Esmaspäev, 31.juuli
Mis siis vahepeal juhtunud on? Kui alustada tööst, siis laupäeval täpselt 5 minutit peale tööpäeva lõppu teatas Sumit, et need töövahendid, mis esmaspäeval tellisin, on kohal. Tüdrukud tegid kohe nalja, et näe, Sumit hoolitseb selle eest, et ma pühapäeval ka tööd teha saaks. Noh, eks ma siis läksin vaatama mis, ja vead olid ikka sees jah. Esiteks olid kõik asjad sellised kehvad nagu meil 3-aastasele lapsele tehakse. Teiseks, olid peenikesed pintslid ühe-kahe karvaga, ja noh, see kõik on arusaadav, aga et nad paksema paberi asemel, mdia peaksin akvarelli või tempera kasutamiseks asutama, ostsid nad mulle küpsetuspaberit. Seletuse alguses oli mul kirjas better paper... ja sellest sai butter paper ehk siis „paremast” sai hoopiski sõna „või”.

Peale tööpäeva lõppu pidin Monikaga shoppingule minema, aga kuna ma Bhawana jutust sain aru, et tema läheb endale sari ostma, ja ma tean, et Monikal 5-kuune tita kodus, siis mõtlesin, et las Monika läheb koju ja ma liitun Bhawanaga. Hiljem selgus, et Bhawana polnud plaanigi ise shoppingule minna. Ta ütles seda minu pärast. Niisiis oli tema ja ta boyfriend minu käsutuses. Tundus natuke rõhuv mulle, sest neil ju pühapäev ainuke vaba päev ja laupäeva õhtu kuulub ju pühapäeva juurde.... Noh, igastahes ma tean, et ma ei peaks piinlikust tundma, sest neile meeldibki ju mind ja teisi valgeid aidata. Tahtsid veel pühapäev mind loodusparki viia, aga mul olid juba piknikuplaanid ja teiseks Tamney’l oli ju sama plaan. Pealegi, kuna Bhawana boyfriend oli hilinenud 1,5 tundi, siis jäime hiljapeale. Muidu oli soov ka ehteid, see otsmikutäpp, kott osta, ja ehk natuke hoolsamalt kingi uurida....
Aga noh, lõpuks on mul üks uus pluus, 3 suit’i, 1 sari. Suit’id oli enamuses vaja parajaks teha ja seetõttu on mul enda käes vaid 1, mis täna ka seljas. Ülejäänute ümbertegemiseks oleks läinud pool „india tundi”, mille ajamõõdet ma enam ei tea. Nimelt on india riided kõik ühes mõõdus. Ülemine osa teakse siis mõõtude järgi rinnust kuni taljeni parajaks ja soovi korral lisatakse ka kaasasolevad varrukajupid. Püksid on ühes laiuses. Need tuleb enda puusal lihtsalt nööriga kokkutõmmata....Siis lubas Bhawana need järgmine päev ära tuua ja et saan siis täna kätte. Sari aga on veel vaid kangana ja see tuleb mul lasta homseks korda teha. Probleem selles, et mu pererahvas on ära ja peretütar Swati just siis tööl, kui ma kodus...Nii et pöördun töökaaslaste poole. Äkki keegi aitab mul selle siin lähikonnas korda teha.
Suit’id maksid 270-765 ruupiat, sari 300 ruupiat, india pluus 160 ruupiat ja kingad 100 ruupiat. Tundub, et kulus palju raha. Aga kujutage ette, et kui jagate selle kuskil 3,5-ga siissaate teada, palju need asjad Eestis maksaks. Lisaks, Suit on ikka kolm erinevat riiertuseset kokku...Käsitöö pealegi...

Peale shoppingut National Handloom’is ja koduskäimist siirdusime Jaipuri ainukesse öökluppi. Mina muidugi oma uue, kõige kallima suit’iga, sest tegelt olid mul muud riided ammu mustad ja käsitsipesemisest väsinud. Nüüd on mul vähemasti nii palju riideid, et saan hunniku rahulikult pessu anda ja jääb piisavlt riideid, et puhast pesu oodata....
B2B on Holyday Inn hotellis ja väga kallis. Pilet on 750.- ja mis kõige kummalisem, et selle lunastamiseks peab olema kaks inimest. Ja ükshaaval üldse sisse ei lasta, isegi kui maksaks selle eest kogu summa üksi. Ja eriti popp on ju sisse saada sel juhul koos valge tüdrukuga. Nii et kui me kohale jõudsime, juhtus nii, et me ei pidanud ise enam paare moodustama ja india mehed on valmis sulle kinni maksma pileti, et siis uksest koos sisse saada.
Veel üks imelik asi oli, et pileti eest saab ka joogitalongid. Joogitalonge saab ka baarileti kõrvalt olevast kassast, mis toimib kui valuutavahetus. Nii et kõige kergem on algul minna ja vaadata, mis menüüs hinnad on ja mis tahad, ja siis täpselt selle summa lunastada. Muidu jääb seda mõtetut paberipiletit üle ja raha metsas, sest hinnad siis tõesti kallid. Kas te kujutaksite ette, ku Eestis klubipilet 750.- oleks ja pisike joogike 300.-?
Aga muusika oli selles klubis kummaline. Natuke india muusikat, siis mingid 80-ndate hitid ja siis natuke mingit tehnot ja siis muud jama... Ja klubi imetilluke: kui võrrelda näiteks Hollywoodiga, siis ¼ sellest. Ja kujutage ette, kui palju klubisid meil ühes Eesti linnas on ja samas siis Jaipur, kus elanikke 2,5 miljonit.....Ainuke klubi ja nii väike. Aga jah, siin käivad vaid väga rikkad hindud.
Aga see-eest olid ülakorrusel, kust rõdult alla saab vaadata, ka suured laiad diivanitaolised voodid, kuhu laialt saab magama heita, kui isu...

Koju jõudsime 4.25.... Ülesärgata tuli 7.30, et 9.30 bussil olla teises linna otsas. Oli plaan sõita mingisse imeliku nimega linna, mis inimestest maha jäetud ja mida kutsutakse vaimude linnaks. Nimelt olevat inimesed kunagi ammu selle päevapealt maha jätnud ja nüüd, kui sinna minna, jäävad inimesed kadunuks. Või vähemasti sellist juttu nad ise usuvad.
No võis ju minna, peaasi, et linnast minema saada ja natukegi loodust näha.

Esiteks võtsime Sethiga esimest korda rattarickshaw. Olime tõesti esimest korda vaid kahekesi kuhugi minemas. No vaene mees, see ei jõudnd meid ju vedadagi. Mul oli nii piinlik, kui ta meid mäest üles vedas, selline tunne, et ma hüppan maha ja aitan teda. Aga siin on erinevad klassid ja kihid ja see ei tohi minu asi olla. Ma ei tohi isegi mahakukkunud asja ise võtta. Selleks on teised inimesed. Ja tegelikult teen ma sellele inimesele teene, et ma temale tööd annan. Rickshawsõitjad on kodutud. Ka autorickshaw juhid, kuigi teinekord nad isegi paksukesed ja täitsa puhtad ja korralikud näevad välja....
20-minutilise hilinemisega jõudsime kohale. No ma juba olin nii närviline, sest piinlik ju hilineda, aga Seth oli rahulik. No ta kauem siin olnud ja suudab juba ka ise India ajal minnalaskmise omaks võtta. Ja tõesti, meie inimesi tilkus kohele veel tunni pärast. Samuti buss. Ja kohalikud aieseccarid olid õige venitajad..... Meil tekkis tagasitulles väike sõnavahetus sellel teemal, sest tagasisõit hilines nende tõttu taas 2 tundi.

Aga India loodus on ilus... Vahepeal meenutab Aafrikat oma liiva, madalate murulaikude ja üksikute puudega. Nägin esimest korda päris looduses olevaid lootosõisi....ja Aafrikale sarnanevaid savist ja taimedest hütikesi....
Aa, ja ma ei öelnud teile, et me sõitsime bussi katusel!!! Jube lahe, ja Indiale väga omane.

Mahajäetud linn (mille nime selgitan hiljem välja. Kuulmise järgi kirjapilti on väga raske meelde jätta.) on väga ilus. Võimsad varemed, maaliline lopsakas loodus ja suured mäed....
Varemetes oli nii templeid kui mingi ujumiskoht, kus vaid mehed ujusid. Selliseid kohti olen varem ka filmides ja piltidel näinud. Kuigi kohutava kuumusega oli hirmus soov ujuda, teadsime me kõik, et see lõppeks mingi nahalööbega... No ja naistele polnud üldse seal ju kohta.
Kuna vastutustundetud India aieseccarid ronisid mäest üles väikese templi juurde, ilma meile sõnagi lausumata.... siis tuli meil neid oodata...Ja nende pisikesest ronimisest sai päris aegavõttev ronimine üles, puhkamine templis, allatulek. Kujutan ette, et see oli väga vinge elamus ja ma oleks ise ka teha tahtnud, kui ma poleks olnud nii väsinud ja magamata...lisaks kuumuses ja janune. Esimest korda tundsin siin tõepolest kuumust, mis oli ka mulle kuumus. Kraapisin igaks juhusk kaasavõetud pikavarrukaga t-särgi välja ja mässisin turbaniks pähe. Muidu oleks ma paari minutiga pildi eest kaotanud.
Noh, lõpuks ronisime meie oma templist alla ja ühinesime allajäänud seltskonnaga, kes kõrgust kardsid. Naljakas, hindud on ainukesed inimesed maailmas, kes on teiste suhtes liialt uudishimulikud. Rääkitakse, et isegi aafriklased on palju-palju tagasihoidlikumad. Nii me siis istusime, üle saja hindu meie ümber seismas-istumas ja lihtsalt meid põrnitsemas. Inimesed vahetusid, aga ega me ikkagi rahu ei saanud.... Lõpuks, peale kuut rahvast vähenes. Ju mõjus neile see ju õudusjutt varemetest .....
Meie aga hakkasime filmima ahviparvi, kes dzunglist alla varemetesse tulid. Nad olid ikka jube julged. Hämmastav, kui julgeks nad võivad ikka muutuda. Üks saksa poiss söötis neile filmimise huvides ühe banaani sisse, aga miskit ei juhtunud. Mul aga oli kotis veel neli banaani (siin on banaanid poole tillemad kui meil, ju nii nagu inimesedki). Teise banaani aeg võitsin nende südame nii, et mul tekkis juba hirm, et aga nad mulle otsa ei hüppa. Proovisin korraks ka sellele teisele liigile anda, aga need olid liig julged ja suured, nii et mu julgus sai õige kiiresti otsa (heledamad ja pikkade kaarjate sabadega). Ma eelistasin pisemaid, punasetagumikulisi.
Ja kujutage ette, pärast jooksid nad meie rahvaparve vahele minu juurde.... No ma olen meelitatud usaldusest ja sellest, et nad mu ära tundsid, aga ikkagi natsa hirmutav. Nad on jube väledad, varastavad asju ja on ka kurjad, kui keegi neile ohtlik tundub. Näiteks üks jaapanlanna Hollandist ei meeldi neile üldse. Ja väikesed lapsed... Ja üldse võivad nd väga agressivsed olla. Nii et ma olin küll sõprsest meelitatud, aga siiski....
Tänu ahvidele sai siis need kaks venivat tundi meeldivalt aega veedetud...
Aa, nägime ka hindualbiinot, lumivalge nahaga poissi., kelle alumised juuksed olid lumivalged ja pealmised punased. Pidasime teda algul turistiks.... Huvitav, palju meil albiinosid on? Me vist ei suuda neid endi seast eristadagi.

Muideks, kui ma täna taas seda punapäist valge nahaga küürus mees oma töölnägin, siis nüüd ma usun küll, et ka tema on hindualbiino, sest nii valge nahk....Ja ta jõllitas mind samuti ju kui eised hindud. Valge inimene nii ei vaata.... Nii et jah, suure rahva seas olen kaks albiinot üles leidnud.

Noh, siis oli õhtu ja kes läks alla bussi, kes üles katusele. Tagasisõit oli kolm tundi ja pimedas... Jube uni tuli peale, aga kõik katusele magama ei mahtunud. Nii ma siis uimaselt kõikusin seal katusel istuda....Ja lugesin tunde, millel koju saaks...Aga ikka oli see lambivalgus petlik mägeda vahel.....Ikka ei tulnud seda Jaipuri. Pealegi.....pidime kindlasti koju jõudma, mis siis, et hilinedes. Swatil oli sünnipäev ja meile lubati pizzat India toidule vahelduseks...No mis siis, et India pizzat.
Aga ei, jüudsin siis hoopis koos teistega Subway’sse. See on mingi tervislik kiirtoidukett üle maailma. Meie omad tulid ideele, et seal peaks lihamoodi toitu saama. No saigi, kuni sai otsa sai..Mis sellest lihast kasu, kui leiba teha sest ei saa... Subway ja McDonald sisi on kask kohta, lkust lihasööja inimene näiteks kana saab. No loomulikult on siinsed toidud mitte täpselt sellised kui sama keti teistes kohtades. Toidud ikka indiapäraselt ülevürtsised. Ainuke sõber siin maailmas on suur pudelvett.Siis elab kõik üle. Kuumuse ja võrtsikuumuse....

Kodus kohtasin Flaviot, kes oma sõbrannaga Itaaliast kuskilt reisilt oli tulnud. Täna ütles ta, et ma olin eile ikka jube zombi olnud... No pole ka ime....
Aga see-eest magasin sel öösel väga-väga hästi.
Ok, hakkan nüüd tööle. Kel on juba peaaegu 11. Tööpäev tegelikult juba poolteist tundi kestab.

Sai siis eile peol käidud. Meie maja ei tahtnud isegi pisikestki napsu võtta. Naljakas, jutustame küll teistega ja teeme nalja, aga hoiame ikka jummalast kokku. Teised heidavad meile seda juba ette. Aga näe, Seth ei läinudki täna Himaalajasse, sest mina kaasa ei läinud. Nii et meil jah, oma perekond siin. Täna lähme veel kuhugi peole. Ma küll üldse ei taha minna, tahaks koolitööd teha, aga noh, Alice-l ja Sethil on homme vaba päev... Ohran läks pruudi juurde Delhi ja Flaviol on sõbranna Itaaliast külas... Lähen siis ikka peole. Seekord ostan ikka õlle kaasa. Siin lihtsalt ilma janukustutajata olla ei saa....
Orange House mulle sisemusest eriti ei meeldinud, Green House oli parem. Aga Orange Housel oli ka suur rõdu terrass ja ilusad õitsevad puud. Siin on taimed nii ilusad ja suurte õitega...Kui neid näeb kusagil majahüttide ja risu vahel.......


