Tööl ma pole jälle midagi teinud, aga kuna täna oli mul tohutu uni, siis ma oma kõrvalisema laua taga olen päev otsa vaid unlenud.
Siis oli suurel bossil sünnipaev, mis tähendas siis pidulikku vastuvõttu koogiga, kus seekord ka Theresa oli. Küll on tore, et ma pole enam ainuke valge… Kuigi, miskipärast vaatavad töölised mind enam. Ma olen pikk vist… Theresa on natuke lõunamaalasema moodi ka. Pisikene ja lokkis tumedama peaga…
Ja lõunal käisime siis niisama kivimuuril tsapatirulle näksimas. Tööliste õuele ei julgenud minna, sest see oleks meil arvatavasti ära keelatud…Kastivärk ikka….
Aga kell 4 oli veel üks lõuna, õigemini siis lõunasöök, mille boss oma sünnipäeva puhul “välja tegi”.
Siis pidin murul linal kaksiratsi istuma. Teener kallas mulle kätele vett ja siis toodi süüa kah. Noh, ma suudan juba ilma vee kõrvale joomiseta hädajuhul süüa….Aga seda ma küll kunagi ära ei taha õppida, et magusat ja soolast segamini süüa… See mõnus maiuse maitseline maisikera siis tuleb vürtsisele kastele vahele hammustada.. No kohe kuidagi ei sobi…
Aga jah, sinna Theresat poldud kutsutud ja kõik olid elevil, kui ma sõin….
Ega tegelt ei tahtnud ka, sest koht ju täis… Aga sama, otse tantsutundi minek. Mine tea, millal koju jõuame sööma…
Aga jah, ma pean endaga midagi ette võtma, siin need kilod tahavad kohe täie jõuga tulla. Püüad mis püüad, aga midagi ei aita. Ehk leian mingi muu mooduse veel end liigutada…

Hämmastav, täna (teisipäev juba) hommikusöögi lauas rääkisime ja tuleb välja, et teised mõtlevad sama moodi. Et kuna siinne elustiil on jube imelik, siis kilod tulevad. Ja kõigil mure(tegelt, poisid jäävad väga kõhnaks ilma lihata, meie aga paisume). Lisa ja Odile hakkavad nüüd iga päev ujumas käima. Aga see on kallis ja selleks on vaja lisaaega, mida mul pole. Ja ujuda saab vaid ajani, mil väljas on veel soe. Üksmeelselt aga leidsime, et me ei söö üldse rohkem ja dieeti ka kuidagi siin teha ei anna. See on lihtsalt see India toitumisviis: riis iga päev.Lisaks seekummaline toiduainete kooslus ja ühel ajal söömine. Sinna juurde tsapatid… Puuviljadest enamjaolt banaanid…ja palju õliga valmistatud toitu…
Ühes asjas olime veel Lisaga üksmeelel. Ka tema mainis, et Jaipur on kodu oma hullumeels eliikluse ja väheste valgetega. Kui ta nädalavahetusel Udaipuris käis (kus palju valgeid ja turiste), tundis ta end nii ebameeldivalt… Noh, nagu meie Delhis… kallis kodu Jaipur… Me armastame Barkhat Nagari auklikku tänavasillutist, mis rickshaw hüppama paneb ja tagumikule sinikad teeb….

