ja mittejaapanlikul moel elama… Temast tunneme puudust. Kalli-kalli Jie, me igatseme sinu järgi, tahaks sind kallistada…! Ja me teame, et sa igatsed meid ka.
Jie, I know You are visiting my blog. We miss You!
Jah, igastahes kohe koju jõudes saatis ta mulle meili, et on nüüd kodus… Kui raske see võib olla. Isegi Alice, kes alati vaid virises ja kellele siin ei meeldinud, isegi tema oli kodus Saksamaal kultuurishoki saanud… Mis siis veel meie, kellele siin lõpmata meeldib….Eestisse tagasipöördumine saab raske olema…
Aga loodus ei salli tühja kohta… Eile koju minnes kohtusin tänaval Lisaga, kes jalutas mingi valge plikaga. See oli Theresa, tsehhi plika, kes tootab minu firma tütarettevõttes ja kes elab ka minuga ühes majas. Juba kaks päeva, aga ma ei teadnud kummaski (ei tööst ega toast) midagi. Tema ei teadnud, et meil on söögikorrad, kus koos oleme, minul on jälle kiire ajagraafik ja palju kodus pole. Minu tuba on majas sees, temal majast väljas…Ja töötame erinevates majades, mis siis, et kõrvuti….
Aga täna tuli ta minuga koos bussiga tööle, ja vaikselt hakkan talle siinset elu õpetama.
Kuna me tahtsime hakata koos lõunastama, ja meiekontoris on keelatud teistel kohtadel süüa, ja kuna ma tahtsin erandkorras ülemuselt luba küsida, aga ta polnud selleks ajaks tulnud, läksin hoopis tema firmasse sööma. See Yogakshi nipsakus on nii mõttetu, et ma tunnen rõõmu, et ma temaga sööma ei pea… ja tema reeglijärgimist kordama ei pea…
Ja õhtul võtan ma Theresa siis kaasa tantsutundi, et siis koos India õhtule minna. Kui talle tants meeldib, siis ehk hakkab ka käima….
Ja homme, homme lähme Supreet’iga Chocki Dhanisse India kultuuri nautima ja Supreeti igavust peletama….
Aga noh, millal te sellest kõigest teada saate? Täna on neljapäev, ja vähemalt esmaspäevast, kui mitte varem, on nett siin maas…
Aa, ja uudis töölt. Käik, kes messil osalevad, peavad siis India riideid kandma. Pidulikke. Nii et kust ma need sarid võtan? Mul ju vaid üks ja rohkem nagu ei tahaks osta…. Akki laenan Anu ja Katlinilt nende sarid….
Kuna mul on veel 1,5 tundi tööpäeva lõpuni, tööd mul enam teha pole, nett on maas, siis kasutan aega oma bloggi kirjutamiseks. Võtaks nüüd ette teemad, mida veel olen tahtnud mainida, aga ajapuudusel on ära jäänud….. Vaatame siis üle, mis ma kirja pannud: torm, juuksed, meeste kõrvarõngad, bussisõit, minu “punktuaalsus”, Sumit ja Anshu…..Need on ikka jube vanad teemad. Polegi neist enam nagu miskit kirjutada….
Torm – tahtsin vist rääkida sügistormist, mille sugust pole siin vist vähemalt aasta olnud. Igastahes oli minu toa põrand ka vee all (teine korrus muideks)… Indias on sellised asjad võimalikud… Loomulikult käib siia juurde jälle elektrikatkestus jne… Muideks. India on väga naljakas kõiges. Näiteks kui majas tormi tõttu elekter ära läks, läks see ära üle toa, mitte maja või korruse või mõne muu loogilise korrapära järgi….
Muideks, kui tulete Indiasse, võtke helkur kaasa. Väljas läheb vara pimedaks, ja tihti pole tänavatel elektrit ja jalgratastel tulesid… ja parem on kui miski su küljes helgib… Aga noh, ma pole veel näinud, et ükski hindu helkurit kasutaks… Oo, kui hea äriplaan mul nüüd tekkis!
