kolmapäev, 1. november 2006. a.
Jälle kodus. Siine kell hakkab juba lõunale kiskuma (poole kahe paiku).
Jaa, just, olen kodus. Ja vaba kui lind. Nimelt eile oli mul vaikse päeva kohta lõpus ikka palju tegemist. Õieti kuskil kella ühest olid mul jutuajamised Swatiga ja läbi telefoni ühe AIESECi tüdrukuga, kes oleks pidanud/ja ka oli vahetalitaja minu firma ja minu soovide vahel, sel viimasel nädalal. Sain teada, et ta oli tõepoolest helistanud firmasse, aga neil polnud aega olnud ja nad olid lubanud tagasi helistada... Mida nad kunagi ei teinud....... Nii et AIESEC oli ikkagi helistanud. Nojah, oleks muidugi võinud aktiivsemalt, aga see on juba minevik.
Siis kell pool kolm tuli Abhimanyu (jube raske nimi, mulle ei jää see kunagi meelde... Aga noh, see poiss, kelle nimetasime ilusaks hinduks siin kunagi)
Kuigi olin telefon iteel juba sellele tüdrukule rääkinud oma loo, rääkisin ma siis tunni aja jooksul ka sellele poisile. Tema tõepoolest püüdis asjale lahendust leida ja ma isegi olin valmis sinna firmasse tagasi minema, kui nende poolt kõik ok oleks... kuigi jah, ma ka väitsin, et see pole võimalik. Et ma lihtsalt tean firmat.....
Tegelikult see poiss tuli siit kodust läbi ka seetõttu, et ma palusin, et ma sinna firmasse kokkusaamisele üksi ei peaks minema. Ma kohe kuidagi ei usalda oma firmat enam.....
Ja õige kah. Kummaline, et minuga ei tulnud rääkima mu oma boss, Sunita, kellega ehk laua taga oleks jää sulanud ja me oleks arusaamatustest üle saanud. Aga ta ei tulnudki. Saatis vahendajaks Theresa bossi, kes on muidugi äga hea inimene, ja Sumiti ja siis veel Ruchi ja Yogakshi. Just need inimesed, kellega ma siin firmas kõige vähem läbi saan.
No ja mis siis arvata oli. Nüüd olin ma äkki pahaks saanud. Ja mis ajast alates? Sellest ajast alates, kui ma Delhis haige olin. Isei nüüd ei suutnud nad aru saada, et ma olin haige. Panid sama jama ja süüdistust edasi, et ma üldse ei naeratanud ja rikkusin sellega tiimi töö sellega..... Ja loomulikult keegi ei küsinud, kuidas mu haigus siin Jaipuris kulges.... Hoopis süüdistus oli, et miks ma tööle ei tulnud. No muidugi, see oli AIESECi viga, et nad kohe esimesel päeval ei helistanud... Sest nad lubasid... Ma oleks ka ise muidu helistanud, aga kuna nad kindlalt lubasid...ja mul tõepoolest, erinevalt paljudest teistest, on usk olemas veel nende lubadustesse.....
Noh, polnud mul ju nendega mõtet vaielda teemal, et disainimisel on vaja ka tagasiside, kas toode on hea või peab ümberkorraldusi tegema, mis suunas edasi minna ja et mida üldse teha....See peaks just vastupidi nende huvi olema, et selline arvamuste vahetus oleks.
Tõesti, pole mõtet ju konveieril asju teha, ilma ei teaks, kuidas need lähevad.... Noh, mis siin rääkida. Igale asjale oli hoopis vastupidine vaade..... No ma ei saa küll öelda, et ma poleks elanud nii nagu firma tahtis... Piisavalt on inimesed mulle öelnud, et ma olen ikka väga hästi siinsesse ellu sulandunud. Ise ka olen püüdnud firmas sama teha...
Naljakas, nad isegi ei suuda möönda, et paljuski on kõikides neis jamades süüdi rahvaste erinevus ja kommunikeerumisel erinevad ootused ning väljendus. See on ju loomulik, ja sellest tuleks üle saada ja parandada, aga nad ei suuda isegi möönda sellist asja... Noh, need probleemid, mis mul selle firmaga olid, ei saanudki laheneda, ja kui need ei saanud laheneda, siis ei tahtnud ma sinna ka edasi jääda. Mõttetuid kahepalgelisi inimesi olen ma juba siin näinud. Ei üllatanud nende käitumine mind enam ammu......
Aga vähemasti olen ma nüüd AIESECi ees puhas ja käitunud nii nagu nemad tahtsid: püüdsin asja lahendada ja vastu tulla nii neile kui firmale....

Pärast lasi aiesecipoiss mul natsa mootorratast proovida... Aga see on ikka nii raske tal, et mina väga suuteline sellega sõitma ikka polnud.......Vähemalt esimene proov on ära tehtud.....
No ja siis leppisime kokku, et ametlikult kirjutan ka lahkumisele alla ja siis hakkavad nad mulle uut tööd otsima. Õieti firmasid on palju, aga ma pean nende seast otsima ja mis saaks väga hea – ma saan ise nendega juhtidega rääkida ja kohapealset olukorda vaadata...
Peale seda siis läksin bussiga linna tantsukooli. Meil läheb seal juba teine india tants. See on tegelt palu ilusam.....
Ja peale seda läksime siis Anuga ja Kaspariga meie uut kodu vaatama. Järgmine nädal kolime sinna sisse. Ilusa suure terassiga ja heas kohas – laiad puhtad tänavad, pargid, ilusa valge Pirla Templi kõrval.... Seal on isegi hommikujooksu park olemas.....
Mina tean seda kodu küll, aga Anu polnud seal kunagi käinud...Kodus olid peale Bob’i ja Celin’ei ka muud rahvast, kelle emakeel on flaami keel. Ja ka Supreet ja Leonard, Supreet’i sõber Lõuna-Aafrikast, kes siin elab ja ka ehteäri teeb; tulid ilma kutsumata ise külla....
Hiljem liikusime kes siis aieseci Halloweeni peole, kes koju, meie B2B-sse peole.

Täna lähen siis netti teile juttu üles panema, siis ostaks banaani ja sääsetõrje elektroonilise ja siis tantsutundi. Peale seda peaksin mina väheasti küll minema traineer dinnerile, sest aieseccaritega oleks mul vaja rääkida allakirjutamisest, palgast ja uuest tööst.
Eelmine nädal oli lahkunud oma töölt ka hollandlane Anke ja kohe-kohe lahkumas on siin mingi kuu aega olnud rumeenia tüdruk Lina. Nii et siin on ka teisi, kes uut tööd otsivad. Ei ole hullu midagi. Ja tuleb välja, et ka see firmapoolne suhtumise muuts on tavaline nätus. Ankele näiteks pakuti palju suuremat palka, ja kui ta ikka keeldus, öedi, et kaebavad kohtusse.... Oh seda india temperamenti küll... Võiks ikka ennem vaadata, kas firmas tööd ka on..... Mitte süüdistada lahkujaid.