Tagantjärgi lisatud otsereportaaz Delhist. Enne haigust

Neljapäeva hommik ja ma siis suure maa pealinnas. Ma ei tea, aga mulle tundub, et siis ikka nädalaks ajaks....
Tulek siia muidugi oli jälle selline indiapärane. 9.30 pidid nad mul kodus järgi olema... Siis sai järgikaimisest see, et pean suurele teele ootama minema ja kella kümneks... ja kui ma olin pool tundi 40-ktaadise päikese käes oodanud ja pea hakkas juba pööritama, siis helistasin, et kus nad on.... noh, siis öeldi lihtsalt, et plaanid muutunud ja tule aga tööle....
Kurat. Ma olin nii vihane.....Suure seljakotiga ja siis bussi... noh, kui tööle jõudsin siis muidugi neid veel kedagi polnud. Ärasõit oli alles 12.
See on India.....et siin närvihaigeks mitte jääda, tuleb ka ise selline olla...(Tipp ütles, et ma olen muutunud - et ma pole see sama Krõõt, kes enne. Et ei ole enam täpset planeerimist ja korra nõudmist. Jah, indialased on muretud, laisad...elu on
üks suur chill out. Kui võimalik, siis tööd ei tee ja ei liiguta. Aga samas, mu aju on vist puhanud küll - see üks siiatuleku eesmärk on mul siin täidetud)muud moodi siin hakkama ei saa. Kes ei harju, see lahkub... kes lahkub, läheb koju ja saab ikka kultuurishoki....Isegi need, kellele siin ei meeldinud, igatsevad seda kohta siin tagasi...Lihtsalt see maailm on nii teine....
Noh, sõit kestis 4 tundi. Maanteel. ja see on vaga kiiresti, sest linnade vahe on 250km. Tavaliselt tuleb 100 km korrutada 3-ga ja siis saab teada reisi kestvuse. Aga noh, tee oli India kohta üsna tühi, meil oli hea auto ja juht...ning me olime kiirteel.
kuna Yogakshi ja Ruchi rääkisid oma naistejutte, mida mina kunagi rääkida pole osanud...ja seetõttu neist kahest ka kaugenenud…. siis ma lihtsalt hakkasin magama. Just nimelt hakkasin. Ilus ilm ja päikseline...uni polnud kavas, aga kuna muud teha pole ja ma pikka sõitu üksi naiste loba kuulates ka passida ei tahtnud, siis oli magamine parim....
See-eest linna jõudes läks meil jube kaua aega. 3.5 tundi kulus siis firma korterissse jõudmiseks... jube pikk aeg.
Nagu Supreet meile siin eelmine nädalavahetus seletas, on linn tegelikult neljast suurest linnast koosnev... Ja ühest teise joudmiseks läheb aega... lähebki...
Aga ma pean ütlema, et seekord ma igatsen juba tõsiselt Jaipuri taga. Linna iseenesest ja inimesi ja liiklust ja indialikkust, aga ka oma kodu seal...ja oma elukaaslasi ja muid traineer'isid ja Anu ja Adi't ja Supreet'i.... Kõike, mis on oma...
Milline siis Delhi on? Noh, suurlinn. Vahepeal on nagu iga tavaline suurlinn, kui arhitektuuri just mitte väga kriitilise pilguga vaadata, siis üsna sarnane tavalisele suurlinnale... pole siin tänavatel ka ni palju kodutuid.... Noh, koledust või erilisust lisavad rickshawjuhid (siin on rickshaw'd kollased-rohelised) ja tänavakaubitsejad, üksikud kerjajaid ja vähesed lehmad... koeri polegi näinud... aga eks me sõitsime läbi selliste linnajagude, mis on nagu rikkamatele inimestele. Ma olen kindel, et ka siin on aguleid.
Me ise elame firma korteris. linnas nimega Noida. See on vist mingi tööstusala, kuhu siis kortereid ja elurajoone planeeritakse. No nad ise siin on kohutavalt uhked selle üle, aga tegelt on nagu Lasnamäe, aga uus, india stiilis (nikerdused ja kaared jne). Lisaks on rajoonikesed eraldatud kõrge müüriga ja okastraadiga selle otsas. Ja rajoonidel on oma valvurid tõkkepuudega. Ja kui sul on probleeme turvalisusega, siis saab alati kodust valvurile helistada...
Noh, ma arvan, et need valvurid on siin vaeste eemale hoidmiseks...
Aga sisehoovid on muruga ja asfaltiga ja eksootiliste puukestega ja India mõistes ikka väga puhtad... ja lastel on mänguvaljakud... nii et Euroopa moodi püütakse ikka olla.
Aga see korter, kus elame, siin pole enne pikalt elatud... minu jaoks on see must ja räpane. Tolm igal pool. vannitubades liiv ja tolm... wc-d pesemata. Köök nii nagu on. Saan aru, et kööginõud ja tehnika kogu korteris on alles eile sisse pandud, aga muidu on siin elu nagu remondiaegadel kuskil... ja magama peame ka kolmekesi ühes voodis. Mehed magavad üldse põrandal.... oi, kuidas mulle nii ei meeldi...võõraste inimestega....Nad pole ju mu sõbrad....
Ja toiduga tuli ka probleeme. Esiteks täna hommikul otsustasd kõik paastuda. Mulle õeldi, et kui tahan, võin köögist saia ja moosi võtta. Esiteks pole see mu lemmiktoit, ja teiseks on imelik üksi nurgas süüa.
Ja eile, kui me läksime mingisse india söögikohta, läks meil sõnavhetuseks, sest Sumit keelas mul kana süüa, sest ta hakkab sellest lõhnast muidu oksele. See on loomulik ja ma saan aru, aga oleks võinult viisakamalt öleda. Loomulikult olen ma nõus ka taimetoitu sööma. Lihtsalt kana ja nan olid sõnad, millest ma menüüs aru sain ja seega kõige lihtsam variant oli...
Aga mulle toit maitses. Polnud üldse vürtsine....(või olen mina muutunud????) Ruchi küll mainis, et see polnud hea toit....
Aa, ja ma jõin ka tavalist vett... siiani olen elus veel... seega, olengi indiastunud....
jah, olen küll. Jaipuri tänavatel mind enam nii palju ei piinata. Saan sellest aru nüüd, kui olen paar korda Theresaga koos liigelnud. Tema oma euroopaliku kehakeele ja tavaliste euroopa noorte riietega on igasugu tänavakaubitsejate ja rickshawjuhtide piiramisobjekt...ja ka sellistes kohtades, kus mulle ammu tähelepanu ei pööratud....

Ok, nuud me vist hakkame liikuma... messiboksi üles panema...