Reis Himaalajasse: Dharamsala, McLeod Ganj
Aga nii me siis liikusime Dharamsala poole. Väljas läks pimedamaks, teed kitsamaks ja ohtlikumaks, aga ikka aina ülesse poole. Kuidas oleks neid mägesid ja orge tahtnud valges näha! Ja nii mõnus oli, et kõik olid vait. Aga noh, sellele india paarile ikka ei istunud vait olek. Küll tsikk püüdis ikka kogu aeg rääkida ja siis otsustas, et tema mänib kasvõi oma telefoni aku tühjaks, aga tal peab olema ikka muusika juures. Ja muusika, see oli ikka hindu disko, hullemat valikut annab otsida....
Ei mäleta enam, kas aku sai ennem tühjaks, või jõudis pärale nii Dharamsala kui selle kõrval mäel asuv McLeod Ganj, kuhu me pidime minema. Tegelikkuses tuli välja, et me kõik tahame hoopis sinna.McLeodGanj on kuulus oma asukate poolest – Dhalai Laama ja tema tiibeti mungad ja nunnad ning tiibetlased, kes koos temaga on põgenenud Indiasse. See on ilus külake kõrgel mäe tipus. Peale looduse ilu, on seal veel midagi – tiibetlased. Küll on tore olla sellise rahva keskel. Põhjamaistele eestlasetele see meeldiks, aga tuleb välja, et väga paljudele eurooplastele ja ameeriklastelegi. Tiibetlased on sõbralikud armsad inimesed, kes armastavad oma rahvast ja usku ja kes on sõbralikud kõigi vastu. Mis peamine, nad ei püüa kellegi nahka üle kõrvade tõmmata ja neile meedib vaikus ja rahulik elu. Tulla segasest Indiast kõrgete mägede otsa, külastada templeid ja imearmsaid käsitööpoode ning sõbralikke bubsid ja söögikohti.....Seda armastavad paljud. Peale selle on siin joogalaagrid ja mediteerimisvõimalused. Paljud eurooplased tulevad siia rahu otsima pikemas ajaks... Ja kes ei taha rahu, saab siin õhtuti ka möllu. Kõik, mis selle kõige juures tähtis on, on sõbalikkus ja üksmeel. See on koht kuhu soovitan väga minna. Noh, mõned eestlased muidugi ei oska sellest rõõmu tunda, aga ma usun, et paljud näeksid selle hindamatut väärtust....
Jaa, ja loomulikult saime kokku nii Tipi kui Kaspariga.
Tipp oli avastanud kohaliku kange õunasiidri, mis pidi väga hea olema. Kahjuks mul jäi see proovimata. Nimelt mul mingi sääsehammustus vist läks põletikku täis ja oli päris kole (mul oli isegi korraksmõte, et ehk ongi see seesama hammustus, millest haiguse sain). Ja kuigi oma nõrkuse tõttu oli soovitatud mul viina mitte tarbida, siis pisikesi lonkuskesi Kaspari imepudelist sai hiljematel päevadel ikka võetud – mis sa teed kui loodus sunnib. Jube külm oli ikka seal üleval. Isegi meile, põhjamaalasetele.
Me Anuga ostsime teisel päeval endale sealt karvamütsid. Jänesenahast. Minul oli siis läki-läki ja Anul see suur muna, mida meil naised pea otsas kannavad.. Supercool...... Tema sai alla vist 200 ruupiat, ma 50, aga noh, mul oli lihtsam ka... Kuigi väga armas.... Ja mul ju eelmine aasta läks Pariisis talvemüts kõndima.... Aga jah, kes on enne näinud, et minnakse Indiasse karvamütse ostma....
Tipp ja Kaspar olid meile organiseerinud kahetoalise magamiskoha, millel oli suur aken orule. Muidu oli päris lahe, aga külm nagu jääkambris. Magada tuli kõigi riietega, mis seljas, magamiskoti ja siis veel tekiga, mis siis majutuse pool oli... Iseenesest muidugi magab külmas hästi....
Aga see hommikune ülestõusmine pole just hea..... Noh, kui muidugi päikespaistet oodata....Aga seda oli järgmisel päeval vähe... Mingi pilv komistas mäe otsa ja nii oli kogu päev vaikselt vihmane.. Aga siiski, mitte külm. Külmaks läheb siin öösiti, ja siis kohe jube külmaks....
Aga mis ma siin ikka väga latran. See on siis see koht, kus tiibetlased varju on leidnud. Siin on templid ja kloostrid ja kõik on nii ilus!
Meie Anuga saime siis selles külakeses olla vähem kui 48 tundi. Kasparil ja Tipil tuli vist 48 tundi päris välja isegi.....
Algul ei osanud me sellest midagi arvata, aga hiljem läksid mõtted ikka tagasi. Selles külas oleks pidanud kauem olema.... Nii kohalikud kui turistid olid nii armsalt sõbralikud... Ja need käsitööpoed oma kvalitseetsete ja teistsuguste toodetega. Enamuse tulu läks tiibeti rahva päästmise toetuseks....
Oleks mul raha olnud, oleks kõik poed tühjaks ostnud... Noh, suuri kotte oleks ka vaja olnud. Või kaubaautot..... Ja pealegi, me ei teadnud, et sellist mekat enam edaspidi ei tule.....
Esmaspäeva, 23 oktoobri hommikul läksime siis kohaliku bussiga Manali poole. Ega me ei teadnudki, mis meid ees ootab. On see nüüd 12 või 14 tundi bussisõitu....Või teeb Dewali jälle mingi triki.....
Noh, üllatuseks sõitsime me 12 tundi. Tore oli see, et nägime kõikvõimalikke erinevaid mägesid: lumega kaetud ja troopiliste palmidega.....ja kõiksugu ilusaid külasid ja orge... Aga jah, see bussisõit oli tappev. Me Tipiga nimelt istusime vahes, kus jalgadele oli jaetud alla labajala pikkune ruum...No hindudel vist labajalad ikka mahuvad sinna ära.... Aga jube oli seal sõita küll 12 tundi ühtejutti. No ok, saime küll „pissipeatusi” ja turupeatusi hetkeks.....Aa see rahvamass, kes bussis peale tuli ja kõrvale pressis, see oli küll tappev.... Aga jälle, sellistes bussides reisides on väga hea olla valge. Keegi sind maha ei jäta ja ära ei unusta. Piletimüüja käib kasvõi turult otsimas ja korjab meid kokku....Noh, probeem on muidugi selles, et üks teine buss, mis ka Manalisse läks, sealne piletimüüja tahtis meid jubedalt oma bussi panna. Sel juhul on ikka ea, kui eristab hindude nägusid... sest bussid olid täpselt ühesugused....Aa, Kaspar istus meie bussis ka... Nii et tema on ikka eristatav.....
Kuskilt kohalikust külast tulid kolm poolakat peale – mees ja kaks naist-... küll nad on ikka suuredja kolakad! Oli see mõju võrreldes hindudega või mitte... ma arvan, et me ikka nii kolakad ei tundunud... Aga mine sa tea....
Jaa, aga ma arvan, et eriti Kasparile ja Tipile oli see meeldejääv bussisõit. Isegi vist Anule. Ega temagi sellise külavahe bussiga vist enne sõitnud pole......
Ega muud polegi viriseda, kui jalaruum oli puudu ja rahvas pressis peale... No selle sai muidugi enamuse Tipp enda kanda... ma olin akna all... minuni jõudis surve läbi Tipi kintsu.....:)