Aga nüüd tagasi reisikirja juurde. Chandigarh
Kriketi võistlus oli küll väike ebaõnn..... No ja see ka, et meil õnnelikult rongipiletid olemas, aga vahepealseks kaheks ööksöömaja polnud. Lõpuks ikka kõik lahenes. Mina ja Tipp samal õhtul enam end liigutada ei suutnud ja jäime magama. Teised püüdsid leida üles poppe kvartaleid....
Aga nüüd nedest kvartalitest ja linnast ise. Linn on eriline, kuna ta on rajatud 50 aastat tagasi peaaegu tühjale kohale – Chandigarhi küla oli vaid siin. Peale riigi iseseisvumist oli kohaliku osariigi pealinn jäänud teisele poole piiri – Pakistani. Ja nii otsustatigi lihtalt lambist uus linn ehitada. Linna planeerisid algul teised arhitektid Euroopast, aga lõppkokkuvõttes juhtus nii, et tegelikuls tegijaks sai Le Corbusier. Kujutate ette – planeeritud linn, kus iga kvartal ja iga nurgake ja maja on planeeritud arhitekti ideaalse unistuse järgi? Mulle küll tundus linnaplaan nagu mingi utoopiline sahtlisse tehtud fantaasiamäng. Ei saa ju olla, et linn koosneb ruutudest, mida ühendavad laiad auoteed ja ringteed. Ruute nimetatakse sektoriteks ja neil sektoritel on numbrid. Sektori keskel käib vilkasam elu, äärtes on ühesugused majad......
Ja see üliplaan toimib. Isegi see idee, et linn nii ehitada, et ta palju ei kasvaks, sest tavaliselt kasvavad linnad vaeste vabrikutööliste jagu. Aga kuna siin pole tööstust, siis pole vaja ka vaeseid ja linna kiiret kasvu.....
Linn pidavat olema India kõige ihaldusväärsem linn. Et siin linnas tahtvat kõige enam inimesed elada. Muideks, järgmine pidavat meie Jaipur olema.
Aga jah, kui Jaipur on tõeliseist tõeliseim India linn, siis Chandigarh mitte. See on laiade tänavatega, suurte parkidega tohutu avarusega linn. Pole ka indialikku arhitektuuri. Lisaks on siin Le Corbusieri enda loodud uhkeid arhitektuurinäiteid nagu kohtuhoone, osariigi kõrgema võimu pesitsuspaik, monumendid ja lihtsalt sellised ehitised nagu näiteks Shadow
Tower... Seest tühi maja, mille seinetsõrestik varje viskab....
Kes hindavad arhitektuuri, neil tuleks see linn küll üle vaadata. Palju oleks rääkida sellest kõigest, aga see oleks täitsa omaette teema. See on tõesti eriline. Kui aga otsida indialikkust sellest linnast, siis seda seal turistile küll pole. Minu isiklik arvamus on ka , et see linn jäi meie reisuplaanis küll kummaliseks otsuseks. Sinna tasub minna, aga samas oli see liiga vastandlik kõige muuga, mis reisul enne kogetud......
Teisel õhtul kohtasime jutukat sikhi vanahärrat, kelle peamine elu mõte oli selles, et teistel oleks hea ja vaesed väljamaa turistid lüpstud ei saaks. Ühesõnaga, elanud siin linna algusest peale ja töötanud ministri juures, oli härra maailma asjadest väga teadlik, aga arvatavasti pensionile jäädes ei leidnud ta elul enam midagi muud põnevat, kui otsustas siis luua tutvusi teiste maade ränduritega ja neid selles linnas aidata (muideks paar päeva enne meid oli tema raamatukesse teinud sissekande Tõnu Tartust J). Kahju jah, et me tead ennem ei kohanud, sest kindlasti oleks meil ta aidanud parema hotelli ja odavama raha seest saada... Aga ta viis meid ristiusu kirikusse, kohalikule festivalile, kus pidi india toitu sööma (oh, mul oli ju kõht juba täis ...... pidid need Anu ja Kaspar sinna nii õndsalt sisse astuma!) ja siis täiesti korralikku india maiustuste poodi, kus tema käsu peale meile tasuta maiustusi anti proovida. Isegi mina leidsin endale oma lemmikud..... Ja Tipp sai lõpuks ka midagi, mida töökaaslastele viia.
