Laupäev, 7.oktoober
Hommik….8.08.
Täna lähme siis peale tööd Anu ja Supreet’iga otse Delhisse. Adi peaks seal meid juba ootama… Ja siis kuulsamatesse ööklubidesse….
Nojah, ma siin kirjutan, aga tegelikult pole seda juttu ikka kuhugi üles panna. Vähemasti 6. päev ilma internetita… Ja kujutate ette, firmad ei kisagi, et netti pole…. India noh.
Eile oli mulle väga paha päev. Esiteks polnud mul enam tööd ja nii ma passisin niisama. Isegi netti polnud. No pidin siis teiste töökaaslaste ees mängima nagu teeks midagi. Õnneks õhtul tegin 4 disaini Zara Home’le. Kujutate ette? Zara, United Colors of Benetton…. Ise küll ei kujuta.
Ok, see töö tõi mind taas positiivsemasse poolde… Aga muidu… Mulle ei meeldi niisama istumine ja aja surnukslöömine. Kui, siis kodus, seal võiksin siis kasvõi magada, kui muud teha pole. Aga kui sul pole lubatud lahkuda ja pead tegema nägu, et teed tööd….
Ja halvim uudis on see, et ülemus keeldus mulle vabu päevi nüüd andmast. Kuu aega tagasi lubas just, et peale messi saan, ja sel ajal, kui ka festival, et siis saan Himaalajasse minna. Festival oleks 3 päeva, jägmine pühapäev neljas, oleks vaja olnud 5 vaba päeva festivali ja pühapäeva vahel…Aga nüüd ta keeldub andmast. Eestis oleksin ma protsessinud, aga siin olen kui mõlaga pähe saanud… Siin pole töölistel eriti mingeid õigusi. Nii kategooriline “ei”…..
Ühesõnaga võtsin siis kohe AIESECiga ühendust… Swatiga, Swati rääkis Amitiga, siis pidin mina Amitile helistama ja Amit lõpuks lubas rääkida. Tema on see inimene, kes vastutab meie õiguste eest… Peab firmadega sellealaseid läbirääkimisi…
Ma olen nende päeva de nimel kolm kuud elanud, käest andnud parima aja Himaalajasse minekuks… Ja mis nüüd? Näiteks viimane nädal ma põhimõtteliselt oleks vaba olnud…Oleksin praegu seal… Neile ikka tõesti meeldib mõelda ainult firma võtmes ja töölised on justkui orjad.
AIESECile ütlesin ka, et ma ei taha seal firmas enam töötada, kui paevi vabaks ei saa. Tõesti, kindlasti on veel mõni firma, kuhu disianerit vaja. Kui ei, võin ka rõivafirmas managmenti teha….Seda tööd siin ikka on.
Või peaksin mõtlema sellele Supreet’I pakkumisele, et ta otsib mulle tookoha mõnes rõivafirmas…Mine tea, kui muud võimalust pole.
Sest ma ei tulnud siia mingit orjama. Ikka reisima ja kultuuri nägema…
Peale selle, neid tuleb hirmutada, muidu asjad ei liigu. Korra olen ma teinud seda, ja siis hakkasid asjad liikuma. Kui nüüd ei hakka, tuleb taas seda teed minna….

Täna peaks tööl olema koosolek teemal mess, osalejad, kuupäevad, millal keegi messil on, riietus, tingimused jne. Sellest kõigest räägin siis teile vast esmaspäeval…. Kui mitte hiljem… Ma olen nädala alguseti nii väsinud alati… Ja samas oleks vaja kirja panna nädalalõpu jutud…. Seda on alati nii palju…
Ja siis veel rõivapesu jne… Kahju on sellest, et riided ruttu koledaks lähevad. Seda jah, et kõike saab vaid korra, st pool päeva kanda, aga et pestakse vist valgeid ja kirjusid koos, siis valged riided pole enam kunagi valged ja samas kõikidel riietel on plekid sisse jäänud… Nii kahju on vaadata, mu India kurtad on ikke veel nii ilusad, aga kaenla-alused on värvist nii ära….. peaks hakkama ära viskama, aga siis mõlten, kuidas ma Eestis neid kanda oleks tahtnud…Oleks ümber õmmelnud jne…

