Eestlased
neljapäev, 30. november 2006. a.

Jah, ma pole siiani netti saanud. Õieti eile küll Doc’i hambaarsti kabinetis sain, aga ega ma siis saa blogsse minna, kui patsient niuksub puuri all... Muideks, Doc tegi mulle tasuta hammaste ülevaatuse. Ma olin üsna üllatunud. Tema kabinet ja tehnika seal üsna kaasaegne. Ainult, tol pole väga mugav. Tema muidugi ütles, et see on taotluslik, et siis patsient ei jää magama tooli. Jah, mul on tõepoolest Eestis alati probleem, et nii mõnus on, et uni tuleb peale ja suu vajub kinni....
Jah, nagu Indias ikka, pole me koju ikka netti saanud. Supreet täna lubas jälle mulle 2 minta pärast tagasi helistada ja teatada, et mis kell saame. Noh, ma lähen täna parem internetikohvikusse.....

Mis siis vahepeal saanud? Ei midagi. Tänase nädala nimi võiks olla „Eestlased”.
Nimelt on siin nüüd kokku 5 eestlasest traineer’plikat. Kristiinal olid siis kuni täna varahommikuni külas Tartu poisid Kulpa ja Vahur (nende bloggi: meieindias.blogspot.com), ja Kätlinil on kuni 15-ndani külas Kaur. Tallinnast vist. Ja täna öösel peaks talle saabuma veel üks meessoost sõber külla.
Igastahes, kui ma esmaspäeval plaanisin pidu Bharkat Nagari rahvaga ja siis lisaks veel need kaks poiss, kes Kristiinal külas ja siis ka Kätlin, siis juhtumisi tuli Kätlin sõbraga, ja sõber eestlane. No ma ei tea, ma pole elus välismaal nii paljude eestlastega kokku saanud. Nüüd naerdaksegi siin juba, et küll see Eesti ikka on kole suur maa, et 8 eestlast Jaipuris... Või et briti invasiooni asemel on nüüd eesti invasioon.
Noh, ja kus sa siis sellega. Lõpuks tuli ka Supreet ja Forrest külla, ja Leonard. Ja hiljem ka Adi ja Nick.... Nii et jah, vaiksest õhtust sai jube tore õhtu. Ainult et kõigiga oleks tahtnud jube palju rääkida, aga aega ei jagunud....

Eestlased ikka eestlased. Anu kunagi igaks – juhuks ostetud viinapudel läks eestlastle ülihästi peale. Noh, tegelt oli jube külm rõdul, aga kõik tahtsid ju seal istuda... (Noh, tegelikult Supreet ütles, et kraade oli 20. Oleme vist ärahellitatudJ.) Ja nagu eestlased ikka, panevad nad ka teised viina usku. Tuuli ja Kristiina olid jaapanlase Hiro õpetanud viina puhtalt jooma. Hiro on natuke nagu Jie. Nagu kartlik ja häbelik, aga samas õpib väga kiirelt teiste pealt. Kui ta on tõesti nagu Jie, siis koju minnes on ta hoopis teine inimene....

Noh, minul oli ikka antibiootikumi kuur peal, millest poleks muidu midagi olnud, aga arst oli mulle pannud peale ka juurvilja-puuvilja dieedi. Mitte midagi tahkemat nagu süüa ei võinud ja siis just oli mul jube magusa vajadus. Olin teistele magustoite teindud ja siis Theresa ja Odile tegid pannkooke, ja siis veel küpsised... ja siis tõi Kulpa külakostiks Tuuli Tõmmu komme. Kujutate ette, Tõmmu kommid ja mina pidin pealt vaatama!!!!!!
Noh, ülejäänud päevad on läinud ilma peota, aga eesti poisid on ikka meil siin külas käinud.....
Tesipäev-kolmapäev olid viimased tantsutunnid. Reedel läheme õpetaja poole koju külla. Ta ütles, et ta hakkab meid taga igatsema. Noh, kui Tuuli ja Kristiina hakkajad on, siis panevad uue grupi kokku.....

Aa, nüüd oleks küll võinud põhjamaade õhtu teha. Tegelt saabus esmaspäeval siia ka Doc’i sõber Anna kes 16 aastat juba elab nii, et 6 kuud talvel on Goas ja siis ülejäänud osa Soomes Porvoos. Nimelt on Anna venelanna, kes 16 aastat soomlasega abielus. Nii et jah, teisipäev õhtul oli ta ka meiega ühinenud ja kolmapäeval toodi ta minu hooldada. Noh, venekeele praktikat sain. Ma ise oleks küll soomet eelistanud, aga Anu pakkus algul vene keele välja, ja loomulikult Anna eelistas seda.
Noh, on ikka naine, küll temaga ikka juhtub õnnetusi. Bombays taheti teda vist prostituudiks teha, mitte et ta oleks tahtnud, aga organiseerimatus ja önine saabumine ja pahad mehed ja kokku tuligi selline jutt. Aga jah, sees seik lõppes õnnelikult. Samas, eile õhtul, kui olime ta kell 6 tema korterisse viinud, varastati tal raha ära. Noh, kõlas hulelmini algul, aga tegelt oli vist tegemist avid rahavargusega ja tegi seda teener. No kuna ta rahast ei hoolinud eriti, siis ütleme nii, et õnnelik õnnetus. Aga jah, eile oli ta shokis....

Mis veel? Täna käisin haiglas arstile nägu näitamas. Nüd olen officially terve. Alates laupäevast kui paks pahandus välja tuli, oleks justkui ka minust kõik pinge kadunud. Ma ei suuda muud teha kui naerada ja õnnelik olla. Olen küll kogu aeg Indiat nautinud, aga samas, nüüd olen see tüdruk, kes olin Eestis. Ennem siin Indias olin kuidagi mitte nii lobiseja ja nagu mõtlikum kui muidu. Oli see nüüd kohanemisaeg või püüdsin sellega rohkem infot endasse saada ja vaataja rollis olla, aga nüüd on see siis läbi. Olen jälle kohe päris mina ise, see kindel plika, kes happy ja saab ise hakkama. Noh, tegelt eks mul see november oli üks imelik kuu, aga tundub, et kõik hakkab lahenema ja jälle ülesmäge minema.
Aga jah, koos selle paha vaimuga, millest ma lahti sain....On mul sees jube väsimus, millele põhjust nagu pole. Olin ju eelmine nädal kogu aeg voodis ja sain magada rohkemgi kui tahtsin. Aga nüüd magaks ja magaks ja magaks.....

Aa, teisipäeval käisin ma Anu tööjuures. Ametlik tööpäev lausa. Hommikul läksin temaga ja õhtul läksime koos edasi tantsima. Istusin siis päev otsa nende raamatukogus ja tuhnisin kõik tekstiiliraamatud läbi ja nii paljukui aega oli, ka ajakirjad. Lahe, mõte hakkas kohe tööle. Kui ma nüüd veel Tuuli firmas sama teha saan, siis olen juba piisavalt rahul. Aiesec pole suutnud mulle Ülikooli Raamatukogu sissepääsuluba suutnud organiseerida. Aga noh, polegi vaja.... Ülejäänud saan juba ka internetist.
Aa, ma tahtsin elda, et mu fimast lahkumine saab palju enam kinnitust, et oli ikka õige otsus. Kui nägin Anu firmat, siis nägin kui profesionaalne see on. Korralikud töölauad, arvutid, ruumid, printerid, programmid, raamatukogu.... Muideks, firma on väga suur ja uues majas, ja kõik inimesed töötavad arvutitega. Ja uute arvutitea......Iga üks teeb tööd ja teab oma kohta. Noh, reeglid on, aga need reeglid olid ka Siyaramis... ja veel rohkemgi. Aga jah, see, et Siyaram, mis tahtis olla parim firma, selles isegi koopiamasinad ja must-valged pinterid, ei töötanud... Rääkimata arvutitest, töölaudadest, ruumist ja akende puudumisest, mis tekitasid tunde nagu töötaks kaevikus. Ja loomulikult polnud ühtegi raamatut ega ajakirja vaadata...... Ja mis töökorraldus veel oli. Jah, eks ma ikka teinekord mõtle, et äkki ma olen ise mingi liiga pirts, aga kui ma nüüd näen, et teistel on ikka palju korralikumad töökohad ja tingimused.......

Ok, kell on juba pool 5 õhtul. Kui 5-ks netti saan, siis on isegi hästi. Ja peale seda juba õhtu ja ... Ja nii need päevad lähevad.
Aa, kui kõik hästi läheb, siis 2 nädala pärast lähen ma Kätlini ja ta sõpradega või ainult ühe ta sõbraga nädalaks Nepaali.....

esmaspäev, 27. november 2006. a.
Seniks pole netti saanud. Kui õhtul ühendust ei saa, panen jutu internetikohvikus bloggisse. Mul nimelt vaja üks kiri kindlasti täna Anokhisse saata ka...
Ja mu paistetus on peaaegu läinud. Üks silm on paari millimeetri võrra väiksem. Ja endise punni ümbruse nahk koorub maha... Jah, sain ma bloggijutu laupäeval ära kirjutada ja pool tundi Tuuliga telefonis lobiseda kui Paks Pahandus tahtiski välja tulla. No ja nii ta tuligi. Tuli nii et tõi mulle rõõmu. No natuke tuli veel ka öösel ja eile ja täna hommikulgi, aga muidu olen juba päris kobe tips....
Jah, kuigi seda koledat nägu ja kohutavat valu ei soovi kellelegi, siis neile kel on probleeme oma välimuse aktsepteerimisega.... Need peaks selle küll läbi tegema. Mina näiteks eile olin oma poolpaistetanud näoga, kus üks silm palju väiksem ja teine natuke, nii õnnelik ja uhke... Pidasin ennast juba nii ilusaks tüdrukuks.. Noh jah, kui kord koletis ära olnud, siis oled rahul sellega, kui natukegi normaalne oled. Ja ei mingeid ilusoove enam.... Piisab niisamagi.......

Noh, Anu tuli eile õhtul tagasi ja oli surmani väsinud. Läks voodisse.......Ei tea, vist mingi kell 6 juba.... Või miskit sellist...
No ja ma olin just superõnnelik ja puhkusest energiat täis. Läksin siis hoopis Adi poole filme vaatama. Esiteks pidin ma nendega koos muidugi telekast tulevat Terminaator 3 ära vaatama.... Neil oli see pooleli.. No ja ma päriselt oli nõus kasvõi seda vaatama, sest ma olin kodus kõik ära teinud ja samas oli energiat nii et tapab. No ja muidugi see ka, et Indias nii naljalt ju „Western Type Movie’t” ju ei näe. Ja siis hiljem läksime stuudiosse ja vaatasime Sin City nimelist koomiksilaadset filmi ja siis natuke teist filmi ka. Kuna paremaid filme polnud, palusid nad müüjal midagi head omal äranägemisel anda.. No ja see andis mingi kaasaegse vampiirifilmi....:D.

Täna siis helistas mu nahaast ilusti Supreetile ja palus, et ma talle helistaks. Nii armas, tundis muret kohe! Helistasin siis lõuna aeg. Noh, pean muidugi 2 päeva veel rohte võtma, aga juurvilja-puuviljadieet lõpeb homme hommikuga..... Naljakas jah, mina, kes ma niisuur magusaarmastaja pole, olen nüüd ootusest lolliks juba läinud....Saaks aga küpsist ja kakaod....
Anu ostis laupäeval külmkapi juurikaid äis. Hull kuhi. Ja üllatus-üllatus, kapp peaaegu tühi. Õgard selline... Aga selle küpsisehunniku, mis ta ahvatlevalt kõik mulel silma alla jättis – see seisab siiani. Küll ma olen tugev! Aga noh, hirmuäratav mälestuspilt suurest sarvest ahe kulmu vahel paneb seda tegema.
.........Ja siis pean kuuendal päeval artsile oma nägu näitama minema. Huvitav, kas ta tunneb mu ära ka üldse? Vaatab, et teine plika tuli...:D Oh, teate, ma olen nii õnnelik!!!!!

Aa, ja täna õhtul tulevad külla siis Bharkat Nagari rahvas, kuhu kuuluvad nüüd ka Tuuli ja Kristiina. (Kristiinal oli eile sünnipäev). Ja siis lisaks kutsusime Kätlini ka... Ja siis tuli välja, et Kristiinal on külas kaks Tartu kutti. Tuuli üllatuseks ka tema tundis neid. Ja minu üllatuseks tunnen ma ka kindlasti ühe neist – Kulpat. Aga mine tea, ehk tunnen ka Vahurit.... Igastahes nii hämamstavalt naljakas – minu kodukoha poisid siin, minu teismeliseiga....... See ju tükike kodu!!!!! Ja kujutate ette, koos meiega on hetkel, sts täna õhtul meie pool 5 eesti plikat ja kaks eesti poissi!!!! Nüüd saavad kõik eestlasi näha. Nii väike rahvus ja saame juba nii suure kommuuni siin Jaipuris moodustada. Oh, küll ma olen õnnelik. Elu on ilus! Kui vähe on õnneks vaja. Sellistel hetkedel saan ma aru, miks vanad inimesed tahavad, et neile ikka tervist soovitaks........

laupäev, 25. november 2006. a.
Pole teile jälle nädal aega kirjutanud. Õieti küll tänase seisuga pole veel seda nädalat täis, aga esmaspäevaks on küll. Ja esmaspäeval saan selle jutu netti panna. Nimelt Leonard andis mulle kasutada wirelessi kaarti, mis hakkab toimima esmaspäeval... Kahjuks jah,mitte tänasest nagu plaanitud.
Wireless pole wifi. Wireless on selline asi, et kui sa ostad selle kaardi, saad igal pool interentis olla. Siin Indias. Wifi on ikka mingi kindla internetiüheduse üks osake....