Tööpäevast. Sain siis lõuks ka juhuslikult õged rajastani stiili kanganäidised, kust sain ideid võtta. Päris keerulised... Ja siis esimesed sammud siis arvutikujunduses. Tuleb välja, et nad ise ikka üldse arvutit kujundamiseks ei kasuta. Tegid küll ju mulle nägu, et see loomulik asi, aga programmid osteti ju mulle ja täna siis kõik imetlesid mind, et a tõepoolest oskan. Ma pidavat olema Madaam, mis siis tähendab midagi kõrget naisõpetlast või miskit. Geenius ühesõnaga. Ja nüüd ma pean hakkama ühele töökaaslasele Photoshoppi ja teisele Corelit õpetama. Aga noh, miks mitte. Nad võiks ju ka arvutimaailma avastada......

Ja muud ei juhtunudki. Peale selle et nii hommikul kui õhtul läksin üksi bussiga. Hommikul oli buss tühi ja ok, aga õhtul oli jube täis ja ainult mehed... Siin peab bussi peale hüppama ja bussist maha ka. Ja peatusi ei tasu lugeda, sest peartuste märke pole ja petab buss seal, kus küsitakse. Ainult mingid kindlad kohad on, kus siis bussi oodatatakse. Kuidas need kokku on lepitud, seda ma ei tea...
Bussipilet täna maksis mulle aga juba vähem – mõlemal suunal 4 ruupiat...
Ja muud vist ei juhtunudki, kui et sain aru, et ma vist ikka üksi liikuda ei taha. Vähemasti peale tööd. Siis on tänavad rahvast täis ja kõik ikka liiga vahivad. Ja liiklus...Jalakäiana pole ma harjunud end võtma ja siin on ikka jube raske leida mootorrataste,rickshade, autorickshawde, jalgrataste, mopeedide, autode vahel kitsastel ja mustadel tänavaltel endale vaba ruumi liikumiseks...
Eks sellega vist harjub är ja muutub ka vilunumaks, ja iga tuututamise peale südameattakki ka vist varsti enam ei saa... Aga enesetapp on küll jah see suurte tänavate ületamine. Ja seda on mul bussipeale mkinekul vaja teha. No ülekäiguradasid pole ja üks aasia liiklusmass siin on. Iga kord ma ei suuda uskuda, et ma suudan sellest läbi murda ja elusa ja tervena teisele poole saada. Aga näe, nii elatakse ja sadakse... Nii siis minagi, kui võimalik, kraabin end mõne hindu taha. Et kui tema surma saab, siis ehk ma jään ellu.....


Aa, siis ma tahtsin rääkida, et Monikal on kodus üle 40 sari, üle 30 suite’i, üle 30 india pluusi jne. Ühesõnaga tal on oma tuba riietele ja ta ei pea üle 3 kuu riideid peseme, isegi kui kõigil päevadel on erinevad riided. Ja tõesti ongi.... Nii et siinsed inimesed pole üldse vaesed. Alival isegi on esimene hindu naine, kes omab oma autot ja ise sõidab. Teised ikka kasutavad motorollereid.


Millest veel olen tahtnud rääkida? Ehitamisest. Siinsed tellingud pole sirged mitte kunagi. Nad kasutavad pambuskeppe tellinguteks ja siis on selline tunne, et majade seinad ei saa küll selliste tellingute kasutamisel sirged tulla....

Majadest pole kah vist rääinud. Tavaline India tänav on nagu vanade lagunenud kivigaraazide rodu, milel uksest müüakse igasugu räpat nodi. Siis on keskklassi majad, mis on kahekordsed, rõdude, kaarte, tornikestega. Ja siis olen üksikuid rikaste villasid ka näinud. Näiteks mu ülemuse oma.... Nagu Vaprates ja Ilusates kohe....
Siis on keskklassile ka korterelamud üksikud kõrged. Neist ma midagi muud kirjutada ei oska, kui et naljaka stiiliga on. Siis on suurtest majadest veel hotellid ja sisi nn kaubanduskeskuse tornid . Nende nimed on siis lõpuga mall või tower.

Ehitustest siis muud rääkida polegi. Veel oln mingid taimedest tehtud minigaraazide moodi hütid kivigaraazide ees. Ja ülejäänud inimesed magavad kas autorickshawdes, jalgrattarickshadel või mõnel lahtisel letil või kõrgemal pinna...Ju ikka loomi kardetakse. Ei tea, milliseid. Mina olen näinud ühte rotti, kes küll imepisike oli.... Aga räägitakse, et siin on neid palju. Kasse pole ühtegi. Sigasid olen mingist vaeste elurajoonis näinud. Enneolematu kujuga lehmasid ja härgi on kõik kohad täis. Siis nägin kahte naist jalutamas...Loomad rihma otsas ja pargis. Arvasin, et äkki koerad. Ei, kitsed olid hoopiski... Aga koeri on siin palju. Karjade viisi, keskmise kõrgusega, beezid, pruunid, mustad või valged või mummulised. Pikkade sabadega ja pika koonuga ja peamiselt lontis kõrvadega. Kõik eranditult on lühikarvalised. Kui ma muidu olen koertehull, siis siinsed loomad minus mingit tunnet ei tekita. Poistel keelasin neid küll hirmutada. Orhan on ikka nii lapsik ikka.....
Siis on siisn kaamelid. Kui muidu näen neid vaid koormaid vedamas, siis täna oli üks minu tänaval põõnamas...Muidu elvad nad vist sildade all.Siis täna nähgin veel eeslit ja loomulikult on siin ka ahvid. Aga seda ikka rohkem vanalinnas.Ühte ainsat hobust olen näinud ka koormat vedamas. Rohkem loomi polegi. Jumal tänatud, tundub, et siin madusid pole. See oli mu suurim hirm.
Aa, majad pole ka jalgadel vaid ikka päris majade moodi – vundamendiga. Ja katustel on suured nn tehisaiad, kus aega veedetakse, pesu kuivatatakse ja tavaliselt on seel veel mõni pisike lisamajake, kus mõni tuba veel sees. Trepidkesed ja rõdukesed ja tagauksed ja salakäigud ja mitmetasandilisus käivad asja juurde ja alati.

Veel, nagu teate, ma ju magusat ei söö ja sellest lugu ei pea. Aga mis siin juhtus? Kuna liha siin ei saa ja ausalt öelda, ma sellest puudust ka ei tunne, aga keha vajab energiat tsapattide kõrvale, siis must on saanud jube magusasööja. Iga päev lähevad kommid või küpsised. Ma ei tunne ennast äragi. Nojah, aga ega see toit tugev pole. Samas, pole sel ka häda midagi. Kui miski on liiga vürtsine, siis võtad aga vett peale... Ja vürtsid ja igasugu köögiviljalögad ei lase riisil ka võimust võtta. Homme katsetan siis mango ja banaaniga, et kuidas läheb. Ma õnneks olen vist üsna ettevaatlik olnud ja toiduga probleeme pole, aga just eile-üleeile, olid 3 inimest meie majast kõhuhädaga kodus ja tööl ei käinud. Nii et ettevaatlik tuleb ikka igal sammul olla.

Jah nüüd on jutt läbi. Ega enne esmaspäeva te must enam ei kuule.

Nii...nüüd siis on 27 juuli. Ma tegelikult väga ei mäletagi, mida teile kirjutasin ja millal viimati. Ehk vist esmaspäeval. India elule pihtasaamine on nii stressirikas, et ma olen ülejäänud õhtud nii laip olnud, et pole suutnud miskit teha. Aga see-eest täna juba suudan liigutada. Ehks ka sellest, et tööl hakkavad osad probleemid lahenema ja suudan juba iseseisvuma hakata. Nii jube on olla kellegist sõltuv. Ja siis see keegi veel otseselt küll alt ei vea, aga venitab ja unustab.
Ühesõnaga, kes tuleb Indiasse, see peab teadma, et Indias pole ajal mõõdet. Mina, kes ma olen alati vihanud hilinemist ja katteta lubadusi...mul on siin raske. Hilinetakse tunde. Ja ei helistata. Sa pead alati ootama...ja samas kohe valmis olema. Näiteks eile hommiku ei teadnud ma, kas ma pean minema Flabioga koos bussiga, rickshawga või tuleb keegi järgi. Ja kuna liikumisvahendid on erinevad, siis kodust lahkumise ajad ka. Ärkasin siis kell 7, et kui peab bussiga minema, siis Flabioga koos jõuaksin minna.... No ja siis... ootasin kella 10-ni. Siis alles Sumit helistas, et kohe auto tuleb. No ja kas tuli? Ei tulnud ju. Alles 12 tuli. Õnneks sain kodus siis Swati arvutis natsa olla. Seekord internet töötas ja nii mina neid hindusid ka otsima ei hakanud. Tööl ju mul netti polnud... Siin siis oli vähemalt seda teha, et natuke netti kasutada.
Aga nüüd tööst. Esmaspäeval vahtisin ju 9.00-st 19.00-ni lakke ja sattusin sellisesse stressi. Mind pandi mingisse läbikäiguhoovi disainima... ja mida, seda ma ise ka ei teadnud. Ja tuligi välja, et kõik panid mööda. Rõivaste asemel siis rajastani stiilis trükikanga disain voodipesule...
Aga siiani ootan ma muidugi neid lubadusi, et saan raamatud, kust seda stiili õppida, mind viiakse turule, kust võin näidiseid kaasa osta.... saan oma arvuti ja interneti...
.
Päevade stressi tulemusel ja enda eest võitlemisel olen saavutanud selle, et sain töölaua vaiksemas toas ja kõige hubasemas vahes, kõige taha nurgas. Minu seljataga on Aliva ja Monika, kõrvale tuleb see euroopalik tüdruk, keda moeshowl nägin...Tema kõrval augus istub üks mees. Üsna normaalne. Selle mehe selja taha on siis nn minu arvuti, mida saavad siis meie osakonna Aliva ja Monika ka kasutada oma meilide lugemiseks. Aga ei, ärge arvakegi, et seal internet on. Meie vahe lähedal on üks klaasist seinetaga ruum, mis on nagu telefoni keskjaam. Seal on nn peaarvuti, koopiamasin ja telefonid. Seal istub üks neiu, Bhawana nimelt, ja ühendab telefonikõnesid ning saadab peaarvutisse tulevaid meile inimestele laiali. See majasisene Outlook Express toimib kuidagi serveri siseselt. No ja siis inimesed loevad meile, vastavad...Vastatud meilid lähevad peaarvutisse, kust Bhawana need siis läbi interneti edasi saadab. Mõnel vähesel siin majas on ka internet. Ja ma möllutasin nii kaua, et mulle lubati tööarvuti programmide ja internetiga, et mul on nüüd selline süsteem: kui ma tahan netti, siis lähen ja ütlen, siis mu arvuti ühendatakse selleks ajaks, kui soovin. Kui enam ei kasuta, siis lasen jälle klaasmajakeses neti väljalülitada (neil siin jube aeglane nett ja mida enam arvuteid sees, seda kehvemaks läheb). Ja see on salajutt ja seda teised ei saa. Kui teised tahavad midagi netist, siis lähevad klaasmajakese arvutisse ja teevad oma toimingud 5 minutiga ära. Arvatavasti siin erameilinust ei soosita nagu eratelefoni kõned registreeritakse klaasmajakseses ja need lähevad palgast maha. Vähemasti on hea, et ametlik majandus ingliskeeles käib, siis saan seinasiltidest vähemasti aru....
Nii et jah, ma olen ikka bossi seisuses. Saan ikka pudelivett teenrilt ja mul on internet (seda ma muidugi ütlesin, et teenrid toovad kõikidele india teed - tshaid- või siis nescafe kohvi?). Mis aga puutub arvutisse... Siis sellega on nii, et kuigi nad väitsid, et neil need programmid olemas, tegelikult neil polnud ja nad ostsid teiselt firmalt need sisse. Samas olid nad nii lollid, et ei teadnud, et kujundusprogrammid vajavad võimsat arvutit. Nüüdne seis on selline, et mul on küll programmid, aga kui ma isegi selle väikesemahulise Corel Draw lahti võtan ja paari kriipsu teha tahan, jookseb arvuti kinni... No ma ei tea, nad on juba investeerinud. Nüüd tuleb neil vist kas mälu või uus arvuti juurde osta. Aga nor, see on see, kui teevad tähtsat nägu ja mingi 23-aastane ilma hariduseta tsikk on tehnika haldaja. No see sama Anshu, keda esimesena kohtasin.... No ta ei tea ju midagi. Küsiks siis, aga noh, fotod on neil udused ja arvutid ei tööta... Tehke tähtsat nägu edasi....
Niisiis tööst. Eks ma siis punnitan paberile mingeid rajastani stiilis mustreid teha. Tegelikult olen ma väga tänulik. See on stiil, mida ma pole kunagi osanud teha, ja samas, selle disainid tegelikult maksavad väga palju. Kui ma selle selgeks saan, siis on juba suur asi.