Aga selle nädala sündmustest on mul veel rääkimata neljapäevast. Nimelt siis kui Theresa tuli, läkisme Durgapurasse, tingisime endale rickshaw, ootasime Anu ja siis neljakesi läksime tantsima.Theresa lihtsalt vaatas pealt ja tegi pilti ka. Peale tantsu vahetasime Anuga ruttu riided. Meil oli sarid kaasas. Mõtlesin kull, et on võimatu nii ruttu kõik selga saada, aga tantsuõpetaja, kel alati muidu lahkumisega kiire, tuli mulle appi, kui nägi minu sari…. Suured tänud talle! Jalaketid, kõrvarõngad, kaelakee ja käevõrud said juba rickshaws pandud. Bindie’t mul polnud, aga noh, pole hullu. Juuksed jaid ka nii nagu olid…
India peo aeda siis otsisime ricjkshawga pool tundi. Tiirutasime lähedal olevatel tänavatel ringi ja ei leidnud kohe kuidagi. Siin on nii tobe susteem: ühe tänava nimi on tervel linnajaol, siis pead otsima näiteks numbrit 567 voi 874…..Lisaks, rickshawjuhid ei tea teed. Kui kuulsat kohta kõrval ka pole, on päris jama.. Kui siis küsida teed, siis loomulikult kõik näitavad, aga point on selles, et hindudel pole kombeks oleda “ei”, isegi kui peaks. Näiteks ma oleks rohkem tänulik vastuse eest ”ei tea” kui valesse suunda juhatamise eest. Aga noh, nende meelest on nii parem… õnneks tabasime Flavio ja ühe India poisis siis mootorrattaga tiirutamas. Kujutate ette, olime aiale nii lähedal.
Ilus aed oli.India kohta vaga suur, roheline….
ülejäänud rahvas oli India riietes. Poistel siis kurtad ja tüdrukutel suite’d ehk siis naiste kurtad, püksid ja sallid….
Ime-ime, olime Anuga ainukesed sarides. Ja läksime seetõttu hästi peale. Nojah, India poistel on see dream kui valge naine saris, aga ka India tüdrukud imetlesid. (Jumal tänatud, et nii Theresa kui Lisa tegid pilti. Nii Swati ema kui ka Supreet tahtsid meid näha, millised me siis olime. Supreet’il oli isegi idee, et ehk tahame öökluppi nii minna…. Aga see pole nagu parimate ideede killast). Tunnistasid ju nemadki, et sari on raske kanda. Jah, kui harjunud pole, aga mul juba kolmas kord. Tunnen juba end päris mugavalt. Isegi tantsimisega sain hakkama. Amit tõmbas mu rahva seest välja tantsuringi keskele keerutama. Tundisn end küll nagu Teele “Kevade” filmis Tootsi ja Tali pruudi tantsimisel….
Aga tore oli. See oli üks väheseid pidusid, kus ka India tüdrukud kohal oli, st neid kodunt välja lasti… Noh, meie omad olid enamus kohal, Must Maja jõudis aga lõpus, siis kui me lahkusime…. Nad olid vist ka ainukesed, kel inda riideid polnud. ülejäänutel olid ikka riided ja ehted ilusti….
Ja süüa sai ka India toite… Seda kartulikuuli vee ja seentega polnud ma enne söönud… Lassiest jäime meie ilma, aga pole hullu. Ma iga hommik seda piimapoest saan…
õhtul tahtsid meie omad meie katusel lolle joomismänge mängida. Ma olin küll lollide mängude poolt aga ilma alkoholita. Leidisme Anuga , et meile piisab ilusates hotellides veini joomisest… Liiga palju pole ka vaja juua…
Aga koju jõudes olid paljud nii väsinud… Kui juba Flavio, ärgitaja, magama läks ja Anu ka, siis ma ei hakanudki pingutama… Ma saan aru küll, et Seth on pettunud, et me Anuga eraldi väljas käime…Aga noh, mis parata. Ja tegelikult tulime me ju kõik üksi siia ja omaenda elu elama….Kuigi, meil oli nii tore grupitunnetus Swati Majas.Aga Supreet lubas, et kui Adi tagasi tuleb, siis teevad nad kõigile peo. Et teised ennast halvasti ei tunneks…
Ja eile õhtust siis…Plaanis oli isegi internetikohvikusse minna, aga samas oli jälle vaja ette võtta koristamine, pesu pesemine, pea pesemine… Nii juba ma ei tea mitmes reede järjest… Siin on ikka hoopis teine elu rütm. Kes siis Eestis reede õhtul sellega tegeleb?
Supreet plaanis meiega kuhugi ka välja minna, aga kuna Daria meil nii jubedalt küljes rippus, siis pidime tühistama selle plaani… tegelikult, niisama kodus olla ja välja puhata on ka mõnus. Rääkida teiste inimestega, kellega pole enam olnud aega rääkida, ja kes selle tõttu tõrjutuna tunnevad end…
Ja siis püüdsin ikka vapralt Himalaja plaane teha, aga Lisa oli Lonely Planetiga jalga lasknud Udaipuri ja siis tuli meil Flavio itaaliakeelsega hakkama saada. Seega jäi see üsna kaardi vaatamise tasandile. Leidsime et, ettegelikult tuleks netist vaadata, mis kohad lume tõttu suletakse. Ja siis jäävadki järgi vaid ülejäänud kohad…

Ja muud ei midagi… Nuud istun tööl, kirjutan teile jutukset, siis parandan vead ja kopin täpitähed…. See võtab jubedalt aega…
Ja siis loodan lõuna aeg Theresaga lõunastada, ja venitada see tunniseks…Siis jälle loodan, et messikoosolek on piisavalt pikk, et aeg jookseks… ja siis püüan väljakannatada ülejäänud aja kuni 18.30. Siis peaks Supreet olema Anu peale võtnud ja Anu juhatusel minu töökoha tänavas olema… Eks näis… Loodan, et päev ikka busy tuleb… Mulle kohe üldse ei meeldi tööta istuda….
Aa, aga selle Theresaga oleme küll ämbrisse pannud. See tüdruk mitte ei räägi väga-väga palju vaid ebameeldivalt ja ülemääraselt palju. Isegi siis, kui kõik teised vait on ja peaks olema aru saada, et on aeg vait jääda…. Ja need on tal veel esimesed päevad. Mis saab siis, kui ta keskkonnaga ära harjub? Jumal tänatud, et ta ei saa minu kontorisse tulla…. Küll on tüütu inimene. Aga ehk ole see sõltub vast ka vanusest. Jube lapselik on küll. Tunnen end kui emme tema kõrval… Ja see pole meeldiv tunne….teate küll.


Ja viimane uudis. See vana mees, kes iga päev mulle mingeid purukesi või tükikesi või kommikesi templist tõi. ..ta on lahti lastud. Et ta polevat enam piisavalt tööd teinud. Ja teine põhjus olevat olnud minu segamine. Seda ma märkasin kull, et viimastel päevadel pole teda minu laua juures käinud, aga õhtuti ja hommikuti tänaval ikka nägin. Täna jälle. See vaene mees nüüd kas teeskleb töölkäimist või ei saa lahti harjumusest või tõesti käib selleks, et minuga oma hindikeelset juttu ajada…Ei tea, aga imelik on ikka…