esmaspäev, 20. november 2006. a.
Krõõt Nõmmela has written You a letter......
Ei ole veel. Hakkan kirjutama. Pole pikalt seda teinud, aga noh, muidu muutute kärsituks.
Esiteks, siin uues kohas on kõik rikkad inimesed, kel kodus net, ja seetõttu on internetikohvikutega jama. Üks on, aga see on nii aeglane, msn-i ega muid programme pole ja ei saa installida ka ja mälupulk ka ei ühendu. Anu aga leidsin seal ühe arvuti, kus pidi ikka töötama. Proovin siis uuesti.
Noh, ja mul oleks vaja palju netsi töötada ka, aga hetkel olen ma selle internetikohviku peale nii vihane olnud, et pole sinna eriti nägu näidnud....
Ime jah, mina, kes ma 20 tundi ööpäevas Eestis netis olin....:D. Inimesed muutuvad. Ka mina....
Ma nüüd ei tea, kas see viimane jutt netti jõudis.Enda arust nagu panin, aga hiljem netikohvikus nagu oli sellel kohal tühi koht.... Nimelt käisin ükspäev Adi pool päeval ja siis seni, kuni ta toimetas seal väljamaa valgetele tädidele india käsitööd müüa(Stuudio asub ta isa galerii tagumises osas), olin ma siis ta arvutis. Vähemasti nii palju sain, et mälupulgalt kõik meilidele panna ja meilidelt mälupulgale. Nii et hiljem sain netikohvikus edasi tegutseda. Täna aga loodan ikka iseseisvalt hakkama saada. Leonard lubas ka, etma võin tema juures kasutada netti, aga mulle ei meeldi ikka teistel kaela peal olla. Teate küll ju mind.....Nina püsti, ja ei palu..... Männilo’te uhkus....
Nagu ma näen, olen viimati siis 10 päeva tagasi krjutanud. Teate, mul polnud teile miskit kirjutada ka. Nüüd on mu elu hoops teine kui enne. Tõepoolest, pole enam kirja panna, et käisin tööl ja tööl läks jälle rutiinselt.....Või et võitlesin bussis kellegiga või et elu marketitänaval on jälle segane....
Hetkel on mu elu selline, et ärkan kuskil 8, kui Anu pesemast tuleb, siis joome kahekesi oma suurel rõdul ... Anu kohvi, ma india teed. Anu sööb hommikustvja siis ülejäänud pool tundi õpib hindit. Siis kell 9 lehvitan talle, kui ta rickshawpoiss tuleb talle järgi.
Kell 9 läeb ka elekter ära. Supreet arvas, et ehk nad säästavad elektrit järgmiseks Diwaliks. :D Indias võib kõike uskuda.....Igastahes, elekter on siin linnaosas ära siis kuskil kolmveerand 11-ni või siis 11-ni.
Sel ajal ma siis pesen(boiler on ju täis ja siin on väljas ju valge ka), pesen pesu, teen süüa endale hommikuks või lõunaks kaasa.......ja siis kirjutan natuke oma arvutis miskit. Mitte kaua, sest elektrit ju pole.....No ja siis lähen linnapeale.
Noh, õnneks mu loomus laiselda ei luba. Muidu jah oleks vist maailma lõpp... Aga ma ikka püüan nii palju kui võimalik nüüd end kultuuriliselt harida ja magistritööd teha. Muidu jah kas läheksin hulluks või siis mõtetuks aja ja raha surnuks loojaks.....
Selle paari nädalaga olen sii linnas väljaselgitanud kõik rohkem või vähem disainipoode või tektsiilipoode (rõivad või sisustus) meenutavad asutused. Panen kirja, analüüsin tooteid, disaine, kuidas firma püüab ennast müüa..... Tegelikult austasin enne seda üldse kogu Jaipuri rõiva ja tekstiilitööstuse (kuna põhiliselt eksisteerib see siin) analüüsimisega.