Ja kaardi sain, sest ma jäin üks koju ja neil oli must kahju..... Esimene põhjus oli vist see, aga jah, meil on netti ka muidu vaja ja mul koolitöö jaoks ka... Ja kui ma Leonardit aitama hakkan, siis vist ka..Arvan, et siin on see tagamõte ka.
Aga jah,täna läksid kõik minema ühele külafestivalile. Adi ja Nick pidid sinna tööasjus minema ja ma just mõtlesin, et kui teised Pushkari kõrbereivile lähevad, siis ma sinna küll minna ei taha ja ehk uurin, ka saaks külafestivalile kultuuri vaatama. Juhtus aga et reiv jäi ära ja plaanid muutusid... Nüüd pidid kõik külafestivalile minema ja öösel siis telkidega kõrbes magama..... Ja mina, kes ma nii jubedalt sellistest üritustest siin unistanud olen, mina jäin maha...
Khmmmm, ma ei tea nüüd kuidas seda kohe öelda. Tahaks nagu rääkimata jätta, et elu teile ilusam tunduks......Ma nimelt sain omale mingi infektsiooni kulmu juurde küünega tehtud kriimustusest. Ja järgmiseks õhtuks tekkis sellest kõva punn naha alla, mis kasvama hakkas ja öö hakuks juba ühe silma ära paistetas. Järgmise päeva jooksul läks juba pool nägu ja teinegi pool hakkas sinna minema. Ei aidanud ei kompress, valuvaigistid ega haavarohud..... Ja õhtul viidi mind siis arstile Supreet’i vastasmajja. Tore ja armas perekond arste, kes sii mulle silmarohte ja valuvaigisteid ja antibiootikume kirjutasid, aga ööga läks mul üks silm täita kinni ja ülejäänud neli päeva siis olen ma samas seisus olnud. Enam pole hullemaks läinud, aga paremaks ka mitte just väga. Ehk siis millimeeter... Supreet ja Anu küll rääkisid, et küll ma kõlan ja näen parem välja, aga ma peaks ikka ise teadma, milline mu enesetunne on ja sada korda päevas peeglist vaatamisest peaks juba iga millimeeter näos selge olema....
No ja kuna nad tahtsid täna pittu minna ja mind üksi jätta natuke mure ka, siis organiseeriti mulle uute arstide külastus, sest need toredad arstid kiitsid ikka oma juttu ja mina jälle ütlesin, et mu meelest on kahtlane, et nad pööravad liiga palju tähelepanu mu silmadepaistetusele, mitte paisetuse põhjustajale. Mu meelest tuleb ravida põhjust, mitte kaasnähet. Seda ehk ka, aga mitte esmajoones....
Nii esimene arst täna arvas, et tal on muud plaanid ja meid vastu ei võtnud. Siis saatis ta meid haiglasse, kus siis kiirabisse läksime.. Oi, kui kole koht.... Vaesed inimesed ja üldine laatsaret. Ma isegi ei eristanud ära, kes seal arstid on...... No pikkamööda suudeti meid veenda, et seal ümber laua istuvatest meestest üks on arst. Pidavat inglise keelest kah aru saama....
Aga ma ei saa aru, kas ta polnud enne valget näinud või valget nii koleda näoga, igavesti uhmard oli... Muudkui vahtis ja vahtis meid ja ei vastanud....Lõpuks hakkas ta ikka tapama, mis ma rääkisin ja ega ta muud teha ei osanud, kui tahtis mu punni pigistama hakata. No ma tean isegi, et sealt peab kunagi mäda välja tulema, aga pole veel kahjuks valmis ju.... Aga see mees ei pesnud isegi käsi enne ära!!
Lõpuks teatas, et seal on keegi teine mees, kes on selle ala spetsialist. Too mees vaatas mu rohud üle ja ütles, et antibiootikumid on valed ja pean neid muutma. Kirjutas uued. Keelas ka paremal küljel magada. Õige küll. See võis viga olla jah, sest mõnikord sain näo jääkompressidega üsna korda, aga siis jälle läks miskipärast suureks.....
Aga nüüd ei teadnud me, kumba uskuda: ilusat ja viisakat arstiperekonda Tilak Nagarilt, kes tundusid nii inimlikud, aga kelle ravi ei olnud nii efektiivne, või jubedat ühishaigla arsti, kes tegeleb vist vaestega.
Ei jäänud muud üle kui veel ühe arsti juurde minna. Kuulsa nahaarsti juurde. Ei tea, kas sama mees, kuhu Amy mind ka viia tahtis..... Igastahes see mees pani mulle diagnoosiks cellulitir (ei tea, kas tselluliidi puudus või üleliigsus????:DDDD) Pidavat olema iseloomulik Indiale..... Tegelikult siis infektsiioon, mis kandub inimese kehas edasi bakteritega. No ja nüüd kirjutas ta mulle muud rohud ja ütles, et need peaks ravima seespidiselt ja muud moodi ma üldse ravima ei peaks.....st ei mingit silmaravi ma ei tea mitme rohuga...ja kompresse....
Jah, peab ütlema, et poole päevaga on muutused märgatavad. Muidu mul küll hommikupoolikuti seda valu näos polnud, aga nüüd siis oli ka hommikul. Mõtlesin, et näe, veel hullemaks läheb...aga ei miskit...paistetus taandub ja ainuke asi mis uhkelt taevasse kõrgub on siis see paistetuse põhjustaja. Mul on hea meel, et mul oli arstiga sama arvamus ja see oli õige ning tulemus on nähtav. Juba nüüd. Ta ütles küll, et see võtab 3-5 päeva aega, aga mul on hea meel juba sellest, mis ma praegu peeglist naen. Kole küll, aga ikkagi enam mitte nii kole kui see tüdruk, kes sealt ennem otsa vaatas – koletis õudusfilmist.
Noh ja mis see 3-5 päeva enam on, kui ma ju 4 päeva olen ilma tulemuseta istunud voodis ja vaid tegelenud silmatilkade ja määrete ja kompressidega......
Ok, enam koledat juttu ei räägi. Lihtsalt mul oli siin cellulitir.......Tegijal juhtub nii mõndagi. Just minul. Tegelt, siin on mitmeid, kel mitu haigust üksteise otsas olnud. Elukeskkond ja kliimavööde ikka jube teine ju....
Aga jah, pole meil enam midagi soe. Õhtuti enam suveriideid kanda ei saa. Paks kampson ja teksapüksid on ainuke teema. Varsti ka jope. Asi kisub meie septembri lõpu-oktoobri poole.
Siiski, Eestiga võrreldes vist jube soe. Siin ju kuskil novembris tegelt algabki turitihooaeg.... Hämmastav, miks inimesed siia külmal ajal tulevad. Aga ju on kohti, kus on ikka palju külmem, nii et siia on hea pageda...
Aga tegelt, kui saan neti, siis saan ju kodus mõnsaltoma magistriasja teha. Krõõda mure murtud!

Mingeid pilte vabast ajast

teisipäev, 21. november 2006. a.
Iga päev on erinev..... Ja mina olen ikka tuulelipp oma tujudega. Seda ei muuda miski. Isegi mitte India.... Kuigi jah, siin peb muutusteks ja plaanivahetusteks enam valmis olema. Ja rahulik olema..... Nagu hindud....
Kui eile kirjutasin teile, siis hakkasin end taas hästi tundma. Ülejäänud päev otsa aga läks tuju aina paremaks, sest kuigi oli ka ebaõnnestumisi (nn linnaraamatukogu oli tegelikult vaid raamatupood, kus üks tekstiiliraamat müügil. See ka kinnine, ja kui oleks ka ostnud, siis nii suurt ja rasket raamatut ma koju Eestisse küll poleks jõudnud vedadada), oli ka ootamatuid üllatusi. Nii nagu ikka tegelikult mu päevad lähevad. Ootamatus kohas leian jälle midagi juurde... Ja nii ka eile.
Ja siis sain lõpuks palju ka netis tehtud, sest Anu õpetuse järgi leidsin ühe arvuti, kus sai ka mälupulka kasutada ja ka muidu oli arvuti kiirem. Noh, Wordi seal ikka polnud, aga oli Word Pad. Ja Excelit ja MSNi ka polnud... Aga ikkagi, üsna palju sain tehtud....
Ja siis sain kirja oma endiselt töökohalt. No esiteks, polnud kirjutatud alla, kes kirjutas, ka meiliaardess oli täpsustamata... (nii tavaline, jätta kõik anonüümseks). Ja jutt, mis sinna minu kohta kirja pandud, oli naeruväärne väljamõeldis. See viimane oli nii lõbus, et mu hing naeris sees. Tegelt ma kartsin jah, et nüüd tuleb jälle mingi kuri kiri, kus mind millegiga ähvartatakse, aga tegelikult kirjutati üles punktid, mis neile minu juures ei meeldi. No kõik olid täpselt vastupidised sellele, mis ma olin teinud. Jah, üks pisidetail võis õige olla küll. Mul oli vist tõesti näts suus, kui ma nendega kohtumas käisin. Ja võibolla ma närisin ka. Aga kindlasti mitte suurelt ja ebaviisakalt.... Pigem jäi see mul närvitsemisest suhu... ja siis ju hea närida.....
Igastahes said selle kirjaga nalja ka Supreet ja Forrest, kes õhtul külla tulid. Supreet arvas algul, et võiks Sunita Mam’i natuke ähvardada selle tema salaelu infoga, aga no teate küll...Mina ju pole selline. No ja siis arvas ta, et võiks ta kohtusse kaevata... Et ma saaks sealt hea raha... No aga jälle. Ma tahan ju vaid, et mind rahule jäetaks ja kõik õnenlikult edasi elaks.
Ja ma kohe ei saa aru, kuidas nad said minu kohta nüüd kirjutada, et ma olen paha käitumisega inimene. Enda arust olen ma jube ontliku käitumisega. Nii eraelus kui tööl.
Oot, ma teile kirja ei kopi, aga ma panen kirja paar süüdistust..... Üks oli see, et ma jutustasin töö ajal... No mida veel? Mul polnud nende indialastega midagi rääkidagi. Ja just ennem räägiti, kui süvenenud ma olen.......Et teen vaid tööd ja töö ajal muuga ei tegele....
Siis, et Delhis olevat ma messiboksist minema jooksnud, kui kliendid tulid. No kes oli see, kes pidi päevad läbi passima messiboksis, kui teise ringi jalutasid? No ja oma haiguse juures olin ma enda arust jube tubli. Püüdsin naeratada ja kontakte luua ja tooteid näidata...
Aa, ja siis oli süüdistus, et ma naeratasin vaid siis, kui Kätlin mind vaatama tuli.. Ja et siis olin ma temaga jutustanud ja lõunastanud tervelt 30 minuti asemel 1 tund... Kujutate ette, et olete messil, ja teil ei lubata messiboksist kordagi välja minna? Disaineri tööülesannete hulka kuulukski natuke ka ringivaatamist... Aga noh mulle seda ei lubatd... ja kui sõin vähe kauem, siis oli sellest tohutu skandaal.....
Aa, siis öeldi, et sel esmaspäeval peale Himaalajat pidanud ma peale tööd kokku saama Theresa bossiga. Noh, ma läksingi sinna kontorisse, aga ta oli juba läinud. Seletasin õhtul Theresale ära ja hiljem rääksin selle mehega ka. Ta tahtis lihtsal vahendada mulle Sunita juttu. Aga nüüd öeldi, et ma ei ilmunud kohale ja lisaks tahtis ta mulle tööülesandeid anda. No on ikka väljamõeldsed. Esiteks on piisavalt tunnistajaid nii väravas kui ka Theresa office’s, kes nägid, et ma käisin Mr. Tamney’t otsimas...., ja ka seda, et ma käisin vaid Diwali kingitust ühest kontorist enne välja võtmas.....
Oot, ja siis oli jutt, et ma olin ilma kellegi teadmata vabad päevad võtnud... Noh, sellest on juba nii palju räägitud...
Siis veel see, et nad olid mulle tohutult helistanud, aga ma polnud telefoni vastu võtnud. Jah, mu telefonilimiit oli otsas, sest nad ju ei lasknud mul juurde laadida. Aga hiljem, kui see taas töötas, sain kontrollida, kes mulle vahepeal helistanud on. Siin on olemas selline teenus... Siyaramist küll ühtki kõnet polnud...
Aa, ja siis nad ütlesid, et olid mind otsinud läbi AIESECI ja AIESEC oli siis mu leidnud ja sundinud ühendust võtma. No mu meelest mina ja AIESEC püüdsime kogu aeg neid kätte saada ja nendega rääkida telefoni teel või siis kokku saada......

Aa, ja siis olevat mu lahkumiskiri liiga casual olnud. Noh, selle kirjutasid tegelt minu eest aieseccarid, kes neid kirju tohutult enne näinud. Nii et pole mind ka selles süüdistada...
Ja siis pidanuks ma nende meelest 6 kuud (vähemalt) nende juures töötama. Mul oli esialgne leping nendega 5 kuu peale ja nad ei rääkinud kordagi pikendamisest....

Nii et kõik on kuidagi vastupidine. Arvan, et selle kirjutas inimene, kes pandi seda kirjutama. Mitte igastahes Sunita. Ja see inimene ei teadnud päris paljut. Aga see-eest oskab juttu kokku panna....
Supreet arvas, et ma peaks sellele kirjale vastama. Et ma olen maailma lollim tüdruk, kui ei vasta. Noh, ma plaanisin küll mitte vastata... Et unustada juba see. Aga jah, tegelt võiks ju paari lauselise kirja kirjutada. Et mul olid ilusad mälestused Indiast jne, aga Proua Sunita kiri rikkus ikka kõik ära. Ja et ma oleks ikka arvanud, et proua on tark ja intelligentne naine, kes sellise jamaga ei tegele, aaga see kiri pani kahlema ......
Noh, ma vaatan, kuidas tuju on.
Täna on mul vaja minna reisibüroosse oma piletite asjus, siis tahaks Adiga rääkida Anokhi firmast ja õhtul räägin Leonardiga tööst. Nimelt pakub ta mulle oma assistendi tööd.Ajutiselt, sest tal on abi vaja ja ma ju hetkel ilma tööta. Noh, võin ju seda mingi aeg teha. Ma ju ei suuda ilma tööta olla, ma töönarkomaan..
Nii et jah, lõnast internetikohvikusse, siis jala MI Roadile reisibüroo onuga rääkima, siis külastan veel paar MI Roadi poodi ära, mis mul listis, ja siis tantsutundi. Peale tantsutundi juuviljaturg ja rattarickshawga romantiline kojusõit.... Mulle meeldivad need õhtud peale tantsutundi....
Eile siis õhtu käisime Anuga pargis jooksmas ja õhtul käisime kõik Adi stuudios, kus oli folkmuusikute workshop. See muusika oli nii ilus, et ma muutusin nii kurvaks....Ma ei suuda selles kõigest loobuda. Nii raske.....
Ja täna hommikul olin ikka veel kurb......Aga siis otsustasin, et tantsutunni päevadel käin hommikul üksi jooksmas ja nii ma parki suundusingi. Hea kehale ja hingele....
Tegelikult, ma tahtsin täna teile kirjutada, sest ma ei tea, millal ma jälle viitsin. Mõtlesin, et ma pole pikalt miskit kirjeldanud kirjeldan siis näiteks oma linnaosa.

Esiteks, minu kodune aadress on :
A-15A, Vijay Path, Tilak Nagar, Jaipur 302004, Rajasthan, India
Nii et võite mulle kirju ja kaarte ja pakke saata... Kui külla tulete, teatage ennem ette. Mu kodu on küll külalistele avatud ja alati, aga sellised üllatuskülalised võiksid ikka shoki vältimiseks ette teatada...:D. Noh, niisama norin. Tegelikul jah, mulle tuleb meelde, et mul oli mõndade inimestega juttu küll, et kui ma kauemaks jään, siis tulevad külla. Et Pirje ja Kristi jaanuari lõpus, ja Margarita Janisega millalgi kevade poole... Ja Reet pidi Hiinast tagasi tulema ka läbi India...... Nii et jah, kuigi ma siiani ei tea, mis ma teen, tulid mul äkki need lubadused meelde....
Aga tegelt ka. Minu linnaosa on siis 40 minuti jalutustee kaugusel Pink Cityst, vanalinnast. Teel vanalinna avastasin ma rottide koloonia. Maa all. Käigud... Tohutud...Augud... Ja rotid jooksevad ringi. Aga nad ei tee midagi inimestele ja nad pole nüüd ka nii kole suured... Jah, kahjuks Anule sain näidata vaid ühte piiluvat rotti, sest oli keskpäev ja kuum, aga kella 6 paiku, kui ma õhtul sealt jala tantsutundi lähen, siis on neid päris palju näha......
Noh jah, rotid on ju vanalinnas. Nagu ahvidki....

