Reis Himaalajasse: Manali; Vashish
Uskumatu, aga tõsi, et Manalisse jõudsimegi täpselt 12 tundi hiljem. Mõnikord on siin elu isegi täpne....(kuigi see oli ju suurim viga, mida Indias teha) võrreldes McLeod Ganjiga oli Manali ikka väga turistilik mägiküla... Tiibetlas polnud siin niipalju...Rohkem hindusid.....
Manali erilisus, kui nii võib öelda, on see, et enamus majad ja uksed on hotellid...Söögikohti polegi nii palju. Ja mis kõige kummalisem, pole söögikohta, kus pakutaks kooki... Ei jäänud siis muud üle kui koogid koogiletist osta ja koju teed jooma minna... Hotelli ikka.... Hotellis oli tee vaid 8 ruupiat... Nii et kokkuvõttes veel sääst kah.....
Aga hotell oli jube külm.Närisin oma porgandikooki magamiskotis istudes ja läkiläki peas..... Kaspar tegi pilti kah... Hiljem sain aru miks....... Poola tüdrukud...... Nome nägime välja kui poola tüdrukud......(sellest tekkis meil oma parool...Kui hommikul jälle seda poolikut viinapudelit laual nägime või kellelgi oli tuba segamini, siis pidid selles ikka süüdi olema poola tüdrukud.... neil lihtsalt on sellised kombed – estlastel ju pole;) ) See oli ka vist esimene kord, kus ma läksin siis viina teele. No aga jube külm oli.. Samas, paarist lonksust piisas, et pidutsemise asemel voodisse pugeda....Sellest ööst ma midagi ei mäleta.... Aga ükskord tuli ka hommik..... laisk hommik, sest seekord polnud meil kuhugi kiirustada....

Hommikul leidsime koha, kus sai mõnusat tiibeti muusikat, sööki ja muidu ka oli tore..... Chopsticks oli nimi, kui kellelgi vaja läheb..... Eelmine õhtu käisime kohas, mille nimi oli seotud kuidagi Mama köögiga... Igastahes aedviljavorm oli super hea. Justkui oma kodus Eestis tehtud........
Ja siis sel hommikul otsustasime Manalist endast välja kolida. Läksime lähedal asuvasse külla nimega Vashish. Imearmas külake!!!! Super! Anu tingimise peale me seal külahotellis nimega New Darma küll puhurit ei saanud, aga hommikuks lubati soe tee tasuta... Järgmiseks hommikuks loomulikult....
Organiseerijapoiss soovitas meil minna mingit juga vaatama. Läbi küla ja pool tundi ja siis pidimegi kohal olema...No läbi küla... Kus oli armas küla... Millised värvid!!!. Külas kuskil haakus meile sappa mingi koer, kes veetis kogu ülejäänud päeva meiega. Siin ongi sellised koerad. Kohalikud vist eriti ei liigu ja on laisad, lisaks ei pööra nad koertele vist nii palju tähelepanu, igastahes siin liiguvad koead turistidega nagu saatekoerad. Justkui oleks oma koer.....Kui Commyl-Dorryl oleks siin tore olnud Mäed ju ja avarus...., nende loomulik keskkkond....
Meie mäkkeronimisest sai mitu tundi... Vahepealt oli teeke isegi arusaadav ja talutav, lõpp aga läks nii raskeks ära, et kui lõpuks alla andsime ja tagasi pöörduda proovisime, oli väga raske tulla nii, et alla ei kuku.....Aga valge habemega kutsa oli vapralt alati koos meiega...Milles meil vedas, oli see, et leidsime korraliku tee tagasi külla. Nägime ka ilusaid õunaaedu nõlval.. õunad olid küll selelks ajaks juba puudelt kadunud. Kaspar leidis siiski pooliku ja ma ühe terve õuna maast.. Maiste oli suurepäane! Peale Jaipuri kalleid jahuseid õunud... Justkui koduõunad....
Õhtul külas ringi uitades sattusime peale nii kohalikule õunamahale kui õunaveinile. Vein oli aga nii kallis – 500 ruupiat pudel – et sellest loobusime. Õunamahl aga sai pikaks ajaks meie lemmikuks.... Selline vanakooli värk, klaaspudelis ja koduse õunamahla maitsega......
Aga siinsed onud müüsid õunu ka. Kodused kollased õunad maksid vaid 10 ruupiat kilo! Nii head õunad ja 4 korda odavamad... Kus see süsteem? Aga noh, siin oligi kõik hea ja odav.....
Ja isegi viinapoe onud olid mõnusad muhedad j sõbralikud. Ei olnud nad solvunudmidagi, et me miskit ei ostnud ja tegime kindlaks, et kohalik viin siinpea poole kallim kui Jaipuris....