Aga noh, läksin siis kanganäidiste lattu ja küsisin peaegu umbkeelselt Auntylt siis rajastani stiilis kangaid. No sellest ta aru ei saanud. Siis ütlesin Indian style ja printdesign. Sellest sai aru...Aga noh, ega teda otsida ei saa ju lasta. Ta toob mulle eurooplaikud roosid ju... No midagi ma sain, aga mitte neid kõige-kõige. Nüüd ma siis õpin ja kopin ja juba suudan ise ka oma fantaasiat kasutada. Must voib veel proff saada :D. No ja ma olin ettenägelik. Et ega seda arvutiasja siin Indias usaldada ei saa. Esmaspäeval tegin listi asjadest, mida mul kujundamiseks vaja. Et paberid ja pliiatsid ja pastakad ja markerid ja värvid ja pintslid ja kriidid jne... Noh, täna hakati seda listi vaatama...Ehk nädala lõpuks saab ka india „kohe” siis ka tehtud. Siis saan juba ehk ka midagi suuremat teha.
Ülemusi pole ma peaaegu üldse näinud. Sunitat olen paar korda äraminnes näinud, siis kui mul jälle probleem autoootamisega. Ja see härra kõrgeausus käib küll päevaaeg ringi, aga ta vaatab vaid, kas ma teen midagi...Mu jooniste peale ütles excellent lausa. Tegelt, teistele ka meeldivad. Mu joonistused olidki need, mis võõramad töökaaslased minuga tutvuma panid. Nad hakkasid piiluma, ja kui nägid mu jooniseid, siis sattusid vaimustusse ja tulid ütlema. Nüüd tervitavad nad kõik mind hommikul „Good morning Mam” või „Good morning Miss Krõõt”. Kõik käivad juttu rääkimas. Päris armas. Ka vanemad inimesed ja need ka, kellega mul tööalast kokkupuudet pole. Haritud inimesed siin Indias on viisakad ja oma uudishimu välja ei näita. Aga loomulikult on nad jube uudishimulikud ja tahavad ka valge tüdrukuga juttu ajada. Üks vanamees aga, kes peaaegu üldse inglise keelt ei räägi, kutsus mu täna omale koju õhtusöögile. Ütlesin, et ei saa, plaanid tehtud. Härra nõudis siis pühapäevaks. Ütlesin jälle, et vist ei saa... aga et kunagi hiljem. Õhtusöögile on tegelt paljud juba kutsunud. Ja tüdrukud ja ka teised tegelikult tahaks kõik mind aidata vabal ajal igasugu asju ajada. Peaasi, et saaks koos olla. Noh, ma sain eile tuttavaks ühe mehega naaberfirmast – Siyaram City Cabs-, nimi on Tanmey. See on firma, mis tegeleb turismindusega. Seal firmas töötas siis see prantsuse tüdruk, kes enne mind lahkus. Ja ju see mees juba teadis, mis eurooplased tahavad. Igastahes, eile viis ta mu koju oma autoga ja õpetas mulle bussisõidu selgeks. Täna visi mu shoppingule ja lubas mulle ujumise organiseerida mõnes hotellibasseinis. Lisaks planeerib ta mulle teha igasugu turismireise rahvusparkidesse ja ilusatesse kohtadesse. Miks mitte? Ta on väga meeldiv inimene...noh, tuligi välja, et Euoopa palju käinud.... Ja inglise keel on väga selge. Mulle meeldivad siin just need inimesed, kes euroopas käinud ja kel parem inglise keel. Teiste inglise keel on nii hinsdliku kõlaga, et siiani tekitab raskusi aru saada. Ja see jälle võtab nii läbi..
Ja siis Monikaga lähen ülehomme peale tööd shoppingule. Ta aitab mul siis sarisid ja seda pikka india kleiti (Suite), salli ja pükse ostaja siis muidu india riideid ja kingi. Nimelt eile käisime saksa tüdruku Alice-ga, kelelst mu siinne sõbranna saanud, sarisid uudishimust kaubanduskeskuses vaatamas. Nimelt, kaubanduskeskused on fikseeritud hinnad ja kauplema ei pea. Aga hinnad olid räiged. Ilus sari maksis 1500 ruupiat ja lihtsam siis 750 ruupiat. Mul on aga vaja ju mitu kompleti riideid ja kingi osta. Siin oli kingade hind 600 ruupiat. Aga töökaaslaselt kuulsin, et hindud ostavad sarisid hinnaga 200-500 ruupiat ja kingi 150-400 ruupiat. Nii et ja, Monika on muidu ka armas naine ja ma võin temaga minna küll. Siis olen kaks päeva kasutanud veel Bhawana teenet sinna City Cars firmasse minemisel... Nii et mul on nüüd oma sõbrad ja ma ei pea selle totaka Sumitiga tegelema. Ta on õnneks teises ruumis ka. Ta kohe üldse ei istu mulle...


Kuna ma ei saa kogu aeg internetis olla, ja teisi ka kadedaks teha, siis ma olen seal siiski üsna vähe aega. Seega ei saanud ma okku ka Anu ega Kätliniga. Kätlin, kui sa loed mu bloggi, siis Shiddarth palus mul sinuga rääkida. Ta tahtis, et ma selgitaks, et see firma, millega sul tegu, on küll tuntud paberifirma, aga neil on rõiva osakond ja nad tahavad sind ikka rõivadisainerina.... Anu, sulle pole mul midagi öelda. Swati ütles, et nad ajavad sulle igasugu pabereid ja tegelevad sellega. Swatit tasub usaldada. Tema peab tõesti sõna. Kui sul on probleeme, siis pöördu seal Helsingis oleva India saatkonna Diana poole. See on ee Eesti naine, kes lubas aidata. Kätte saad üldnumbril ta.
Anu, ja tule juba. Mul on plaanid Himaalajasse minna ja kaamelikaravanile ja muud pisireisid ka. (järgmine nädalavahetus lähme Taj Mahal-i ja see nädal lähevad ameeriklased ja seth Himaalajasse, kuhu kaua-kaua ka mind meelitasid.)Aga ma ju ootan sind. Küll teil ikka veab, teil olen ju mina ees.... Aga jah, ma olen tõeliselt tänulik omamaja poistele. Nad ikka aitasid mind algusest peale ja nüüdseks on meil juba tõeline sõprus tekkinud. Oleme tõesti nagu perekond.

Eile käisime CristalMallsis söömas vähemindialikku toitu ja täna lähme Orange House’i kellegi ärasaatmispeole ja kellegi sünnipäevale. Siin on alati sellised peod ja kogu aeg. Lisaks on siin lihtsalt kaks noor aieseccarit Hollandist, kes Indiat ja kohalikke esindusi uudistavad...
Aa, siinsed välismaalaste esitsuskohad on selliset nimedega: Green House (väga ilus, modernsem, ilusaaiaga, katuserõduga ja asfalteega tänavaga), Black House (lemmik peokoht, aga nagu tavaline ühikas), Orange House (pole seal käinud, aga meie poisid ütlevad, et kui nad kuskil mujal elama peaks, siis seal), White House, Blue House, Tsapatti....midagi......, ja Swati’s Place (meie maja, mis on siis ainuke kodumajutusega koht. Lihtne aga kodune. Pealegi saab süüa ja on turvaline)...ja veel mõned kohad, mida ei teagi....

Aa, ma tahtsin tegelikult teile rääkida, millised ööd siin on. No teistel sellised pole, aga kuna ma elan maa all ja mu uks läheb välisukse kõrvalt (ja ma püüan seda kogu aeg lahti hoida, kui siin olen), siis ronivad igasugu putukad mulle sisse. Suured sipelgad, muud loomad ja siis rohutirtsud. No mul sellest ükskõik, et hindud ühtki olendit ei tapa. Mina olen küll pidanud igal ööl jahti pidama. Rohutirtsud ajavad mind nii närvi lihtsalt, kui nad mu voodi kõrval karjuvad...
Enam mind kärpsed ei häiri ja ega ma nende suurte sipelkgate sibamist peale rohutirtsude saabumist enam ei märkagi. Aga jah, kuna see suur propeller liigutab õhku kogu selle aja, mis ma kodus olen, st ka öösel, siis teinekord on jälle kõhe tunne ja tundub justkui keegi kõnnib sul seljas...Aga ei, tegelt tuul puhub sellise jõuga, et liigutab pisikesi nahakarvakesi...Kui mul veel oleks selline karvakasv kui hindudel.....
Ja mu pisikesed karvakesed on üsna turris ka tööl. Mul isiklikult peab homsest küll kampsun kaasas olema. Näete nüüd, mul oli õigus, siin pole minu jaoks kuum midagi. Tööl lausa külmetan nende kliimaseadmetega...Nüüd on lõpuks jõudnud kohale ka õige moudsoon ehk siis see vihmaperiood. Seega on õhutemperatuur küll 32 kraadi, aga mulle tundub see küll 25-kraadisena.... Prr, külm on... Aga jah, nahk on kogu aeg selline natuke kleepuv. Ükskõik, kui palju pesemas käid.

Aa plikad, ei pea vetsupaberit vedama. Leidsin koha, kus seda müüakse!!!!! Aga muidu jah, ikka rull alati kotis kaasas. Nagu vihmavarigi....
Ja siis täna läksin esimest korda bussiga tööle. Tegelt ma elan tööle väga lähedal ja kokku koos mitmekilomeetrise jalutuse ja bussisõiduga läheb mul alla 30 minuti. Pilet maksab mulle 5 ruupiat ja hindule 3 ruupiat. Iga päev ma lihtsalt ei saa lubada tööleminekut rickshawga, sest üks otsa maksab 40 ruupiat, mis turistile on ilmatu odav(natuke üle 10 krooni), aga kui sul palk on ka jummalast pisike....
No ja õnneks sõidan ma just vastupidises suunas kui ülejäänud rahvas. Nii et kui võtad selle suure bussi punase triibuga...mis on küll kole logu, aga ei haise ja ruumi on ja ruttu saad kohale. Pealegi, käin ma nüüd Flabioga koos tööle. Tema sõidab muidugi edasi veel... Sinna päris paberi ja rõivatööstuse linnaossa.....
Ja ega mul muud öelda polegi. Bussipeale minek ja bussipealt mahatulek ikka jooksu ja hüppega õigs suunas ja peatus on seal, kus käe ja näomiimikaga märku annad. Siin on kõiges kaootiline süsteem. Nii nagu üle tänava jooksmises ja ellujäämist kasetades...nii ka muidu. Aga näe, hakkama saab. Kõik saavad.

Nii, täna siis esmaspäev, 24. juuli, ja sellega saablki mu esimene nädal siis läbi. Ja tegelikult ka esimene tööpäev kontoris. Selline tõeline.
Päev oli kohe algul nagu nihu. Esiteks oli meie vannitoas ummistus, ja et saada perekonna vannituppa pesema, ärkasin varem. Ja jumal tänatud. Autojuht, kes pidi 9.15 tulema, oli 8.40 juba siin.....
Lõunasöögi sain kaasa....
Nii siis olingi juba 9.00 kontoris ja ainuke. Esimesed tulijad tulid 9.30. Minu bossi polnud. Suur ülemus jõudis kell 11 ja võttis siis mu enda kabinetti... Neil on ikka naljakad kabinetid...Altar ja muud jubinad igal pool. Nagu mingi suveniirikoguja.
Ja siis marsis kogu aeg mingi seltkond mehi sisse-välja, kes ootasid ülemuselt käsklusi, allkirju, telefoni nr jne. Aga mu meelest on nad ise oma elu tehislikult raskeks teinud. Peaks seda asja ju saama küll mugavamaks teha.......
Ja siis teatas ülemus, et ma hakaku disainima ja et Sumit otsib mulle koha. No Sumit ajas mingi vanamehe mingilt kohalt ära, andis pastaka ja tavlise koopiapaberi kätte ja nii ma pidingi pihta hakkama. Jube ebameeldiv...Mu selja taga oli 5 inimest, kõrval 2, ees oli aknaklaas, millest läbi paistis teine tuba 7 inimesega, kellest üks otse mu vastas nagu peegelpilt istus. Minu laud oli imepisike ja arvutit seal polnud. Rääkimata internetiühendusest....
No mõtlesin, et mis siis ikka, seni kuni mu peadisainer tuleb, võin ju ajaviiteks ja alustuseks sokerdada. Ja kujutage ette, sokerdasin kuni lõunani....Erinevaid disaine naistele, sest ma eeldasin, et esimene projekt on siis naisterõivad, aga mis kliendile, mis stiilis, mis materjalist (hind sõltub)...mis värvimaailm jne, seda ma ei teadnud...
Lõunaks toodi mulle 2 kahekordset tomati-juustusaia. Mul olid fooliumis ka kolm tzabattirulli, millel vist suvikõrvits sees. Igastahes oli hea ja mitte vürtsine. Osa võileiba andsin Ruchile. Tema ja Monicaga koos siis einestasin. Kõik nimelt einestavad oma laua taga ja oma söögitermosed on kaasas. Oma suured täidetud veepudelid ka. Ei tea, miks ma võileivad ja vee sain siit.... Kindlasti varsti kaovad need hüved ka ajapikku ära....
No ja pealelõunat sai mul siiber. Olin kõikvõimalikes eri stiilides vähemasti 30 disaini teinud...Tundus nagu mõtetu juurde teha, kui ei tea mis suunas minna. Ja mis ma ikka hakkan neid täiendama täpsemaks, kui ma ei tea, mis kangast tulevad....
Nii jäin nürilt ikka ülemuse kutset ootama. Seda ma teiste jutust juba teadsin, et ta on lõpuks välja ilmunud...No ja nii ma ootasin ja ootasin ja ei varjanud oma nüridat meelt, küll aga uniseid silmi, mis tahtsid kinni vajuda. Mu siinsed sõbrad ja ka muud töökaaslased käisid ütlemas või helistasid Sumitile, et kuule, tüdruk sureb nüridusse ja igavusse.... Sumit tuli siis vabandavalt mulle seda ütlema. No ma jälle ei suutnud oma otsekohesust varjata ja ei teinud ta elu siis tema mõistmisega kergemaks. Ütlesin, et mu päev on tõepoolest mõtetu olnud ja et kui homme ka nii edasi läheb, siis am ei tule, et teen kodus oma magistritööd. Et ma saan küll aru, et kõigil on peale messi kiire, aga miks nad mu täna siis tööle kutsusid? Tegelikult ka, ma mõtlesin kogu aeg sellele, et Alice-il, kes ka messil oli, anti seetõttu vaba päev ja ta shoppab. Mul on ka riideid vaja. Tööl pole millegiga käia ja riideid on nii vähe, et pessu anda. Aga käevahel pestes ikka nii puhtaks ei saa...
Arvasin, et mu tööpäev lõppeb 17.30, aga keegi ei liigutanud. Mõtlesin sii, et 18.00... keegi ei liigutanud....No ma ei saanud ju ära ka minna, sest Sumit peaks ju mulle auto organiseerima. Nüüd olin kindel, et tööpäev lõpeb siis 18.30. Ja täpselt siis helises Sumiti telefon ja mu naisülemus ootavat mind. No seal ma ütlesin kohe, et tegin disaine, et see on mõtetu, sest ma ei tea, mida ma pean tegema, mis materjalid, mis tehnilised võimalused, mis kliendid, mis värvimaalimad... Ülemus mõistis täitsa. Esiteks saan homme indiapäraste riiete raamatud, siis vaatan üle soovitatud internetileheküljed, siis saan üle vaadata näidistesaali ja selle juures oleva kanganäidiste saali. Siis sain värvimaailmad, mis moes, siis lubati mind kellegiga linna shoppama, et ma näeks ideid ja saaks näidiseid osta...Ja siis sain teada, et esimeseks tööks saavad olema uued voodipesud, mis messile lähevad kuhugi. Ja voodipesudele saan ka täpsema spetsifikatsiooni, aga esiteks on vaja disaine trükile. Ja trükk peab olema kohalikus rajasthani stiilis. Päris huvitav, kas ma oskan india kirjumirju mustrit teha? Igastahes väljakutse, aga vallas, mis on mulle tehniliselt jällegi väga kerge..... Nii et naisterõivastest hispaanlastele said hoopis voodipesu trükidisainid rajasthani stiilis, mis ameeriklastele.
Ja siis ütles ülemus, et kui ma shoppama lähen, st tööajal, siis on seal aeg ka selleks, et ma endale india riided ostaksin. No jah, ma juba kolmas päev samade riietega. Siin ju iga päev kõik vahetavad... Aga et ma india pluuside – seelikute asemel sari või selle teise värgi peaksin ostma...Sarid on kallid 800 ruupiat on odav hind. No Eesti rahas see muidugi pole nii kallis – nii 200-300 vahel, aga mul siin ju palk kah teine... Peale selle, neid teisi india riideid saaksin ka Eestis kanda. Aga noh, siin käivad kõik naised sarides. No ja kõik usuvad, etma olen jube ilus saris. Ma just lootsin, et see sünnipäevapeo sari, mis mulle tehakse, see siis lahendaks mu ühe sari, mida mälestuseks tahaks, ja siinseks peolkäimiseks indialaste üritustel, vajaduse ära... Eks näis.
Igastahes, päev oli jama, aga loodame, et homme parem...Vähemalt on nüüd lubadused, et saan oma arvuti ja interneti ja senikaua, kui mässatakse, siis kasutan mingit kõrvalarvutit, mis vaba, ja võtan oma arvuti kaasa, et disaine teha...ja natuke salaja omi asju ka... Mul on meilid lugemata, AIESEC-i paberid tegemata jne...Kõik ju netis, aga Swati arvutis on küll net, aga muud jälle pikalt teha ei lasta....

