Reis Himaalajasse: Amritsa
Palavik ja haigus kadus 3 päevaga. Nõrk olin ma veel hiljemgi, aga see ei seganud meid reede õhtul Jaipurist põhja poole liikuma hakata. Olid ja meie kaks eesti matkajat (Anu sõber Kaspar ja minul siis Eva ehk Tipp) juba Dehlis ja kanatamatusest hakkasid „turisti panema” (see on selline nähtus, kus eurooplane on nõus kõigega, mis hindu talle pakub, sest ikka tundub odav. Ja sellega tegelikult laseb end tugevalt lüpsta. See on nähtus eestlase kõrgest elatustasemest ja laiskusest/oskamatusest hindule vastu vaielda või teist varanti otsida).... põhja poole. Et nad seda kaua ei teeks enam, pidime nad lihtsalt kinni püüdma....Noh, see polnudki nii kerge, sest Dewali oli Indias kõik pea peale pööranud. Näiteks buss Jaipurist Dehlisse, mis alles paar päeva tagasi 5 tundi aega võttis, läks meile vastassuunas maksma üle 7 tunni. Äärepealt oleks jäänud maha järgmisest bussist, mis meid Dehlist Amritsa’sse pidi viima. Adiga Dehlis enam kokku ei saanudki, kuigi lootus oli, et kahe bussi vahel lähe tema vanemate poole õhtust sööma..... Tema ise pidi samal öösel Hispaaniasse sõitma ja 31., kui tagasi tuleb, paneb jälle edasi Singapuri, oma bändiga kontserte andma.
Hirmsasti oleks tahtnud minna. Polnud teda ju nädala näinud, ja kuigi plaan oli, et kui ma olen messil, siis ta tuleb Dehlisse ka ja veedame koos aega, aga juhtus jälle nii nagu Indias ikka, et üleloomulikud jõud telefonid vussi olid keeranud.... Siin lihtsalt on kogu aegmingid üleloomulikud jõud, mis eilase kunagi ühelgi plaanil 100% välja tulla.
Aga vähemasti Amritsa bussile me jõudsime.Oli see bussijaam küll Dehlis hoopis teises kandis, aga buss oli olemas ja piletid saime ka tänu Supreet’i mingile sõbrale...., kes meid Dehlis telefoni teel aitas ja juhendas. Ja tänu ütlemata osavale rickshawjuhile, kes kiirelt linnas ringi sõitis..... Tänu sellele ei tinginud me temaga ka hinnas. Plaanitud 80 ruupia asemel maksime kohe 100. No mõni päev võib. Aga ainult mõni kord. Sellise asjaga ei või laisaks minna...muidu läheb jälle turistipanemiseks. Seda enam, et me ei ole ju turistid, kes oma suurte Euroopa rahakottidega lehvitavad...
Buss pidi jõudma Amritsasse (muideks, see on linn India-Pakistani piiril) kell 2 öösel, aga jõudis kell 7 hommikul. On selle süü nüüd lihtsalt India kaootilisus või tõesti jällegi dewalipidustused, aga öisest templi piimaga pesemisest jäime küll ilma. Lahe, oleks ikka saanud öösel selles mõnusas templis olla! Kindlasti hoopis teine feeling. Kuigi, ka päeval oli jube lahe. Hämmastav, oli see Dewali süü, aga olime ainsad turistid seles maailma suurimas sikhi templis. Rahvast oli palju, aga kõik olid sikhid. Kujutate ette, kõik tänavad, bussijaam ja tempel olid täis värviliste turbanitega mehi. Ma olen vist vahepeal seletanud juba, et turbanitega mehed siin Indias pole mitte moslemid vaid hoopis sikhid. See on teatud usk siin. Mehed on habemetaga ja turbanitega, turbanite sees on pikad patsid, mida kellegile ei näidata...Aga paar korda olen ma siiski näinud. Mõned hooletud mehed on liiga avalikult pununud oma tagumikuni patse..... See on rangelt keelatud....
Ja meie Supreet’i perekond on ka sikhi usku. Nii et see algne kirjeldus temast, et moslemipoiss, see ei pea paika. Peale selle, sikhid on rahulikumad ja lahedamad kui hindud. Neil pole neid tilu-lilu kujukesi ja nende rituaaalimuusika on mõnusalt rahulik. Ja loomulikult, Kuldne Tempel, see on midagi väga-väga erilist. Üks sikhimees seletas mulle usulist erinevust selega, et sikhi usk peegeldub nende käitumises.Hindudel mitte. Ja tõesti, pole ma näinud veel turbaniga meest, kes mind lüpsta püüaks...Ja üldse on nad sellised usaldusväärsed, sõbralikud ja abivalmid... Noh, tuleb lihtsalt harjuda nende natuke kummalise välimusega....