Nii,päevauudiseid. Ma polnud oma palka välja võtnud…. Laupäeval lasin varem jalga Delhi poole ja eile siis jälle varem natuke, et tantsutundi jõuda. No ja eile polnud ka aega… Ja tana siis mingi korraldaja, vist selline mees, kes jälgib, et inimesed kontoris tööd teeks, tuli mu juurde ja katega seletas, et ma peaks temaga kaasa minema ja mootorrattaga. Noh, see oli sellinne vanemat tüüpi mootorratas ja sõita ei tulnud just väga palju, aga ikka oli lahe… Ja et ma veel kaksiratsi istusin, mitte nagu naised siin istuvad….. Ühesonaga viis ta mind nn oma officisse, näitas seda, siis raudkappi firma tsekkidega, ja siis võttis spordikoti välja, kus sii ümbrikud palkadega olid… Just nii, spordikotis, mingis logus offices ja logus kapis…. Aga noh, enamus, kes sulas palka vütavad, on töölised. Ja ümbriku peal on kirjas inimese nimi, töötaja number (ma olin vist a-43) ja palga suurus. No ja nii ma siis nägin nende palkasid…. 1500.-, 1000.-, 2010.-Kujutate ette? See oleks nagu Eestis sama number…. Hale ikka küll… Ja siis boss eile oma sünnipaeval pidas veel kõne, et esiteks tuleb tööd armastada, siis annab töö ka head palka. Eks ta mingis mõttes õigus ole, aga isegi kui hästi tööd teed, ei tõuse su palk ega sind ei ülendata. Ametikoht ikka sõltub su kastist ju….

Päevauudis number kaks on see, et meil on siin jälle mingi festival. Eelmine nädal oli mingi suur festival, aga see on juba mul meelest läinud. Järgmine nädal tuleb aga Dewali, mis aasta suurim festival. Siis on isegi meie firmas 3 päeva vabad. Ja Jaipuris pidid olema kõige ilusamad festivalikaunistused. Juba praegu särab linn tuledes…. Nii et see oligi see põhjus, miks elektrit koguti st kokku hoiti….. Kuidas ma tahaks Dewalil siin olla! Linn pidi nii ilus olema… Aga ma arvatavasti lähen sel ajal juba Himaalaja poole….
Aga see praegune festival, see on ühepaevane. Jälle abielunaistele ja ainult hindu usku abielunaistele. Nimelt panevad nad täna uued riided selga ja paastuvad terve päeva. Isegi vett ei tohi juua. Siis teevad mingit vuudu-vuudu asja kell 6 õhtul ja peale seda võivad taimeteed juua. Ja siis kell 9 õhtul teevad kuu poole vuudu-vuudut ja siis võivad süüa. Ja kõik selleks, et abielu oleks õnnelik. Monika praegu on näljast täitsa võimetu, tööl magab laua peal ja nutab… Oh sa vaeseke… Vett võiks ju ikka lubada juua…
Aga päris ilus on neid säravates pidulikes sarides täna näha. Isegi vanad paksud naised on sarid selga ajanud… ja noored tüdrukud, kel kihlus tehtud, need ka oma peigmehe õnne nimel seda sama läbi teevad…
Aa,sain teada, et üks hindu naine,kel pole täna ilusaid uusi riideid seljas, tema on lahutatud. Kujutate ette! Minu esimene tuttav, kes on hindu ja lahutatud. On ikka moodne firma, India mõttes muidugi…
Ja teine naine siin on siis kristlane. Tal on ka tavalised riided.

Aa, ja kuna Theresat minu officce’isse ei lubata, ja ka tema office on viimasel päeval inimesi täis, siis käime väljas söömas. Meie söögimüür oli aga tanaseks ara reostatud. Leidime siis ühe teise pisikese müürikese otse kõrgeima bossi maja(see selline nagu seebis “Vaprad ja Ilusad”) kõrval. Puu all. Vaatasime siis, et üks mees meid imelikult piilub sealt aknast… Noh, kui me rikume bossi maja ümbrust oma soomisega, siis…läksime teisele poole müüri istuma. Nüüd ei saa keegi keelata…. Aga teate, meile toodi bossi majast lõunat. Jube armas oli… Kandikukese peal siis India plögasid ja siis India maiustusi… Aga noh, mulle on ju plögad meeldima hakanud… Jube hea meelega sõin seda ühte…. Maiustuse sai endale aga Theresa, kel on siis nüüdseks kõhuprobleemid kohale jõudnud… liiga vürtsine toit on keha shokki viinud…. õäööü ÕÄÖÜ