Ja kahju on mul sellest, et vist kehva teeolu tõttu nad otsustasid, et homme organiseeritakse mind viimast korda autoga tööle-koju. Ja siis tellitakse mulle ametlikult autorikshaw, mis iga päev täpselt samal ajal mind tööle-koju viib. Arvatavasti minu enda raha eest..... Ma hea meelega käiks bussiga, aga nad ei luba...Autorickshawga teevad ise diili nii et seda siis usaldavad, kui jääb üks kindel mees....
Nii, nojah, kui homme netis mu juttu näete, siis saate aru, et ma olen netti saanud. Ajutises arvutis ja loodetavasti ajutises kohas, aga ikkagi... Tegelikult lubati mulle oma töölauda ja kabinetti ja arvutit, programme ja netti. Nagu ma aru saan, ma arvuti ja programmi ja neti saan, aga see venib. Töölaua ka... Oma ruumi vist mitte, sest selleks pole siin majas kohta....Aga saaks ma vähemalt normaalse oma laua, mis poel nii teiste kõrval...ja oma pisikese nurgakese teistest natuke eemal vüi rahulikumas kohas... Ma ei taha läbi akna vaadata, kuidas nad kilplaslikult suuri vanaaegseid raamat-kaustikuid käsitsi täidavad. Mu vanaisal olid vist 50-ndatel sellised raamatud.... Ja see on veel rõivatööstus! Aga samas, eelmistel päevadel tundus küll üsna kaasaegne firma. Ja tegelikult, India piires ongi ikka väga edumeelne. Kahju, et mul selle tookoha ruumilise poolega probleeme on....

Aa, tahtsin veel kirjeldada töötubasid. Admisnistratsioon siis Syaram Textiles’is töötab põhiliselt kolmes suuremas toas, mida erialdavad üksteisest suurte akendega seinad. Päevavalgust pole. Ühes toas, sinna , kuhu tahaks minna, sest seal on mu nastöökaaslastest sõbrad, on suuremad vahed laudade vahel, lauda eraldatud pisikeste seintega, mis on kõrged ja nii üksetist ei pea vahtima. Inimesed on seljad vastamisi ja ühes harus siis korraga 6 boksi. Järgmises ruumis, kus mina, on ühes seinas lae all riiulid, all 5 inimest, kelle laua alla on võimalik internetiühendus panna... Seal on kaks arvutit. Üks on Sumitil, ühte võin siis mina aksutada. Teisel pool on kolmene laud, millel pole arvuteid, ja mille kohal on suur akendega sein, millest näeb kolmandat ruumi, kus on 7 inimest, kõigil arvutid, ja arvutite kohal riiulid paksult tohutud pakse kaustasid täis. Ühe mehe kohal on aga peenikesed, need papist kaantega kaustad. Ja kuna sinna pole võimalik äärde kirjutada, millega tegu, siis ta otsib iga kord selle ilmatu pika rea üle, et leida õiget kausta... Ja muideks, siin tähendab sõna File mitte seda kausta, mida meie internetiga seondame, vaid ikka neid, mis siin popid, ehk siis kaustasid, neid tõelisi, hunnikute viisi eksisteerivaid....kilplaslikke paberikogujaid....

Sinna see jutt siis jäigi. Nüüdseks on kell 23.58, ehk eesti aja järgi 21.28 jama just jõudsin oma teiselt tööpäevalt koju. No ega iga päev nii pole. Lihtsalt praegu on showaeg. Sinna see nädalavahetus läheb, aga ma olen nõus ka homme minema, sest ma pean tõesti silmad lahti hoidma ja vaatama, mis lõiked ja ideed mujal on.
Minu päev siis. 9.10 jõudis lõpuks autojuht siia ja korjas mu peale...siis teised....9.40 olime näitustehallis või kuidas nad seda punast lossimoodi asja jälle kutsuvadki...Hiljem jõudsid ka ülejäänud inimesed kohale.
No ja mis on siis ühe valge tüdruku ülejäänud päev? No juhtus nii, et esimesed tunnid tegi minust photoshootingut mu oma töökaaslane... Et kuidas ma vaatan ja õpin tooteid meie boksis... Ja siis leidsid mu üles fotograafid...Käisid ja tiirutasid ja tegid kaugelt pilti...Kuni nõudsid lõpuks mu firmalt, et nad võiks mind toodetega koos pildistada. Niisiis kokku tehti minust vist juba ühe fotograafi poolt pilte mingi sada. Ja neid oli ju seitse...Nii et kujutage ette, minus oli saanud äkki modell...
Nii see päevake veeres. Mina olin nii vaatamisväärsus, kuid tegelikult mu firma mind lausa kasutaski ära. Et kui ma boksis, siis tundub nagu rahvusvahelisem seltskond ja valgetele usaldusväärsem, ja hindudele jälle elevusttekitav. Nii see päevake käiski, et mina olin nagu blond nuku, kes siis kliente juurde tõmbas ja muidu inimestele vaatamiseks oli, aga ega ma pahane polnud. Selle eest nad hoolitsevad mu eest ikka jube hästi. Teener toob teed ja kohvi ja jooke, lõunat ja snäkse jne.... Tuuakse ja viiakse tööle...Muideks, koheldakse ka nii et...esimesena istun mina, siis minu naisülemus ja suur boss, siis ülejäänud naised ja siis alles mehed ja siis teenrid...ei nemad ei istugi tegelt. Teener toob süüa-juua (ja kui neid pole, siis minu töökaaslane Sumit peab selle eest hoolitsema, et mul kõik olemas oleks), koristab prügikasti, koristab muidu, veab asju jne...
Täna tutvusin veel kolme naistöökaaslasega, pean ütlema, et nad on vanemad ja etemad kui see eilne. Monica on kõige normaalsem. Ta on selline hästi must ja suurte pruunide silmadega lõbus naine. Minust aasta vanem. Siis on veel üks selline hästi sõbralik ja natsa minust vist vanem, ja siis on mingi 10 aastat vanem.Tema on juba rahulikum. Aa, mingi mees oli ka, kes astmelt vist nii tähtis, et julges mind kõnetada. Muidu nad ei julge.... Osad mehed vivad autos ka seal jeebi nn pagaasnikus istuda....
Igastahes on mu töökaaslased väga sõbralikud. Isegi kõige suurema bossiga sain täna väga sõbralikult läbi. Ta valgustas mind kollektiivi osas. Ütles, et oleme üks suur pere ja ma ma olen oodatud kõikide töötajate pereliikmete sünnipäevadele, pulmadesse jne. Siis tuli mu naisülemusele meelde, et 1. august on firma sünnipäev – 27 aastat – ja 3000 külalist tuleb. Minul on lubatud oma sõbrad kõik kutsuda. Ja siis, disainitakse mulle peadisaineri poolt sari, mida ma seal kannan.... Ja mingi idee on, et ma disainin talle...aga ma ei tea veel sarist midagi....
Ja siis ta ütles, et järgmisel moeshowl disainitakse spetsiaalselt midagi mulle, et ma seda laval kannaks...Lodoan, et see jääb ikka vaid lõbusaks ideeks. Mõelge, milline latt ma hinduplikade vahel oleks? Ja veel valge ka.....

Ühesõnaga kõik on väga armsad ja naeratavad ja tahavad jubedalt minuga rääkida. Ja kui ma pakkusin ühele, et ta võib poole tagumikuga mu tooli vabaks jäänud osale istuda, siis tundus see teisele suur õnn. Lõpuks juba pakkus kolmaski, et ma tema toolile istuma tuleks.,...
Ja küll nad kallistavad mind ja imetlevad ja vahivad.... Aga ma olen juba kodunenud ja nad meeldivad mulle. Ma tõesti usun, et me saame hästi hakkama. See prantsuse tüdruk, eks seal 6 kuud töötas, olevad ära minnes nutnud ja öelnud, et ei taha... Nii võib vist minuga ka juhtuda...
Igastahes ma ei saa nende kohta midagi halvasti öelda Kuigi üks vahejuhtum pani mind vist küll punastama. Nimelt, palus kõige kõrgem ülemus mul talle teene teha ja televisiooniga rääkida. No ega ma paugupealt mingit mõistlikku juttu ei ajanud, seda enam, et ma teadsin, et televisioonis öeldake mu kohta hoopis buyer, mitte designer.... Noh, mu juttu annab ju mitut moodi mõista. Pidin rääkima, miks eurooplastele meeldivad firma rõivad, mis mulle endale kõige rohkem meeldib ja miks. .....Noh et tegelikult tehti sellest ju vale ja seepärast ma punastasingi pärast, esiteks, sest see jutt pani mind mitte kõige soravamalt rääkima ja et ma samas nagu valetasin või nii.....
Aga mu naisülemus, kes vahepeal ära oli, lohutas, et pole hullu jne. Tema kardab üldse intervjuusid anda, kuigi on muidu päris kogenud.
Ühesõnaga olin siis täna õhtul telekas ja homme on minust kõik ajalehed pilte täis. Indias polegi raske staariks saada. Piisab ainult nende jaoks vastuvõetavast välimuses. Vaadatakse kõiki valgeid, vaadatakse ka poisse (siin on raske tähelepanu keskpunkti mitte sattuda), veel enam vaadatakse naisi, blonde, ja siis mina, kes ma olen veel pikk...ja indialase proportsioonidele liiga peenike...No ma olen neile lihtsalt modell. Aga noh, kord eluski võib oma välimust ärakasutada. See-eest nad teenindavad mind. Ja ega ma vaid välimusega pole ikka midagi saavutanud. Ma poleks ju ikka tööle saanud, kui mul poleks seda ametit ja sellist cv-d nagu mul on, kuigi hetkel ma pole väga veel oma andeid neile avaldanud ....
Samas, kui isegi marketingi osakond mu valget nhavärvi ja välimust ära kasutab, kui ülejäänud töötaja kõik mu sõbrad tahavad olla, siis mu naisülemus ootab tõesti just töötulemusi.
Nimelt sellest tahtsingi rääida. Peale showd, st siis esmaspäeval on koosoleks ja siis ma hakkan tegema
1. rõivakollektsioon hispaania vahendajatele, mis oleks odava hinnaga. (Eeldan, et mingi zara-stiil),
2. 50-osaline sisustustekstiili kollektsioon,
3. lasterõivad ja ehk ka laste voodipesu. Viimane on uus idee ja ma pole ise selles teemas kunagi midagi teinud, aga eks kunagi ole ikka esimene kord....Mine tea, äkki panevad veel meesterõivaidki tegema.
Aga noh, täna käisin siis esimesi kangaid valimas, homme teen sketshe....Esmaspäeval koosolek ja vana kollektsiooni analüüsimine...Siis saan trendiennustused ja juhtnöörid kätte...ja tööle. Firma juht peab selle spetsiaalse kollektsiooniga 15. august Hispaanias olema....
Natuke kardan seda ootust, mis nad mulle pannud, aga tegelt, on mul igas töökohas esimeste töödega sama tunne. Siis aga harjud vastutusega ära...ja siis on kõik ok. Ja mis mul põdeda? Isegi, kui nad mult midagi ei saaks, oleks mu palk juba sellega välja teenitud, mis publiku ja meedia tähelepanuna neile langeb.
Õhtul oli moeshow. Mis seal ikka rääkida, riided olid üksikuna päris söödavad kõik, aga kokkupannes olid mõned maitsetud ja teistelt jäi midagi puudu, et oleks sobima hakanud. Mingi aksessuaar või miskit. Nii et kord üle, kord puudu...Ja kollektsioonid polnud firmadel üldse tervikud. Lihtsalt nagu erinevate lahenduste näidised. Liikumine oli jama ja muusika ka. Ja modellid on mu meelest ka koledad. Kui oled eesti tüdrukutega ära harjunud, siis india lühikesi ja paksude säärte ning täidlase kesosaga modellid küll ilusad ei tundu. Lisaks, kuidagi kummaliselt kõnnivad.
Aga india tantsushowd olid küll üsna lahedad, kui nad just diskoks ära ei läinud. Siis tuletas küll jubedalt Türgi Eurovisiooni meelde. No miks nad ei saa oma liistude juurde jääda ja hakkavad mingit diskot tegema?
Showst veel niipalju, et nii valguse, järjekorra, heli, esinejatejärjekorraseas oli nii palju valesti tegemist ja ebaõnnestumist, et isegi peaproovi mõõtu ei andnud välja. Kõige lõpuks kadus pilt ja heli täielikult . See oli täielik punkt i-e.Ühesõnaga naljanumber.
Aga meie firma sain nagu enamjaolt ikka kõige parema stendi ja toodete auhinna. Lisaks nimetatakse Indias meid võrreldes teistega kõrgmoeks. Ja et me ikka kliente ei kaotaks, siis ma peangi nüüd disainima riided, mis maksaksid kuni 2,5 dollarit, mitte rohkem. Kujutate ette, et neid imelisi riideid siin müüakse 4 dollariga ja see on veel liiga kallis? Mida meie poes maksame nende eest? Jube mõeldagi....