Noh, olgem ausad, hetkel on enamus nii, et isegi suurest selekteeringust suurem osa nn disainipoode on saripoed. Siin linnas võib olla vis küll 10000 saripoodi. Igaüks müüb sarisid
Mul on sellest sarisstiilist kõrini. Miks nad ometi ükskord disaini tegema ei hakka? Teha kogu elu kopeeringut odava raha eest muule maailmale... Või siis kohalikud, jaemüügiga tegelevad ettevõtted... Kujutad ette, lõpetad oma kõvaltänava uhke nimega Fasion Academy ära ja siis on su elu teha saridisaine nurgatagusesse saripoodi, mis äravahetamiseni sarnane teiste sadade- tuhandetega. Jube elu. Ma küll sellist ei tahaks....
Nojah, selekteeritud on siis nn paremad poed. Kokku kuskil ...Oot, vaatan tabelist.....50.
Siis on nii, et kui ma need sinna sisse jäänud puhtalt saripoed ära arvan, siis sellest jääb järgi osa, mis siis nn on juba mingis mõttes enam disainpoed, sest na teevad midagi, mis juba erineb – pole sari ega kurta. Ja siis on nad minu silmis juba kõvad poed. Tegelikult on nende brandg ja sisustus ja tooteasetus ikka väga jama ja madal. Aga nad teevad midagi, mida annaks arendada – blokktrükk, naturaalsed kangad, mustrid,tikand, shibory jne. Neid ma nimetan siis enad ette arenguks valmis olevateks firmadeks.
Ja siis on sellest grupist välja tõusmas kokku kuskil alla 10 poe, mis siis mingil määral rahuldavad on. Noh, et poe sisustus nagu on natuke sisustuse moodi st pole matid põrandal... ja nagu keegi oleks disaini ka toodetele teinud. Nii et neid poode ma siin kiidan. Eestis oleks need min silmis aga küll ma ei tea kui kaugel disainist..... Kollektsiooni nad kokku panna küll ei osa. Söödavat, haaratavat,....
Ja siis on olemas paar poodi, mis on lahedad. Fabindia, Anokhi, ADKF Studio..... Need on poed, mille puhul võiks rääkida tõeliselt disainist ja konseptsioonist. Ja kujutage ette, need kolm on tõeliselt suunatud Indiasse, kohalikule jaemüügile. Kohalikele disainiarmastajatele ja turistidele, kes sellist toodet hindavad. Ei püüa nad kopeerida, ei pinkcity (ju siis müüdavat) stiili teha.
Ok, läksin asjast kaugele.... Niisiis, kuna ma hetkel ei tööta, käin ma päevad otsa ringi ja püüan olla endale ja oma tulevikule kasulik (ma küll püüan olla enda ja oma elu suhtes ikka adekvaatne või kriitiline, aga Anu arvates olen ma palju ära teinud ja mu töö pole jama olnud. Ta kadestavat mind, et ma olen seda tea saand). Külastasin ära need kultuurilised kohad (muuseumid), milleks varem polnud aega, siis hakkasin neid poode otsima ja läbi kammima. Ja kõike seda jala. On olnud päevi, kus olen kõndinud 30 km jutti ära... Ma ei suutnud neil päevil õhtul enam miski teha....
Aga jah, selle asja juures on hea see, et lõpuks ometi olen saanud linna selgeks. Ma tunnen ja tean tänavaid, linnaosi......Siis loomulikult see, et tegelen vajaliku asjaga, ja see on mulle ka trenni eest. Ja kuna ma hetkel oman rohkem vaba aega kui vaba raha, siis ei kuluta ma raha rickshawdele(mis oleks jube palju, sest iga pood on teisest jube kaugel).
Aa, ja natuke olen pruuniks ka taas saanud. Jah, kuigi nüüd ma enam ei tahagi pruun olla. Valge on siin iluideaal ja hämmastav, aga ma olen juba harjunud sellega. Et ega ma ise ka enam nii uhke oma päevitnud naha üle pole......

Ja naljakas on see, et inimesed neil tänavatel juba tunnevad mind. Teavad, et avatavasti olen kohalik, sest kõnnin jala ja päris tihti samadel tänavatel......Noh, mingid kindlad tänavad on, mida pean läbima, et kaugemale saada.....
Ja paljud poeomanikud lahkelt seletavad mulle oma toodangut. Ei püüagi ilmtingimata müüa. Neile tõepooles meeldib niisama rääkida..... Mõni päev on tõepoolest erialaselt päris rikastav.... Ja õhtul hing hõiskab sees....