Tegelt on Chandigarth päris lahe... Oma ühtse arhitektuuriga.... Ja isegi puhtusega.... Ja selle toreda onuga, kelle õnn on teiste rõõmus ja kes võiks vabalt linna maskotiks hakata.
Me muidugi leidsime, et ta on Supreet 50 aasta pärast.... Et kõigil oleks ikka hea...
Järmisel hommikul sõitsime siis mingi ekspressrongiga Delhisse. Sõit kestis vist 3 tundi, aga see läks kiirelt. Esiteks venitati söögi andmisega nii, et lõpuks sõime tükkhaaval ja kogu reisu ajal. Imelik jah, et mahla ja süüa antakse eri aegadel ja ennem jägmist ei saa, kui eelmine lõpetatud.... jne...
Ja kõige huvitavam oli see, et saime ajalehti lugeda. Meie lemmikuks sai leht, mis koosneb kõigis külgedes täielikult abielu oganiseerimisest. Nüüd saime täieliku pildi, kuidas oma lapsele naist/meest otsitakse. Mis väljendeid kasutatakse ja mis mõõte on vaja ja mida kõik veel. Et kui sikhi noormees, siis raseeritud, ja kui vana, siis sulgudes peakskirjas olema, et näib ikka palju nooem välja kui vanust on... ja siis peab märkima ära oma vanemate valdused ja oma horoskoobi ja mõõdud...... ja kasti ja ka selle, kas kast ja usk on tähtsad abielu juures.
Palju olid mehi, kes elavad välismaal, aga tulevad detsembis Indiasse, et naised üle vaadata.. Ja palju oli vastupidiseid, kes märkisid ära ka, et neil juba USA viisa või tööluba valmis.....
Meiegi Anuga hetkeks mõtlesime, et paneks ka enda kohta kuulutused ülesse, nalja pärast. Noh, et mis siis saab? Et täiesti valge nahaga neiu, 27 (aga näev välja väga palju noorem),ilus, pikk, kena, ülikooliharidusega, kolmanda põlve gurude perekonnast, sündinud sellisel kuupäeval ja see kell, ja otsib noort meest rikkast äriperekonnast, kes oleks pikk ja 30 aastat vana ja kes elaks Ameerikas ja kelle sissetuleks oleks nii ja nii suur, ja et abielu oleks ikka eary and decent.... Lahe ju. Ma arvan, et mu nahavärv ja gurude perekond juba oleks midagi. Ma võiks vabalt isegi väikestele meestele peale minnaJJJ....ja isegi, kui olen vaene kui kirikurott...Aga ikka valge nahaga......ja näen välja palju nooremJ

Delhis läksid meie teed lahku. Tipp pidi öise lennuga lahkuma ja läks hotelli otsima, et välja puhata. Meie aga pidime Jaipuri poole minema. Taksojuhid ei tahtnud meid üldse Pikaner House’i viia ja lükkasid meid lõpuks ühest kohalikust uksest sisse, kus meile kaks korda kallima hinnaga ja alles õhtuks Jaipuri pileteid pakuti... Aa, see ongi see turistilõks, kuhu Tipp ja Kaspar Delhis jäid. Nojah, nad on väga osavad....
Me leidsime ikka üsna korraliku hinnaga autoricksaw ja jõudsime Pikaner House’i, kus saime 2 tundi hiljem väljuvale bussile piletid. Üllatuseks kohtasime oma kolme aafrika poissi ja brasiilast bussijaamas. Meie õnneks saime me 3 viimast kohta bussis. Nemad jäid edasi ootama.....
Ja üllatus-üllatus. 6 tundi hiljem olimegi kodus, Jaipuris. Õhtul käisime veel Anukese sünnipäeva Tiger Forti mäel tähistamas. Shokolaadikook ja pizza... ja ilus vaade uinuvale linnale.....