teisipäev, 21. november 2006. a.
Iga päev on erinev..... Ja mina olen ikka tuulelipp oma tujudega. Seda ei muuda miski. Isegi mitte India.... Kuigi jah, siin peb muutusteks ja plaanivahetusteks enam valmis olema. Ja rahulik olema..... Nagu hindud....
Kui eile kirjutasin teile, siis hakkasin end taas hästi tundma. Ülejäänud päev otsa aga läks tuju aina paremaks, sest kuigi oli ka ebaõnnestumisi (nn linnaraamatukogu oli tegelikult vaid raamatupood, kus üks tekstiiliraamat müügil. See ka kinnine, ja kui oleks ka ostnud, siis nii suurt ja rasket raamatut ma koju Eestisse küll poleks jõudnud vedadada), oli ka ootamatuid üllatusi. Nii nagu ikka tegelikult mu päevad lähevad. Ootamatus kohas leian jälle midagi juurde... Ja nii ka eile.
Ja siis sain lõpuks palju ka netis tehtud, sest Anu õpetuse järgi leidsin ühe arvuti, kus sai ka mälupulka kasutada ja ka muidu oli arvuti kiirem. Noh, Wordi seal ikka polnud, aga oli Word Pad. Ja Excelit ja MSNi ka polnud... Aga ikkagi, üsna palju sain tehtud....
Ja siis sain kirja oma endiselt töökohalt. No esiteks, polnud kirjutatud alla, kes kirjutas, ka meiliaardess oli täpsustamata... (nii tavaline, jätta kõik anonüümseks). Ja jutt, mis sinna minu kohta kirja pandud, oli naeruväärne väljamõeldis. See viimane oli nii lõbus, et mu hing naeris sees. Tegelt ma kartsin jah, et nüüd tuleb jälle mingi kuri kiri, kus mind millegiga ähvartatakse, aga tegelikult kirjutati üles punktid, mis neile minu juures ei meeldi. No kõik olid täpselt vastupidised sellele, mis ma olin teinud. Jah, üks pisidetail võis õige olla küll. Mul oli vist tõesti näts suus, kui ma nendega kohtumas käisin. Ja võibolla ma närisin ka. Aga kindlasti mitte suurelt ja ebaviisakalt.... Pigem jäi see mul närvitsemisest suhu... ja siis ju hea närida.....
Igastahes said selle kirjaga nalja ka Supreet ja Forrest, kes õhtul külla tulid. Supreet arvas algul, et võiks Sunita Mam’i natuke ähvardada selle tema salaelu infoga, aga no teate küll...Mina ju pole selline. No ja siis arvas ta, et võiks ta kohtusse kaevata... Et ma saaks sealt hea raha... No aga jälle. Ma tahan ju vaid, et mind rahule jäetaks ja kõik õnenlikult edasi elaks.
Ja ma kohe ei saa aru, kuidas nad said minu kohta nüüd kirjutada, et ma olen paha käitumisega inimene. Enda arust olen ma jube ontliku käitumisega. Nii eraelus kui tööl.
Oot, ma teile kirja ei kopi, aga ma panen kirja paar süüdistust..... Üks oli see, et ma jutustasin töö ajal... No mida veel? Mul polnud nende indialastega midagi rääkidagi. Ja just ennem räägiti, kui süvenenud ma olen.......Et teen vaid tööd ja töö ajal muuga ei tegele....
Siis, et Delhis olevat ma messiboksist minema jooksnud, kui kliendid tulid. No kes oli see, kes pidi päevad läbi passima messiboksis, kui teise ringi jalutasid? No ja oma haiguse juures olin ma enda arust jube tubli. Püüdsin naeratada ja kontakte luua ja tooteid näidata...
Aa, ja siis oli süüdistus, et ma naeratasin vaid siis, kui Kätlin mind vaatama tuli.. Ja et siis olin ma temaga jutustanud ja lõunastanud tervelt 30 minuti asemel 1 tund... Kujutate ette, et olete messil, ja teil ei lubata messiboksist kordagi välja minna? Disaineri tööülesannete hulka kuulukski natuke ka ringivaatamist... Aga noh mulle seda ei lubatd... ja kui sõin vähe kauem, siis oli sellest tohutu skandaal.....