Noh, rickshawjuhid ikka vihastavad mind. Paljud oskavad vist vaid ühte lauset inglise keeles. Nagu alati ka need stamplaused poemüüjatel, kes sulle midagi tahavad kaela määrida... Aga jah, viimane selline huvitav lause oli „hello, how are you?”. Peale mu vastust „i’m fine”, ei suutnud rickshawjuht kuidagi edasi suhelda, sest oskus sai vist otsa. Ma isegi arvan, et ta ei teadnud, mis ta küsimus täendab, aga arvas, et sellega saab turiste...... Ja kuidas siis ma vihkan neid „yes?” või „what do you want?”või „where are you going?”. No kurat, teie käite mulle pinda, ja see on minu elu, ka see, kuhu ma kõnnin.... Aga jah, m lemmikuks on siiani jäänud „hello Mam, anytime!”. Täiesti ajuvaba....
Aa, ja kui kell hakkab 4-poole kiskuma, siis püüan sammud jälle kodu poole seada. See on see eestlase moodi hetk, kus (algul ei saanud vedama, ja pärast)ei saa pidama. Siis ma võiks veel ja veel käia, aga ma tean, et kodu on kaugel... Jah, võtab ikka pikalt aega see tagasi jõudmine....
Siis teen shopingu kohalikes poodides ja siis koju süüa tegema.Tegelikult olen ma lõpuks ära harjunud, et pean iga asja eri poest ostma, aga mõnikord lööb hetkeks küll pähe mõte, et miks kurat(küll on hea, siin võib isegi kõva häälega eesti keeles ropendada...:D) siin küll korralikke suuri poode pole, kuskõike saada ja laias valikus....) Anu tuleb 18.30 kuskil......
Iga päev ma linnas ei käi, sest see võtab ikka väga jala ära. Neil päevil, kui mul õhtul tantsutund, teen shopingut kohapeal, käin internetikohvikus lootusetult jälle õnne proovimas (pilte pole ma juba ammu suutnud laadida blogisse. Selle aja jooksul olen suutnud vaid 3 pilti Pushkari reisi kohta lisada... Aga mul on vast 2 viimase kuu kohta päris palju veel lisada.... Ja siis veel Himaalaja....Millal ma selle piltideni veel jõuan?????) ja kirjutan kodus seda üles, mis vahepeal tarka oma peakesse kogutud on. Ja siis tund enne tantsutund sean siis jälle jalad linna poole. Seekord Pink Citysse.
Tantsutunnis õpime teist india tantsu. Rajastani Folk Dance (Choomaron vist nimi, kui ma nüüd õieti selle tuvastasin....), aga sellel eaks ka nimi olema. See on väga naiselik ja jube ilus.... See pühapäev tahtis õpetaja meid anna Statue Circle juurde seda tantss tantsima panna. Kujutate ette: kolm eesti plikat ja üks poolakas...(Nii palju on meid seniks järgi jäänud.....) Kogu india ilmale vaatamiseks... No ei, ei tulnud ikka välja....... Noh, kindlasti oleks me pingutanud ja tantsu paremini selgeks saanud, aga saate aru, see on ikka India. Sii on niigi tähelepanu valgele kümneid-kümneid kordi suurem..... Seda veel vaja, et need indialased (eriti mehed) meid vahtima tuleks.....
Ja peale tansutundi lähme Anuga Pink City juurviljaturule shoppama. Kord nädalas.. Nii nagu ma hakkan vaikselt juba tutvuma oma uue linnaosa poemüüjatega, nii toimub see siin ka turul. Hakkavad tekkima juba omad müüjad, kes meid hinnaga ei peta ja kes meid alati tagasi ootavad... ja natukeja juttu puhuvad. Naljakas, mulle jubedalt see meeldib. Kuidagi mõnsalt kodune... Justnagu Eestis naabriga rääkides.
Ja siis kord nädalas lähme tantsutunnist otse trainee’ dinnerile.
Õhtud on jälle sellised nagu nad on. Kas tulevad sõbrad meile rõdule külla (kõik jubedalt armastavad meie suurt taimederikast rõdu kus ilus vaade rohelisele aiale.... Pidavat olema superhea energia nii rõdul kui korteril. Selline hubaselt boheemlaslik....). Seda isegi ei viitsita meie rõduks kutsuda... Räägitakse lihtsat rõdust...See on nüüd kõigi oma.....
