teisipäev, 13. veebruar 2007. a.

Kell on 18.05 ja mul on pool tundi aega enne hindi keele tundi.
Püüan siis Jaisalmeri reisi kirja panna....

Noh jah, juhtus siis nii, et planeeritud varahommikuse väljasõidu asemel lahkusime kell 4 pealelõunal. Võibolla oli väljasõit isegi hilisem..... Noh, isegi mina, kes ma liitusin ideega hiljem, sain hea 4-5 tundi oodata. Vähemasti said põrandad pestud ja kampsun lõpetatud, sest ma tarkpea ootasin minekut kodus, mitte stuudios koos teistega. Teised lõid niisama aega surnuks. Selline see elu siin Indias on.....
Aga õhtuks jõudsime siiski Jodhpurini välja. Ööbisime siis seal ja Leo ja Supreet ja neile seltsiksminev Nick asusid kohemaid Jaisalmeri poole teele, sest neil oli kõrbefestivalile oma energiajoogi box üles panna. Meie kultuurilised Anu, Ollie, Lou ja mina jäime Jodhpuri uudistama. Lubati küll, et tagasitulles saab meil siin aega olema kõike vaadata, aga ei tasu siin Indias sellise asja peale lootma jääda.(No loomulikult ei läinud me tagasitulles Jodhpurist läbi ja ei jõudnud me ei Bikaneri ega Pushkari. See-eest jõudsime päev varem koju.)
Külastasime siis suurt uhket kindlust, mis mäe otsas. Meil läks seal üle 3,5 tunni ja autojuht ootas meid lubatust tund aega rohkem. Aga noh, ta peaks ju harjunud olema india lubamisega.....
Kindlus oli lahe ja neil oli audiogiid iga välismaalase jaoks kaasa. No kuidagi ei saanud sealt kiiremini ära.
Pärast sööma ühte rooftop restorani. Oli see siis katuserestoran ühe galerii peal. Tundus nagu lahe ja pöörane koht. Iseenesest oligi lahe ja pöörane, aga ühte me õppisime: Ära kunagi mine sööma kohta, kus pole palju turiste. See restoran nimelt töötas põhimõttel, et kui tellimus turistidelt saadud, mindi toitaineid poodi ostma ja siis kui need käes, hakati alles toimetama.....Arvatavasti neil igal päeval polnudki kliente.

Hiljem käisime veel kuningate hauakambris ja siis ilmatusuures uues kuningalossis, millest pool on väga kallis lukshotell. Uus kuningaloss on üks maailma suuremaid. Lossi ühes otsas on muuseum. 50 ruupia eest saab näha kahte pisikest ruumi fotodega. Sealt edasi me avastaime ukse, mis viib hotelli (Nimelt enne meid hotelli väravast sisse ei lastud). Noh, trügisime siis uksest sisse, ja kuigi meid kui backpack-välimusega väljamaalasi taheti mitte sisse lasta, väitsime me, et me tahame tuba üürida ja pressisime end halli. Endal oli meil nalja kui palju, kui püüdsime tähtsat nägu teha ja samas kavalalt kasvõi paar sammu edasi liikuda. Noh, saime siis lõpuks hinnakirja, aga kahjuks vaba tuba, mida näidata, polnud. Ollieja Lou lubasid abielluda, et oleks põhjust sellisesse hotelli mesinädalatele tulla.
No ja siis edasi Jaisalmeri poole. Palju oli veel sõita ja autojuht jube aeglane....Tahtsime ikka ööseks Jaisameri jõuda. Eelmisel ööl me ju nii kui nii plaani täita ei jõudnud.

Jaisamler, mis seal siis erilist oli? Kaamelifestival oli küll väga igav asi, aga linnake ise oli üliarmas.Erinevalt muust Rajasthanist, polnud siinne kindlus üksik kindlus-lossike mäe otsas vaid suur kindluslinn. Nagu Tallinnas Toompea. Jube armas – kindlus oli täis väikesi hotell-losse ja kitsad tänavad tänavakaubitsejaid, kes müüsid odavaid eurooplasete sobivad riideid. Ja katuserestoranid....... Aa, oli kaks väga meeldejäävat asja. Üks neist oli maailma ilusamaid aeroshowsid lennukitega. Nimelt nägime meie seda teiselt poolt kindlust ühe Haveli(Eesti mõistes mõis) katuselt. Nii nägime kogu showd kindluse taustal. Väga armas pilt oli sellest, kuidas lennukid südame joonistasid ja nool sellest läbi läks. Sellest oleks koos kindlusega väga hea turistipostkaart saanud.
Ja teine hea asi oli see Haveli, mis oli 4 sajandit tagasi ehitatud peaministrile, ja millel 2 viimast korrust kuningas lasi maha lõhkuda, sest maja kõrgus ähvardas kindlust. Järgijäänud kõige kõrgemas korruses oli lõburuum. Ühes otsas oli nn lavats, kus siis peaminister lamas ja vaatas tantsijatari tantsimas. Ülejäänud kolmes küljes olid siis kolm muusikut. Ja ülejäänud ruum koosnes imepisikestest peeglitest. Ma arvan, et neid oli tuhandeid. Nii sai peaminister endale tuhat tantsijatari. Ja kui ta väga laisk oli, võis ta lavatsil pikali visata ja oma laest olevast peeglist teiste peeglite peegeldusi vaadata...... Tõeline kaasaegne diskoteek! Jube lahe.