No ja muud nagu polnudki. Kui välja arvata veel see valge inimese jutt, et ka show aeg otsiti mu nägu rahva seest üles ja lihtsalt kaamerad filmisid mu nägu....Või et valge inimesena pole mulle vaja pääsmeid ega pileteid...Kas Eestis neegril selliseid privileege on? Ei ole, peetakse ju võrdseks teistega....nüüd am küll ususn seda juttu, et Indias saab valge inimene öökluppi tasuta ja tehakse veel väljagi...
No ja siis viidi mind autoga koju, ja kuna kell oli juba palju ja ma olin kodusest õhtusöögist ilma jäänud, siis nad pidid mulle ka süüa ostma, ja koos sellega veel kahele inimesele, kes minuga autos olid... Kolmas oli dziibi pagaasnikuosas. See oli vist mingi teener, sest teda istmele ei lastud ja osteti ainult pepsi.....
Naljakas, tänu oma töö spetsiifikale, olen ma erinevalt teistest valgetest noortest spetsalistidest, kes siin praktiseerivad, teise tüdrukuga ainus, keda poputatakse ja kes liigub aina tähtsamasse seltskonda. Nüüd ma saan aru, miks mul rickshawga sõita ei lasta ja süüa ostetakse ja teenindatakse. Ehk ma tõesti näen selle india rikasteseltskonna kah ära. Päris huvitav oleks.....
Tegelikult, nagu arvasin-lootsin-kartsin, on see ka firma, ku kõik on korralik ja tasemel ja ka minu töötulemustelt oodatakse sama. Nii et mis ma latran siin, peaksin hoopis tööst mõtlema....
Ja muideks, ärge pange tähele. See üldine tänavatähelepanu ja nüüd ka meediatähelepanu on mind juba ükskõikseks teinud ja see ei häiri, aga eks jah, kui ma Eestisse tagasi tulles liiga edevaks olen läinud ja liigset tähelepanu ootan, siis on selles süüdi siinne keskkond. Me juba siin naerame, et mõningad noormehed on siin juba liiga edavaks läinud. Ma olen oma jutuga ikka väga tagasihoidlik võrreldes nendega. Aga jah, see on tõepoolest nii ja reaalne.... Nii et kes kuulsaks tahab saada, tulgu elama Indiasse. Turistidesse suhtutakse ikka nagu turistidesse....


Aa, ja veel üks asi, mu naisülemus seletas, et hindu jaoks on valge nahk nii õrn ja ilus. Seepärast vahivadki...

Nii teine messipäev läbi. Seekord muud ei juhtunudki, kui veel üks intervjuu...kui eelmine kord Rajasthani televisioonile, siis nüüd üleriigilisele. Ja homme pidi veel üks pilt kuskil lehes ilmuma.
Siis käis üks prantsuse sisseostja, kes juba eile mind silmanurgast uuris, pakkumas mulle tööd kuskil prantsuse firmas disainerina. Esiteks uuris küll, et kes ma olen. Meie firma hindud siis teatasid, et disainer. Seepeale küsis mees, et kust pärit ja oli väga üllatunud, et eestlane indiapäraseid riideid disainib.Ja seepeale pakkuski tööd. Kui mu kuus kuud siin täis saab. Lubas hiljem minuga ühendust võtta...Eks näis, võib olla tõesti nii, et ta soov jääb püsima, aga võibolla mitte...
Siis tutvusin lähemalt oma eile ühtul tuttavaks saanud töökaaslasega....Tema valgustas mind siis sellistel teemadel nagu: meie naisülemus on üksik ja lastetud st siis nagu disainerid ikka. Nii et selles firmas ma ei pea mängima, et ma abielus ja Flabio mu mees...
Siis sain teadam, et kõik hindud pole taimetoitlased, et hinduismi järgijatest osad söövad mereande ja kana vist.... Ja see käib kastide järgi. Nüüd hakkab meenuma mingi kunagi õpitud teema, et alamad kastid vist võivad veel liha süüa...
Siis see täpilugu, otsaees... Meestel seetõttu, et nad on just palvetamas käinud...Meeste täpp ongi punane näpujälg nagu... Naistel on täpid seetõttu eri värvi, et see valitakse sari värvi järgi. Aga punast täppi võivad vaid abielunaised kanda. Ja seda punast triipu otsaette, lahu kohale võivad ka vaid abielunaised teha...
Ja siis sain teada oma töökaaslaset nimed kirjapildina ja nende vanused.
Monical oli siis 6-kuune laps ja ta ise oli 27, Esimene hindutüdruk, kellega tuttavaks sain, tema on 23, üksik ja tema nimi on Ansmu, mis tähendab päksekiirt. See, keda pidasin palju vanemaks, on 30 ja ta nimi on Ruchi, teine rõõmus Monica kõrval oli Aliva ja tal oli 3-astane tütar. Ja siis see, kelleg õhtul tuttavaks ain ja täna rääkisin pikemalt on Bhawana ja tähendab ta nimi Tunnet. Tema on 27 aastat vana ja vallaline. Nii et see firma on oma vaadetelt üsna kaasaegne.
Siis sain tuttavaks veel kõige kõrgema ülemuse naise, poja ja tütrega ning parima sõbraga. Tütar oli väga ülbe. Eks ma ta arvates vist alumisse kasti käin, sest ta ütles, et vaatamata sellele, et hindu keel ja hääldus mulle keeruline on, pean ma kohe ta nime mäletama. Nüüdseks ikka ei mäleta.......
Ülemuse äripartnerid ja sõbrad on küll muga väga sõbrad ja aupaklikud. Ehks siis arvatavasti kursis euroopaliku eluviisiga.
Mis veel? Ülemus arvas, et ma peaks oma naisülemusele rõivaid disainima. Sama arvas ka Swati ema, et ma peaks Swatile sünnipäevaks, 30-ks juuliks, kleidi disainima. Kummaski tööst ma ahvatletud pole ja püüan ära viilida. Nagu liiga palju tahavad või mis?
Aa, aga naisülemusel on siiski mingi teine nimi kui Mam, S-tähega. Lihtsalt kõik kutsusvad teda hüüdnimega hellitavalt.
Ja messil ma väga ringi käia ei saanudki, sest võõrad mehed jälitasid mind kõikjal ja kui ma oma boksi peitu läksin, siis tegid pikka aega ka selle ümber tiire...Nii et jäi ära. Aga juba ma tegin endale palju jooniseid ideedest ja vaatasin ka, mis ma ise kollektsioonist välja viskaks jne... Nii et töötanud ma olen.
Siis söögist, Nüüdseks olen proff näpugasööja. Saan täitsa hakkama... Mulle on see tore üllatus. Lisaks sain teada, et kui tahan, saan kodust lõunasöögi kaasa. Nii jääb ka toidupoeprobleem ära. Nüüdseks on siis vaid vaja leida aega, et endale uued riided osta....
Ja ongi tänased uudised läbi. Lähme mingissse pubisse või kuhugi ja siis kellegi ärasaatmispeole jälle... Seth lubas enam mitte juua.... Kuulab minu, vanema inimese, head nõu...;)

Alustan praegu, poisid pole mulle küll palju aega andnud, aga miskit saab ikka alustuseks kirja pandud.
Kell on 20.43 ja reede 21. juuli. Tund aega tagasi jõudsin tagasi siis oma esimeselt tööpäevalt. Tegelikult oleks see pidanud algama eile õhtul kell 5 väikese sissejuhatava vestlusega....või siis täna hommikul kell 9.30, aga tegelikkuses sai sellest vist mingi 13.00.

Syaram Exports’ile kuulub terve tänav linnaosas nimega Durgapura. Nagu arvata võib, on ka tänava nimi Syaram. Sellel tänaval on peale Syaram Textiles’i ka Syaram Food, Syaram ......mingid transpordiasjad ja siis ka hotelliketi mingid office’d vist. Tööstus iseenesest on mujal.
Ma siis käin nüüd Syaram Textiles’i alla aga hakkan disainima rõivaid. No, tegelikult panevad mind vist ikka ka uut tekstiilikollektsiooni oktoobris tegema....

Ülemus on mul hoopiski naine ja ma ei tea, kas see on tema nimi või kutsutakse teda emalikkusest nii, aga nimetatakse Maam. Ta on tõesti emalik keskealine naisterahvas. Samas aga selline konkreetne ja rahulik. Kohe näha, et teab euroopalikku elu.
Igastahes, mul on firmaga vedanud, ma ei kahelnud selles ennegi, aga nüüd sain paktilise kinnituse. Teiste jutud aja surnukslöömisest, mitte midagi tegemisest jne minu puhul kinnitust ei saa. Üldse tundub, et need, kes ükskõik kellena rõivafirmades töötavad, neil on vähemasti midagi teha ja firmaga rahul. Minul aga tuleb vist lausa „busy” elu, sest need tööülesanded, mis mulle ette loeti, see, kuidas neil endal aega pole, ja see, et vahel pean kauemaks tööle jääma...no sellest see välja juba paistab. Eks see ole rõivafirmades igal pool nii,olgu siis Eesti või Rootsi või India.
Igastahes leidis mu ülemus, et mind ei saa küll usaldada mõne autorickshaw hoolde ja mulle lihtsalt peab keegi iga päev ise autoga järgi tulema ja tööle viima. (Tagasi ka) Ja seni, kuni pole leiutatud, kuidas, teeb seda see mees, keda algul oma ülemuseks pidasin. Sumit on tegelikult marketingi peal ja samuti vist minu ülemuse, disainiosakonna pea, alluv.

Vaatame, kuidas selle söögiga saab, aga tundub, et ka selle saan nii organiseerida, et kompaniist saan. Siis ei kulu raha söögile ka, ja see otsimine jääb ka ära. Kui ma tulen 7-8 koju, siis kust ma saan söögi järgnevaks päevaks?
Ühesõnaga, siin maal annab samuti oma naiselikud näitlemisoskused mängu panna ja kõik töötab. No kuidas sa siis heledapäist plikat paned rickshawle, aga noormeest ikka paneks ju?
Nii et siis tulebki veel väga malbe nägu pähe teha ja ongi kõik organiseeritud.
Oma töölauda ma täna ei näinudki. Mu tänane tööülesanne oli panna kokku homse tekstiili- ja rõivamessi väljapaneku tooted, mis iseenesest polnud raske, sest toodetevalikust tulid sobivad asjad väljavalida, ning boxi paigutus oli ka juba ennem valmis disainitud. Rõivad olid ka valmis show jaoks. Mul jäi vaid otsustada, kas juustesse käivad lilled on vasakul, paremal või mis. Ma ütlesin, et peaks olema ikka mõlemal pool. Küll ühel, aga paaril siiski teisel pool... Vot, nii tähtsad otsused siis esimesel tööpäeval:D.
Siis tutvusin kohalike ülemustega...oma tulevaste alluvatega ehk siis kes mind seadistamisel aitavad...ja siis ühe juudi disaineriga, kes oli tulnud tellima.
Siis viis Sumit minu ja mu uue töökaaslase messihalli. Uus töökaaslane on uus minu jaoks, muidu on ta 3 aastat seal firmas töötanud. Muud tööd pole enne teinud ja tuli kuskil nn maalt. Tema teeb siis tootekaarte nagu ma aru sain. Eks igas firmas on see erinev, aga põhimõtteliselt tähendab, et tema kõikvõimaliku täpse info põhjal tuleb nii toodang kui materjalitellimus. Tüdruku nime ma ei mäleta, ärge veel küsige.
Siis passisime päev otsa messihallis ja moeshow proovides. No see oli selline igav venimine nagu Eestiski või kus iganes. Töö nagu töö ikka. Vahe oli vaid selles, et messihallis olin ma jälle vaatamisväärsus... Showproovis olid aga vist Delhi modellid ja muud tegijad, kes vähemasti ei näidanud välja, et nad mind vaatavad.
Seal nägin siis esimest ilusat hindu meest. Kui ta mu kõrval seisis, siis mõõtsin ära, et sinna 187-190cm kanti jäi. Keha oli väga ilus ja nägu enam-vähem ok. No ja euroopalikult trendikas ka. Modellinaised olid sellised pisiksesd ja mitte kondid nagu eestis. Kõigil oli lähemal jälgimisel tuvastatav pekikõhuke ees... Aga see-eest peenikesed käed-jalad. Ja siis olid seal india klassikalise tantsu tantsijad... Mina muideks eile tantsima ei jõudnudki, sest just siis hakkas padukat sadama ja mu kaaslane tegi selgeks, et sellise ilmaga on võimatu minna... Padukas noh. Ja siin pead ju tänavale veel seda lahtist rickshaw’t otsima minema.... Aga seda proovime siis uuesti esmaspäeval.
Mis veel täna? Esimest korda sõin natuke sellist toitu, mis võiks olla tänavatoidu kõrgem kategooria. Loodame, et see mulle midagi ei tee...Oli selline tänavakohviku moodi söögikoht messihalli aia sees. Sealt sain hädaga siis mingi sõna otseses mõttes rasvase bugeri, mis loomulikult seest kooses taimetoidust.
Siis veel see, et töökaaslased kutsuvad mind hetkel Kruudaks, ja ülemused otsustasid, et olen Karina, sest mingi filmitäht neil on. No minuga vist mingit seost pole, aga noh, vahet pole, K-tähega nimi vähemalt.
Ja töökaaslased otsustasid, et kuna nemad räägivad omavahel hindu keelt (haruldane firma peaks ütlema), siis pean selle ka mina rääkimistasandil selgeks saama. Ja nad hoolitsevad selle eest. Nii et kui ma Eestisse tagasi tulen siis.....
Ja siis, öeldi mulle, et tööl peaks ma kandma esmaspäevast reedeni „formal” riideid ja laupäeval on casual lubatud. Kus on enne nähtud, et disainer peab ametlikult riides käima? Ja kust ma need võtan? Pole ju leidnud veel ühtki korralikku poodi Indias. Pole mul ka ju vaba nädalavahetust, et otsida. Panen siis oma ainukese seeliku ja päris pluusi selga. Ma ei võtnud ju midagi kaasa, sest kästi võtta hästi vähe riideid, sest siit kohapealt saab kõike ilusat ja odavat... Eks näis.
Mu uus naistöökaaslane on must jummalast sissevõetud ja nõuab, et ma tema sõber oleksin. Talle on väga tähtis olla valge inimese sõber, sest Indias neid tõepoolest annab tikutulega otsida ja tema pole varem kedagi kohanud. Ta pole vist Indiast väljas käinud ka. Igastahes ei saanud ta kuidagi aru, et Indial ja Euroopal võib midagi vahet olla.
Ja siis ta tahab mind puudutada ja igati mu lähedal olla, et teised hindud näeksid, et tal selline sõber. Loomulikult on kohustuslik mul talle õhtusöögile minna jne. Nagu ikka juhtub valgetega, kui nad Indias natuke enamalt eksisteerivad kui turistid.