Kas ma muidu ka sikhidest olen rääkinud? Juba pisikese poisina hakkavad sikhipoisid patse kasvatama. Esimeseks pannakse pats üle pea ja kaetakse ümmarguse pitsilise linikuga. Nii jääb pitsiline munatanu neile otsa ette. Hiljem pitsiline linik kaob ja asemele tuleb liibuv müts, millel otsaees siis muna... Ja päris suurtel meestel käib mütsi peale turban. Turbani kuju sõltub vist kohast, aga meie Supreet sätib seda oma näokuju järgi. Ja turbani värvid sõltuvad riietest. Vähemasti neil, kes oma välimusele rõhku panevad... Väga vinge, ükspäev nägin fuktsiaroosa pluusi ja turbaniga meest. Küll mõni võib ikka edev olla!

Aga maailma kuulsaim sikhi tempel Amritsas..... See kujutab endast ühe rajooni suurust ala, milles on marmorist ja sammaskäikudega hooned. Hoonete keskel on järv, kus ujuvad suured ilusad kalad. Järve keskel on Kuldne Tempel, kus muusikud laulavad. Ilusad õrnad laulud kanduvad mööda vett edasi kõikjale templisse..... Kuldsesse Templisse saab ka, aga seal on ilmatu pikk järjekord, mis jookseb üle järve mineva tee. Kõik, kes seal viitsivad kannatlikult seista ja oodata..... saavad templisse. No me läksime ka. Piinlik oli küll, et ma ju ei usu seda värki, aga samas, ega keegi keelanud minna. See tempel on jube lahe. Kui välja arvata see, et ta on üleni üle kullatud, siis tema lahedus seineb selles, et iga inimene võib suvalises kohas maha istuda ja vaadata sees laulvaid mehi. Nii võib seal tundide viis olla ja ka ise kaasa laulda. Küll on ilus usk! Selline sobiks eestlastele ka ilmatu hästi....
Noh, meil nii palju aega polnud ja me olime seda laulu nautinud järve kaldal istudes... Aga me pidime kiirelt tegema. Kuigi kõikides sikhi templites saab tasuta öömaja ja süüa, ei saanud me neid hüvesid eriti nautida. Üks tore vanake küll tuli meiega rääkima. Küll need haritud india vanamehed on toredad! Ta lasi meil küsida kõiki küsimusi, mida tahame ja siis rääkis meile oma usust ja viis ka meid sööma. See vanake käib rääkimas kõigi turistidega, et teada saada, mida nad mõlevad... Seekord olime siis meie. Lahe vanamees...
Aga peale suures söögisaalis söömist (neid saale on seal teplis palju. Onu jutu järgi võib ühel ajal vabalt 10 000 inimest koos süüa) oli meil aeg tagasipöörduda bussijaama. Buss pidi meil Dharamsalasse minema. Seal pidime oma eesti kaaslased lõpuks siis kinni püüdma. Oleks küll tahtnud kauem ja rahulikumalt chillida, aga püha eesmärgi nimel olime valmis taas bussi astuma. Jah, tahtsime, aga India on India ja nii oli otsustatud, et pole mõtet sellel päeval bussi Dharamsalasse saata. Ka Manalisse mitte...(noh, ega sinna meil kiiret kah polnud)
Midagi ikka on selle juures ka head, et erined välimuselt teistest. See on selline eriline side, mis tekib siin Indias inimeste vahel, kes pole hindud. Nimelt kohtasime bussijaamas ühte Korea meest ja ühte Ameerika tüdrukut. Korea mees elas kolmandat aastat Indias, ja USA plika oli hulljulgelt üksi Indiasse reisima tulnud. Tervelt pooleks aastaks ja täitsa ihuüksi. Aga sellest hetkest, kui saatus meile vingerpussi veeretas, said meist reisikaaslased.
Korea mees teadis mingit P-tähega kohta, läbi mille oleks ka võimalik veel samal päeval Dharamsalasse saada. Palju mõelda meil ei lasknud, sest buss just väljus. Mingil hetkel aga buss otsustas mitte edasi sõita. Seekord keegi kuidagi organiseeris meid edasi teisele bussile, mis kohe väljus, ja mis ikka sinna koha poole pidi sõitma. Sama piletiga saime isegi. Kui me P-kohta jõudsime, siis arvasime olevat jube õnnelikud. Buss Dharamsalasse pidi minema kõigest poole tunni pärast. Aga poolest tunnist sai tund. Lõpuks tuli mingi buss, millele kõik tormasid. Buss oli paari minutiga nii täis, et me polekski vist õieti peale mahtunud. No ja siis teatas veel bussijuht, et ta sõidab oma sihtpunkti teist teed kaudu ja ta ei taha kasutada Dharamsala teed. Seega, olime ilma bussist ja kõigest.....Aga õnneks oli meil reisiseltskond. Südikalt püüdsime autot rentida kuskilt. Natsa kallis oli, aga mis teha... Ja üllatus-üllatus. Ka mingid hindud (paar farmatseute) olid maha jäänud ja ka neil polnud kuhugi minna. Olid rongilt tulnud, et siit bussiga edasi minna. Nüüd oli meil reisiseltskond nii palju suurem, et jeebiraha enam nii kallis ei tundunudki. Samas, oleks meid isegi rohkem sinna sissemahtunud...kaks inimest kindlasti.. ja India mahutavuse järgi oleks muidugi veel mahtunud.... Noh, aga hea meelega seda india mahutavust ei teeks....