No või siis oleme Adi stuudios (tal sai see nüüd ülevärvitud. Lehmasitaga on üks sein ka kaetud. Ma ütlen teile eesti ökohuvilised, piimavärvde asemel võib ka lehmasitta kasutada. Jube lahe... ja ei haise ka.... Aa, siin on üldse sõnnik moes. Korjatakse aga tänavalt latakad kokku ja laotakse müüri peale kuivama. Ja siis kasutakse neid taldrikuid talvel kütteks. Nii nagu meil briketti. Peaks ka selle äriga Eestis tegelema hakkama.), Leonardi pool või Forresti pool.
Meie seltskonda on lisandunud briti normees Nick, kes töötab nüüd vist Adi asemel seal firmas.....Adi teeb nüüd projekte. Ütles, et tüli ülemusega oli talle kasulik – saab rohkem raha ja samas firmas.Samas ei ole asjaga nii seotud vist ka jälle.
Nick on lahe. Ta on nii lihtne ja nii bitt. Temaga saab kõigest rääkida.Hästi armas.
Ja siis oleme päris heaks sõbraks saanud Amy’ga, Forrest’i naisega. Vaene Amy, tal ennem õieti polnudki siin sõpru.
Ja järgmise kuu algul peaks lisanduma meie linnaossa veel üks juveliirist gaypoiss Hollandist.
Vot selline on elu. Poisid otsustasid nüüd ilusaks saada ja kävad kambakesti jõusaalis. Meil oli plaan Anu, Amy, Nick’i (ta pole tüdruk:D, ta meelest on jõusaal hoopis liiga gay.....) ja paljude muude huvilistega ma rõdul samal ajal joogat tegema hakata. Probleemiks on vaid see, et see hea õpetaja annab tunde sel samal meile sobival ajal Zjelkale ja Joannale. Noh, ja kuna ma hingamisteooriaid oskan ja ma olen pigem huvitatud rokem liikuvamast spordist, siis ma ikka vist joogat tegema ei hakka vaid õhtuti hakkan pargis jooksmas käima. Odavam ka. Ja Anu lubas täna minuga ühneda.
Teate, mis ma täna teen? Kell on juba pool 11 ja ma ikka istun kodus. Ja ei kirjutagi oma vajalikku asja vaid teile...Aga ükskord võib ju... tegelikult, peabki.
Jah, tänane plaan on minna raamatukokku. See on õige kaugel jälle. Teises linna otsas. Civil Lines’il. Seal samas, kus tekstiilipoed Soma, Cotton Curio ja Suvasa. Aga mulle meeldib, saab liigutada. Siis tulen tagasi, teen internetiringi, selle peale enne kuut poeringi, siis koju, siis Anuga jooksma ja siis süüa tegema. Anu tahab juurikaid:D. Siin on nii lahedad puu ja juurviljad!!!! Homme ostame turult jälle juurde......
Mul oli siin paar päeva jälle stress. See on see depressioonihoog, mis mul 2-3 korda aastas peale tuleb, ja mis on nii paratamatu..... Siis, kui ma tahan vaid üksi olla ja parem oleks, kui saaks nutta ka. Lihtsalt, ilma põhjuseta...Noh, nagu ma olen aru saanud, elan ma siis välja enda sisse kogunenud halvad tunded..... Seekord mul aga nuttu kuidagi ei tulnud. Polnud kurba raamatut ega filmi, kurba muusikat... Mitte midagi... Lihtsat tõmbusin endasse, ei lubanud koju külalisi ja ise ka suhtlemas ei käinud. Istusin oma töö kallal või lamasin voodis, kõrvaklapid peas ja kuulasin musikat ja mõtlesin elu üle järele. Natuke raske on seda teha, kui korter on igatpidi läbikäidav ja pole kohta, kuhu ennast sulgeda.....Aga tundub, et on selleks korraks üle saanud.... Ja hakkan taas tegusema. Taas ringiliikuma ja suhtlema. Eks see oli ka sellest, et siin on nii raske midagi teha. Oleks vaja netti, aga nett ei tööta, on aeglane, mälupuka kasutada ei saa... Siis oleks vaja raamatukogu, aga raamatukokku saamiseks on selline bürokraatia(ei lubatud sisse noh). (Nüüd ikka loota, et mul seekord õnnestub Ülikooli