Anshu ja Sumit- need olid inimesed, kes mulle algul närvidele käisid. Ma tahtsin öelda, et nüüdseks saan nendega väga hästi läbi. Mitte küll sõbrad, aga nendega saab päris juttu rääkida ja nalja saab ka… Alivast kajuks pole midagi kuulda. Tema telefon kõnede ajal ei vasta ja mu sõnumile pole vastanud ka…. See kontor pole kunagi enam nii lahe ilma temata… Monika ja Yogakshi on ilma Alivata nii igavad… Bhawana tahab saada sellist sinist ripsmetushi nagu minulgi. Vaatame, kui ta siit ei leia, siis palun Tipil kaasa võtta…
Meeste kõrvarõngad. Noh, see on sama teema, mis sõrmusedki. Mehed nimelt kannavad kuldseid lillekujulisi ja parlitega kõrvarõngaid ja parlitega naiselikke sõrmuseid…. Need India mehed on ikka kummalised küll. Kuidagi naiselikud…
kõrvarõnga jutu peale tuleb meelde, et Adi tahab, et ma talle augu(d) teeks. Imestas, miks tal pole kunagi need õnnestunud.. Arvan, et unustas ühe asja ara… Viinaga puhastada ja kõik aitab… Viin aitab alati.. Igaks elujuhtumiks…:D.
Aga Adi pole nagu tavaline hindu. Lihtsalt sama teema algus…
Juuksed: üllatav, enamikel hindudel on ilusad paksud juuksed. Kord Anshu küsis mult, miks ma oli pähe ei pane…Ma imestasin, et miks ma peaks… Aga hindud panevad… Nüüd ma saan aru… Imestasin, miks meestel juuksed sellised… Aga eks paljudel on juuksed rasvased ikka pesematusest… Aga teistel on siis oli peas….
Hindud lähevad väga hilja halliks. Kui aga lähevad, siis enamik läheb nii, et jutiga…st juuksed justkui kasvaks välja…
Mõned üksikud mehed jäävad pea pealt ikka hõredamaks ka…
Naised, ma olen vist selle aja jooksul kahte naist näinud, kel poisipea… Kõigil ikka pikad juuksed…
Minu “punktuaalsus”…. See on väga väike teema. Lihtsalt see, et ma tulen 20-30 minta varem tööle, ja lahkun tavaliselt 10-5 minutit varem kui ametlik tööpäev lõppeb, see minu imeline punktuaalsus on kõigile silma hakanud… No ja see minu jube “busy” hoiak…mis tegelikult on normaalne too tegemine… Võrreldes hindudega siis jah busy. Kui nad nii tööd teeks, ei peaks nad iga päev 9 tundi ja iga nädal 6 päeva töötama. 40 tundi nädalas oleks täitsa piisav…
Ja nüüd jääb teema “bussisõit”. Ei teagi, kunagi arvasin, et selline detailne jutustus koduteest oleks huvitav. Nüüd on see nii tavaline, et ei oskagi midagi rääkida… Aga kuna mul on selline harukordne võimalus, kus mul tööd pole (ja ülemus vist laks ka minema tänaseks. Praegu on küll ideaalne, et saan oma jutte kirjutada, aga tegelikult ikka loodan, et töö kukub raske koormana homme jälle mu õlule….. Eile-täna juba tegin Naveeni ja Rajeshi klientidele disaine, mida ma muidu ei peaks tegema…Aga sain neid aidata ja endale tööd leida… Kummaline jah, et mul hetkel tööd pole. Nüüd on ainult õmblemine. Mul pole sinna asja. Ma ju õmblemist hindu keeles juhendada ei oska).