No ja siis ma olen päev otsa Lonely Planetit lugenud ja Himaalaja reisu paika pannud… Siis toksin seda jutukest siin.. ja käin Bhawanaga jutustamas communicationi toas. Lõuna oli ka pool tundi pikem kui tavaliselt…..
Täna siis kõik imestavad, et ma kunagi niisama aega ei veeda ja ikka nii busy olen…Et kuidas ma täna ei tee nii tööd kui muidu. Aga noh, ma ei viitsigi nagu teha nägu, et ma teeks…Kui tegelikult polegi ju midagi teha. Ma isegi korralik… Paljud juba töölt jalga lasknud.. Ja kõik vaid seetõttu, et kolm suurimat bossi täna kontoris pole. Siin seda tööreziimi tõesti pole. Kõik nüüd jalutavad niisama ringi ja räägivad mobiilidega jne… Jah, tõesti peab neid seadustega ohjes hoidma. Ise nad ennast hoida ei oska…


Kallikesed, mul on teile teadaanne. Nimelt sain suure nurumise peale ülemuselt lõpuks vastusõnumi, et ma lähen Delhi messile ja juba homme hommikul. Muud infot pole. Ei vasta ka kõnedele… Kui asi läheb nii, et pean olema seal maksimaalse aja, siis olen seal kuni 18-ni. Jja kui juhtub nii, et Amit suudab mu firmaga ilusti läbirääkida, siis pean sealt edasi startima Himaalajasse. Või siis teine võimalus, et tulen 18 tagasi ja 19 panen jälle tagasi Delhi, kohtun Eva ja Kaspariga, kes 18 varahommikul Delhisse jõudnud on, ja sealt edasi. See on plaan, kui läbirääkimisetel sellise lubaduse saan või siis lihtsalt oma õigusega teenitud päevad välja võtan…
Igastahes, see, millal ma netti saan ja kui tihedalt ja millal… Võib juhtuda, et mind väga näha ega kuulda pole kuni novembri kuuni. Ma olen ikka elus ja terve… Lihtsalt netita ja alatiste lubaduste muutmisega… Ilma täpsete korralduste ja alatise infopuudusega…
Igal juhul, uuesti palve. Kui tahate mult sõnumit või midagi, siis palun saatke mu telefonile oma telefoninumber (sest netist ma paregusel hetkel ju meile lugeda ei saa. Saatke palun sõnumid numbrile 00919982130464
Täna õhtul siis püüan internetikohvikusse minna ja lugeda, mis va oma tulekust kirjutanud, ning book’ida hotellid Himaalajas. Vastata teie kirjadele ja… Loodan, et olen vastuse saanud nii oma ulemuselt, et kui pikalt ma Dehlis olen, kui ka AIESECilt, et kas nad said mu vabad päevad inimlikul läbirääkimiste teel välja nõuda….
Võib juhtuda, et pean Adi pool ära käima ja talle ikka kõrvaaugu ära tegema. Kui ta seda tõesti nüüd ja kohe tahab. Sest ma ju lubasin. Aga sel juhul saan tema pool netti piiluda.

Aa, suure organiseerimise ja närveerimise peale sain asja nii kaugele, et läbi mitme inimese helistati mulle ja öeldi, et lahkun 9.35 Tonk Road’ilt ja pean kaasa võtma riided kuni 17.oktoobrini. Koha peal otsustatakse, kui kaua keegi jääb. Ma arvan, et mind ikka jäetakse kauaks. Ma ju see vaatamisväärsus, millega saab firma usaldusväärsust tõsta….
Ja kaasa pidin siis selles ulatuses India riideid võtma. Või siis euroopa viisakaid riideid… Neid mul muidugi pole….
Noh, ja kuna mul nii kui nii ontlikku kohvrit pole, siis ma võtangi oma suure seljakoti, ja panen sinna sisse ka juba Himaalaja riided…
Noh, loodan, et Amit saab ikka täna mu bossiga rääkimisel ühele poole. Ja ma enne hommikust lahkumist ikka tean, kas tulen vahepeal veel Jaipuri või mitte….