No ja muud mul vist tänasest päevast kirjutada polegi. Homme tullakse mulle koju järgi 9.15 ja viiakse siis messile. Mina teen siis nädalavahetusel messil tööd, kui teised puhkavad.


Vot, ja ma kardan, et nüüd on aeg täis. Poisid läksid poodi viina tooma. Nimelt, tuli jutuks, et mul on väike pudel viina kingituseks kaasas. Siin ju pole kellelegi kinkidagi nagu. No ja nii nad arvasid, et peaks proovima. Kuna mu pudel aga naljanumber on, siis nüüd otsustasid nad., et võtavad igaks juhuks poest juurde. Meid siin ikkagi ju palju inimesi. Ainult poolt pitsi nagu ei paku.....
Ok, ma nüüd vaatama, kas sain ühtuse orienteerumisega linnas hakkama.
Hommik, 22. juuli. Täna olen esimene, kes üleval. Jumal tänatud, ei pea vannitoajärjekorras olema. Eile lasti mind seetõttu pererahva vannituppa, aga see oli küll uhkem kuid mustem. Hindud ikka ei saa aru, mis on puhtus.
Täna siis messil oma „formal” riirtega, mis tegelikut nagu väga pole, aga ehk annavad mingi algelise mõõdu välja. Ma pean kindlasti leidma mingi rõivapoe lähimal ajal.....

Aga mis siis? Täna on päev , kui olen tööl esimest täispäeva, tean kõike kodukorrast ja mäletan rajooni, kus elan. Julgeksin nüüd ka üksi liikuda. Ainuke, mis veel muret teeb, on lõunasöögi organiseerimine... Küll sellegi selgeks saan.
Ega mul palju aega polegi. 8.45, ehk siis 10 minuti pärast peaks autojuht mu peale võtma.
Eilsest peost siis. No poisid lõpuks minu viinani ei jõudnudki, sest oli ju vaja enda oma äralahjendada. Ja pärast sa peol veel sloveenia laksu ehk siis viina limonaadiga, mida joodi nagu pauguga tequilat. Ainult mõõtühikuks oli klaas, mitte pits.
Peost eriti muud rääkida polegi, kui seda, et nüüdsest tunnen koduselt ja mitte enam võõralt. Ei pea enam omamaja poistega koos olema.....

Niisiis läksin poistega õhtul kellegi ärasaatmispeole. Siiani ei tea, kelle... Peole tuli umbes 30 inimest. No, tegelt polnud see midagi väärt...Muud polnudki kui inimesed rääkisid juttu ja siis kes kargas muusika saatel. Mul jõudis jõud üsna ruttu otsakorrale, sest ma polnud piisavalt maganud ja see tohutu nimede ja maade rodu, ked püüdisn meelde jätta...seda oli liiast.. pealegi, mul polnud ei vett ega õlut, sest polnud julgenud üksi kõndima minna, rääkimata poe otsimisest, aga siin oli nii umbne....
Lõpuks sain jutupeale meie majas elava poola tüdrukuga. Algul tundus ta kuidagi mossis...tegelikult ta ongi mossis, sest on kohalikust AIESECI-st ja ka töökohast pettunud...aga vähemasti sain ma talt palju infot. Ja tema sain minus kuulaja...sest teised väga teda enam kuulata ei taha....
No ja Ohran on ka alati minuga. Tegelt on see hea, et ta tahab minuga olla. Üksi on siin algul üsna keeruline olla. Ja Shed ja Flabio on vanad kalad ja liiguvad kuidas juhtub, kuigi nad on väga armsad ja sõbralikud.
No ja loomulikult käib iga kodust välja liikumise juurde rickshaw ja kauplemine ja kihutamine ja liiklusohtlikud olukorrad jne...mis on tegelt lõbus.
Teisel päeval magasin 11-ni, pesin...hakkasin päevikut siis kirjutama, et hiljem blogisse üle kanda. Ohran käis oma esimesel tööpäeval, mis aga jäi ainult kohtumiseks, sest ta ütles, et ta ei taha veel täna tööle tulla. Tuli koju, võttis minu ja läksime linna sim-kaarti tegema.
Esiteks käisime McDonaldsis söömas. Toidud on seel ka jube vürtsised. Ja Ohran sai sealt mingi kõhukatarri või miskit.... Aga noh, õhtuks oli üle... Siis tegime sim-kaardid. No on ikka süsteem siin. Esiteks ei lase turvamees sind uksest enne sisse, kui oled oma telefoninumbri öelnud. Tükk aega tegime selgeks, et me alles tuleme ju seda tegema. Saime siis järjekorarnumbri....
AA, jätsin vist ütlemata, et iga endast lugupidav hindu räägib teisega inglise keeles. Nii ka siin. Kuigi nende inglisekeel kõlab ikka nagu hindu keel.
Noh, siis saime teada, et sim-kaardi tegemiseks on vaja passi, passipilti, eesti aadressi, isanime jne.. siis käisid kõik asajapulgad meid ükshaaval vaatamas. Eriti huvitasin mina neid. Kui passid ära võeti, et koopiaid teha viisast ja passidest, siis käisid nad kõik mu passi vaatamas. Üks mees tuli õnnelikult tagasi ja teatas, et ma olen venelane. Sest mul on ju vene viisa. No kuidas ma siis venelane olen, kui mul on vene viisa? Noh, ta oli jube pettunud mu vastuse peale, aga huvi ei kadunud.... Noh, eks siin ole ka igasugu tõõpe jaeris stiili. Tähtsamaid ja lihtsamaid...Aga and kõik on ühtviisi koledad. Sõna otsese mõttes.
No ja minu pikkus ja heledad juuksed (Ema, sa ei pea enam muretsema, mu juuksed on taas siin lokki läinud ja tugevaks;)) ja heledad silmad... No ja mis te ise arvate? Ma olen täielik vaatamisväärsus... Mdiagi eriti eksootilis...Just oma pikkusegagi. Esimene asi, mida isegi minu buddy Sid küsis, et kas ma olen ikka modell ka või? Ma eitasin, aga ta ei jäänud ennem rahule, kui tunnistasin, et am siiski olen seda värki mõned korrad harrastand....


Sim-kaart. No ma käisin kõrvalpoes pilte tegamas. 70 ruupiat ja 10 minutit ja 8 jubeda näoga pilti käes... Aga noh, saime siis paberid korda... Siis aga olid tehnilised probleemid ja muu bürokraatia, ja nii läks kokku 3 tundi ja üks lisakorraldus on meil üldse veel tegemata. Aga jah, sarnase kõnekaardi tegemine nagu meil Simpel või Smart võtab siin nii palju aega ja paberimäärimist. Ja loomulikult nad ei saa teha nii, et võtavad raha vastu ja teevad oma tehnilise teostuse hiljem. Ei, sa pead oma sularahaga hiljem tagasi tulema, ja kuigi sind muuks pole vaja kui raha kätteandmiseks, pead sa ikakgi isiklikult vaatama, kuidas sulle tehnilist mingit seadistust pannakse telefonile... Ühesünaga siin on aega küll ja bürokraatia. Ja eks see riik on ikka jube mahajäänud. Eesti tehnilised lahendused on siin uskumatu unelm....Kuid nii on ju ikka paljudes Euroopa maades tegelikult.

Peale sim-kaardi tegemist leidsime dollaripoe, mis tähendab neil supermarketit, aga tegelikult on üks väike pood kus on selveteenindus ja euroopalikum kaup ja fikseeritud hinnad.Aga ega siit ka mudu saada pole kui pakendatud mahl, hommikuhelbed, shampoon, laste mänguasjad ja kommid. Kõike väikeses valikus. No kus on see lubadus, et siin on kõike?
Ok, kohalikud võivad ju oma pisikestest poodidest süüa osta, aga meil pole ju lubatud....Me võime ju haigeks jääda...

Siis jälle rickshawga koju.... Ohranil oli ju see kõhuvärk...
Kerjused piirasid mind nii hullusti...kartsin, et nad hüppavad rickshaw peale....


Ja siis tagasi linnas...Nüüd nägin ka vanalinna... Suured roosad määrdunud majad ahvikarjadega... Aga vinge vaatepilt. Läksime mingi värava juures maha ja otsisime siis selle hindukeelse kirjaga tantsukooli üles. Nimelt, ma pean oma lubadust ja lähen hindu klassikalist tantsu õppima...Mis see nimi küll oli? Ei ole enam meeles. Aga iagstahes kool oli armas ja puhas ja tantsuõpetaja on hästi pisike ja päris ilus hindu naine, kes tundub väga haritud. Ta annab mulle ja Ohranile eratunde. Aga õnneks ka kaks Ameerika tüdrukut tahavad tulla. Ja vaikseid kaalujaid on teisigi. Ja sea kõike vaid minu hullust soovist õppida seda tantsu...
See pole aga odav 100 ruupiat näopealt ühest korrast. See on midagi 35 EEKu aga arvestades seda, et ma saan ka palka 4 korda vähem kui Eestis.....
Nii et leppisime kokku, et 2 korda nädalas, esiteks vaid kuu aega ja alustame homme st siis täna. Tund on 7-8-ni . Selleks ajaks peaks me tööpäevad läbi olema.

Kogemata jõudsime ka mingi astroloogiakohani, msi samuti Lonely Planetis kirjas, aga mida Ohram eelmine kord otsides ka ei leidnud. Ta nimelt tahab käte pealt lugemist või 10 aasta ennustust... Hinnad olid soolased 600 ruupiat kuni 1800 ruupiat. Aga noh, see viimane oli juba aktsepteeritava infomahuga. Ta vist läheb...aga mõni teine kord.

Siis edasi AIESEC õhtusöögile . Pidi olemas siis jälle seal samas kaubanduskeskuses, kus oli McDonalds ja Hutch(mobiiltelefonid). Leidsin siis oma buddy kogemata sealt AIESEC reklaame jagamas. Ta olevat mind täna otsimas käinud, aga ma juba kadunud olnud....No aga m aolin leidnud oma poiste kaitsvad tiivad ja ei jäänud ootama, millal tal minuga aega tegelda on.
Nii et mul pidavat olema oma ülemusega kokkusaamine kas täna õhtul kell 5.30 või siis homme hommikul. Noh, mul on küll see tantsutund, kuhu ma üksi minna ei oska, aga vast jõuab koju tulla. Jah, ma ei oska kuhugi minna, sest see linn on niisuur, nimed nii keerulised, tänavad nii ühesugused labürindid ja mul poel siiani ka karti, et aru saada, kus miski asub. Seega ei tea ma vahemaadest midagi ja ei saa veel ka üksi rickshawga minna, sest ei tea hinnavahesid kauguste vahel.... Ja ega üksi ikka ei soovitaks väga liikuda. Nimelt eile üks kerjus hüppas vihaselt rickshawle ja lõi mind oma kaltsuga, sest ma ei andnud talle raha. Nagu ma oleks seetõttu rikas, et ma valge olen....


Aa, siis läksime McDonaldisse meiemaja poistega, sest mis muud meil teha oli... Kõik siiberdasid niisama kuskil taänaval. Daria tuli ka. Nii tore tunne. Kuigi ma olen vaid 2 päeva nendega olnud, on meil tekkinud oma grupi tunne. Meid kutsutakse „Swati’s place”. No ja siis lõpuks otsustasime,et lähme ära Mochasse. See on India kohta ikka tõeliselt lahe koht. See oleks ka Eesti kohta täitsa lahe koht. See oleks üks stiilne ja puhas kaasaegne India restoran. Aga nad muidugi pakuvad toite eri maadest... Ja neil on padjatuba, kus saab hunnikutel patjadel istuda ja madalatelt laudadelt süüa. Ma tellisin mingi arbuusi ja muu asja troopilise kokteili. Usun, et see oli üks paremaid jooke. Hiljem meenus, et seal oli ju jää sees. Aga ma pole veel haigeks äänud.. Ja oma puuviljavajadus, kasvõi natuke sain ärarahuldatud.

Üks portugali tüdruk Catia rääkis, et ta on julgenud osta värskeltpressitud mahla kohalikust poest. Et ta viib oma pudeli ja oma pudeliga puhta vee ja et siis saab küll. Ja ei luba jääd sisse panna... Ja ta on veel elus. No kõik on siin elus, kui päris suur osa on põdenud mingit kõhuhaigust pikemat aega.
Nii et Mocha oli väga lahe koht.... Ja rickshawsõit... Noh, saime rickshawjuhi, kes oli vist nii unine, et hakkas sõitma valel teepoolel. Kuna see oli lai tee, kus ühte suunda oli 3 rida, siis saime küll laveerida, aga päris jube oli ikka, kui kõik vastu sõitsid ja siis mingi krigin ja laveerimine käis. Lõpuks saime rickshaw ikkagi pidama ja lasime sealt jalga. No nii ikka ei saa,et juht nii väsinud, et ei saa aru, mis teeb. Eelmine öö leidis Shid rickshawjuhi, eks magas. Kallasime talle pudeli vett pähe ja ta oli juba üsna värske. Aga see oli lahe mees. Pani oma mingi india muusika käima, sõitis käed lahti ja muudkui õõdsutas ennast. Oi, küll oli naljakas!


Aga täna siis. Polegi nagu midagi. Püüan lõpuks kogu oma jutuga valmis saada, teksti vead korrigeerida, blogisse panna, siis töövestlusel käia ja tantsutundi minna. Homsest siis ametlikult tööle. See nädalavahetus siis pean vist kõik päevad tööl olema. Mingi moeshow on, mille ma pean organiseerima. Ühe päevaga muideks...:D elu on siin ikka nii naljakas teinekord. Ma ei saa üldse neidt hindudest ja nende soovidest aru. Aga õnneks, peaks mul olema mingi väga suur kompanii...no ja töö tingimused peaks ka head olema, kui on nii nagu lubatud.

Eks ma siis räägin, kudias oli. Hetkel olen ma aga siiski veel nii väsinud. Siin toas on raske magada.... Ma ei saa aru, mis kellaaeg on...siin on alati pime...lisaks, nahk reageerib ümbrusele ja kõditab või sügeleb. See pidi alguse asi olema, aga ma tunnen kogu aeg nagu kärbsed kõnniks..... No ja see türgi poiss ajas mulle hirmu peale, et mul pole malaaria vaktsiini. Aga arst leidis, et pole vaja, et kui ma lähen kuhugi dzunglisse, siis pean periooditi tablette võtma. Ja ma plaanin mitte enne minna kui Anu tuleb. Seega kuu aja pärast.