Niisiis kodust tööle. Detailne kirjeldus: väravast välja, vasakule, ristist vaskule, järgmisest ristist paremale, siis vasakule, siis paremale. Kaubatänavat mööda selle lõpuni mis on mingi 15minutit kõndi….Hommikul ostame Flavioga 10 ruupiaseid shokolaadiküpsiseid ja piimapoest 6-ruupiast lassiet. Hetkel olen ma küpsistest loobunud ja Flavio joob juba ära 3 lassiet, mitte 1….
Siis kaubatänavalt vasakule, sealt, kus mahlapood asub… Siis paremale, üle raudtee. Kui raudtee on kinni, tuleb läbi sõidukite ja rahvamassi pressida, hüpata üle piirde, minna üle raudtee ja läbi pisikese “värava”… Kui rongi pole, on seal ikka mass. See on vist koht, kus mehed ootavad, et keegi äkki töökäsi vajab. Nagu meil turul need turuvarblased…
No ja siis tänavat mööda edasi nii nagu kurv vasakule keerab. Seal, kus tänav suure Tonk Roadiga ühtib, seal minna üle tänava, silla otsast üle Tonk roadi neljarealise enesetaputee… ja siis paar sammu vasakule puu alla. Seal on bussipeatus… Märki pole, aga bussipeatused on alati puu all. Ja nimesid pead ise teadma….Meie bussipeatuse puu teisel pool, müüri taga, on meeste peldik(=pissisein). Nii et bussi tuleb oodata sall nina katmas….
Mina pean püüdma suuri kolakaid vanaaegseid busse, mille küljed meenutavad tumepunast triipu… Kas nad ka on tumepunased, seda ei saa lubada… Kõik bussid alustavad sõitu Pink City äärest Ajimeri Gate’i peatusest ja siis enamik suundub ka minu töökoha poole. Mõned lähevad peale Tonk Fartakit, minu kodupeatust, kuhugi mujale….
Kui näed bussi, tõsta käsi, aga mitte nii eesti moodi, aga kuni 30 kraadi… nii malbelt näppudega kaugemalolevale asfaltile osutades…. Kui buss kiirust vähendab, tuleb karjuda oma peatuse nime. Kui piletimüüja noogutab peaga (nagu viskaks pead vasakult korra paremale), on õige buss ja lähed peale, kui piletimüüja noogutab pead, aga mitte nii intensiivselt, siis ei ole sinu buss. Kui on sinu buss, siis hüppa peale, kui buss on täis, siis klammerdu ukseääre ja viimase astme külge… Oota seni, kui eespool inimesed peale piletiostu edasi liiguvad … Nügi läbi massi, osta pilet (keskmiselt peaks olema 4 ruupiat, aga teinekord on 5 ja kui naeratad on 3 ruupiat)…st anna raha ja ütle peatuse nimi….,ja pressi edasi… Kui väga palju rahvast on, siis kasutan ma oma valge eesõigust ja pressin tagasi tagumise ukse juurde. Lähen siis maha tagant uksest, mis muidu pole lubatud….
Kui on vähem rahvast, püüan võimalikult ruttu bussi ette saada. Seal on natuke rohkem ruumi, et saab vähema nügimisega seista…. Kui kuskil istekoht vabaneb, siis kõik jooksevad tormi. Hindud armastavad istuda…. Mõnikord püütakse mind istuma sundida. See käib kas viisakalt või jõumeetodil ehk tirides…. No nad kohe ei saa aru, et ma ei taha nende kõrval istuda (täna sai bussis isegi üks mees Flavio peale lausa kurjaks, et kuidas ta julgeb keelduda ja seista…)…. Ja loomulikult meeldib neile kahesel pingil vähemasti kolmekesi istuda…. Ja kui saaks mulle kas või 10x10 cm nurga anda, on nad õnnelikud (ikka see mõnus küünarnukitunne). Tundub, et meie Kätlin on ka hindustunud. Talle meeldib ka istuda ja kas või kolmekesi hindudega ühel ja samal istmel… Kohtasin teda eile kogemata bussis. Lahe, nagu oma küla värk. Et kohtad naabrinaist bussis. Tegelikult pole me naabrinaised ja Jaipuris in 2,4 miljonit elanikku…
Siis tuleb peatusi lugeda: kaks viadukti, 2-3 peatust peale seda. Peatuseid täpselt lugeda ei saa, sest teinekord buss ei peatu ja teinekord peatub igal nurgal. Jaipuri bussid teevad alati nõudepeatusi ja samas ja peatuvad, kui keegi tänava ääres vibutab… Aga jah, kui näete suuremat platsi, siis teate, et minu peatus on kohe peale seda, see pisike peatus pisikese tänava nurgal, mille teisel pool teed on valge tempel.….