Aa, siis öeldi, et sel esmaspäeval peale Himaalajat pidanud ma peale tööd kokku saama Theresa bossiga. Noh, ma läksingi sinna kontorisse, aga ta oli juba läinud. Seletasin õhtul Theresale ära ja hiljem rääksin selle mehega ka. Ta tahtis lihtsal vahendada mulle Sunita juttu. Aga nüüd öeldi, et ma ei ilmunud kohale ja lisaks tahtis ta mulle tööülesandeid anda. No on ikka väljamõeldsed. Esiteks on piisavalt tunnistajaid nii väravas kui ka Theresa office’s, kes nägid, et ma käisin Mr. Tamney’t otsimas...., ja ka seda, et ma käisin vaid Diwali kingitust ühest kontorist enne välja võtmas.....
Oot, ja siis oli jutt, et ma olin ilma kellegi teadmata vabad päevad võtnud... Noh, sellest on juba nii palju räägitud...
Siis veel see, et nad olid mulle tohutult helistanud, aga ma polnud telefoni vastu võtnud. Jah, mu telefonilimiit oli otsas, sest nad ju ei lasknud mul juurde laadida. Aga hiljem, kui see taas töötas, sain kontrollida, kes mulle vahepeal helistanud on. Siin on olemas selline teenus... Siyaramist küll ühtki kõnet polnud...
Aa, ja siis nad ütlesid, et olid mind otsinud läbi AIESECI ja AIESEC oli siis mu leidnud ja sundinud ühendust võtma. No mu meelest mina ja AIESEC püüdsime kogu aeg neid kätte saada ja nendega rääkida telefoni teel või siis kokku saada......

Aa, ja siis olevat mu lahkumiskiri liiga casual olnud. Noh, selle kirjutasid tegelt minu eest aieseccarid, kes neid kirju tohutult enne näinud. Nii et pole mind ka selles süüdistada...
Ja siis pidanuks ma nende meelest 6 kuud (vähemalt) nende juures töötama. Mul oli esialgne leping nendega 5 kuu peale ja nad ei rääkinud kordagi pikendamisest....

Nii et kõik on kuidagi vastupidine. Arvan, et selle kirjutas inimene, kes pandi seda kirjutama. Mitte igastahes Sunita. Ja see inimene ei teadnud päris paljut. Aga see-eest oskab juttu kokku panna....
Supreet arvas, et ma peaks sellele kirjale vastama. Et ma olen maailma lollim tüdruk, kui ei vasta. Noh, ma plaanisin küll mitte vastata... Et unustada juba see. Aga jah, tegelt võiks ju paari lauselise kirja kirjutada. Et mul olid ilusad mälestused Indiast jne, aga Proua Sunita kiri rikkus ikka kõik ära. Ja et ma oleks ikka arvanud, et proua on tark ja intelligentne naine, kes sellise jamaga ei tegele, aaga see kiri pani kahlema ......
Noh, ma vaatan, kuidas tuju on.
Täna on mul vaja minna reisibüroosse oma piletite asjus, siis tahaks Adiga rääkida Anokhi firmast ja õhtul räägin Leonardiga tööst. Nimelt pakub ta mulle oma assistendi tööd.Ajutiselt, sest tal on abi vaja ja ma ju hetkel ilma tööta. Noh, võin ju seda mingi aeg teha. Ma ju ei suuda ilma tööta olla, ma töönarkomaan..
Nii et jah, lõnast internetikohvikusse, siis jala MI Roadile reisibüroo onuga rääkima, siis külastan veel paar MI Roadi poodi ära, mis mul listis, ja siis tantsutundi. Peale tantsutundi juuviljaturg ja rattarickshawga romantiline kojusõit.... Mulle meeldivad need õhtud peale tantsutundi....
Eile siis õhtu käisime Anuga pargis jooksmas ja õhtul käisime kõik Adi stuudios, kus oli folkmuusikute workshop. See muusika oli nii ilus, et ma muutusin nii kurvaks....Ma ei suuda selles kõigest loobuda. Nii raske.....