Nii ja nüüd teen natuke koolitööd ka. Selleks ma ju siin olengi.
Aa, ja mu kohalik telefon on siis +91-9982130464. Siia võite helistada, kui tahate. Ma ei tea, kas sõnumid tulevad läbi...Kellelgi, kelle bloggi lugesin, polnud tulnud. Kui ei, siis sõnumeid võite eesti numbril saata. Eks ma vahetevahel ikka vaatan sinna ka....

Paariks päevaks pannakse mind Swati poole. See on see tüdruk, kes muga kirjutas. Swati elab mitte just ubrikus...ja selle üle olen rõõmus...vähemalt seegi...Kuigi tänav on samuti kruusahunnikuid ja muidu hunnikuid täis...

Maja on selline nagu siin kõik teisedki. Mitmekorruseline, valge, kõikvõimalike rõdudega jne...Aga kole. No maitset neil üldse pole. Koledam isegi kui leedu lossikesed...
Sisehoovis on siingi mootorratas, mopeed ja jalgratas...uksest sisse...kitsas koridor, uks, aga ei, trepist üles, jälle uksed kuhugi...jälle aga trepist üles...ja siin ongi köök-elutuba. Swati pidi magama, sest oli öösel tööl.
Kui Siddharth on pisike kõhna poiss (iseenesest üks ilusamaid, keda ma näinud siin), siis Swati on tugev india tüdruk. Mitte ilus, kaugeltki mitte....Tundub, et temast tuleb võimukas naine....
Sawti ema Aunty on palju kenam. Pikkade mustade juuste ja alati värviliste saridega, punane täpp otsa ees. Tegelikult on neil kõigil punane täpp. Osadel tumepunane, või siis erkpunane või roosakaspunane. Osadel on selle peal veel sinine täpp...ja osad mehed kannava ka seda täppi... Aga ma uurin veel asja. Ee kastisüstem huvitab mind väga...
Siis on neil mees ja naisteener... isa ka, teda näen päev hiljem ja vaid korraks. Eks isa on see, kes raha koju toob. Mingi ärimees vist. Swati töötab aga kuskil kõnekeskuses öösel. Ammerika firmas....

Ja siis elab Swati pool üks itaalia poiss Flabio, siis üks must poiss Lõuna-Aafrika Vabariigist, siis türgi poiss Ohran, siis poola tüdruk Daria, siis peaks olema saksa tüdruk, aga teda ma pole näinud, sest ta on ka moepraktikant siin ja seega osaleb Delhi moeshowl, kuhu ka mina oleks pidanud jõudma, ja siis üks jaapanlanna, kes pidi liikuma nagu vaim....
Ja siis mina, kes ma ajutiselt elan selles akendeta toas maa-all, välisukse kõrval. Tuba on vist suurem kui teistel ja voodis võiks lausa 4 inimest magada.....ja siin on vis ka jahedam kui mujal, aga eks pikkamisi võib siin klaustrofoobia tekkida. Aga eks see ongi ajutiste tuba, kes siis ootava vabanevat tuba ülevapool või sisi kuskil mujal. Mulle näiteks eile Sid ütles, et mind pidi ootma mingi tuba kuskil mujal. Vabanevat 24. juuli. Aga ma ei teagi, kas tahan minna. Mul siin korterikaaslased head sõbrad juba. Lisaks saan süüa õhtuti ja muidu tundub ka ok olevat. Teistel poel söögitegemisvõimalust ja peava alati väljas sööma. Ja elu on kui ühikas....
Aga noh, eks sõltub. Transpordile pidi siin palju kulutama nii aega kui raha, kui elad töökohast kaugel. Ja see uus elukoht oleks lähemal... Nii et kõik sõltub rahast.

Siis on siin internet, aga see arvuti on väga aeglane ja logu ja natsa kahtlane ka. Ma isegi kardan siia mälupulka panna... Ehk saan tööl ikka internetiga arvuti nagu lubati. Siis panen varem valmiskirjutatud jutud blogisse.

Magasin siis esimesel hommikul 8-st kella 14-ni. See on siis nii nagu Eestis oleks olnud 5.30-11.30. Arvutage ise, 2.5 tundi on siin asi ees.... Ja reis kestis mul kokku 24 tundi...

Siis istusin netis, mida mulle siin lahkelt lubati....
Siis tuli türgi poiss...jutustasime mõned tunnid. Kell 7 oli õhtusöök, kus pakuti midagi väga vürtsist ja taimset riisi kõrvale...külm külmkapist võetud kraanivesi kõrvale. Siin majas pidi kõik puhas olema ja nii võib süüa, aga mujal keelati mul inda toitu süüa ja muud kui mineraalvett juua.... Nii et teadke siis, kes plaanib Indiasse tulla.
Ja siin majas on ka dush sooja veega olemas. Kuigi, siin seda soojavett väga nagu poleksi vaja....
Ja igal pool, suured tuulikud või ventilaatorid töötavad...
Ja teenrid vaatavad muudkui Bollywoodi filme või teevad süüa....
Kuskil väga lähedalt sõidavad rongid mööda. Need ei kolise nagu meil..aga teevad kõva vilet...

Nii, kuna ma olen teist päeva Jaipuris, on mul ikka vaba päev. Istun siin ja ootan Ohranit, türgi poissi, kes lubas mu linnapeale kaasa võtta. Üksikul valgel tüdrukul pole üksinda linna asja, eriti kui sa oled veel „algaja” ka.
Aga mis ma jooksen sündmustest ette. Ikka algusest....

17.07.2007 istusin siis ilusti Tallinna Lennujaamas lennukile. Üllatus oli see, et kuigi ma olin ostnud turistiklassi piletid, registreeriti mind äriklassi... no ja nii ma siis esimest korda elus sõitsin äriklassis. Oma kulu ja kirjadega...
Nii et süüa sai ja äripäeva ja tasuta Venemaale registreerimise paberid...mis tekitsaid mus hoopis segadust...ma ju ei pidanudki neid täitma.
Kuna Tallinna lennujaamas öeldi, et ma pean ennast Moskvas uuesti lennule registreerima, siis olin natuke mures, et ega selle Vene värgiga väga kindel saa olla. Aga õnneks oli aega...küll ja küll. Jõudis mu lennuk Moskvasse ju vene aja järgi kell 9.45, aga lend Delhisse oli alles 17.10.
Noh, jõudiski kätte mingi koht, kust transiitreisijad järjekorda tõmbasid...Ma ka...
Aga ei, Delhi ei pidavat olema selles järjekorras...mitte ka kahes teises, viimases hoopiski. Läksingi sinna...Mu ees sebisid mingid hiinlased ja leti taga olev naine muudkui toimetas nendega. Kirjutas numbreid käsitsi üles jne.... Ja siis...oli ju minu kord, aga naine pani minema...Käis muudkui nõutud näoga ringi....Ja siis läks ühe minust tagapool oleva reisija juurde. Olevat vaikselt hõiganud: „SOUL; SOUL”. No see mees läks siis sinna...Juhtumisi, ju siis minu pika kaelega kiikamise peale küsis naine ka minult, et kas ma eestlane...Tuli välja, et see oli võlusõna. Mind võeti koos selle mehega letti, registreeriti käsitsi mingid dokumendid ja viidi leti tagant vaheuste kaudu lennujaama vabasse ruumi, ehk siis ootesaali. Ja kõik ülejäänud ootasid edasi... Ei saanud mina ega see mees aru, mis toimub. Mulle anti hetke pärast imeväel kuskilt tulnud pardakaart, mehele öeldi, et ta peab tabloo juurde tulema kell 18.00 tagasi...et siis saab pardakaardi. Aga pilet võeti käest...nagu muidu võiks ta kuhugi plehku panna...
Ma olen jube tänulik, et ma selle mehega siis sinna nii seisma jäin. Juhtus siis nii, et vaikimisi otsustasime koos aega veeta...kotte valvata või juttu ajada..mida iganes teha. Nagu ikka kaasmaalased võõral maal...Kuhugi ei saanud ju minna.
Suure tiirlemise peale leidsime lõpuks ühe istekoha, natukese aja pärast ka teise.... Nimelt pole Sherementjevo lennujaamas ju õiglasel arvul istumiskohti. No ma ei saa ju ka restoranis 8-10 tundi oodata...ja lounge-idesse meid ei lubatud, sest need olid vaid esimese klassi reisijatele..
No ja nii see läkski...tund tunni järel....Iste oli küll kõva ja külm ja mul tekkis juba mure, et kas ma oma neere ära ei külmeta... Jumal tänatud, et olin selga pannud oma kõige soojemad riided., mis kaasa võtsin.
No mulle oli sellest mehest küll kasu. Oli kellega aega surnuks lüüa, kellele ema kaasapandud toitu sööta, kes valvas kotti, kui ma jalutamas käisin...Aga jah, ema oli mulle oma suures lapsevanema helluses nii palju süüa kaasa pannud...ja mul ei läinud seda üldse vaja, sest kõik kolm lendu sain süüa. Aga noh, ema armastus, tütar ju läheb kaugele ära. Eks see oli siis kõik, mis ta suutis mulle anda.... Viimse piisani...

No ja siis ma lugesingi oma kooliasju ja tegin seda. Õnneks olin viitsinud-raatsinud paberipataka ikka kaasa võtta... Laptoppide või telefonide laadimiseks ju pistikuid polnud...Aga Wifi kasutamist müüsid küll... Mingi 300 rubla päev...No aga mis ma ostan sest kui saan ainult tundi kasutada....?

Ja siis oligi juba 1620 ja kutsuti delhilasi siis lennule. Lennujaama teise otsa...Aga noh, see polnud ju mingi suur lennujaam.
Üllatus oli minu jaoks suur, et reisijaid, valgeid, oli ikka nii palju....
No tegelt, lennuk oli ikka hindusid enamjaolt täis...aga ma ei tea, kust nad sinna said, sest ooteruumis neid nagu ei paistnud...

Lennukis istusin siis äriklassi taga kohe. Samasuguses vahes nagu äriklass...nii et enne seda suurt lennukiosa... Sinna olidki vist valged poetatud... Noh, minu kõrval oli küll mingi hindu noormees, eks vist Moskvas õppis või midagist. Tema igastahes otsustas, et tema lemmiktegevuseks kogu reisu jooksul on minu jõllitamine...Sõna otseses mõttes... Jube ebameeldiv. Otsustasin siis magajat teeselda...Tema jälle ledisi, et ju ma kardan lendu ja otsustas siis mind julgestada... Aga ma kramplikult hoidsin silmi kinni ja magasin...
Kaua ei lastud magada. Mingi paber pandi jälle mulle põlvele ja et muudkui täida ära. Huvitav, kas igal pool väljaspool Euroopa Liitu pean ma oma käikudest aru andma paberite teel?
Ja see lollakas paber oli sellele hindule loomulikult põhjuseks, et muga suhtlema hakata...Aga noh, mängisin külma kinnist printsessi. Vastasin viisakalt aga siis jälle tegelesin oma asjadega.
Ja kui võimalik, siis teesklesin magajat....Seda ka ainult ühel küljel – temast teisele poole...

Söögiks oli kas kala või kana. No võtsin kala. Arvan, et see oleks võinud hea olla...aga sellel polnud absoluutset mingit maitset. Nagu riisilgi. Salat oli küll ilus värviline kõrval, aga see oli ka ainus maitsega asi...Sealne maitsetu kana isegi oli söödav...Aga jah, see nn praad oli mingi kumm. Raputasin küll kõik soola peale, mis mulle anti, aga ega see palju paremaks teinud...
Ja shokolaad oli kah vastik. Jumal tänatud, et ma Venemaal elama ei pea. Nende söögid on lihtsalt nii ebakvaliteetsed, et selle asemel,et neid süüa, jätan parem söömata. Pole mõtet ju niisama kummi suhu toppida...

Lennukis olid kõik hindud väga aupaklikud...no vabandused käisid ette ja taha, kui vahekäigus kokku saime...naljakas jah...ma võiks ju sama hästi vabandada....

Noh, ja siis ma jälle magasin...esiteks oli see selle kuti blokeerimismeetod ja teiseks polnud muud seal teha. Mul oli lugemisest juba siiber.....Ja meile olid ka tekikesed jaotatud...Nii et magama, kõik magama...Kuna mõlemal pool mind olid vabad toolid kuni selle hinduni, siis sai vabalt pikali visata... Ja lõpuks oli kogu lennuk nii...
Aga noh, mina ju...mina ju ei suuda pikalt magada isegi kui ma väsinud olen...Aga õnneks see hindu siis juba magas...
Siis lugesin jälle kooliasju....Kuni enam vähem lõpuni. Enne maandumist hakkas minuga vene keeles rääkima minu taga istuv euroopalik noor hindumees. Vene keeles......arvas, et ma venelane...aga ei, ei ole venelane...
No ühesõnaga ma enam ei mäleta, mis tahtis, aga juttu ajama jäime. Ta oli elanud mõnda aega Eestis ja restoranis manager olnud. Kord India restoranis, siis Tai restoranis...seal vist kelner. Siis oli Lätis elanud ja venelannaga kurameerinud, aga see oli ta mõne aja pärast pikalt saatnud ja nii ta kolis sealt minema. Hindud ju plaanivad terve elu ühe inimesega olla. See naine siis olevat olnud ta esimene ja ta oli olnud nagu löödud, et see ei plaaninud viimaseks jääda... No ja siis nüüd oli ta mingi 4 aastat Moskvas mingid kodutekstiili äri teinud, aserbadzaanlasest ärimehega raksu läinud ja koju Indiasse põgenenud... Jube tüütu, kui and nii palju ikka rääkida tahavad.. No mind ta elu küll ei huvitanud... Aga noh, tänu tema kuulamisele aitas ta mind ilusti lennujaamas. Otsis üles koha, kus transiitreisijad peavad minema, kui tahavad sisemaal edasi lennata...
Noh, igastahes, ta nimi oli Sunny, ja ta oli sama tugevalt sõbralik nagu nad kõik...Aga noh, ta vähemasti teadis euroopalikke kombeid ja tõekspidamisi ja mingi aeg oli temega kindel suhelda....
Ja siis oli lennujaam. Hetkeks kuum...siis jälle jahe...mingid kahhelkivi seinad ja naljakas hais õhus...palmid teeääres....
Siis piiripunkt, kus pidi ära andma selle täidetud paberilehe...saama sealt kontsu tagasi(Anu ja Kätlin ja Tuuli: jätke see paber alles, selle sama paberiga saate hiljem Indiast välja!)...edasi mingisse värava juurde, kus selle kontsu ulatama...ja siis olin nn vaba.... ja seal oligi see edasisõitjate lounge...Enamus valged...istusid diivanitel ja tugitoolidel. Ma ka ...valgete lauas... Õige ruttu hakkas külm ja toppisin jälle kõik riided selga, mis olid...
Ootasin seea oma kolm kuni neli tundi, mis läks üsna kiiresti...Valgete seltsis istumine on ikka julgem....Jälle lugesin oma koolitöö pabereid ja nii see kõik läkski....
Siis jooksis sisse mingi pisike must hindu ja karjus Jet-Jet...see oli meie lennufira. Kõik, kes pidid sel öösel Jeti asutama, läksid välja, registreerisid pileti ja stusid bussi. No minu seljakott bussi alla ei mahtunud ja nii punnitasi selle ülesse. No mis see 13 kg oli selle kõrval, mis kott Marimaale minnes kaalus?
Bussis istus mu ette mingi tumeda peaga valge mees ja kõrvale punase peaga pikk valge mees... See oli vist veel tobum kui mina, sest küsis ikka minult, kas mineks on ikka domestic lennuväljale...No isegi mina teadsin ju seda...
Igastahes käis rallimine kuskil pimedal väljal, siis tulid tänavad...Arvasin, et nüüd tuleb avarii...no me sõitsime ju otse vastutulevale autole ette...aga näe, ei tulnudki, sest siin on teistpidi suunad ju...kõik said ilusti üksteisest mööda...ja ka tänavad olid asfalteeritud...no mis juttu räägtakse, et siin on vaid muda...?