No ja siis tuleb lihtsalt trepiastmelt maha hüpata, kui buss kiirust vähendab… Mulle jubedalt meeldib olla see viimase peatuse vahe esiukse viimasel trepiastmel ja välja kooluda… Tuul vuhiseb… Siinsetel bussidel uksi pole, on vaid ukseaugud….
Ja siis sealt samast tänavast sisse….edasi kahe risti jagu… Paremal pood, kust saan imekombel vetsupaberit osta… Ja küll nad on rõõmsad, kui ma neilt ostan. Vasakul teejoojad, kes siis alati minust raagivad…Ei tea küll mida, aga midagi räägivad. Seoses minu firmaga… Arvan, et paljud on meie töölised, aga kust ma nende nägusid peaks eristama?
Ja siis teine tänav paremale on Syiaram Street – pisike tänav, mis minu firmale kuulub. Sellest tänavast teen kunagi pilti… Selline imeline aasiamaade troopilise ilmega tänav… Sellel tanaval on siis minu firma office, tööstushooned, Mr Katta villa ja teaiel pool teed tema aed, ja siis Syiaram City Cabs, kus Theresa töötab…. Valveputka ka. Valvurid alati kummardavad mulle palveasendis katega… Die Syaram…..
Tagasitee on sama.Seekord siis tänavast välja ja paremale, mööda paremale suunduvast tänavast kuni Tonk Roadini, siis tuleb teha enesetapuületus teisele poole teed, kus asub tempel. Ja seal oodata. Puud seal pole aga peatus on seal kindalsti… Sealt lähevad kõik punase triibuga bussid minu koduni. Isegi Ajimeri Gate’ini. Nii et jälle hääletus ja piletiost … tagasitee… kaks viadukti ja mahahüpe… Tagasitulles ostan kaubatänava algusest 14 ruupa eest ilusaid banaane. Sel mehel on alati ilusad puuviljad. Ja 1 ruupia odavam kilo hind.
Teinekord ostan mingist piimapoest veel lassiet. Ja enne kaubatänavalt lahkumist ühe juurviljamüüja naise käest tometeid. Ja ei pea kunagi ütlema, mida tahan. Ei pea kunagi hinda küsima… Pool kilo tomateid 12 ruupiat, kurk juurde, 18 ruupiat… Kui ma tulen, lükatakse muud ostjad eemale. Mina olen truu neile, nemad minule…
Aa, nii minnes kui tulles lehvitan triikimisfirma omanikule, või ta pojale või lapselapsele… Flavio annab teinekord särgid triikida… Või siis korra andsin Anu sari…. Naljakas, see mees magas kaks päeva tagasi laua all. Seal samas tänaval… No ma arvasin, et ta on vähe korralikum….
Ja siis oma laburinti ehk siis vasak, parem, vasak, parem, parem… ja oma maja uksest sisse…
Kell on juba kuus. Theresa tööpaev peaks kohe lõppema. Ta tuleb siia, tutvustan talle oma firmat, ja siis lasen koos temaga 10 mintavarem jalga, et sinna suure väljakuga peatusse, Durgapura suurde peatusse, jõuda. Seal kohtan Anut, kes oma töökoha juurest rickshaw võtnud, ja Kätlinit, kes bussiga oma töölt tulnud… Ja siis tantsutundi…
posted by EstIndi at 8:26 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home