esmaspäev, 27. november 2006. a.
Seniks pole netti saanud. Kui õhtul ühendust ei saa, panen jutu internetikohvikus bloggisse. Mul nimelt vaja üks kiri kindlasti täna Anokhisse saata ka...
Ja mu paistetus on peaaegu läinud. Üks silm on paari millimeetri võrra väiksem. Ja endise punni ümbruse nahk koorub maha... Jah, sain ma bloggijutu laupäeval ära kirjutada ja pool tundi Tuuliga telefonis lobiseda kui Paks Pahandus tahtiski välja tulla. No ja nii ta tuligi. Tuli nii et tõi mulle rõõmu. No natuke tuli veel ka öösel ja eile ja täna hommikulgi, aga muidu olen juba päris kobe tips....
Jah, kuigi seda koledat nägu ja kohutavat valu ei soovi kellelegi, siis neile kel on probleeme oma välimuse aktsepteerimisega.... Need peaks selle küll läbi tegema. Mina näiteks eile olin oma poolpaistetanud näoga, kus üks silm palju väiksem ja teine natuke, nii õnnelik ja uhke... Pidasin ennast juba nii ilusaks tüdrukuks.. Noh jah, kui kord koletis ära olnud, siis oled rahul sellega, kui natukegi normaalne oled. Ja ei mingeid ilusoove enam.... Piisab niisamagi.......

Noh, Anu tuli eile õhtul tagasi ja oli surmani väsinud. Läks voodisse.......Ei tea, vist mingi kell 6 juba.... Või miskit sellist...
No ja ma olin just superõnnelik ja puhkusest energiat täis. Läksin siis hoopis Adi poole filme vaatama. Esiteks pidin ma nendega koos muidugi telekast tulevat Terminaator 3 ära vaatama.... Neil oli see pooleli.. No ja ma päriselt oli nõus kasvõi seda vaatama, sest ma olin kodus kõik ära teinud ja samas oli energiat nii et tapab. No ja muidugi see ka, et Indias nii naljalt ju „Western Type Movie’t” ju ei näe. Ja siis hiljem läksime stuudiosse ja vaatasime Sin City nimelist koomiksilaadset filmi ja siis natuke teist filmi ka. Kuna paremaid filme polnud, palusid nad müüjal midagi head omal äranägemisel anda.. No ja see andis mingi kaasaegse vampiirifilmi....:D.

Täna siis helistas mu nahaast ilusti Supreetile ja palus, et ma talle helistaks. Nii armas, tundis muret kohe! Helistasin siis lõuna aeg. Noh, pean muidugi 2 päeva veel rohte võtma, aga juurvilja-puuviljadieet lõpeb homme hommikuga..... Naljakas jah, mina, kes ma niisuur magusaarmastaja pole, olen nüüd ootusest lolliks juba läinud....Saaks aga küpsist ja kakaod....
Anu ostis laupäeval külmkapi juurikaid äis. Hull kuhi. Ja üllatus-üllatus, kapp peaaegu tühi. Õgard selline... Aga selle küpsisehunniku, mis ta ahvatlevalt kõik mulel silma alla jättis – see seisab siiani. Küll ma olen tugev! Aga noh, hirmuäratav mälestuspilt suurest sarvest ahe kulmu vahel paneb seda tegema.
.........Ja siis pean kuuendal päeval artsile oma nägu näitama minema. Huvitav, kas ta tunneb mu ära ka üldse? Vaatab, et teine plika tuli...:D Oh, teate, ma olen nii õnnelik!!!!!

Aa, ja täna õhtul tulevad külla siis Bharkat Nagari rahvas, kuhu kuuluvad nüüd ka Tuuli ja Kristiina. (Kristiinal oli eile sünnipäev). Ja siis lisaks kutsusime Kätlini ka... Ja siis tuli välja, et Kristiinal on külas kaks Tartu kutti. Tuuli üllatuseks ka tema tundis neid. Ja minu üllatuseks tunnen ma ka kindlasti ühe neist – Kulpat. Aga mine tea, ehk tunnen ka Vahurit.... Igastahes nii hämamstavalt naljakas – minu kodukoha poisid siin, minu teismeliseiga....... See ju tükike kodu!!!!! Ja kujutate ette, koos meiega on hetkel, sts täna õhtul meie pool 5 eesti plikat ja kaks eesti poissi!!!! Nüüd saavad kõik eestlasi näha. Nii väike rahvus ja saame juba nii suure kommuuni siin Jaipuris moodustada. Oh, küll ma olen õnnelik. Elu on ilus! Kui vähe on õnneks vaja. Sellistel hetkedel saan ma aru, miks vanad inimesed tahavad, et neile ikka tervist soovitaks........