Ahvid käivad meil kodus ka. Ei tohi rõduuksi niisama lahti jätta ja tähtsaid asju rõdule. Need hullud teevad sellist laastamistööd....
Ühesõnaga meie elame suure valge marmorist hindu templi taga. See on kõige kuulsam tempel ja nimi ingliskeelsena on Birla Temple... Võite netist pilte vaadata... Aa, mul endal ka kunagi vist selelst pilte andud....Birla Tempel asub tegelikul ühe mäe jalamil, mille otsas on shoti stiilis erakndlus, kus elab mingi kuninganna laadne naisterahvas, kes isegi praegu (pidavat olema vist üle keskea) pidi olema üks maailma ilusamaid naisi. Selels kindluses me pole veel käinud, aga lähme....
Jah, nii et me elame siis selle mäekese taga. Aga tegelikult, meie maja katuselt teisele poole vaadates on näha tõelised kõrbemäed... Punased....
Linnaosa ise on laiade asfalteeritud tänavatega. Isegi suured prügikonteinerid on ja tänavakoistajad. Ja pargid. Tõelised pargimõõtu pargid, mida koristatakse, ja kus prügikastid on. Ja ausambad ja istepingid ja laste mänguplatsid. Meie maja vastas on pisike park. Päeval mängitakse seal murul kriketit..... Suues pargis nimega Tilak Park käime aga jooksmas. Seal elavad pargivahid. Nii et pahandust seal ei jutu ka öösel. Pargivahi majast tuleb mööda minna....Ja pargivahid siis koristavad parki... Selles pargis pidavat kohalik AIESEC laupäeviti koosolekut pidama. Muidu aga inimesed käivad seal sporti tegemas. Kes siis hommikujoogat, kes kõnnib... Indialased ei jookse (Supreet ja ta õde pidid seal aga ikkagi jooksmas käima. Leonard pole muidugi indialane, aga ka tema jookseb seal). Nad lihtsal käivad ringe kõndimas. Kõndimine on lihtsalt kiirem kui jalutamine ja saride – kurtade alla on botased pandud....
Eile käisime siis seal Anuga. Anu nii palju ei jooksnud ja siis hakaksid mingid India poisid mul järgi jooksma, nalja pärast. Küll nad on ikka lollid... Muud teha neil pole....Ega nad midagi ei tee, aga närvidele käib....
Täna hommikul oli siis seal aga korralikud inimesed, kes sis india moodi sporti harrastasid.....
Minu maja. Elame teisel korrsel. Majaomanik on vana abielpaar, kellest naine vist ratastoolis.
Me peame siis kivitrepist maja kõrvalt teisele korrusele katusele minema, kust siis uks meie koju läheb. Aga muidu saab sealt edasi naabermaja katusele ja sealt veel järgmise naabermaja katusele. Ja muidugi ja meie korteri peal olevale katusele.... Aga meil on oma korteril selline katusepealne rõdu. Suur ja mingite väänlevate taimedega, roosade ja valgeõieliste fuktsiapuudega ja kõiksuguste eksootilste potililledega ja valge marmormööbliga. Rõdult läheb siis uks Anu tuppa ja söögituppa. Seda söögituba me ei kasuta, sest seinad on tegelikult vaid aknad, mis võrguga üle kaetud... Aga seal on laud ja korvmööbel. Söögitoast läheb uks kööki ja minu tuppa. Minu tuba on samuti läbikäidav. Lisaks sellele uksele saab minna vannituppa ja siis pool seinast on nagu uks Anu tuppa. Seda nn laia ust katavad puuvillased vana pitskardinad......Minu toas on siis kummutikapp, milel kohal suur ümar peegel, siis on seal aken söögituppa, siis minu voodi ja lauake ja siis meie suur riidekapp suure peegliga
Anu toast lähevad uksed minu tuppa, rõdule ja meie korterist välja. Anul on seina sees riiulid, mille all on ta voodi. Siis on tal jälle korvmööbel ja kõik vist.....
Selline boheemlaste korter. Igasugu indiapäraste vidinatega. Plaanisime saritäikalt, mille puhtjuhuslikult Pink City tagant osast leidsin, vanad luksuslikud sarid osta ja kardinateks ja draperiideks panna....
Aa, köök... köök on lihtsalt suur......
Kõrvalmaja kuulub meie majaomaniku venna perele. Need on natuke sellised norijad.Aga ehk on algul lihtsalt umbusklikud... Tegelikult on meie majaomanik tore ja see, kes siin mingeid küsimusi on üles tõstatanud, on ta vend või vennanaine. Aga kui küsime omanikult, siis temal on ikka oma arvamus ja me kuulame teda.
Aa, maja kutsuti kunagi Green House’ks. Eks ta on rohelises linnajaos ja rõdu on roheline ja aed on roheline (meil on tõesti aed.... Indias pole seda enamusel). Ja majaseinad on vist valkjas-rohelised ja toad on ka rohelise värviga.....

Aga linnajaost veel. Siin on ka kõrgeid kortermaju, aga need on sellised nn luksmajad, kus on oma pisike aed ja loomulikult majavalvur värava kõrval...Ja siis on need majad hästi kõrged ja igasugu kaarekeste ja sammastega jne... Algul tundus mulle, et india arhitektuur on ikka nii jube kole... Aga nüüd olen selle teemaga nii ära harjund.... Noh, ja eramaja on siin ka ikka kaarekeste ja samastega ja marmorist põrandate ja õuedega....
Sellistes majades elavad siis Adi, Leonard ja see uus ehteoiss kes tuleb järgmine nädal. Supreet elab oma perega aga eramajas....
Üldiselt peetakse seda rikaste linnajaoks. Aa, ja see on ühendatud siis teise linnajaoga, mida nimetatakse Raja Park’iks. Selle peatänaval ma siis oma ostud teengi. Tegelikkuses on see aga kuulsamaid turge siin Jaipuris....

Jutt lõppeskiotsa. Mulle tuli hommikul teel jälle see lehmasita idee meelde. Ja ma mõtlesin, et tädipoeg Priit peaks kindlasti oma talu seinad seest sellega tegema. Jube lahe... Ja sellega seoses. Priit tähendab india keeles armastusvääset.....;). Noh, tegelikult kirjapilt on küll preet, aga kõla on sama.....

Ranthamborg'i rahvuspark

Indian Party

Meie sobrad....september-oktoober....

esmaspäev, 20. november 2006. a.
Krõõt Nõmmela has written You a letter......
Ei ole veel. Hakkan kirjutama. Pole pikalt seda teinud, aga noh, muidu muutute kärsituks.
Esiteks, siin uues kohas on kõik rikkad inimesed, kel kodus net, ja seetõttu on internetikohvikutega jama. Üks on, aga see on nii aeglane, msn-i ega muid programme pole ja ei saa installida ka ja mälupulk ka ei ühendu. Anu aga leidsin seal ühe arvuti, kus pidi ikka töötama. Proovin siis uuesti.
Noh, ja mul oleks vaja palju netsi töötada ka, aga hetkel olen ma selle internetikohviku peale nii vihane olnud, et pole sinna eriti nägu näidnud....
Ime jah, mina, kes ma 20 tundi ööpäevas Eestis netis olin....:D. Inimesed muutuvad. Ka mina....
Ma nüüd ei tea, kas see viimane jutt netti jõudis.Enda arust nagu panin, aga hiljem netikohvikus nagu oli sellel kohal tühi koht.... Nimelt käisin ükspäev Adi pool päeval ja siis seni, kuni ta toimetas seal väljamaa valgetele tädidele india käsitööd müüa(Stuudio asub ta isa galerii tagumises osas), olin ma siis ta arvutis. Vähemasti nii palju sain, et mälupulgalt kõik meilidele panna ja meilidelt mälupulgale. Nii et hiljem sain netikohvikus edasi tegutseda. Täna aga loodan ikka iseseisvalt hakkama saada. Leonard lubas ka, etma võin tema juures kasutada netti, aga mulle ei meeldi ikka teistel kaela peal olla. Teate küll ju mind.....Nina püsti, ja ei palu..... Männilo’te uhkus....
Nagu ma näen, olen viimati siis 10 päeva tagasi krjutanud. Teate, mul polnud teile miskit kirjutada ka. Nüüd on mu elu hoops teine kui enne. Tõepoolest, pole enam kirja panna, et käisin tööl ja tööl läks jälle rutiinselt.....Või et võitlesin bussis kellegiga või et elu marketitänaval on jälle segane....
Hetkel on mu elu selline, et ärkan kuskil 8, kui Anu pesemast tuleb, siis joome kahekesi oma suurel rõdul ... Anu kohvi, ma india teed. Anu sööb hommikustvja siis ülejäänud pool tundi õpib hindit. Siis kell 9 lehvitan talle, kui ta rickshawpoiss tuleb talle järgi.
Kell 9 läeb ka elekter ära. Supreet arvas, et ehk nad säästavad elektrit järgmiseks Diwaliks. :D Indias võib kõike uskuda.....Igastahes, elekter on siin linnaosas ära siis kuskil kolmveerand 11-ni või siis 11-ni.
Sel ajal ma siis pesen(boiler on ju täis ja siin on väljas ju valge ka), pesen pesu, teen süüa endale hommikuks või lõunaks kaasa.......ja siis kirjutan natuke oma arvutis miskit. Mitte kaua, sest elektrit ju pole.....No ja siis lähen linnapeale.
Noh, õnneks mu loomus laiselda ei luba. Muidu jah oleks vist maailma lõpp... Aga ma ikka püüan nii palju kui võimalik nüüd end kultuuriliselt harida ja magistritööd teha. Muidu jah kas läheksin hulluks või siis mõtetuks aja ja raha surnuks loojaks.....
Selle paari nädalaga olen sii linnas väljaselgitanud kõik rohkem või vähem disainipoode või tektsiilipoode (rõivad või sisustus) meenutavad asutused. Panen kirja, analüüsin tooteid, disaine, kuidas firma püüab ennast müüa..... Tegelikult austasin enne seda üldse kogu Jaipuri rõiva ja tekstiilitööstuse (kuna põhiliselt eksisteerib see siin) analüüsimisega.
Noh, olgem ausad, hetkel on enamus nii, et isegi suurest selekteeringust suurem osa nn disainipoode on saripoed. Siin linnas võib olla vis küll 10000 saripoodi. Igaüks müüb sarisid
Mul on sellest sarisstiilist kõrini. Miks nad ometi ükskord disaini tegema ei hakka? Teha kogu elu kopeeringut odava raha eest muule maailmale... Või siis kohalikud, jaemüügiga tegelevad ettevõtted... Kujutad ette, lõpetad oma kõvaltänava uhke nimega Fasion Academy ära ja siis on su elu teha saridisaine nurgatagusesse saripoodi, mis äravahetamiseni sarnane teiste sadade- tuhandetega. Jube elu. Ma küll sellist ei tahaks....
Nojah, selekteeritud on siis nn paremad poed. Kokku kuskil ...Oot, vaatan tabelist.....50.
Siis on nii, et kui ma need sinna sisse jäänud puhtalt saripoed ära arvan, siis sellest jääb järgi osa, mis siis nn on juba mingis mõttes enam disainpoed, sest na teevad midagi, mis juba erineb – pole sari ega kurta. Ja siis on nad minu silmis juba kõvad poed. Tegelikult on nende brandg ja sisustus ja tooteasetus ikka väga jama ja madal. Aga nad teevad midagi, mida annaks arendada – blokktrükk, naturaalsed kangad, mustrid,tikand, shibory jne. Neid ma nimetan siis enad ette arenguks valmis olevateks firmadeks.
Ja siis on sellest grupist välja tõusmas kokku kuskil alla 10 poe, mis siis mingil määral rahuldavad on. Noh, et poe sisustus nagu on natuke sisustuse moodi st pole matid põrandal... ja nagu keegi oleks disaini ka toodetele teinud. Nii et neid poode ma siin kiidan. Eestis oleks need min silmis aga küll ma ei tea kui kaugel disainist..... Kollektsiooni nad kokku panna küll ei osa. Söödavat, haaratavat,....
Ja siis on olemas paar poodi, mis on lahedad. Fabindia, Anokhi, ADKF Studio..... Need on poed, mille puhul võiks rääkida tõeliselt disainist ja konseptsioonist. Ja kujutage ette, need kolm on tõeliselt suunatud Indiasse, kohalikule jaemüügile. Kohalikele disainiarmastajatele ja turistidele, kes sellist toodet hindavad. Ei püüa nad kopeerida, ei pinkcity (ju siis müüdavat) stiili teha.
Ok, läksin asjast kaugele.... Niisiis, kuna ma hetkel ei tööta, käin ma päevad otsa ringi ja püüan olla endale ja oma tulevikule kasulik (ma küll püüan olla enda ja oma elu suhtes ikka adekvaatne või kriitiline, aga Anu arvates olen ma palju ära teinud ja mu töö pole jama olnud. Ta kadestavat mind, et ma olen seda tea saand). Külastasin ära need kultuurilised kohad (muuseumid), milleks varem polnud aega, siis hakkasin neid poode otsima ja läbi kammima. Ja kõike seda jala. On olnud päevi, kus olen kõndinud 30 km jutti ära... Ma ei suutnud neil päevil õhtul enam miski teha....
Aga jah, selle asja juures on hea see, et lõpuks ometi olen saanud linna selgeks. Ma tunnen ja tean tänavaid, linnaosi......Siis loomulikult see, et tegelen vajaliku asjaga, ja see on mulle ka trenni eest. Ja kuna ma hetkel oman rohkem vaba aega kui vaba raha, siis ei kuluta ma raha rickshawdele(mis oleks jube palju, sest iga pood on teisest jube kaugel).
Aa, ja natuke olen pruuniks ka taas saanud. Jah, kuigi nüüd ma enam ei tahagi pruun olla. Valge on siin iluideaal ja hämmastav, aga ma olen juba harjunud sellega. Et ega ma ise ka enam nii uhke oma päevitnud naha üle pole......

