esmaspäev, 6. november 2006. a.
Homme on kellelgi sünnipäev... ja üleülehomme ka. Aga noh, kuna mulle ju uuesti telefoninumbreid pole saadetud, siis õnne ma soovida ei saa ka. Noh, ega pole ka esimesed....
Rebekka numbrit tean küll....
Istun siis juba nädal kodus. Noh, ega mul siin sahmismist jätkub. Nii et igav mul pole. Ainult jah, pole harjunud looderdama. Aga ootamine käib India juurde. Reedel sain teada, et pean mingeid pabereid täitma, aga noh, keegi ju mulle seda ei õpeta ega seleta. Nüüd siis täna sain teada, et ehk Swati aitab. Peaks aitama jah, sest ma tahaks palka kätte saada. Ja Swati ema tahaks siis jälle üüri. Elus ju kõik seotud......
Aga jah, siin see aieseci värk on selline mõisa köis, mis lohiseb. See on seotud kultuuriga. Sama on siinne elu üldse..... Nii et ega ma enam nende peale vihane pole. Aga teiste aja raiskavad on nad küll. Võiksid õppida vähemalt seda, et teiste maade inimesed on siia tulekusse palju investeerinud.
Noh, kui hästi läheb, saan täna siis uusi firmasid näha, Swati ehk aitab mul need paberid täita ka..... Aga noh, kui hästi läheb. Siin ei tasu midagi väga oodata.....
Aa, ja siis ma ootan vastust ka reisibüroost ja India saatkonnast. Kui kõikjalt kogu info koos, siis vaatan, mis edasi saab.
Mis ma siis muidu teinud? Reedel sai teile vist miskit kirjutatud. Ja siis helistas mister S (ma nimelt ei kirjuta nimesid. Nad olevat avastanud minu bloggi huvitava lugeda olevat. Mitte, et nad sellest aru saaks, aga jutust võib välja lugeda, mitu korda ende nimesid kasutatud. Jube elevil on kohe sellest. Käivad nüüd tsekkamas, et mis ma siis jälle kirjutan ja kui palju nendest räägitakse. Leonard tahtis ka aadressi. Ta teadvat mingit programmi, millega saab tõlkida. Nii et nimelt ei anna. See on ikkagi vaid eestlastele.) et lähme nädalavahetusele. Noh, temal algas nädalavahetus. Kuni esmaspäevani. No ja mul on ju ülddse hetkel ajatu aeg.
Nii sai siis sooja Masala teed meie lemmikhotellis joodud ja niisama jutustatud maast ja ilmast.Hiljem tuli ka Leonard ja siis läksime tema poole tuulelohesid lennutama. Nüüd sain juba ise seda lennutatud. Selline imepisike täpp kauguses oli see. Selgeks tuleks veel õppida üleslennutamine ja otseselt siis see, kuidas lohega kiirelt manööverdada, et teise niiti läbi lõigata. Aga noh, aega on.....

Laupäeval olin kodus, ootasin aieseccareid. Nad nimelt tahtsid minuga kokku saada ja rääkida. Aga ei olnud neid kusagil. Ei olnud ka infot, kuhu minna või mis kellaks. Seega.....
Hakkas minu nädalavahetus. Läksime Supreeti, Leonardi, Kaspari, Anu ja Supreeti kahe sõbra ja nende britist sõbrannaga kõrbereivile. Ürituse nimi oli Moondust ja asus see siis kuskil farmis 35 km Jaipurist Delhi pool. Minema hakkasime siis laupäeva pealelõunal. Kaasas oli meil siis ka kolm telki ja magamiskotid. (Kujutate ette, telgid on siin maal defitsiit. Õnneks olime reedel mõttearenduses nii loovad, et jõudsime välja matkakoolini. Aga siin ei müüda ega rendita telke ja neid ei kasuta keegi ka) Kuna klientuuriks on sellistel reividel eurooplased, ja väikesel määral ka suurlinnade klubiinimesed, siis seda suurelt ei reklaamita. Ürituse info on veebilehel ja muud polegi vaja. Esimesel päeval külastas seda lehte 38 000 inimest. Noh, laupäeval oli meie saabudes 2000 osalist, aga palju rahvast ei tahetagi....

No meil läks kohalejõudmisega vähe aega, sest oli ju jälle vaja teepealsed kindlused ära vaadata... ja ühe hooga läksime mööda ka oma reivifarmist... Naljakas, muusika ei kostu siin kaugele. Ja kuna see üritus toimus sellise koha peal, kus plats oli igas küljest ääristatud mäeahelikega, siis nagu ei näinud ka seda kohta. Imestama paneb muidugi see, et kuidas need väljamaalased kõik siia said. Kas Delhist bussiga Jaipuri ja siis rickshawdega? Tundus küll, tagasitulles seisid seal teeristi lähedal must-kollased Jaipuri värvides ricshawd.
Hindud tulid muidugi autodega. Nii lahe vaatepilt....kui meil Eestis on aurtodel lumi peal, siis siin on liiv......