Ja täna hommikul olin ikka veel kurb......Aga siis otsustasin, et tantsutunni päevadel käin hommikul üksi jooksmas ja nii ma parki suundusingi. Hea kehale ja hingele....
Tegelikult, ma tahtsin täna teile kirjutada, sest ma ei tea, millal ma jälle viitsin. Mõtlesin, et ma pole pikalt miskit kirjeldanud kirjeldan siis näiteks oma linnaosa.

Esiteks, minu kodune aadress on :
A-15A, Vijay Path, Tilak Nagar, Jaipur 302004, Rajasthan, India
Nii et võite mulle kirju ja kaarte ja pakke saata... Kui külla tulete, teatage ennem ette. Mu kodu on küll külalistele avatud ja alati, aga sellised üllatuskülalised võiksid ikka shoki vältimiseks ette teatada...:D. Noh, niisama norin. Tegelikul jah, mulle tuleb meelde, et mul oli mõndade inimestega juttu küll, et kui ma kauemaks jään, siis tulevad külla. Et Pirje ja Kristi jaanuari lõpus, ja Margarita Janisega millalgi kevade poole... Ja Reet pidi Hiinast tagasi tulema ka läbi India...... Nii et jah, kuigi ma siiani ei tea, mis ma teen, tulid mul äkki need lubadused meelde....
Aga tegelt ka. Minu linnaosa on siis 40 minuti jalutustee kaugusel Pink Cityst, vanalinnast. Teel vanalinna avastasin ma rottide koloonia. Maa all. Käigud... Tohutud...Augud... Ja rotid jooksevad ringi. Aga nad ei tee midagi inimestele ja nad pole nüüd ka nii kole suured... Jah, kahjuks Anule sain näidata vaid ühte piiluvat rotti, sest oli keskpäev ja kuum, aga kella 6 paiku, kui ma õhtul sealt jala tantsutundi lähen, siis on neid päris palju näha......
Noh jah, rotid on ju vanalinnas. Nagu ahvidki....

Ahvid käivad meil kodus ka. Ei tohi rõduuksi niisama lahti jätta ja tähtsaid asju rõdule. Need hullud teevad sellist laastamistööd....
Ühesõnaga meie elame suure valge marmorist hindu templi taga. See on kõige kuulsam tempel ja nimi ingliskeelsena on Birla Temple... Võite netist pilte vaadata... Aa, mul endal ka kunagi vist selelst pilte andud....Birla Tempel asub tegelikul ühe mäe jalamil, mille otsas on shoti stiilis erakndlus, kus elab mingi kuninganna laadne naisterahvas, kes isegi praegu (pidavat olema vist üle keskea) pidi olema üks maailma ilusamaid naisi. Selels kindluses me pole veel käinud, aga lähme....
Jah, nii et me elame siis selle mäekese taga. Aga tegelikult, meie maja katuselt teisele poole vaadates on näha tõelised kõrbemäed... Punased....
Linnaosa ise on laiade asfalteeritud tänavatega. Isegi suured prügikonteinerid on ja tänavakoistajad. Ja pargid. Tõelised pargimõõtu pargid, mida koristatakse, ja kus prügikastid on. Ja ausambad ja istepingid ja laste mänguplatsid. Meie maja vastas on pisike park. Päeval mängitakse seal murul kriketit..... Suues pargis nimega Tilak Park käime aga jooksmas. Seal elavad pargivahid. Nii et pahandust seal ei jutu ka öösel. Pargivahi majast tuleb mööda minna....Ja pargivahid siis koristavad parki... Selles pargis pidavat kohalik AIESEC laupäeviti koosolekut pidama. Muidu aga inimesed käivad seal sporti tegemas. Kes siis hommikujoogat, kes kõnnib... Indialased ei jookse (Supreet ja ta õde pidid seal aga ikkagi jooksmas käima. Leonard pole muidugi indialane, aga ka tema jookseb seal). Nad lihtsal käivad ringe kõndimas. Kõndimine on lihtsalt kiirem kui jalutamine ja saride – kurtade alla on botased pandud....