Ja naljakas on see, et inimesed neil tänavatel juba tunnevad mind. Teavad, et avatavasti olen kohalik, sest kõnnin jala ja päris tihti samadel tänavatel......Noh, mingid kindlad tänavad on, mida pean läbima, et kaugemale saada.....
Ja paljud poeomanikud lahkelt seletavad mulle oma toodangut. Ei püüagi ilmtingimata müüa. Neile tõepooles meeldib niisama rääkida..... Mõni päev on tõepoolest erialaselt päris rikastav.... Ja õhtul hing hõiskab sees....
Noh, rickshawjuhid ikka vihastavad mind. Paljud oskavad vist vaid ühte lauset inglise keeles. Nagu alati ka need stamplaused poemüüjatel, kes sulle midagi tahavad kaela määrida... Aga jah, viimane selline huvitav lause oli „hello, how are you?”. Peale mu vastust „i’m fine”, ei suutnud rickshawjuht kuidagi edasi suhelda, sest oskus sai vist otsa. Ma isegi arvan, et ta ei teadnud, mis ta küsimus täendab, aga arvas, et sellega saab turiste...... Ja kuidas siis ma vihkan neid „yes?” või „what do you want?”või „where are you going?”. No kurat, teie käite mulle pinda, ja see on minu elu, ka see, kuhu ma kõnnin.... Aga jah, m lemmikuks on siiani jäänud „hello Mam, anytime!”. Täiesti ajuvaba....
Aa, ja kui kell hakkab 4-poole kiskuma, siis püüan sammud jälle kodu poole seada. See on see eestlase moodi hetk, kus (algul ei saanud vedama, ja pärast)ei saa pidama. Siis ma võiks veel ja veel käia, aga ma tean, et kodu on kaugel... Jah, võtab ikka pikalt aega see tagasi jõudmine....
Siis teen shopingu kohalikes poodides ja siis koju süüa tegema.Tegelikult olen ma lõpuks ära harjunud, et pean iga asja eri poest ostma, aga mõnikord lööb hetkeks küll pähe mõte, et miks kurat(küll on hea, siin võib isegi kõva häälega eesti keeles ropendada...:D) siin küll korralikke suuri poode pole, kuskõike saada ja laias valikus....) Anu tuleb 18.30 kuskil......
Iga päev ma linnas ei käi, sest see võtab ikka väga jala ära. Neil päevil, kui mul õhtul tantsutund, teen shopingut kohapeal, käin internetikohvikus lootusetult jälle õnne proovimas (pilte pole ma juba ammu suutnud laadida blogisse. Selle aja jooksul olen suutnud vaid 3 pilti Pushkari reisi kohta lisada... Aga mul on vast 2 viimase kuu kohta päris palju veel lisada.... Ja siis veel Himaalaja....Millal ma selle piltideni veel jõuan?????) ja kirjutan kodus seda üles, mis vahepeal tarka oma peakesse kogutud on. Ja siis tund enne tantsutund sean siis jälle jalad linna poole. Seekord Pink Citysse.
Tantsutunnis õpime teist india tantsu. Rajastani Folk Dance (Choomaron vist nimi, kui ma nüüd õieti selle tuvastasin....), aga sellel eaks ka nimi olema. See on väga naiselik ja jube ilus.... See pühapäev tahtis õpetaja meid anna Statue Circle juurde seda tantss tantsima panna. Kujutate ette: kolm eesti plikat ja üks poolakas...(Nii palju on meid seniks järgi jäänud.....) Kogu india ilmale vaatamiseks... No ei, ei tulnud ikka välja....... Noh, kindlasti oleks me pingutanud ja tantsu paremini selgeks saanud, aga saate aru, see on ikka India. Sii on niigi tähelepanu valgele kümneid-kümneid kordi suurem..... Seda veel vaja, et need indialased (eriti mehed) meid vahtima tuleks.....
Ja peale tansutundi lähme Anuga Pink City juurviljaturule shoppama. Kord nädalas.. Nii nagu ma hakkan vaikselt juba tutvuma oma uue linnaosa poemüüjatega, nii toimub see siin ka turul. Hakkavad tekkima juba omad müüjad, kes meid hinnaga ei peta ja kes meid alati tagasi ootavad... ja natukeja juttu puhuvad. Naljakas, mulle jubedalt see meeldib. Kuidagi mõnsalt kodune... Justnagu Eestis naabriga rääkides.
Ja siis kord nädalas lähme tantsutunnist otse trainee’ dinnerile.
Õhtud on jälle sellised nagu nad on. Kas tulevad sõbrad meile rõdule külla (kõik jubedalt armastavad meie suurt taimederikast rõdu kus ilus vaade rohelisele aiale.... Pidavat olema superhea energia nii rõdul kui korteril. Selline hubaselt boheemlaslik....). Seda isegi ei viitsita meie rõduks kutsuda... Räägitakse lihtsat rõdust...See on nüüd kõigi oma.....
No või siis oleme Adi stuudios (tal sai see nüüd ülevärvitud. Lehmasitaga on üks sein ka kaetud. Ma ütlen teile eesti ökohuvilised, piimavärvde asemel võib ka lehmasitta kasutada. Jube lahe... ja ei haise ka.... Aa, siin on üldse sõnnik moes. Korjatakse aga tänavalt latakad kokku ja laotakse müüri peale kuivama. Ja siis kasutakse neid taldrikuid talvel kütteks. Nii nagu meil briketti. Peaks ka selle äriga Eestis tegelema hakkama.), Leonardi pool või Forresti pool.
Meie seltskonda on lisandunud briti normees Nick, kes töötab nüüd vist Adi asemel seal firmas.....Adi teeb nüüd projekte. Ütles, et tüli ülemusega oli talle kasulik – saab rohkem raha ja samas firmas.Samas ei ole asjaga nii seotud vist ka jälle.
Nick on lahe. Ta on nii lihtne ja nii bitt. Temaga saab kõigest rääkida.Hästi armas.
Ja siis oleme päris heaks sõbraks saanud Amy’ga, Forrest’i naisega. Vaene Amy, tal ennem õieti polnudki siin sõpru.
Ja järgmise kuu algul peaks lisanduma meie linnaossa veel üks juveliirist gaypoiss Hollandist.
Vot selline on elu. Poisid otsustasid nüüd ilusaks saada ja kävad kambakesti jõusaalis. Meil oli plaan Anu, Amy, Nick’i (ta pole tüdruk:D, ta meelest on jõusaal hoopis liiga gay.....) ja paljude muude huvilistega ma rõdul samal ajal joogat tegema hakata. Probleemiks on vaid see, et see hea õpetaja annab tunde sel samal meile sobival ajal Zjelkale ja Joannale. Noh, ja kuna ma hingamisteooriaid oskan ja ma olen pigem huvitatud rokem liikuvamast spordist, siis ma ikka vist joogat tegema ei hakka vaid õhtuti hakkan pargis jooksmas käima. Odavam ka. Ja Anu lubas täna minuga ühneda.
Teate, mis ma täna teen? Kell on juba pool 11 ja ma ikka istun kodus. Ja ei kirjutagi oma vajalikku asja vaid teile...Aga ükskord võib ju... tegelikult, peabki.
Jah, tänane plaan on minna raamatukokku. See on õige kaugel jälle. Teises linna otsas. Civil Lines’il. Seal samas, kus tekstiilipoed Soma, Cotton Curio ja Suvasa. Aga mulle meeldib, saab liigutada. Siis tulen tagasi, teen internetiringi, selle peale enne kuut poeringi, siis koju, siis Anuga jooksma ja siis süüa tegema. Anu tahab juurikaid:D. Siin on nii lahedad puu ja juurviljad!!!! Homme ostame turult jälle juurde......
Mul oli siin paar päeva jälle stress. See on see depressioonihoog, mis mul 2-3 korda aastas peale tuleb, ja mis on nii paratamatu..... Siis, kui ma tahan vaid üksi olla ja parem oleks, kui saaks nutta ka. Lihtsalt, ilma põhjuseta...Noh, nagu ma olen aru saanud, elan ma siis välja enda sisse kogunenud halvad tunded..... Seekord mul aga nuttu kuidagi ei tulnud. Polnud kurba raamatut ega filmi, kurba muusikat... Mitte midagi... Lihtsat tõmbusin endasse, ei lubanud koju külalisi ja ise ka suhtlemas ei käinud. Istusin oma töö kallal või lamasin voodis, kõrvaklapid peas ja kuulasin musikat ja mõtlesin elu üle järele. Natuke raske on seda teha, kui korter on igatpidi läbikäidav ja pole kohta, kuhu ennast sulgeda.....Aga tundub, et on selleks korraks üle saanud.... Ja hakkan taas tegusema. Taas ringiliikuma ja suhtlema. Eks see oli ka sellest, et siin on nii raske midagi teha. Oleks vaja netti, aga nett ei tööta, on aeglane, mälupuka kasutada ei saa... Siis oleks vaja raamatukogu, aga raamatukokku saamiseks on selline bürokraatia(ei lubatud sisse noh). (Nüüd ikka loota, et mul seekord õnnestub Ülikooli Raamatukogus käima hakata. Kui AIESEC lõpuks mulle tõendi teeb....)Ja siis on see raamatukogu nii ajast ja arus veel.. Ja siis need poed... neid on nii raske leida ja nad on nii mõtetud(tihti). Raske leida, sest infot pole, kui saan info.... siis kaardid ei vasta tõelisusele siin.. Ja majadel pole numbreid ja aadressid on pigem sellised, kus on linnaosa ja siis kirjutatud näiteks Near Moti Mahal Cinema....Eile me otsisime sellist poodi, mis pidi olema near...Ei leidnud....Aga jah, eile olime koos Anu ja Amy ja autoga ja autojuhiga..Aga kui ma üksi ja jala... Aga noh, liikuda saab ja inimestega saab suheldud. Meie sõbrad peavad mind hulluks. Et ma esiteks jala kõnnin, et ma nii pikki maid jala kõnnin, ja et ma ise otsin neid kohti....Aga ma pean ütlema, et olen päris targaks saanud. Ja julgus ja pealehakkamine kasvab tegutsedes. Eks seda kõike on ju ikkagi mulle endale vaja, mitte kellegile teisele. Ja keegi seda mu eest ära ei tee.... Ja raskused teevad tugevaks.....
AIESECist..... Mu firma ikka protsessib ja püüab väita, et ma töötan ebaseaduslikult kuskil teises firmas. Fantaasia on neil küll suur. Samas, kutsusid kogu AIESECi laupäevaks firmasse kokku, aga kui tuleku aeg käes, ei võtnud keegi telefoni... Jälle mäng ja lubadused. Mis nad avavad selle venitamisega saada? Mind nad ei hirmuta ja ma vaatan vaid huviga, mis asju nad suudavad mu kohta välja mõelda. Ega tegelikult on see nende oma fantaasia ja midagi na mulle teha ei saa... Ainult palka pole ikka veel kätte saanud. Noh, seni ma Swati emale üüri ka ära ei maksa. AIESEC peab ikka mulle palga saama ja kui ei saa, ei saa ka tänau sellele Swati ema.
Noh, niipalju siis, et saan tänu AIESECi paberile Ülikooli Raamaukogus raamatuid laenutamas käia..... No ja siis lubas Shiwanghi veel mulle, et ehk annab tal mid rääkida kolledzis toimuvatele shibory workshoppidele........

Aa, ja seebika juttu... Miks ma pole ise tööd otsinud sest Jaipuris on maailm väike, ja ma ei taha, et mingi jama tuleb. Kõik tunnevad mu firmat... Noh, kas nüüd hästi.... Näiteks eile kohtus Anu ühe Supreet’i sõbraga, kes oli küsinud, millega ma tegelen, ja kuioli firma nime kuulnud (ilma täiendava infota minu segadusest seal), oli hakanud rääkima mu bossist Sunitast, kes pidi selline bitch olema ja pidi magama mukõige suurema bossigai, kel kodus korralik naine. Ja et blackmailib siis suurt bossi kuidagi. Naguma arusaan, siis aastaid juba... Sellest ajast, kui ta veel ilus oli....
Noh, see pole minu asi, mis nad teevad, aga lugedes Kätlini bloggist ka jutte seebikatest ja armuafääridest, siis tundub, et India on oma nn siivsusega pealt kullakarvaline ja seest siiru-viiruline, samas kui Eesti tundub algus oma täieliku vabadusega siiru-viiruline, aga tegelikkuses on päris kullakarvaline.....;)


Aa, ja uudis siis nii palju, et eelmine esmaspäev jõudsid siia siis viimased plikad eesti gägist: Tuuli ja Kristiina (i-de arvupole veel välja selgitanud). Nad elavad nüüd meie vanas majas Barkhat Nagaril... Noh, vähe ehmunud nad on, kuigi pole majast välja saanud... Küll ehmatavad neid sisalikud ja mustus jne... Ja tõesti, selleks hetkeks nad polnud õieti majastki välja saanud, kui ma nendega rääkisin... Aga jah, eesti 5 naist tekitavad siin furoori. Enne pole meie rahvusest kuuldagi olnud ja nüüd tekitame juba oma suurgrupi....:D