Aa, selles külakeses on kuumaveeallikad. No Indias peab ikka kõik ise kohe kätte tulema kohalikele....Kuumavee allikate kohale on ehitatud armsa tare-tarekese moodi puutemplid. Templites on siis pesemisruumid nii
meestele kui naistele. Ja nii nad siis käivadki ennast pesemas suurtes „basseinides”. Osad mehed pesevad ennast ka tänaval asuvates nn baseinides.. Aga ainult mehed. Kasparil oli ka jube isu minna, aga arvas, et meiaga koos ikka huvitavam. Kuidas ta ei saa aru, et see on meeste värk? Indias on meestel mingi eriline suhe... Selline, mida Eestis natuke imelikuks peetaks....
Õhtul leidsime siis ainukese toidukoha, mis selles külas sel aastaajal lahti oli. Koha nimi oli Rainbow, ja see oli ka ainuke koht, kus nägime avalikult kanepisuitsetajaid. Manali on selle koha pealt muidu kuulus. Siin pidi maailma kõige puhtam ja parem kanep olema......
Aga jah, mujal me neid ei näinud. Järgmine päev muidu kuulsime ka kohaliku väljamaalase Steve Ji käest ka sama juttu, et siin kasvatus ja parim kraam, aga kohalikud ise ei suitseta- vaid müügiks teevad. Jah, sellisel kõrgusel elades on kopsudel vist parem ka, kui ei suitseta...
Ja kui juba järgmisest päevast jutt, siis jägmine päev viidi meid Steve Ji’ga paraclidingut tegema. Me ei suutnud välja mõelda, mis see eesti keeles tähendab. See on midagi purilennunduse ja langevarjuhüppe vahepealset. Võis siis langevarjuga hüppamist ilma lennukita –mäe otsast. Hüppasime alla 2400m kõrguselt, aga kokkuvõttes oli meie lennu kõrgus 750 meetrit, sest ega siin ju merepinda vastu ei tulnud). Kui kaua me seal liuglesime, me ei tea. Räägitakse, et see võis olla 10-20 minutit. Suviti võib olla rohkem, sest siis soe maa lähedal olev tuul tõstab langevarju taas ülesse. Meie ajal oli tuul juba külm. Mul oli päris hea meel, et jope peale panin..
Selle paraclidingu hingeks on 15 aastat tagasi siia Nagari külla elama asunud britt Steve, kes 5 aastat hiljem seltskonna hindu poisse seda tegema õpetas. Nüüd on Steve vis see, kes on asja maskott ja rahakoguja, aga meiega hüppasid hindu poisid. Ise ka imestan, et ma seda poissi usaldasin. Aga noh, nagu Steve ütles, et poisid ise ka ju surma ei taha saada..... Ja kui nad seda juba 10 aastat harrastanud. Igastahes, hirmu me küll ei tundnud. Raske on vaid see hetk, kui pead maast jalad lahti laskma. Mõistus nagu keeldub seda tegemas... Aga sel hetkel võtab mingi suur jõud tagant selle langevarju ja kannab kõrgele taevasse.... See on nii imeline tunne! Ja see pole vaid tunne, et oled nagu kotkas. Kotkad tõepoolest lendavad koos sinuga......
Küll see on lahe. Kui korra maitse suhu saanud, tahaks veel ja veel. Mitte küll samas kohas... Nüüd tahaks kuskil mujal.
Aga see Steve Ji on üks lahe kuju. Kui küsisime, miks ta siin elab, siis loogiline vastus oli, et kusagil peab igaüks ju elama. Ja et Inglismaal pole mägesid. Ja nii ta chillib siin. Aprillist oktoobrini hüppab siin mägedes ja selle raha eest siis novembrist märtsini elab Lõuna-Indias Goa lähedal. See on see koht, kus just Brad Pitt ja Angelina Jolie käisid. Ok, tegelt käisid nad just siis, kui me ära läksime, ka Jaipuris... Või õieti sel ööl, kui ma veel haige olin, olid nad juba Jaipuris...... Näed nüüd, elu võimalus jäi kasutamata!
Aga jah, Steve’l huumorimeelt jagus. Kui Tipp hakkas alla hüppama, siis käis Steve vaikselt küsimas, et kui Tipp surnuks kukub, kas ta siis tema kaamera saab endale..... Võllanaljad J
Igastahes lahe chill mees. A hindi keelt räägib ka. A mägede kitsastel teedel oskab ka jeebiga sõita. No aga kui ikka 15 aastat elad siin, sisi peab vist ikka ära õppima..... Kindlasti on tal siin ka mingi kohalik noor iludus naiseksvõetud.Nii ju tavaliselt ikka juhtub....

Meie tee paraclidingult edasi läks siis Jeebiga Shimla poole. Kui juba Jeebiga siia, siis miks mitte edasi. Reis on küll kallim kui bussiga, aga turistid tahtsid.... ;)
Sõit oli mugav, ja vaated olid isegi ilusad, aga noh, enam polegi midagi erilist rääkida. Jeebijuht polnud üldse lahe. Ei tahtnud üldse meile turupeatusi teha...Aga noh, need turud polnud kah nii lahedad... Õnneks. India turud kohalikele on nõmeda turu kaubaga. Turistide turud on aga jube lahedad. Huvitav, miks nad ise selliseid asju kanda ei taha, mis nad turistidele teevad?
Anu meil sellel reisil sai crapfoodi armastajaks. Püüdis ikka igalt poolt tänavalt india rämpstoitu süüa. Ma ei saa aru, kuidas talle see meeldib, ja kuidas tal tervis ka veel vastu peab... Aa ta teliselt naudib seda. Mina olen seevastu vist täielik esteet... Samas, kõik väidavad, et minuvaated on õigemad..... Võibolla mitte tõesti nii riskiga ja lõbusad, aga ma tõepoolest pole mingi india toidu fänn. Söön seda vaid kõhutäiteks ja kodus vi korralikus kohas. Ja kui ikka on võialik euroopa toitu süüa, siis ega kaks korda ei mõtle.....
Kuigi, vürtsivajadus on minust pead võtnud ja isegi tõsiselt vürtsised asjad võivad mulle teinekord täitsa mahedad tunduda.....
India muudab kõiki.