Eile käisime siis seal Anuga. Anu nii palju ei jooksnud ja siis hakaksid mingid India poisid mul järgi jooksma, nalja pärast. Küll nad on ikka lollid... Muud teha neil pole....Ega nad midagi ei tee, aga närvidele käib....
Täna hommikul oli siis seal aga korralikud inimesed, kes sis india moodi sporti harrastasid.....
Minu maja. Elame teisel korrsel. Majaomanik on vana abielpaar, kellest naine vist ratastoolis.
Me peame siis kivitrepist maja kõrvalt teisele korrusele katusele minema, kust siis uks meie koju läheb. Aga muidu saab sealt edasi naabermaja katusele ja sealt veel järgmise naabermaja katusele. Ja muidugi ja meie korteri peal olevale katusele.... Aga meil on oma korteril selline katusepealne rõdu. Suur ja mingite väänlevate taimedega, roosade ja valgeõieliste fuktsiapuudega ja kõiksuguste eksootilste potililledega ja valge marmormööbliga. Rõdult läheb siis uks Anu tuppa ja söögituppa. Seda söögituba me ei kasuta, sest seinad on tegelikult vaid aknad, mis võrguga üle kaetud... Aga seal on laud ja korvmööbel. Söögitoast läheb uks kööki ja minu tuppa. Minu tuba on samuti läbikäidav. Lisaks sellele uksele saab minna vannituppa ja siis pool seinast on nagu uks Anu tuppa. Seda nn laia ust katavad puuvillased vana pitskardinad......Minu toas on siis kummutikapp, milel kohal suur ümar peegel, siis on seal aken söögituppa, siis minu voodi ja lauake ja siis meie suur riidekapp suure peegliga
Anu toast lähevad uksed minu tuppa, rõdule ja meie korterist välja. Anul on seina sees riiulid, mille all on ta voodi. Siis on tal jälle korvmööbel ja kõik vist.....
Selline boheemlaste korter. Igasugu indiapäraste vidinatega. Plaanisime saritäikalt, mille puhtjuhuslikult Pink City tagant osast leidsin, vanad luksuslikud sarid osta ja kardinateks ja draperiideks panna....
Aa, köök... köök on lihtsalt suur......
Kõrvalmaja kuulub meie majaomaniku venna perele. Need on natuke sellised norijad.Aga ehk on algul lihtsalt umbusklikud... Tegelikult on meie majaomanik tore ja see, kes siin mingeid küsimusi on üles tõstatanud, on ta vend või vennanaine. Aga kui küsime omanikult, siis temal on ikka oma arvamus ja me kuulame teda.
Aa, maja kutsuti kunagi Green House’ks. Eks ta on rohelises linnajaos ja rõdu on roheline ja aed on roheline (meil on tõesti aed.... Indias pole seda enamusel). Ja majaseinad on vist valkjas-rohelised ja toad on ka rohelise värviga.....

Aga linnajaost veel. Siin on ka kõrgeid kortermaju, aga need on sellised nn luksmajad, kus on oma pisike aed ja loomulikult majavalvur värava kõrval...Ja siis on need majad hästi kõrged ja igasugu kaarekeste ja sammastega jne... Algul tundus mulle, et india arhitektuur on ikka nii jube kole... Aga nüüd olen selle teemaga nii ära harjund.... Noh, ja eramaja on siin ka ikka kaarekeste ja samastega ja marmorist põrandate ja õuedega....
Sellistes majades elavad siis Adi, Leonard ja see uus ehteoiss kes tuleb järgmine nädal. Supreet elab oma perega aga eramajas....
Üldiselt peetakse seda rikaste linnajaoks. Aa, ja see on ühendatud siis teise linnajaoga, mida nimetatakse Raja Park’iks. Selle peatänaval ma siis oma ostud teengi. Tegelikkuses on see aga kuulsamaid turge siin Jaipuris....

Jutt lõppeskiotsa. Mulle tuli hommikul teel jälle see lehmasita idee meelde. Ja ma mõtlesin, et tädipoeg Priit peaks kindlasti oma talu seinad seest sellega tegema. Jube lahe... Ja sellega seoses. Priit tähendab india keeles armastusvääset.....;). Noh, tegelikult kirjapilt on küll preet, aga kõla on sama.....