Nii, tere siis.
On vist 10. november ja kolmas päev, kus me hommikul tõuseme meie uues kodus. No ja mina muidugi saan selle ilu siin rohkem nautida.
Kolisime sisse teisipäeva õhtul. Härra S pidi tulema ja aitama mul tund aega enne tantsutundi autogaasjad ära kolida. Et Anu võiks selle ajaga otse töölt tantsutundi minna. Aga noh, ei tulnud ta midagi. Saatis oma rickshawjuhi. Õnneks see on tore poiss ja aitas nii peale panna kui maha võtta. No ja ma pidin ikka Anu ka kohale kutsuma... Liiga lühike aeg organiseerimiseks ja lisaks tulid need kotid kõik teisele korrusele kolida. Kuigi jah, teised rickshawjuhid on kuidagi aeglased... Ei tunne linna vist. Igastahes, tänu teenri abile, olid mul Anu tulekuks kõik kotid üleval ja pikaldase loomuga majahärraga ka räägitud juba. Passikoopiad ja andmed ka antud. Küll on ikka pika loomuga... Me olime ju tantsutundi juba hiljaks jäänud, aga ikka ei saanud minema. Lõpuks saime, 30 mintase hilinemisega. Aga pool tundi saime tantsitud ikka. Ja muidu oleks Kätlin üldse üksi olnud...
No ja õhtul olime Leonardi pool. Zjelka ja poola plika olid ka kohale kutsutud. Et nad meie peale viha ei kannaks... No ma ei saa, ma ei tunne end nende seltskonnas hästi. Nad on justkui teised inimesed. Joanna on kui üks väljanäitus ja eneseimetlus. Ja käitub ikka nagu poolakas.
Kolmapäeval koristasin ma terve korteri ära. No ma ei saa aru, Celine on ju naisterahvas, kuidas ta suutis seal elada ilma koristamata? No kui kõik muu on veel ok ja arusaadav, siis kuidas ta köögis toimetas, kui kõik oli mustuse ja tolmu all? Seda polnud vist aastaid koristatud. Või aasta vähemalt.
Ja muidu armastasid nad ju küll kodus süüa teha..... Nojah, ju olen mina ikka liiga esteet.... kuigi siin Indias ma pole ülse ikka enda meelest võrreldes sellega, mis ma Eestis oleks...
Niisiis koristasin 9.30 -17.00. Vahepaus oli vaid lõunasöögiks ja kohviks. Esimene oma kohv siin. Ja esimene omatehtud söök siin. Ok, hommikul juba tegin pudru, aga lõunaks tegin vokijuurikaid...Jube hea.....
Muideks, kui me Pink Cityst tantsutunnist tulime, avastasime seal tohutu valiku eksootilisi puuvilju ja kõiksugu juurvilju. Alustasime juba proovimisega.... Nüüd on meil jälle avastusperiood. Ja jube lahe....... ise oma sööki süüa. Kõike huvitavat.....
17.15 väljusin kodust, et vaadata, kui kaua siit jala läheks tantsima. Albert Hall’i juurde läks 30 minutitja tantsutundi täpselt ja lõdvalt 1 tund. Nii et kui Bharkat Nagarilt läks bussiga 1 tundi ja maksis 5 ruupiat, siis siit saab selle ajaga tasuta. Nii et kindlasti hoiame distantsi pealt jälle kokku rahasid.... (üür on siin 500 ruupiat kallim).Rickshawga saab ka linnast vaid 20 ruupiaga, mis eelmisse kohta heal korral 40 oleks olnud.
Kolmapäeval läksime tantsutunnist otse traiee dinnerile, mis muutub meie jaoks ka seetõttu tähtsaks, et nüüd on meile see tõepoolest ka söömise üritus. Ja siis sai Hirole Bobi sim-kaart üle antud ja jutustatud..... Vanade aieseccarite ja traineedega. Naljakas, ma olen siin üks vanemaid olijaid......4 kuud peaaegu..... Ja tegelt juba üle 16 nädala.....
Jah, lahe oli jutustada ja oleks seal rooftopil edasi olnud, aga kuulsime, et üks sõprade seltskond pidi meile welcomeparty’le tulema. Lisaks sellele, et meil oli uus kodu, olid tagasi ka Adi, ja ka Forrest oma naise Amyga.
Kõik on meie majast sisse võetud. Ja jälle pidi olema siin hea aura......
Neljapäev. Otsustasin tegelda oma magistritööga. Aga sisseelamiseks oli vaja läbi käia veel kunstimuuseumid, mida ma polnud näinud. Nii läksin jälle jala ja vaatasin siis üle nii Albert Hall’i (e olnudki nii tolmune kui Lonely planet rääkis, aga eks on asi selles, et ma olen lihtsalt harjunud juba), Tuule palee ja siis mingi kuningannade vaatetorni. Ja siis ringiga jalutasin ka Tilak Marg’i Anokhi’ni. See on see firma, millest Adi rääkis mulle juba ammu. Nüüd käisin vaatamas nende poodi ja kui saan lähemad instruktsioonid, siis ka nende muuseumi. Kaardid siin selle jaoks ei sobi. Need pole kunagi detailsed ja valetavad ka natuke....
Anokhi poest sattusin küll vaimustusse. See on esimene firma sin Indias, mis tõeliselt disaini teeb ja samas ikka indiapärane on. Aga nii ilusti, et samas on 100% eurooplase maitse. Natuke selline rahvineeritud ja jaapanliku lihtsusega.. ja siis jälel need plokktrüki imelised mustrid ja nöörvoldid ja tepingud.....Hinnad on palju kallimad, aga poodi on stiilne ja riided kvaliteetsed.
Anokhi nägemine turgutas mu üles ja nüüd hakkan läbi kammima kõiki poode, mis reklaamide järgi natukegi disaini moodi peaks olema. Ehk leian veel mõne hea näite India disainist. Sellise, mis erineb Pink City marketitoodangust. Oi, mul on palju läbikammida ja analüüsida. Siisveel mõned internetilehed ja siis aan täna ätlinilt messiraamatu. Nende info tuleb ka läbi vaadata.
Ja siis saan läbi aieseci ülikooli raamatukogu kaardi. Ja sii lähen Anu töökoha raamatukokku ka.
Ja võib juhtuda, et ma saan Anokhi vabrikusse ka minna ja näha, kuidas nad seda tõeliselt identset ja samas disainitud indialikku disaini teevad. Adi lubas mulle telefoninumbri anda. Ennem lubas ta küll selle ise mulle organiseerida, aga tema ülemus, kes on ka selle firma ülemus, lasi ta lahti. Või õigemini me ei tea, kes lahkus või kes lasi lahti, aga nad läksid tülli ja nüüd on Adi tööut, kelle elatusallikaks on vaid muusikukajäär. Mul on küll kahju, ta on üsna pinges ja teiseks, seetööoli just see, mis talle sobis. Organiseerida festivale, turgutadakultuuri arengut siin. Kui sul on töö. Mis on su hingele, siis selle kaotades või väga raske olla. Rääkimata veel headest töötingimustest..... Loodan, et lepivad ikka ära, sest nende suhe oli ku ka ikka sõbrasuhe.... Ehk saavad egod oma egodest üle.....
Igastahes, pole mina siin üldse meelt heitnud. Ka kodus peaks ma kirjutama seda tööd ja kuna ma pole siin eriti jõudnud seda teha, mis plaanisin, sest tööpäevad on pikad olnud, siis ongi nüüd selleks aeg. Saatus segab vahele ja tuletab meelde....... Ja elus saavad hakkama need, kes muutuvates oludes suudavad kohaneda ja ka halvas head näha ning seda kasutada....
Peale nn eneseharimistuuri, mis oli ka spordituur, tulin tagasi kodu poole ja tahtsin teha shoppingutuuri, aga ma pean ütlema, et ma eksisin ikka ia natuskese aja tagant ära. Seda küll, et ma teadsin, mis suunas mu enda kodu on, aga mul oli vaja üles leida suur maket, internetipunkt ja piimapood ja Soppers’ Store. Aga neid ma küll ei leidnud. Nägin küll piimapoodi, aga see pidi kõige viimaseks jääma..... No ja siis ma leidsin end kord täiesti võõras kohas, siis oli äkki tuttav pidike ring, mille keskel tepel, siis jälle olin äkki Musta Maja kõrval... Seal oli see hea pood, kust üks eurooplane kõik esmatähtsad asjad saab. Anule sain Palmolive geeli sealt... ja siis oli jälle kaos ja siis olin äkki Leonardi maja ees ja kui jälle kõndisin, siis kuskil oli tänavanurk, kus Adi poole sai keeratud.... Ühesõnaga lõpuks sain ikka koju tagasi ja teel sai ostetud ka kartulid, aga piimapoe kaotasin lõpuks ära ja mu jalad olid nii läb, et ei jõdnud enam kuhugi minna. Arvan, et sel päeval käisin kokku 30 km. Ise olin rahul. Nii kultuurilise poolega kui liigutamisega noh Anu juustu ei saa, aga mis parata.
Õhtusöögiks tegin siis keedukartulit ja lillkapsast õlis (võid ju ei saanud). Panin mingeid kohalikke maitseaineid ka ja kokku oli toit Anu meelest ülihea. Ta üldse leidis, et ta võtab mu naiseks ära.... Noh, meiloli siin nali, et am olen koduperenaine, kes koristab, shoppab ja teeb süüa, kui Anu on tööl....
Ja siis segan ka kokteile, kui vaja. Näiteks avastasin külm kohvijook ja Vana Tallinn on jube hea. Nagu vanatalinna kreemliköör vedelas ja lahjas variandis....
No ja kui Anu tuli tegime candelight õhtusöögi meie ilusal terrassil. Kahvli ja noaga muideks.......
Siis õhtul tegin mina researchi oma disainipoodide ja uurimustöö suundade vallas ja Anu pakkis siis omi asju lahti....
Päris õhtul läksime aga Adi stuudiosse. Teretulemast tagasi... Noh, stuudio ise on remondis praegu, aga eesruumis sai küll olla. Eesruum on küll ilusam ja avaram, aga mulle meeldis stuudio õhkkond enam. See oli nagu mõnus hämar ja hubane tuba, kus äraväsides võis kuskile diivanile kerra tõmmata, kapist miskit peale võtta, ja pea alla patju sättida...
Noh, ma ei tea, ju häirib mind ka see Joanna, kes kaasa oli kuskilt võetud. Nimelt Leonard, Supreet ja Forrest-Amy tulid kuskil kohvikust ja Joanna oli kaasas. Ma kui ka me vaikselt vaatasime, et kas võeti Leonardi jaoks kaasa. Et paistis, et neil omavahel kahekesi jutt väga jooksis ja ega neil muud vist vaja polnudki.....
Ja siis koju. Meie poistele meeldib asja juures kõige enam see, et nad ei pea meid öösel koju viima autoga, vaid me elame kõrvaltänavas.. Jah, siin linnaosas on öösel mõnus jalutada... Me käisime enne isegi Anuga pargis mängimas. Nimelt on seal kiired ja ilmatu kõrged liuväljad..... Selles pargis, mis meie maja vastas. Jah, siin linnajaos on pargid ikka päris parkide moodi......

Ja täna? Nagu ikka hommik öösärgis terrassil, kuni Anule lehvitused tehtud. Anu käib siis oma kindla rickshawga tööle ja tagasi.... poiss on seesama, kes mul kolida aitas, ja kes meid mimeid kordi koju on viinud või jälle toonud.
Ja siis ma tegin lõpuks shopingutuuri. Leidsin üles Shppers Store’i. Puuja juurvilju sain ka. Nüüd pean veel minema piimapoodi ja interneti üles otsima(kui jutt netis, siis saate aru, et leidsingiJ ). Ja siis veel vett ostma, sest ennem oli kott juba liiga raske... Ja siis apteeki. Mu köha ei taha ära kaduda. Loodan, et neil on midagi sinepiplaastri laadset......
Barkhat Nagar ja Kätlin tulevad meile külla. Anu pakub viina ja ainuke eesti stiilis mahl sinna juurde on õunamahl. Ja siis on lillkapsas, porgand ja kurk kohalikus dipikastmes. Kohalik tähendab seda, et ma pean kohalike maitseainete ja curd’iga suutma söödava dipikastme teha......
Ja siis on meil marjakiselli-kreemagustoidud banaanitükkidega. Neid pean varsti tegema hakkama....
Tahtsime küll eesti stiilis teha, aga ainult kartuliga ikka eesti stiili ei tee...... Liha siit niisama on raske leida ja kala ammugi pole. Ja niisamagi lisaained on jube raske leida....Näiteks kui nüüd see kapis olnud kaerahelbepakk otsa saab, siis ma ei teagi, mis saab, sest nn euroopalikus poes ka seda ei müüdud. Vaatasin, neil on mingid pudrulaadsed segud alla-aastastele lastele. Peaks neid proovima.