Pilet oli üritusel päris kirves, sest müüdi vaid 5-päeva passi, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Palju DJ-sid oli ka välismaalt, aga põhiliselt esinevad need täna. Tundub küll kummaline jah, et esmaspäeval, mitte laupäeval või pühapäeval, aga noh, enamus külastajad olid ju Indias puhkavad väljamaalased, kel pole vahet, mis nädalapäev on.
Maa-ala oli päris lahmakas. Mäed küll ääristasid seda ala, aga seespool olid veel laineplekist mingid 3-meetrised aiad. Sees oli siis 2 lava: pealava ja chill-lava. Chill-laval lasti superhead muusikat.Osa oli nag Buddha-bar. DJ-dega koos olid ka pillimehed ja lauljad.....
Pealava oli suur ja hästi dekoreeritud. Kasutatud olid india usunditest inspireerituid maale, mis helendasid. Ja tantsupõrand koosnes siis liivast, mida taeva poolt katis supersuur katus.
Muusika oli seal laval üsna hardcore, aga mingi aeg on võimalik ka selle järgi tantsida. Supermõnu on muidugi see, et seda saab teha paljaste varvastega liivas sonkides.
Peale lavade on seal veel kaks tasuta telkimisväljakut, siis rahaline ala, kus saab siis osalejate telkides ööbidaja siis kuskil pidi olema veel telk, mis on tasuta... Aga ei tea, kas ka oli, sest naiste ja meeste dushe me küll ei leidnud. Nende asemel olid vaid mõned wc-kabiinid ja siis sellise veeautod. Meenutas üldsielt Rock Summeri telkimisväljaku pesemisvõimalust.
Meil siis nagu öelda olid oma telgid. Tegelikult olid see telkimisala väga lahe. Üritus toimus mingis puuviljaistanduses, kus siis eri sorti puud liivas kasvasid. Päeval oli väga palav, aga nii kui päike mäe taha kukkus, oli jube külm. Öösel oli vaid 14 kraadi sooja ja isegi tantsimine väga ei aidanud. Mina olin küll väga korralik tüdruk. Kuna ma olin mõned päevad ennem rickshawga sõites külmetanud (neil pole ju uksi ja kui nad kihutavad, siis õhtune õhk muutub külmaks tuuleks), ja see praegune kliima on õhtuti täpselt selline nagu Eestis suveöödel...Mis tähendab selline, kus ma alati hääle kaotan. Ja siis ikka nädalaks ajaks või nii.
Nii et kuna mul oli nina kinni ja kurk kratsis, siis olin ma eriti ettevaatlik. Noh, siin oli nüüd küll see koht, kus ma eestlase moodi viina igatsesin. Et sooja saada. Tantsida võib ju niisamagi ja muusika oli ju hea, aga just, et sooja saada....
Naljakas jah, sisenemisel olid sildid üleval, et narkootikumide tarbimine on keelatud, aga samas sees müüdi vaid 0,33 õlut ja kalli hinna eest. Kuidagi kummaline suhtumine.
Arvatavasti olid paljud mingi tableti mõju all, sest pühapäeva päeval oli päike lämmatavat kuum, aga mingi teatud seltsond suutis ka selles tantsida. Nii mõnedki ei vajanud selleks isegi varjualust. Samas, pole ma näinud veel sellist üritust, mis oleks nii rahumeelne ja kus midagi halba ei juhtuks. Kõik olid siin vaid selleks, et muusikat kuulata ja tantsida – lihtsalt chillida. Noh, muidugi enamik oli, nagu ma ütlesin, eurooplased. Kes siis ikka oma puhkusel tahaks kellegiga tüli norida......
Aga jah, tüübid olid lahedad. Pühapäeva päeval oli lämmatav palavus ja siis ei jäänud muud üle, kui kuskile puu varju peitu pugeda ja kuulata muusikat ja lõbustada end sellega, et vaadata mööduvaid inimesi. Jube lahe, siin oli tunne nagu polekski Indias. Ja kõik need inimesed: esiteks olid need kõik sellised tõelised klubiinimesed (ma ei mõtle selle all meie nn ööklubisid),ja lisaks sellised, kes armastavad Indiat. Kokkuvõttes oli jube lahe seltskond. Hulk rastapatsides tegelasi. Siis oli nagu selliseid hipilikke jne jne. Väga palju oli Iisraelist (neil pidavat selle sõja tõttu olema lubatud siin elada või miskit sellist). Lisaks hispaanlased, itaallased, inglased. Isegi kuskil olevat venelased olnud. Aa, ja DJ-id olid siis ka Mumbaist ja ülejääud siis Inglismaalt ja Belgiast vist.
Aga jah, nii lahedaid tüüpe oli... Me Anuga kohe mõnuga nautisime. Kujutate ikka ette, et oled 3,5 kuud olnud nägemata ühtegi ilusat meest? No ja nüüd oli neid hunnikus... Silm kohe puhkas.... Nagu mehed vaatavad modelle moeshowl....:D.
