laupäev, 25. november 2006. a.
Pole teile jälle nädal aega kirjutanud. Õieti küll tänase seisuga pole veel seda nädalat täis, aga esmaspäevaks on küll. Ja esmaspäeval saan selle jutu netti panna. Nimelt Leonard andis mulle kasutada wirelessi kaarti, mis hakkab toimima esmaspäeval... Kahjuks jah,mitte tänasest nagu plaanitud.
Wireless pole wifi. Wireless on selline asi, et kui sa ostad selle kaardi, saad igal pool interentis olla. Siin Indias. Wifi on ikka mingi kindla internetiüheduse üks osake....

Ja kaardi sain, sest ma jäin üks koju ja neil oli must kahju..... Esimene põhjus oli vist see, aga jah, meil on netti ka muidu vaja ja mul koolitöö jaoks ka... Ja kui ma Leonardit aitama hakkan, siis vist ka..Arvan, et siin on see tagamõte ka.
Aga jah,täna läksid kõik minema ühele külafestivalile. Adi ja Nick pidid sinna tööasjus minema ja ma just mõtlesin, et kui teised Pushkari kõrbereivile lähevad, siis ma sinna küll minna ei taha ja ehk uurin, ka saaks külafestivalile kultuuri vaatama. Juhtus aga et reiv jäi ära ja plaanid muutusid... Nüüd pidid kõik külafestivalile minema ja öösel siis telkidega kõrbes magama..... Ja mina, kes ma nii jubedalt sellistest üritustest siin unistanud olen, mina jäin maha...
Khmmmm, ma ei tea nüüd kuidas seda kohe öelda. Tahaks nagu rääkimata jätta, et elu teile ilusam tunduks......Ma nimelt sain omale mingi infektsiooni kulmu juurde küünega tehtud kriimustusest. Ja järgmiseks õhtuks tekkis sellest kõva punn naha alla, mis kasvama hakkas ja öö hakuks juba ühe silma ära paistetas. Järgmise päeva jooksul läks juba pool nägu ja teinegi pool hakkas sinna minema. Ei aidanud ei kompress, valuvaigistid ega haavarohud..... Ja õhtul viidi mind siis arstile Supreet’i vastasmajja. Tore ja armas perekond arste, kes sii mulle silmarohte ja valuvaigisteid ja antibiootikume kirjutasid, aga ööga läks mul üks silm täita kinni ja ülejäänud neli päeva siis olen ma samas seisus olnud. Enam pole hullemaks läinud, aga paremaks ka mitte just väga. Ehk siis millimeeter... Supreet ja Anu küll rääkisid, et küll ma kõlan ja näen parem välja, aga ma peaks ikka ise teadma, milline mu enesetunne on ja sada korda päevas peeglist vaatamisest peaks juba iga millimeeter näos selge olema....
No ja kuna nad tahtsid täna pittu minna ja mind üksi jätta natuke mure ka, siis organiseeriti mulle uute arstide külastus, sest need toredad arstid kiitsid ikka oma juttu ja mina jälle ütlesin, et mu meelest on kahtlane, et nad pööravad liiga palju tähelepanu mu silmadepaistetusele, mitte paisetuse põhjustajale. Mu meelest tuleb ravida põhjust, mitte kaasnähet. Seda ehk ka, aga mitte esmajoones....
Nii esimene arst täna arvas, et tal on muud plaanid ja meid vastu ei võtnud. Siis saatis ta meid haiglasse, kus siis kiirabisse läksime.. Oi, kui kole koht.... Vaesed inimesed ja üldine laatsaret. Ma isegi ei eristanud ära, kes seal arstid on...... No pikkamööda suudeti meid veenda, et seal ümber laua istuvatest meestest üks on arst. Pidavat inglise keelest kah aru saama....
Aga ma ei saa aru, kas ta polnud enne valget näinud või valget nii koleda näoga, igavesti uhmard oli... Muudkui vahtis ja vahtis meid ja ei vastanud....Lõpuks hakkas ta ikka tapama, mis ma rääkisin ja ega ta muud teha ei osanud, kui tahtis mu punni pigistama hakata. No ma tean isegi, et sealt peab kunagi mäda välja tulema, aga pole veel kahjuks valmis ju.... Aga see mees ei pesnud isegi käsi enne ära!!
Lõpuks teatas, et seal on keegi teine mees, kes on selle ala spetsialist. Too mees vaatas mu rohud üle ja ütles, et antibiootikumid on valed ja pean neid muutma. Kirjutas uued. Keelas ka paremal küljel magada. Õige küll. See võis viga olla jah, sest mõnikord sain näo jääkompressidega üsna korda, aga siis jälle läks miskipärast suureks.....
Aga nüüd ei teadnud me, kumba uskuda: ilusat ja viisakat arstiperekonda Tilak Nagarilt, kes tundusid nii inimlikud, aga kelle ravi ei olnud nii efektiivne, või jubedat ühishaigla arsti, kes tegeleb vist vaestega.
Ei jäänud muud üle kui veel ühe arsti juurde minna. Kuulsa nahaarsti juurde. Ei tea, kas sama mees, kuhu Amy mind ka viia tahtis..... Igastahes see mees pani mulle diagnoosiks cellulitir (ei tea, kas tselluliidi puudus või üleliigsus????:DDDD) Pidavat olema iseloomulik Indiale..... Tegelikult siis infektsiioon, mis kandub inimese kehas edasi bakteritega. No ja nüüd kirjutas ta mulle muud rohud ja ütles, et need peaks ravima seespidiselt ja muud moodi ma üldse ravima ei peaks.....st ei mingit silmaravi ma ei tea mitme rohuga...ja kompresse....
Jah, peab ütlema, et poole päevaga on muutused märgatavad. Muidu mul küll hommikupoolikuti seda valu näos polnud, aga nüüd siis oli ka hommikul. Mõtlesin, et näe, veel hullemaks läheb...aga ei miskit...paistetus taandub ja ainuke asi mis uhkelt taevasse kõrgub on siis see paistetuse põhjustaja. Mul on hea meel, et mul oli arstiga sama arvamus ja see oli õige ning tulemus on nähtav. Juba nüüd. Ta ütles küll, et see võtab 3-5 päeva aega, aga mul on hea meel juba sellest, mis ma praegu peeglist naen. Kole küll, aga ikkagi enam mitte nii kole kui see tüdruk, kes sealt ennem otsa vaatas – koletis õudusfilmist.
Noh ja mis see 3-5 päeva enam on, kui ma ju 4 päeva olen ilma tulemuseta istunud voodis ja vaid tegelenud silmatilkade ja määrete ja kompressidega......
Ok, enam koledat juttu ei räägi. Lihtsalt mul oli siin cellulitir.......Tegijal juhtub nii mõndagi. Just minul. Tegelt, siin on mitmeid, kel mitu haigust üksteise otsas olnud. Elukeskkond ja kliimavööde ikka jube teine ju....
Aga jah, pole meil enam midagi soe. Õhtuti enam suveriideid kanda ei saa. Paks kampson ja teksapüksid on ainuke teema. Varsti ka jope. Asi kisub meie septembri lõpu-oktoobri poole.
Siiski, Eestiga võrreldes vist jube soe. Siin ju kuskil novembris tegelt algabki turitihooaeg.... Hämmastav, miks inimesed siia külmal ajal tulevad. Aga ju on kohti, kus on ikka palju külmem, nii et siia on hea pageda...
Aga tegelt, kui saan neti, siis saan ju kodus mõnsaltoma magistriasja teha. Krõõda mure murtud!