Raamatukogus käima hakata. Kui AIESEC lõpuks mulle tõendi teeb....)Ja siis on see raamatukogu nii ajast ja arus veel.. Ja siis need poed... neid on nii raske leida ja nad on nii mõtetud(tihti). Raske leida, sest infot pole, kui saan info.... siis kaardid ei vasta tõelisusele siin.. Ja majadel pole numbreid ja aadressid on pigem sellised, kus on linnaosa ja siis kirjutatud näiteks Near Moti Mahal Cinema....Eile me otsisime sellist poodi, mis pidi olema near...Ei leidnud....Aga jah, eile olime koos Anu ja Amy ja autoga ja autojuhiga..Aga kui ma üksi ja jala... Aga noh, liikuda saab ja inimestega saab suheldud. Meie sõbrad peavad mind hulluks. Et ma esiteks jala kõnnin, et ma nii pikki maid jala kõnnin, ja et ma ise otsin neid kohti....Aga ma pean ütlema, et olen päris targaks saanud. Ja julgus ja pealehakkamine kasvab tegutsedes. Eks seda kõike on ju ikkagi mulle endale vaja, mitte kellegile teisele. Ja keegi seda mu eest ära ei tee.... Ja raskused teevad tugevaks.....
AIESECist..... Mu firma ikka protsessib ja püüab väita, et ma töötan ebaseaduslikult kuskil teises firmas. Fantaasia on neil küll suur. Samas, kutsusid kogu AIESECi laupäevaks firmasse kokku, aga kui tuleku aeg käes, ei võtnud keegi telefoni... Jälle mäng ja lubadused. Mis nad avavad selle venitamisega saada? Mind nad ei hirmuta ja ma vaatan vaid huviga, mis asju nad suudavad mu kohta välja mõelda. Ega tegelikult on see nende oma fantaasia ja midagi na mulle teha ei saa... Ainult palka pole ikka veel kätte saanud. Noh, seni ma Swati emale üüri ka ära ei maksa. AIESEC peab ikka mulle palga saama ja kui ei saa, ei saa ka tänau sellele Swati ema.
Noh, niipalju siis, et saan tänu AIESECi paberile Ülikooli Raamaukogus raamatuid laenutamas käia..... No ja siis lubas Shiwanghi veel mulle, et ehk annab tal mid rääkida kolledzis toimuvatele shibory workshoppidele........

Aa, ja seebika juttu... Miks ma pole ise tööd otsinud sest Jaipuris on maailm väike, ja ma ei taha, et mingi jama tuleb. Kõik tunnevad mu firmat... Noh, kas nüüd hästi.... Näiteks eile kohtus Anu ühe Supreet’i sõbraga, kes oli küsinud, millega ma tegelen, ja kuioli firma nime kuulnud (ilma täiendava infota minu segadusest seal), oli hakanud rääkima mu bossist Sunitast, kes pidi selline bitch olema ja pidi magama mukõige suurema bossigai, kel kodus korralik naine. Ja et blackmailib siis suurt bossi kuidagi. Naguma arusaan, siis aastaid juba... Sellest ajast, kui ta veel ilus oli....
Noh, see pole minu asi, mis nad teevad, aga lugedes Kätlini bloggist ka jutte seebikatest ja armuafääridest, siis tundub, et India on oma nn siivsusega pealt kullakarvaline ja seest siiru-viiruline, samas kui Eesti tundub algus oma täieliku vabadusega siiru-viiruline, aga tegelikkuses on päris kullakarvaline.....;)


Aa, ja uudis siis nii palju, et eelmine esmaspäev jõudsid siia siis viimased plikad eesti gägist: Tuuli ja Kristiina (i-de arvupole veel välja selgitanud). Nad elavad nüüd meie vanas majas Barkhat Nagaril... Noh, vähe ehmunud nad on, kuigi pole majast välja saanud... Küll ehmatavad neid sisalikud ja mustus jne... Ja tõesti, selleks hetkeks nad polnud õieti majastki välja saanud, kui ma nendega rääkisin... Aga jah, eesti 5 naist tekitavad siin furoori. Enne pole meie rahvusest kuuldagi olnud ja nüüd tekitame juba oma suurgrupi....:D