Mis siis veel sellest üritusest: Ma poleks elus uksunud, et Indias midagi nii heat tehakse. Poleks nagu uskunud kõige selle muu elu juures, et sellisel tasemel euroopa kultuuri ka siin on. Tegelikult pidid need siin levinud küll olema, aga lihtsalt Dehli ja Mumbai ümbruses. Jaipuris oli siis esimest korda, ja öeldi, et kui õnnestub, saab sellest seeria. Ja õnnestus.
No ja mis oli veel fantastiline, see oli loodus. Teate ikka, kui tantsid kuskil liiva sees kõrbes.Ümber kõrged mäed. Rohelust annavad istanduse kummaliste viljadega puud..... Mis pimeduse saabudes värvilistes lambikestes särama hakkavad. Punane päikeseloojang ja öösel suut täiskuu....Imeilus!
Moondust – see nimi ise – arvasin, et küll on romantilise nime valinud, aga nüüd saan aru, miks. Täiskuul toimub see festival suure suure kuu all...ja tolmu on igal pool.. Liiv lendleb kõikjal... ja ise oled ka kõikjalt liivane.... Selline tolmukord on peal.
Aga jah, mina ise küll mõtlesin, et mida inimesed 5 päeva jutti teevad. Et siin peale muusika ja kolme nn baari ja ühe söögikoha nagu midagi muud pole... Eks siis tsillivad niisama ringi ja peavad pidu. Ja välja saab ju ka alati minna. Meie Kaspar käis päeval näiteks mägedes. Kohalikud hindud aga käivad vahepeal kodus või tööl.

Ja nii meiegi. Tulime eile siis õhtuks koju.
Lisa lahkus täna siis siit majast ja Jaipurist. On Indias eel küll 2,5 nädalat, aga enam mitte siin. Nii et eile oli meie katusel siis tema lõpupidu nagu. Noh, me Anuga viisakalt natuke olime ja siis magama. Aga ülejäänutel oli tants trall ja tagaajamine ikka pikka aega. Ma kukkusin voodisse kell 10.30, aga mingi hetk ärkasin mingi trampimise ja kolina peale üles. Pidi ikka kõva ringmäng neil seal küll olema.....

Täna tegelesin jälle hommikul aieseciga suhtlemisega ja lõuna paiku liikusin linna. Läksime Kaspariga, kel viimane päev Jaipuris, siis kinno. Teiased käisid ju kinos siis, kui ma Dehlis olin. Ja kui isegi Lonely Plane kirjutab, et Jaipuri Raj Mandir’i kinno „ you must go”.
Kino oli lahe, väga peen. Indialik kitsh ja roosa. Aga saali istmed olid küll mugavad. Sellised liikuvad.....
Noh, meil kindlasti jäi see kõige vimgem elamus ära. See elamus, kus saal on puupüsti rahvast täis ja on armastusfilm. Me nimelt käisime päevasel ajal ja tegemist oli nn bondifilmiga. Aga iseenesest käib asi nii, et 3,5 tunni jooksul on olemas vaheaeg, siis kogu filmi jooksul inimesed liiguvad siia-sinna ja räägivad üksteisega ja telefonidega. Ja kui on siis armastusfilm, siis pidi vilekoor kogu aeg käima. Noh, ega filmis muud polegi kui pilgud.....
Noh, meil oli bondifilm, ja mis kõige hullem, see meeldis mulle. Ma vist olen indiastunud. Naersin india naljadele kaasa ka. Ainult paar korda ei saand üldse pihta. Siis kui nali oli vaid tekstiline ja hindi keeles. Aga noh, es meil Kaspariga oli see elamus üldse lõbus.
Kuigi jah, kui välja arvestada filmi laulu-tantsu kohad, oli film päris hea. Ja tantsu-laulukohti oli vaid nii 5 tükki.
Aa, ja et segadust ei tuleks, siis filmi nimi oli „Don” ja tegemist polnud otseselt bondifilmiga, aga sellesse klassi kuuluva filmiga. Maffia, agendid, ilusad naised ja pahad mehed...Kihutamine ilusateautode ja langevarjudega hüppamine... Operaatoritöö oli hea ja filmi kvaliteet võrreldes bolliwoodi armastusfilmidega, mida meie teenijad 24 tundi päevas telekast vahivad, oli ikka ka väga-väga hea. Pole midagi kurta. Peaosatäitja mees oli maffiooso nägu tehes üsna talutav, aga kui ta siis siirast klouni mängima hakkas, läks asi jälle bolliwoodlikult nõmedaks. Peaosatäitja-naine oli küll väga kena, ja kõrvaosatäitja-hea mees, kellest tehakse paha, oli ka päris kena mees. Ja valgeid inimesi oli filmis palju. Kõik ööklubi ja rikkama selskonna esindajad... Nii et kui tahate filmistaariks, siis tulge siia. Igaüks saab, sest need tibid olid küll üsna puised ja koledad ka. Nägid välja nagu briti plikad.... Aa, üks valge mees oli siis pahas osas... Ma õhutasin kohe ka kasparit, et näed, talgi võimalus... Aga ma ei tea, kas kaspar ikka nii hästi võitleb... Kuigi jaavahehopi ta teadis küll...Ja langevarjuhüppega saaks ka juba hakkama...