Aga mingi hetk oli liivakottidest barrikaadid ja püssimehed...Nagu naljakalt kahtlane...siis meenus mingi jutt ähmaselt, et öösiti on püssimehed väljas ja niisama ei tohi kõndida...aga kust ma sellest kuulsin????

Nii mingi terminal, aga targem valge mees ütleb, et see on Indian Airlines, kus meie ei peaks maha minema.... Istume siis edasi... veel mingid sõidud, tiirud, keerud...
Ja ongi vist meie terminal. Kõik maha ei ähe, aga targem räägib, et Jet-terminal....
Ukse juures all mustad hindud kärudega ootamas, et kotte vedada... no ma küll nii rikas pole. Kott selga ja terminalist sisse. Valged tüdrukud uksel..küsivad mult mingit helthcare-i...ei saa aru.... Sees on kõik tühi, segamini...hindud kuskil jõllitavad... Kaks valget söövad....
Punase peaga pikk mees küsib, aks ma ka Leh-i? Ei, mina Jaipuri.... Natuke siiberdame ringi. Siis valge mees küsib ühelt hindult pileti järgi, kuhu minna...tuleb välja, et hoopsi teisele poole...uksest välja ja tesiest uksest sisse..no siin on juba tabloo ja ootekohtadel palju inimesi...ülerahvastatud jälle...nagu Moskvaski....Moskvas oli jube palju aasialasi, kes põrandatel magasid...nagu poleksi Moskva vaid mingi Aasia linn...

Noh, läksime siis puanse peaga mehega ja ma organiseerisin meile kohad....Mingi aja pärast läksin kondama...mingi järjekord...Järjekorras kaks valget naist küsivad, et ka ma ka Leh-i? No mis koht see on , et kõik sinna? Ei, ma Jaipuri..... Naised küsivad, et kas vahetusena? Noh, mingis mõtts see ju on vahetus...no mis ma ikka siin seletan.

Aga vähemasti sain aru, et seal on mingi järjekord, kus tehakse kottidele skännimist. Jet lines olis sildil ka kirjas. Naised midagi ei teadnud, aga ütlesid, et proovivad, äkki on õige koht. No ma siis läksin, võtsin selle pika punapäise mehe jälle sappa ja ka järjekorda. Seal oli selleks ajaks juba päris palju valgeid....Skänneerimise tagant tuli välja mingi letirida...Seal sain siis ka natuke kohti organiseerida ja lõpuks olingi saanud oma koti ära organiseerida ja check-in-i ära teha... Boarding pidi olema kell 5.15..... Üle tunni aega.... Tagasi istuma... Jälle tuli kohti sebida...Pikk puanpea jälle mul järgi lönt-lönt. Muideks, ta oli jumalast sümpaatne. Kindlasti oleks olnud hea reiskaaslane.... Eks ta vist lootsiki, et leiab mus kaaslase, et siin ju keegi üksi ei käi...Ja siis mina üksi...
Jaa, keegi ei käi üksi, kui üksi, siis hindu mees. Valged on kõik paaridena. Avaliselt mees-naine või mingi grupp. Või siis kaks naist oli ju ka.... Ja siis mina, üksik tsikk. No loomulikult kõik vahivad...Aga see-eest on sõbralikud... Eks ma siis tekitan siin oma hulljulgusega sümpaatiat....Nii et midagi kasulikku ka...
Aga jah, tund on aega, kuid tablool hakkkab plinkima mingi security check-kiri. Kuskil 5-le Jet-line lennukile. Minu ja punapea lend ka.... No aga me ju tegime check-i. Punapea ütleb, et ma võin magada, et ta äratab mu üles, kui aeg käes,....ei, midagi on mäda, valged kaovad ikka sinna, kus boarding peaks olema....Ei, sel ongi security check....Jälle. Mingid lipikud on teiste pisikestel kottidel...mul pole...punaopeal pole...keegi ei tea, milleks neid vaja... Ei, ma ka otsin endale sellise... Ühes kastis on neid üle...Võtan punapeale ka....
Tulebki välja, et neid on vaja.... Kotid skännimisse...inimesed väravast läbi....Aga mind suunatakse mujale. No miks? Ei, mitte ka see värav...ja mitte ka see... see kardin seal... Aa, ma olen ju naine....Mind ju katsuda ei tohi avalikult...
Aga ega polnudki katsuda. Pole ju ühtki ehet, mis piibitaks... Hindud muidugi on kulinaid täis... ja mine tea, mis nad seal saride all peidavad veel...eks?
No ja nüüd ongi õige ootesaal boardinguks.... Siin on ruumi juba... Istun natuke teistest kaugemale. Sinna saali, kus on rohkem ruumi... Punapea kõpsti jälle minuga....Ta on ikka jumalast armas, ma võiks temaga koos Leh-i minna küll. Ta oleks kindlasti selline tüüp, kes pole pikaajaliselt tüütavaks muutuv...Selline rahulik, kindel, suur...aga juhtimist vajav....
Aga ei, mina pean teises suunas minema....
Kui te veel ei tea, siis nüüdseks ma juba tean, et Leh on üks võimalikest kohtadest Himalajasse minekuks. Punapea lootis seal mägedes kellegiga ühineda. Ja neid, kes lähevad, on palju... Need valged, eks nüüd iga natukese aja tagant välja ilmuvad...kõik lähevad Leh-sse.
Käin wc-s,mulle satub õnneks potiga wc. Teised on auguga.... Mul ikka veab kogu teekonna jooksul. Mingi hindu jagab paberit.... Eelmises lennujaamas oli veel paber vabalt wc-s olemas....
5.10 on kell....Boarding LEH-se minejatele... 5.15 minu boarding.... Suutsin enne käed pesta ja ruttu ema vaarikad ära süüa...muidu enam ei kannata...siin nii kuum juba....No ma muidugi ei tea, sest igal pool on konditsioneerid.....

Ja kõik valged Leh väravas...mina üksi teisele poole....Üksikud hindud ka... Kuskilt ilmuvad kolm täissöönud ameerika meest...tulevad ka mu lennule.... Jälle lennujaamabuss...Jälle lennuk. Seekord siis väike. Aga ei, veel väiksem kui Estonian Airi oma- kahel pool kaks istet. Aga muidu vist sama pikk. ...Kaasaegsed hindutibid on stjuardessideks... Hakkavad kohe sebima....... Huvitav, kas mu kõrvale jääb vaba koht...? Keda sa ikka valge naise kõrvale paned? Aga ei, lõpuks tuleb mingi vana hindu mees.....
Enne kui lendu tõuseme on meil käed pestud ja mingi kahtlane joogipudel näppu antud...Pesemislappidega kõik pesevad ka nägu ja kaela...Saan aru, et siin on nii kuum, et kõik kraabivad nüüd seda higi maha... ja siis see jook – Freshing Lime Water- jälk. Mulle küll pole vaja. Pole mul ka nii kuum, et lapiga nägu pühkida. Panen hoopis pikkavarrukaga särgi peale.....
Pakutakse kommi ka...Ei, ma küll ei taha mingit kahtlase maitsega hindude kommi....
Tahaks vaid magada. Öö Delhi siselennuväljal oli väsitav. Pisike baabeli segadus, kus pead kaine meele säilitama. Kõik võivad ju sõbralikud olla, aga kunagi ei tea.....
Juba magan..... Mingi hetk ärkan, antakse croissanti lennuki pakendis... kohvi ka..moos ja või... Noh, kohvi on veel kohvi maitsega ja croissant ka... Ja stjuardessid räägivad ikka vaid inglise keeles... seda se Sunny rääksis mulle, et paljud hindud omavahel räägivad vaid inglise keeles. Ja jah, olen seda juba näinud. Isegi kui teine vastab hindu keeles, siis tähtsamad näod panevad ikka inglise keeles edasi.... Naljakas komme neil... Ei see hindu ega ka Ohram ei suuda uskuda, et eestlase ei räägi kunagi niisama omavahel inglise keelt. Me oleme lausa isegi ebaviisakad teinekord...et kui väljamaalane on seltskonnas, siis unustame ta, ja räägime ikka eesti keelt...aa see on nüüd vahepeala jutt siin...
Ühesõnaga ka siin pisikesel lennujaamal peab õige kaua ootama stardirajal, enne kui lendu saab. Leh lennuk on kindlasti väga suur......
Aga jah, ega ma poleks Sunnyga tuttavaks saanudki, kui ka Aerofloti lennuk nii kaua lennurajal poleks seisnud enne, kui meid lennujaama juurde veeti. Ei tea, kas neil on tõesti nii hämmastavalt tihe liiklus või on jälle see india „aega küll”?
Igastahes sain siis tsipake magatud ja lennuk peatuski kuskil. Mingid roosad hooned...Jaipur äkki? Palju inimesi läheb maha. Mees minu kõrval ei liigutagi. Ehk laseb teised enne maha nagu vana mees ikka.... Aga ei, ta ikka ei liiguta...Veel mõned inimesed ei liiguta...Siin on midagi lahti...Lennuk läheb vist kuhugi edasi.....AAA Udaiuri vist....Kuidas saab nii, et keegi ei ütle ja lennuplaanil oli kirjas ju Jaipur, mitte Udaipur? Lähen lennukist välja, Mingi vormis mees küsib piletit näha enne...Naljakas, maha ka enne ei saa, kui tõestan, et ma ikka olen piltiga...Või seepärast, et olen välismaalane? Vahet pole, igasahes on see Jaipur, muidu oleks mind ju lennukisse tagasi saadetud... Jash, seal on kirjas Jaipur...
Väike lennujaam, ei mingeid tõkkeid...siin tunnen end kindlalt. Ja kotidki juba tulevad....Annab ikka Talllinna lennujaamale silmad ette...
Uks...Infopunkt...sellest lähen mööda...mind ju oodatakse....
Välisuks...tõkke taga rahvamass...Siin ikka armastatakse oodata tulijaid...Eestis pole kunagi kuskil sellist ootajatemassi....

Ja vaevalt saan uksest välja, kui keegi hindu mind kutsub...Päris arusaadavalt hääldab mu nime..
See ongi Siddharth, see, kes minuga ka kirjutas...Ütleb, et kui taha,väin rickshaw-ga minna, aga kui julgen, võin tema mootorrattaga...Kott on mul küll suur ja laptopi kott ka,...aga proovida ikka võib.. Tegelt mu suur kott kaalub ju vaid 13 kg, see pole ju midagi..,.
Ja tõesti, me sõidame...mul seljakott, laptopikott Sid-il...
Mootorrattasõit oli mu suurimaid elamusi, kui siia tulin. Kell oli selleks ajaks küll juba kuus läbi(hommikul), aga juba praegu oli sõit mu meelest hullumeelne. Minu arust olid igal hetkel võimalikud hullud kokkupõrked. Kõik piipitasid ja tuututasid...mootorrattad, rickshawd, jalgrattad....üksikud pisikesed autod... siis hüppasid alati valel ajal teele tohutud massid inimesi...tegelt olid siin need massid kogu aeg...siis lehmad, härjad, kaamlid, koerad...hilisematel päevadel nägin ka sigu...majade servades ahve....
Asfalteed olid siin küll, samas olid kõrged aiad kirevate piltidega, väiksed ubrikutaolised majadekolonnid....siis jälle kõrvalteed ilma asfaltita, ehitusprügiga, loomadega, maas magavate inimestega....
Aga jah, liiklus...Hiljem hakkasin tähele panema, et mõnes kohas oli olemas ka valgusfoor, mis näitas ka aega, kaua mingi tuli veel põleb..Aga üldiselt on liiklus siin selline, et rool on vasakul ja seega sõidad ka vasakul, peateid pole olemas ja kirjutamata seadus ütleb, et kui võimalik kellelegi risti ette sõita, siis oleks see väga vajalik. Nagu sipelgapesa.....
Loomulikult on risti ka mootorrattad, mopeedid, inimesed, koerad, lehmad kaamlid jne.... Kõik on risti...
Kirjutatud seadus on selline, et kuna siin on palju pimenurki ristteedel, siis kui hakkad ristteele lähenema, siis piipitad nii kuis jaksad...kui on veel tulijaid teistest kohtadest, siis need teevad sama...Noh, ühesõnaga sama nagu Amsterdami praamid...
Aga sõita oma suurte kottidega ja tuul vuhiseb kõrvus...päris lahe...ja siis seda kõike vaadata ja iga paari minuti tagant hirmu tunda, et kas nüüd on kokkupõrge.....

Noh, üksvaatamisväärsus on veel...mina nimelt... vaatavad nii need, kellest mööda sõidan, kui ka paljud sõidavad kõrvale ja vahivad...Hetkel see mind veel ei häiri...Kõik on nii naljakas.. Nii segane... ma olen tõesti hull tsikk, et siia tulin....