Aiesecist nii palju, et ametlikult olen ikka veel tööl sest kuidagi ei saada seda viimast meetingut teha, sest ülemus ei anna näole. Shiwangi avas, et esmaspäeval. Vähemasti seegi hea, et mingi päeva ütles. Muidu ei saanud ma kodust väljagi likuda, sest siin käib ju nii, et kui helistatakse, siis pead 1 tunni pärast valmis olema ja kohal ka... No aga vahemaad siin ju suured. Mis tähendabki seda, et istud kodus ja ootad kõnet.....
Noh, vähemasti nüüd tean, et ei pea ootama paar päeva.
Niisiis pühendan end sel ootamisajal, kuluurilisele arendamisele ja koolitööle. Jah, ja loodan, et üks hetk saan taas tööle hakata. Ehk varem kui kõige halvem stsenaarium näitab....
esmaspäev, 6. november 2006. a.
Homme on kellelgi sünnipäev... ja üleülehomme ka. Aga noh, kuna mulle ju uuesti telefoninumbreid pole saadetud, siis õnne ma soovida ei saa ka. Noh, ega pole ka esimesed....
Rebekka numbrit tean küll....
Istun siis juba nädal kodus. Noh, ega mul siin sahmismist jätkub. Nii et igav mul pole. Ainult jah, pole harjunud looderdama. Aga ootamine käib India juurde. Reedel sain teada, et pean mingeid pabereid täitma, aga noh, keegi ju mulle seda ei õpeta ega seleta. Nüüd siis täna sain teada, et ehk Swati aitab. Peaks aitama jah, sest ma tahaks palka kätte saada. Ja Swati ema tahaks siis jälle üüri. Elus ju kõik seotud......
Aga jah, siin see aieseci värk on selline mõisa köis, mis lohiseb. See on seotud kultuuriga. Sama on siinne elu üldse..... Nii et ega ma enam nende peale vihane pole. Aga teiste aja raiskavad on nad küll. Võiksid õppida vähemalt seda, et teiste maade inimesed on siia tulekusse palju investeerinud.
Noh, kui hästi läheb, saan täna siis uusi firmasid näha, Swati ehk aitab mul need paberid täita ka..... Aga noh, kui hästi läheb. Siin ei tasu midagi väga oodata.....
Aa, ja siis ma ootan vastust ka reisibüroost ja India saatkonnast. Kui kõikjalt kogu info koos, siis vaatan, mis edasi saab.
Mis ma siis muidu teinud? Reedel sai teile vist miskit kirjutatud. Ja siis helistas mister S (ma nimelt ei kirjuta nimesid. Nad olevat avastanud minu bloggi huvitava lugeda olevat. Mitte, et nad sellest aru saaks, aga jutust võib välja lugeda, mitu korda ende nimesid kasutatud. Jube elevil on kohe sellest. Käivad nüüd tsekkamas, et mis ma siis jälle kirjutan ja kui palju nendest räägitakse. Leonard tahtis ka aadressi. Ta teadvat mingit programmi, millega saab tõlkida. Nii et nimelt ei anna. See on ikkagi vaid eestlastele.) et lähme nädalavahetusele. Noh, temal algas nädalavahetus. Kuni esmaspäevani. No ja mul on ju ülddse hetkel ajatu aeg.
Nii sai siis sooja Masala teed meie lemmikhotellis joodud ja niisama jutustatud maast ja ilmast.Hiljem tuli ka Leonard ja siis läksime tema poole tuulelohesid lennutama. Nüüd sain juba ise seda lennutatud. Selline imepisike täpp kauguses oli see. Selgeks tuleks veel õppida üleslennutamine ja otseselt siis see, kuidas lohega kiirelt manööverdada, et teise niiti läbi lõigata. Aga noh, aega on.....
Laupäeval olin kodus, ootasin aieseccareid. Nad nimelt tahtsid minuga kokku saada ja rääkida. Aga ei olnud neid kusagil. Ei olnud ka infot, kuhu minna või mis kellaks. Seega.....
Hakkas minu nädalavahetus. Läksime Supreeti, Leonardi, Kaspari, Anu ja Supreeti kahe sõbra ja nende britist sõbrannaga kõrbereivile. Ürituse nimi oli Moondust ja asus see siis kuskil farmis 35 km Jaipurist Delhi pool. Minema hakkasime siis laupäeva pealelõunal. Kaasas oli meil siis ka kolm telki ja magamiskotid. (Kujutate ette, telgid on siin maal defitsiit. Õnneks olime reedel mõttearenduses nii loovad, et jõudsime välja matkakoolini. Aga siin ei müüda ega rendita telke ja neid ei kasuta keegi ka) Kuna klientuuriks on sellistel reividel eurooplased, ja väikesel määral ka suurlinnade klubiinimesed, siis seda suurelt ei reklaamita. Ürituse info on veebilehel ja muud polegi vaja. Esimesel päeval külastas seda lehte 38 000 inimest. Noh, laupäeval oli meie saabudes 2000 osalist, aga palju rahvast ei tahetagi....
No meil läks kohalejõudmisega vähe aega, sest oli ju jälle vaja teepealsed kindlused ära vaadata... ja ühe hooga läksime mööda ka oma reivifarmist... Naljakas, muusika ei kostu siin kaugele. Ja kuna see üritus toimus sellise koha peal, kus plats oli igas küljest ääristatud mäeahelikega, siis nagu ei näinud ka seda kohta. Imestama paneb muidugi see, et kuidas need väljamaalased kõik siia said. Kas Delhist bussiga Jaipuri ja siis rickshawdega? Tundus küll, tagasitulles seisid seal teeristi lähedal must-kollased Jaipuri värvides ricshawd.
Hindud tulid muidugi autodega. Nii lahe vaatepilt....kui meil Eestis on aurtodel lumi peal, siis siin on liiv......
Pilet oli üritusel päris kirves, sest müüdi vaid 5-päeva passi, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Palju DJ-sid oli ka välismaalt, aga põhiliselt esinevad need täna. Tundub küll kummaline jah, et esmaspäeval, mitte laupäeval või pühapäeval, aga noh, enamus külastajad olid ju Indias puhkavad väljamaalased, kel pole vahet, mis nädalapäev on.
Maa-ala oli päris lahmakas. Mäed küll ääristasid seda ala, aga seespool olid veel laineplekist mingid 3-meetrised aiad. Sees oli siis 2 lava: pealava ja chill-lava. Chill-laval lasti superhead muusikat.Osa oli nag Buddha-bar. DJ-dega koos olid ka pillimehed ja lauljad.....
Pealava oli suur ja hästi dekoreeritud. Kasutatud olid india usunditest inspireerituid maale, mis helendasid. Ja tantsupõrand koosnes siis liivast, mida taeva poolt katis supersuur katus.
Muusika oli seal laval üsna hardcore, aga mingi aeg on võimalik ka selle järgi tantsida. Supermõnu on muidugi see, et seda saab teha paljaste varvastega liivas sonkides.
Peale lavade on seal veel kaks tasuta telkimisväljakut, siis rahaline ala, kus saab siis osalejate telkides ööbidaja siis kuskil pidi olema veel telk, mis on tasuta... Aga ei tea, kas ka oli, sest naiste ja meeste dushe me küll ei leidnud. Nende asemel olid vaid mõned wc-kabiinid ja siis sellise veeautod. Meenutas üldsielt Rock Summeri telkimisväljaku pesemisvõimalust.
Meil siis nagu öelda olid oma telgid. Tegelikult olid see telkimisala väga lahe. Üritus toimus mingis puuviljaistanduses, kus siis eri sorti puud liivas kasvasid. Päeval oli väga palav, aga nii kui päike mäe taha kukkus, oli jube külm. Öösel oli vaid 14 kraadi sooja ja isegi tantsimine väga ei aidanud. Mina olin küll väga korralik tüdruk. Kuna ma olin mõned päevad ennem rickshawga sõites külmetanud (neil pole ju uksi ja kui nad kihutavad, siis õhtune õhk muutub külmaks tuuleks), ja see praegune kliima on õhtuti täpselt selline nagu Eestis suveöödel...Mis tähendab selline, kus ma alati hääle kaotan. Ja siis ikka nädalaks ajaks või nii.
Nii et kuna mul oli nina kinni ja kurk kratsis, siis olin ma eriti ettevaatlik. Noh, siin oli nüüd küll see koht, kus ma eestlase moodi viina igatsesin. Et sooja saada. Tantsida võib ju niisamagi ja muusika oli ju hea, aga just, et sooja saada....
Naljakas jah, sisenemisel olid sildid üleval, et narkootikumide tarbimine on keelatud, aga samas sees müüdi vaid 0,33 õlut ja kalli hinna eest. Kuidagi kummaline suhtumine.
Arvatavasti olid paljud mingi tableti mõju all, sest pühapäeva päeval oli päike lämmatavat kuum, aga mingi teatud seltsond suutis ka selles tantsida. Nii mõnedki ei vajanud selleks isegi varjualust. Samas, pole ma näinud veel sellist üritust, mis oleks nii rahumeelne ja kus midagi halba ei juhtuks. Kõik olid siin vaid selleks, et muusikat kuulata ja tantsida – lihtsalt chillida. Noh, muidugi enamik oli, nagu ma ütlesin, eurooplased. Kes siis ikka oma puhkusel tahaks kellegiga tüli norida......
Aga jah, tüübid olid lahedad. Pühapäeva päeval oli lämmatav palavus ja siis ei jäänud muud üle, kui kuskile puu varju peitu pugeda ja kuulata muusikat ja lõbustada end sellega, et vaadata mööduvaid inimesi. Jube lahe, siin oli tunne nagu polekski Indias. Ja kõik need inimesed: esiteks olid need kõik sellised tõelised klubiinimesed (ma ei mõtle selle all meie nn ööklubisid),ja lisaks sellised, kes armastavad Indiat. Kokkuvõttes oli jube lahe seltskond. Hulk rastapatsides tegelasi. Siis oli nagu selliseid hipilikke jne jne. Väga palju oli Iisraelist (neil pidavat selle sõja tõttu olema lubatud siin elada või miskit sellist). Lisaks hispaanlased, itaallased, inglased. Isegi kuskil olevat venelased olnud. Aa, ja DJ-id olid siis ka Mumbaist ja ülejääud siis Inglismaalt ja Belgiast vist.
Aga jah, nii lahedaid tüüpe oli... Me Anuga kohe mõnuga nautisime. Kujutate ikka ette, et oled 3,5 kuud olnud nägemata ühtegi ilusat meest? No ja nüüd oli neid hunnikus... Silm kohe puhkas.... Nagu mehed vaatavad modelle moeshowl....:D.
Mis siis veel sellest üritusest: Ma poleks elus uksunud, et Indias midagi nii heat tehakse. Poleks nagu uskunud kõige selle muu elu juures, et sellisel tasemel euroopa kultuuri ka siin on. Tegelikult pidid need siin levinud küll olema, aga lihtsalt Dehli ja Mumbai ümbruses. Jaipuris oli siis esimest korda, ja öeldi, et kui õnnestub, saab sellest seeria. Ja õnnestus.
No ja mis oli veel fantastiline, see oli loodus. Teate ikka, kui tantsid kuskil liiva sees kõrbes.Ümber kõrged mäed. Rohelust annavad istanduse kummaliste viljadega puud..... Mis pimeduse saabudes värvilistes lambikestes särama hakkavad. Punane päikeseloojang ja öösel suut täiskuu....Imeilus!
Moondust – see nimi ise – arvasin, et küll on romantilise nime valinud, aga nüüd saan aru, miks. Täiskuul toimub see festival suure suure kuu all...ja tolmu on igal pool.. Liiv lendleb kõikjal... ja ise oled ka kõikjalt liivane.... Selline tolmukord on peal.
Aga jah, mina ise küll mõtlesin, et mida inimesed 5 päeva jutti teevad. Et siin peale muusika ja kolme nn baari ja ühe söögikoha nagu midagi muud pole... Eks siis tsillivad niisama ringi ja peavad pidu. Ja välja saab ju ka alati minna. Meie Kaspar käis päeval näiteks mägedes. Kohalikud hindud aga käivad vahepeal kodus või tööl.
Ja nii meiegi. Tulime eile siis õhtuks koju.
Lisa lahkus täna siis siit majast ja Jaipurist. On Indias eel küll 2,5 nädalat, aga enam mitte siin. Nii et eile oli meie katusel siis tema lõpupidu nagu. Noh, me Anuga viisakalt natuke olime ja siis magama. Aga ülejäänutel oli tants trall ja tagaajamine ikka pikka aega. Ma kukkusin voodisse kell 10.30, aga mingi hetk ärkasin mingi trampimise ja kolina peale üles. Pidi ikka kõva ringmäng neil seal küll olema.....
Täna tegelesin jälle hommikul aieseciga suhtlemisega ja lõuna paiku liikusin linna. Läksime Kaspariga, kel viimane päev Jaipuris, siis kinno. Teiased käisid ju kinos siis, kui ma Dehlis olin. Ja kui isegi Lonely Plane kirjutab, et Jaipuri Raj Mandir’i kinno „ you must go”.
Kino oli lahe, väga peen. Indialik kitsh ja roosa. Aga saali istmed olid küll mugavad. Sellised liikuvad.....
Noh, meil kindlasti jäi see kõige vimgem elamus ära. See elamus, kus saal on puupüsti rahvast täis ja on armastusfilm. Me nimelt käisime päevasel ajal ja tegemist oli nn bondifilmiga. Aga iseenesest käib asi nii, et 3,5 tunni jooksul on olemas vaheaeg, siis kogu filmi jooksul inimesed liiguvad siia-sinna ja räägivad üksteisega ja telefonidega. Ja kui on siis armastusfilm, siis pidi vilekoor kogu aeg käima. Noh, ega filmis muud polegi kui pilgud.....
Noh, meil oli bondifilm, ja mis kõige hullem, see meeldis mulle. Ma vist olen indiastunud. Naersin india naljadele kaasa ka. Ainult paar korda ei saand üldse pihta. Siis kui nali oli vaid tekstiline ja hindi keeles. Aga noh, es meil Kaspariga oli see elamus üldse lõbus.
Kuigi jah, kui välja arvestada filmi laulu-tantsu kohad, oli film päris hea. Ja tantsu-laulukohti oli vaid nii 5 tükki.
Aa, ja et segadust ei tuleks, siis filmi nimi oli „Don” ja tegemist polnud otseselt bondifilmiga, aga sellesse klassi kuuluva filmiga. Maffia, agendid, ilusad naised ja pahad mehed...Kihutamine ilusateautode ja langevarjudega hüppamine... Operaatoritöö oli hea ja filmi kvaliteet võrreldes bolliwoodi armastusfilmidega, mida meie teenijad 24 tundi päevas telekast vahivad, oli ikka ka väga-väga hea. Pole midagi kurta.
Peaosatäitja mees oli maffiooso nägu tehes üsna talutav, aga kui ta siis siirast klouni mängima hakkas, läks asi jälle bolliwoodlikult nõmedaks. Peaosatäitja-naine oli küll väga kena, ja kõrvaosatäitja-hea mees, kellest tehakse paha, oli ka päris kena mees. Ja valgeid inimesi oli filmis palju. Kõik ööklubi ja rikkama selskonna esindajad... Nii et kui tahate filmistaariks, siis tulge siia. Igaüks saab, sest need tibid olid küll üsna puised ja koledad ka. Nägid välja nagu briti plikad.... Aa, üks valge mees oli siis pahas osas... Ma õhutasin kohe ka kasparit, et näed, talgi võimalus... Aga ma ei tea, kas Kaspar ikka nii hästi võitleb... Kuigi jalavahehopi ta teadis küll...Ja langevarjuhüppega saaks ka juba hakkama...

teisipäev, 7. november 2006. a.
Eile õhtul käisime siis Rohelises Majas Bob’i ja Celine’i ärasaatmispeol. Ma pigem ikka seetõttu, et rääkida meie uuest kodus. Aga jah, tänaval kohtasin ka meie majaperemeest. Läksin juttu rääkima ja tutvstasin ka Anu. Tore onu on, mäletas ilusti, et ma Eestist ja et mu sõbranna ka.
Nii et täna kolime sisse. Bob’i ja Celine’i buss läheb õhtul pool kuus. Meie kolime sisse kell kuus. Ma pean seda õeti üksi tegema. Anu asjad on pakitud ja ootavad. Anu läheb otse tantsutundi ja mina siis kolin Supreet’i abiga. Tänu taevale. Rickshawga ma küll üksi hakkama ei saaks. Pealegi, ka mina pean 7-ks tantsutundi minema.
Nii et jah, minu plaan kunstimuuseumi minna ja vabaaega ikka asjalikult kasutada ning magistritööd tegema hakata, täna ei õnnestu. Ehk homme. Kuigi ma arvan, et homme kulub mul aeg ringkonna läbikammimiseks. Pole meil nüüd ju teenjaid, kes süüa teevad. Tuleb seega kohe süüa hakata otsima ja siis tegema ka... ja kõik muu vajalik. Ka interetikohvik.....

esmaspäev, 6. november 2006. a.
Homme on kellelgi sünnipäev... ja üleülehomme ka. Aga noh, kuna mulle ju uuesti telefoninumbreid pole saadetud, siis õnne ma soovida ei saa ka. Noh, ega pole ka esimesed....
Rebekka numbrit tean küll....
Istun siis juba nädal kodus. Noh, ega mul siin sahmismist jätkub. Nii et igav mul pole. Ainult jah, pole harjunud looderdama. Aga ootamine käib India juurde. Reedel sain teada, et pean mingeid pabereid täitma, aga noh, keegi ju mulle seda ei õpeta ega seleta. Nüüd siis täna sain teada, et ehk Swati aitab. Peaks aitama jah, sest ma tahaks palka kätte saada. Ja Swati ema tahaks siis jälle üüri. Elus ju kõik seotud......
Aga jah, siin see aieseci värk on selline mõisa köis, mis lohiseb. See on seotud kultuuriga. Sama on siinne elu üldse..... Nii et ega ma enam nende peale vihane pole. Aga teiste aja raiskavad on nad küll. Võiksid õppida vähemalt seda, et teiste maade inimesed on siia tulekusse palju investeerinud.
Noh, kui hästi läheb, saan täna siis uusi firmasid näha, Swati ehk aitab mul need paberid täita ka..... Aga noh, kui hästi läheb. Siin ei tasu midagi väga oodata.....
Aa, ja siis ma ootan vastust ka reisibüroost ja India saatkonnast. Kui kõikjalt kogu info koos, siis vaatan, mis edasi saab.
Mis ma siis muidu teinud? Reedel sai teile vist miskit kirjutatud. Ja siis helistas mister S (ma nimelt ei kirjuta nimesid. Nad olevat avastanud minu bloggi huvitava lugeda olevat. Mitte, et nad sellest aru saaks, aga jutust võib välja lugeda, mitu korda ende nimesid kasutatud. Jube elevil on kohe sellest. Käivad nüüd tsekkamas, et mis ma siis jälle kirjutan ja kui palju nendest räägitakse. Leonard tahtis ka aadressi. Ta teadvat mingit programmi, millega saab tõlkida. Nii et nimelt ei anna. See on ikkagi vaid eestlastele.) et lähme nädalavahetusele. Noh, temal algas nädalavahetus. Kuni esmaspäevani. No ja mul on ju ülddse hetkel ajatu aeg.
Nii sai siis sooja Masala teed meie lemmikhotellis joodud ja niisama jutustatud maast ja ilmast.Hiljem tuli ka Leonard ja siis läksime tema poole tuulelohesid lennutama. Nüüd sain juba ise seda lennutatud. Selline imepisike täpp kauguses oli see. Selgeks tuleks veel õppida üleslennutamine ja otseselt siis see, kuidas lohega kiirelt manööverdada, et teise niiti läbi lõigata. Aga noh, aega on.....

Laupäeval olin kodus, ootasin aieseccareid. Nad nimelt tahtsid minuga kokku saada ja rääkida. Aga ei olnud neid kusagil. Ei olnud ka infot, kuhu minna või mis kellaks. Seega.....
Hakkas minu nädalavahetus. Läksime Supreeti, Leonardi, Kaspari, Anu ja Supreeti kahe sõbra ja nende britist sõbrannaga kõrbereivile. Ürituse nimi oli Moondust ja asus see siis kuskil farmis 35 km Jaipurist Delhi pool. Minema hakkasime siis laupäeva pealelõunal. Kaasas oli meil siis ka kolm telki ja magamiskotid. (Kujutate ette, telgid on siin maal defitsiit. Õnneks olime reedel mõttearenduses nii loovad, et jõudsime välja matkakoolini. Aga siin ei müüda ega rendita telke ja neid ei kasuta keegi ka) Kuna klientuuriks on sellistel reividel eurooplased, ja väikesel määral ka suurlinnade klubiinimesed, siis seda suurelt ei reklaamita. Ürituse info on veebilehel ja muud polegi vaja. Esimesel päeval külastas seda lehte 38 000 inimest. Noh, laupäeval oli meie saabudes 2000 osalist, aga palju rahvast ei tahetagi....

No meil läks kohalejõudmisega vähe aega, sest oli ju jälle vaja teepealsed kindlused ära vaadata... ja ühe hooga läksime mööda ka oma reivifarmist... Naljakas, muusika ei kostu siin kaugele. Ja kuna see üritus toimus sellise koha peal, kus plats oli igas küljest ääristatud mäeahelikega, siis nagu ei näinud ka seda kohta. Imestama paneb muidugi see, et kuidas need väljamaalased kõik siia said. Kas Delhist bussiga Jaipuri ja siis rickshawdega? Tundus küll, tagasitulles seisid seal teeristi lähedal must-kollased Jaipuri värvides ricshawd.
Hindud tulid muidugi autodega. Nii lahe vaatepilt....kui meil Eestis on aurtodel lumi peal, siis siin on liiv......
Pilet oli üritusel päris kirves, sest müüdi vaid 5-päeva passi, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Palju DJ-sid oli ka välismaalt, aga põhiliselt esinevad need täna. Tundub küll kummaline jah, et esmaspäeval, mitte laupäeval või pühapäeval, aga noh, enamus külastajad olid ju Indias puhkavad väljamaalased, kel pole vahet, mis nädalapäev on.
Maa-ala oli päris lahmakas. Mäed küll ääristasid seda ala, aga seespool olid veel laineplekist mingid 3-meetrised aiad. Sees oli siis 2 lava: pealava ja chill-lava. Chill-laval lasti superhead muusikat.Osa oli nag Buddha-bar. DJ-dega koos olid ka pillimehed ja lauljad.....
Pealava oli suur ja hästi dekoreeritud. Kasutatud olid india usunditest inspireerituid maale, mis helendasid. Ja tantsupõrand koosnes siis liivast, mida taeva poolt katis supersuur katus.
Muusika oli seal laval üsna hardcore, aga mingi aeg on võimalik ka selle järgi tantsida. Supermõnu on muidugi see, et seda saab teha paljaste varvastega liivas sonkides.
Peale lavade on seal veel kaks tasuta telkimisväljakut, siis rahaline ala, kus saab siis osalejate telkides ööbidaja siis kuskil pidi olema veel telk, mis on tasuta... Aga ei tea, kas ka oli, sest naiste ja meeste dushe me küll ei leidnud. Nende asemel olid vaid mõned wc-kabiinid ja siis sellise veeautod. Meenutas üldsielt Rock Summeri telkimisväljaku pesemisvõimalust.
Meil siis nagu öelda olid oma telgid. Tegelikult olid see telkimisala väga lahe. Üritus toimus mingis puuviljaistanduses, kus siis eri sorti puud liivas kasvasid. Päeval oli väga palav, aga nii kui päike mäe taha kukkus, oli jube külm. Öösel oli vaid 14 kraadi sooja ja isegi tantsimine väga ei aidanud. Mina olin küll väga korralik tüdruk. Kuna ma olin mõned päevad ennem rickshawga sõites külmetanud (neil pole ju uksi ja kui nad kihutavad, siis õhtune õhk muutub külmaks tuuleks), ja see praegune kliima on õhtuti täpselt selline nagu Eestis suveöödel...Mis tähendab selline, kus ma alati hääle kaotan. Ja siis ikka nädalaks ajaks või nii.
Nii et kuna mul oli nina kinni ja kurk kratsis, siis olin ma eriti ettevaatlik. Noh, siin oli nüüd küll see koht, kus ma eestlase moodi viina igatsesin. Et sooja saada. Tantsida võib ju niisamagi ja muusika oli ju hea, aga just, et sooja saada....
Naljakas jah, sisenemisel olid sildid üleval, et narkootikumide tarbimine on keelatud, aga samas sees müüdi vaid 0,33 õlut ja kalli hinna eest. Kuidagi kummaline suhtumine.
Arvatavasti olid paljud mingi tableti mõju all, sest pühapäeva päeval oli päike lämmatavat kuum, aga mingi teatud seltsond suutis ka selles tantsida. Nii mõnedki ei vajanud selleks isegi varjualust. Samas, pole ma näinud veel sellist üritust, mis oleks nii rahumeelne ja kus midagi halba ei juhtuks. Kõik olid siin vaid selleks, et muusikat kuulata ja tantsida – lihtsalt chillida. Noh, muidugi enamik oli, nagu ma ütlesin, eurooplased. Kes siis ikka oma puhkusel tahaks kellegiga tüli norida......
Aga jah, tüübid olid lahedad. Pühapäeva päeval oli lämmatav palavus ja siis ei jäänud muud üle, kui kuskile puu varju peitu pugeda ja kuulata muusikat ja lõbustada end sellega, et vaadata mööduvaid inimesi. Jube lahe, siin oli tunne nagu polekski Indias. Ja kõik need inimesed: esiteks olid need kõik sellised tõelised klubiinimesed (ma ei mõtle selle all meie nn ööklubisid),ja lisaks sellised, kes armastavad Indiat. Kokkuvõttes oli jube lahe seltskond. Hulk rastapatsides tegelasi. Siis oli nagu selliseid hipilikke jne jne. Väga palju oli Iisraelist (neil pidavat selle sõja tõttu olema lubatud siin elada või miskit sellist). Lisaks hispaanlased, itaallased, inglased. Isegi kuskil olevat venelased olnud. Aa, ja DJ-id olid siis ka Mumbaist ja ülejääud siis Inglismaalt ja Belgiast vist.
Aga jah, nii lahedaid tüüpe oli... Me Anuga kohe mõnuga nautisime. Kujutate ikka ette, et oled 3,5 kuud olnud nägemata ühtegi ilusat meest? No ja nüüd oli neid hunnikus... Silm kohe puhkas.... Nagu mehed vaatavad modelle moeshowl....:D.
Mis siis veel sellest üritusest: Ma poleks elus uksunud, et Indias midagi nii heat tehakse. Poleks nagu uskunud kõige selle muu elu juures, et sellisel tasemel euroopa kultuuri ka siin on. Tegelikult pidid need siin levinud küll olema, aga lihtsalt Dehli ja Mumbai ümbruses. Jaipuris oli siis esimest korda, ja öeldi, et kui õnnestub, saab sellest seeria. Ja õnnestus.
No ja mis oli veel fantastiline, see oli loodus. Teate ikka, kui tantsid kuskil liiva sees kõrbes.Ümber kõrged mäed. Rohelust annavad istanduse kummaliste viljadega puud..... Mis pimeduse saabudes värvilistes lambikestes särama hakkavad. Punane päikeseloojang ja öösel suut täiskuu....Imeilus!
Moondust – see nimi ise – arvasin, et küll on romantilise nime valinud, aga nüüd saan aru, miks. Täiskuul toimub see festival suure suure kuu all...ja tolmu on igal pool.. Liiv lendleb kõikjal... ja ise oled ka kõikjalt liivane.... Selline tolmukord on peal.
Aga jah, mina ise küll mõtlesin, et mida inimesed 5 päeva jutti teevad. Et siin peale muusika ja kolme nn baari ja ühe söögikoha nagu midagi muud pole... Eks siis tsillivad niisama ringi ja peavad pidu. Ja välja saab ju ka alati minna. Meie Kaspar käis päeval näiteks mägedes. Kohalikud hindud aga käivad vahepeal kodus või tööl.

Ja nii meiegi. Tulime eile siis õhtuks koju.
Lisa lahkus täna siis siit majast ja Jaipurist. On Indias eel küll 2,5 nädalat, aga enam mitte siin. Nii et eile oli meie katusel siis tema lõpupidu nagu. Noh, me Anuga viisakalt natuke olime ja siis magama. Aga ülejäänutel oli tants trall ja tagaajamine ikka pikka aega. Ma kukkusin voodisse kell 10.30, aga mingi hetk ärkasin mingi trampimise ja kolina peale üles. Pidi ikka kõva ringmäng neil seal küll olema.....

Täna tegelesin jälle hommikul aieseciga suhtlemisega ja lõuna paiku liikusin linna. Läksime Kaspariga, kel viimane päev Jaipuris, siis kinno. Teiased käisid ju kinos siis, kui ma Dehlis olin. Ja kui isegi Lonely Plane kirjutab, et Jaipuri Raj Mandir’i kinno „ you must go”.
Kino oli lahe, väga peen. Indialik kitsh ja roosa. Aga saali istmed olid küll mugavad. Sellised liikuvad.....
Noh, meil kindlasti jäi see kõige vimgem elamus ära. See elamus, kus saal on puupüsti rahvast täis ja on armastusfilm. Me nimelt käisime päevasel ajal ja tegemist oli nn bondifilmiga. Aga iseenesest käib asi nii, et 3,5 tunni jooksul on olemas vaheaeg, siis kogu filmi jooksul inimesed liiguvad siia-sinna ja räägivad üksteisega ja telefonidega. Ja kui on siis armastusfilm, siis pidi vilekoor kogu aeg käima. Noh, ega filmis muud polegi kui pilgud.....
Noh, meil oli bondifilm, ja mis kõige hullem, see meeldis mulle. Ma vist olen indiastunud. Naersin india naljadele kaasa ka. Ainult paar korda ei saand üldse pihta. Siis kui nali oli vaid tekstiline ja hindi keeles. Aga noh, es meil Kaspariga oli see elamus üldse lõbus.
Kuigi jah, kui välja arvestada filmi laulu-tantsu kohad, oli film päris hea. Ja tantsu-laulukohti oli vaid nii 5 tükki.
Aa, ja et segadust ei tuleks, siis filmi nimi oli „Don” ja tegemist polnud otseselt bondifilmiga, aga sellesse klassi kuuluva filmiga. Maffia, agendid, ilusad naised ja pahad mehed...Kihutamine ilusateautode ja langevarjudega hüppamine... Operaatoritöö oli hea ja filmi kvaliteet võrreldes bolliwoodi armastusfilmidega, mida meie teenijad 24 tundi päevas telekast vahivad, oli ikka ka väga-väga hea. Pole midagi kurta. Peaosatäitja mees oli maffiooso nägu tehes üsna talutav, aga kui ta siis siirast klouni mängima hakkas, läks asi jälle bolliwoodlikult nõmedaks. Peaosatäitja-naine oli küll väga kena, ja kõrvaosatäitja-hea mees, kellest tehakse paha, oli ka päris kena mees. Ja valgeid inimesi oli filmis palju. Kõik ööklubi ja rikkama selskonna esindajad... Nii et kui tahate filmistaariks, siis tulge siia. Igaüks saab, sest need tibid olid küll üsna puised ja koledad ka. Nägid välja nagu briti plikad.... Aa, üks valge mees oli siis pahas osas... Ma õhutasin kohe ka kasparit, et näed, talgi võimalus... Aga ma ei tea, kas kaspar ikka nii hästi võitleb... Kuigi jaavahehopi ta teadis küll...Ja langevarjuhüppega saaks ka juba hakkama...

Neljapäev….
Taas kodus. Oma töökoha detailidest ei hakka ma enam kirjutama. Mis möödas, see möödas. Loodan vaid oma palga kätte saada ja uue töökoha. Kui AIESEC liiga kaua venitab, otsin ise. Kas läbi Adi tutvuste, läbi teiste väljamaalaste firmade või messiraamatu kaudu. Kahju, et Kätlinit praegu kätte ei saa. Temal on raamat, mina jäin messil sellest ilma….
Aga jah, nii mu nädal siis siin läinud on. Esmaspäeval mõttetu piinlemisega tööl. Siis, kui ma veel lootsin, et mu ülemused suudavad normaalsed olla….Esmaspäeva õhtul käisime siis Leonardi pool. Aa, töölt sain tagantjärgi Dewali kingituse. 200 ruupiat ja metallist taldriku, kausid, lusika ja “klaasi” – India toiduserviis. Öeldi, et järgmine aasta saan juba rohkem… Milline iroonia……J
Teisipäeval kirjutasin teile blogikest ja protestisin kodus. Et ennem tööle ei lähe, kui AIESEC kaasa tuleb. No ja siis teine pool päeva läksi selle tähe all: seletused, ettevalmistused, ja lõpuks ka kohapeal see “matsh”, kui ma enda arust püüdsin vastu tulla, aga pole ju võimalik, kui tegelik inimene, kellega probleeme lahendada, ei viitsi isegi kohale tulla. Teistega pole mõtet aga sellest rääkidagi…..
Ja õhtul? Õhtul oli tantsutund. Khatak oli tüdrukutel vahepeal selgeks õpitud ja nüüd õpime juba teist tantsu. See on palju armsam….. Selles tantsus on üks liigutus, kus sõrmedega nina alt graatsiliselt paremale tõmmatakse. Anu küsis õpetajalt, et kas see tähendab elevanti. Vastus oli hoopiski , et see tähendab abielumeest. Nüüd ma saan aru, miks india mehed kõik vuntse kannavad. See pole lihtsalt maitse asi vaid kultuurile omane. Ja teate, kolmapäeval küsis meie sõber triikmistöökoja omanik mult kehakeeles vuntsiliigutust näidates, et kus on Flavio. Nii naljakas, varem poleks ma aru saanud…. Flaviol pole küll vuntse, aga see märk tõesti tähistab abielumeest…J.
Peale tantsutundi oli vähemasti minul plaanis minna halloweenipeole Oranzi Majja, aga noh, nii ei juhtunud. Kuigi, mul olid isegi laiad oranzid kuldtriipudega kõrvitsapüksid jalas……
Läksime Anuga ja Kaspariga, kes meile tantustundi vastu tuli, Rohelist Maja vaatama. See on maja, mida me tahaks endale saada. Tuli välja, et seal oli ees väike koosviibimine ja peale meid tuli veel rahvast juurde. Nii me nautisime kena õhtut ja hiljem otsustasime hoopis otse B2B öökluppi minna. Seal oli muusika alguses ikka sama halb nagu tavaliselt, aga peo lõpuks läks üsna heaks….. Ja seekord oli vaid 2 saridega naist tantsimas.
Kolmapäev? No see oli esimene ametlik vaba päev. Pesin pesu, triikisin, kirjutasin teile jutukest, käisin kodutänaval shoppamas ja siis internetis. Õhtul jälle tantsutundi. Sel nädalal on mõlemal päeval mul kodunt olnud minek, nii et taas bussiga…Anu seekord tantsutundi ei jõudnud. Tal oli kõige kõrgem boss Ameerikast kohal. Mina osustasin siis Kätliniga pärast rattaricksaw’ga Pearl Palace’sse traineer’ dinnerile minna, sest lootsin seal India aieseccareid kohata ja uudseid kuulda. Et mis must saab….Päeval olin muidugi ka Swatiga rääkinud, ja ta lubas asja edasi ajada….. Aga parem ikka, kui mitu inimest on asjasse segatud. Siis ehk hakkab liikuma ka.
Noh, sellest ma midagi ei kuulnud, aga näiteks hindust aieseccar Gauthan (kirjapilt on vist väheke vale…) oli vahepeal olnud haige. Ja mitte nagu mina vaid veel hullemalt. Tema oli saanud hammustuse sääselt, mis kandis Dengue viirust. Õnnelik õnnetus, haiglas olevat ta küll nädal olnud ja verevahetust saanud, aga elus on.
Kui me siis ilusti Tripolia Gate’st mööda sõitsime, et sinna dinnerile minna, nägin ma üht valget meest istumas. Valged on ikka nii märgatavad….See muideks oli Kaspar, ma olin ta unustanud juba. Kaspar käib ju minu mõttes Anu koordineerimise alla, aga Anu ei tulnud ju…..Ja telefon oli tal eile kogemata autosse jäänud, nii et ega ta kellegile oma mittetulekust teatada ei saanud….
Noh, kuigi meie ricshawjuht tahtis Kasparit ka oma sõiduki peale, ma keeldusin. Meid isegi kaks. Ma ei suuda jälle näha, kuidas nad mäest üles vedada ei jõua. Nii et Kaspar võttis teise samasuguse ja koos siis läksimegi ekslema, sest seda kohta me iga kord otsime…..
Seekord ma isegi sõin ka seal…. Ja siis läksime jälle Leonardi poole… Oli vist nii? Ei olnud. Õige küll, algul läksime jälle Taj… nimelisse viietärnikotelli lobisse, kus meil sõbrad juba ees olid. Neile lisak olid veel kaks noormeest Mumbaist – uks 5 ööklubi omanik, kes plaanis nüüd viietärni hotelle looma hakata ja otsis vanu losse siitkandist. Supreet soovitas meie salalossi, mille me Ranthambore’i reisi lõpus leidsime.. Ja teine poiss oli ka mingi tähtsa nina poeg….
Ma hakkan juba aimu saama, kuidas siin hästi elada saab. On vaja vaid tutvusi ja head ideed. Ja nii see läheb….Nii nad siin elavadki… Ja ideid meil aina tuleb…Kõike välja rääkida ka ei saa….Osad on ikka päris Eestiga seotud ka…
Meil oli Anuga tuju vähe rikutud, sest saime teada, et kuigi meile oli Rohelist Maja lubatud, olid nüüd meist järjekorras ette saanud üks poolakas ja Zjelka – kaks plikat, kes siin lihtsalt töötavad. Poolakas Joanna oli minu esimestel nädalatel ka traineer ja elas minu majas Bhakta Nagaril. 2,5 kuud hiljem on ta taas tagasi….
Noh, lootus oli olemas siiski, sest tüdrukud vajasid korterit juhul, kui Joanna otsustab firmast lahkuda. Sel juhul aga peab ta ära andma korteri, kus nad elavad, sest see kuulub firmale… Noh, aga me ei saanud ju riskida….. Ja oodata. Me juba unistasime sellest.
No ja täna… Magasin 8-ni, siis ronisin toast välja ja jutustasin senikaua, kuni kõik olid läinud, siis pesin, sõin ja hakkasin teile jälle kirjutama… Ja siis läksime Supreeti ja Leonardiga korterit hõivama. Nimelt äri on äri ja üürnik ei üüri ikkagi korterit välja. Ikka korteri omanik. Nii läksime täna otse Rohelise Maja omaniku juurde ja rääkisime loo ära. Et oleme aieseccarid ja elame Bharkat Nagaril ja tahame ümber kolida, kuna on paha ümbruskond. Noh, väike mäng oli asjal ka. Kuna Anu oli tööl ja kaasas oli Leonard, siis temast sai minu mees või nii…, kes mu siia lihtsalt kohale tõi, aga et tulevikus ikka elan siin koos teise eestlasega….
Ja saimegi korteri! Enam meie unistusi rikkuda ei saa… Nüüd saan jooksmas käia õhtuti või hommikuti. See on eliitlinnaosa ja vaikne ja puhas ja ilus. …
Ja siis läkisme Leonardi juurde, tellisime süüa ja veetsime niisama aega. Supreet tõi oma 3,5-kuuse dalmaatsia koera kutsika…ja pärast jälle lennutasime tuulelohet. Supreet on selles jube osav. Võitles õhus kaks korda teise lohega ja võitis. See tähendab, et teatavas kõrguses püütakse teise lohe niiti läbi lõigata…… Ja ma olin siis assistent. Sain juba asjale pihta…. See on ikka omaette tehnika. Pole üldse eesti jooksmise moodi. Seda tehakse rõdult või katuselt ja ühe koha peal….
Ja jaanuaris pidi see lohefestival toimuma, kus siis selle peale võideldakse. Isegi kihlveod pidid toimuma. Näiteks võidu peale 30000-40 000 ruupiat.
Me hakkame ka nüüd lennutamist õppima.

No ja muud midagi. Nüüd tõid nad mind koju õhtusöögile. Homme lähme paariks tunniks Moondust festivalile. See algab home hommikul. Me läheme pealelõunal tsekkama. Kui on hea festival, siis lähme laupäeva õhtuks – pühapäevaks sinna, kui mitte, siis lähme Pushkari reivile. Mõlemad on vabaõhureivid. Üks on vist mingi mäe jalamil ja teine siis kõrbes…..


Kodusest elust. Olen jätnud vist mainimata, et meil on siin kaks uut inimest, kaks uut poissi. Üks on türgist ja tuli eelmine teisipäev, teine on jaapanist ja tuli pühapäeva õhtul. Türgi poisi nimi on väga keeruline, aga teda võib ka Tartariks kutsuda. Väike jässakas poiss lipsukoguga. Aga ta on väga tore. Temaga on päris lõbus…. Töötab vaibafirmas marketingi peal. Põhiliselt peab müüma Türki.
Jaapani poiss töötab nüüd Jie asemikuna Jie firmas. Mis mulle tema juures meeldib, on see, et ta ei jäänud aieseccarite venitamist ootama vaid helistas kohe järgmisel homikul firmasse ja palus endale järgi tulla. Ei, muidu tundub ka tore poiss, aga noh, ikkagi jaapanlane. Tema nnime ma veel ei julge öelda, panen veel mööda…..

Ja Lisa on meil siis lõpuks lahkumas. Ehk on täna meil tema kodune lahkumispidu, ehk homme. Täna läksid nad Odile’ga Pushkari, sest seal on lõppemas mingi kaamelifestival.
Nii et täna hommikul mul paljudega chattida polnudki…..

Aga nüüd tagasi reisikirja juurde. Chandigarh
Kriketi võistlus oli küll väike ebaõnn..... No ja see ka, et meil õnnelikult rongipiletid olemas, aga vahepealseks kaheks ööksöömaja polnud. Lõpuks ikka kõik lahenes. Mina ja Tipp samal õhtul enam end liigutada ei suutnud ja jäime magama. Teised püüdsid leida üles poppe kvartaleid....
Aga nüüd nedest kvartalitest ja linnast ise. Linn on eriline, kuna ta on rajatud 50 aastat tagasi peaaegu tühjale kohale – Chandigarhi küla oli vaid siin. Peale riigi iseseisvumist oli kohaliku osariigi pealinn jäänud teisele poole piiri – Pakistani. Ja nii otsustatigi lihtalt lambist uus linn ehitada. Linna planeerisid algul teised arhitektid Euroopast, aga lõppkokkuvõttes juhtus nii, et tegelikuls tegijaks sai Le Corbusier. Kujutate ette – planeeritud linn, kus iga kvartal ja iga nurgake ja maja on planeeritud arhitekti ideaalse unistuse järgi? Mulle küll tundus linnaplaan nagu mingi utoopiline sahtlisse tehtud fantaasiamäng. Ei saa ju olla, et linn koosneb ruutudest, mida ühendavad laiad auoteed ja ringteed. Ruute nimetatakse sektoriteks ja neil sektoritel on numbrid. Sektori keskel käib vilkasam elu, äärtes on ühesugused majad......
Ja see üliplaan toimib. Isegi see idee, et linn nii ehitada, et ta palju ei kasvaks, sest tavaliselt kasvavad linnad vaeste vabrikutööliste jagu. Aga kuna siin pole tööstust, siis pole vaja ka vaeseid ja linna kiiret kasvu.....
Linn pidavat olema India kõige ihaldusväärsem linn. Et siin linnas tahtvat kõige enam inimesed elada. Muideks, järgmine pidavat meie Jaipur olema.
Aga jah, kui Jaipur on tõeliseist tõeliseim India linn, siis Chandigarh mitte. See on laiade tänavatega, suurte parkidega tohutu avarusega linn. Pole ka indialikku arhitektuuri. Lisaks on siin Le Corbusieri enda loodud uhkeid arhitektuurinäiteid nagu kohtuhoone, osariigi kõrgema võimu pesitsuspaik, monumendid ja lihtsalt sellised ehitised nagu näiteks Shadow
Tower... Seest tühi maja, mille seinetsõrestik varje viskab....
Kes hindavad arhitektuuri, neil tuleks see linn küll üle vaadata. Palju oleks rääkida sellest kõigest, aga see oleks täitsa omaette teema. See on tõesti eriline. Kui aga otsida indialikkust sellest linnast, siis seda seal turistile küll pole. Minu isiklik arvamus on ka , et see linn jäi meie reisuplaanis küll kummaliseks otsuseks. Sinna tasub minna, aga samas oli see liiga vastandlik kõige muuga, mis reisul enne kogetud......
Teisel õhtul kohtasime jutukat sikhi vanahärrat, kelle peamine elu mõte oli selles, et teistel oleks hea ja vaesed väljamaa turistid lüpstud ei saaks. Ühesõnaga, elanud siin linna algusest peale ja töötanud ministri juures, oli härra maailma asjadest väga teadlik, aga arvatavasti pensionile jäädes ei leidnud ta elul enam midagi muud põnevat, kui otsustas siis luua tutvusi teiste maade ränduritega ja neid selles linnas aidata (muideks paar päeva enne meid oli tema raamatukesse teinud sissekande Tõnu Tartust J). Kahju jah, et me tead ennem ei kohanud, sest kindlasti oleks meil ta aidanud parema hotelli ja odavama raha seest saada... Aga ta viis meid ristiusu kirikusse, kohalikule festivalile, kus pidi india toitu sööma (oh, mul oli ju kõht juba täis ...... pidid need Anu ja Kaspar sinna nii õndsalt sisse astuma!) ja siis täiesti korralikku india maiustuste poodi, kus tema käsu peale meile tasuta maiustusi anti proovida. Isegi mina leidsin endale oma lemmikud..... Ja Tipp sai lõpuks ka midagi, mida töökaaslastele viia.
Tegelt on Chandigarth päris lahe... Oma ühtse arhitektuuriga.... Ja isegi puhtusega.... Ja selle toreda onuga, kelle õnn on teiste rõõmus ja kes võiks vabalt linna maskotiks hakata.
Me muidugi leidsime, et ta on Supreet 50 aasta pärast.... Et kõigil oleks ikka hea...
Järmisel hommikul sõitsime siis mingi ekspressrongiga Delhisse. Sõit kestis vist 3 tundi, aga see läks kiirelt. Esiteks venitati söögi andmisega nii, et lõpuks sõime tükkhaaval ja kogu reisu ajal. Imelik jah, et mahla ja süüa antakse eri aegadel ja ennem jägmist ei saa, kui eelmine lõpetatud.... jne...
Ja kõige huvitavam oli see, et saime ajalehti lugeda. Meie lemmikuks sai leht, mis koosneb kõigis külgedes täielikult abielu oganiseerimisest. Nüüd saime täieliku pildi, kuidas oma lapsele naist/meest otsitakse. Mis väljendeid kasutatakse ja mis mõõte on vaja ja mida kõik veel. Et kui sikhi noormees, siis raseeritud, ja kui vana, siis sulgudes peakskirjas olema, et näib ikka palju nooem välja kui vanust on... ja siis peab märkima ära oma vanemate valdused ja oma horoskoobi ja mõõdud...... ja kasti ja ka selle, kas kast ja usk on tähtsad abielu juures.
Palju olid mehi, kes elavad välismaal, aga tulevad detsembis Indiasse, et naised üle vaadata.. Ja palju oli vastupidiseid, kes märkisid ära ka, et neil juba USA viisa või tööluba valmis.....
Meiegi Anuga hetkeks mõtlesime, et paneks ka enda kohta kuulutused ülesse, nalja pärast. Noh, et mis siis saab? Et täiesti valge nahaga neiu, 27 (aga näev välja väga palju noorem),ilus, pikk, kena, ülikooliharidusega, kolmanda põlve gurude perekonnast, sündinud sellisel kuupäeval ja see kell, ja otsib noort meest rikkast äriperekonnast, kes oleks pikk ja 30 aastat vana ja kes elaks Ameerikas ja kelle sissetuleks oleks nii ja nii suur, ja et abielu oleks ikka eary and decent.... Lahe ju. Ma arvan, et mu nahavärv ja gurude perekond juba oleks midagi. Ma võiks vabalt isegi väikestele meestele peale minnaJJJ....ja isegi, kui olen vaene kui kirikurott...Aga ikka valge nahaga......ja näen välja palju nooremJ

Delhis läksid meie teed lahku. Tipp pidi öise lennuga lahkuma ja läks hotelli otsima, et välja puhata. Meie aga pidime Jaipuri poole minema. Taksojuhid ei tahtnud meid üldse Pikaner House’i viia ja lükkasid meid lõpuks ühest kohalikust uksest sisse, kus meile kaks korda kallima hinnaga ja alles õhtuks Jaipuri pileteid pakuti... Aa, see ongi see turistilõks, kuhu Tipp ja Kaspar Delhis jäid. Nojah, nad on väga osavad....
Me leidsime ikka üsna korraliku hinnaga autoricksaw ja jõudsime Pikaner House’i, kus saime 2 tundi hiljem väljuvale bussile piletid. Üllatuseks kohtasime oma kolme aafrika poissi ja brasiilast bussijaamas. Meie õnneks saime me 3 viimast kohta bussis. Nemad jäid edasi ootama.....
Ja üllatus-üllatus. 6 tundi hiljem olimegi kodus, Jaipuris. Õhtul käisime veel Anukese sünnipäeva Tiger Forti mäel tähistamas. Shokolaadikook ja pizza... ja ilus vaade uinuvale linnale.....