Mis siis veel Jaisalmeris lahedat oli? Kaamelisafaril kõrbes käisime. Muidu on Jaisalmer rohkem poolkõrb, sest mingid üksikud rohelised taimed tulevad ikka maa seest välja, aga kohati on täitsa liivakõrb vallidega või kuidas neid kutsustakse. Meie rekt oli kahepäevane ja ühe ööga. Retkele läksid siis jälle turistid ehk siis Anu, Ollie, Lou ja mina....
Mul polnud magamiskotti kaasas ja nii oli mul jälle suurem seljakott, sest kõik soe, mis kaasa andis võtta, oli mul kaasas.
Minu kaamli nimi oli Nakal ja ta oli õige metsik. Nooruke kah alles – 5 aastane. Koormakandja kaamel oli näiteks 25 ja kaks ülejäänut olid 8-aastased. Anu tumepruun kaamel punase lillega ninal, ehk siis gipsy kaamel, on teadmata vanusega, sest Anu ei küsinud.....
No ja muidu on kaamlid treenitud nii, et üks juhib ja teised järgi. Ma kohe ei saanud aru, miks mul mu kaamlit juhtida ei lasta. Hiljem sain aru, talle meeldib omapäi käia. No mu meelest tal nii halb iseloom polnud. Minu sõna ta küll kuulas, aga kuna mulle ka jorus ei meeldi käia, siis ma ei käskinud ka. No ja siis tegelikult arvas mu kaamel, et kuigi ta on noorem kui teised, võiks olla ta ideaalne juhtkaamel. Nii et seda ta siis esimene päev oligi.....
Teisel päeval aga arvati, et ta peab ikka õppima rodus kõndima, mis tähendas, et minu kaamli omanik, pisike poiss(minu meelest parim variant, mida teha annab: kui sul pole raha, et laps kooli saata, saada ta kaamlitega kõrbe. Küll see poiss oli õnnelik! Teenis ta raha kas endale või perele, aga samas oli ta kogu aeg looduses ja ei olnud kadunud ka tema lapsepõlv), istus koormakaamli seljas ja vedas mu kaamlit järgi. Talutatava kaamli seljas on muideks raskem istuda, sest neil on kael all. Teiseks on igavam.... Aga vähemasti ma sain parjal jaol kaloppi oma kaamliga teha. Teised jäid sellest ilma.
Ja ikkagi, ma pean ütlema, et kuigi ta sai oma metsikuse pärast karistada(ei antud süüa), sest korra otsustas ta kõnni pealt lihtsalt maha ennast visata, ja väga järsult, meeldis mulle väga tema iseloom. Ei mingit halli massi ja jorus käimist. Kaamel nagu mina – kass, kes kõnnib omapäi.:D
Ja loomulikult oli lahedaim osa kõrbes magamine. Ja mitte telkidega vaid lihtsalt liiva sees, paksude tekkide all. Teistel oli üks tekk, sest neil olid magamiskotid, aga mul oli kolm tekki. Tekid olid sellised tõeliselt rasked vatitekid. Nii et jah, mina olin tõeliselt tekkide all kinni – liigutada seal all küll ei saanud. Aga kui lahe on ärgata hommikul karges õhus....endal jube mõnus seal teki all. Ja meil küll silmad – suud liiva täis polnud. Aga jah, me mässisime enda näod rättide sisse ka.
No ja siis sai kõrbetoitu. Meed vaaritasid iga puhkepausi ajal. Snäksiks ette olid mingid värviliste lillede moodi kettad, mis tegelikkuses mingid kuivatataud taimed pidid olema, mis siis õlis paisuvad. Ainult värv oli juurde lisatud. No ja muidu sai sellist kerget toitu – nuudleid ja juurikaid... Täitsa üllatav, siin ka ju Rajasthan, aga toit polnud üldse nii rasvane.

Mis head siis peale liivatuune sai? Üks tore asi selle sõidu juures oli see, et elasime Thagarami, Rajastha Roots’i flöödimängija, juures. Thagaram on juba aastates mees ja suurte vuntsidega. Eelmine aastal võitist ka kõrbefestivali vuntsivõistluse ära. Hi-hiii, mäletan korda, kui teda esimest korda nägin. Küll need pikad vuntsid, mis tsast lokki keeratud, mulle nalja tegid. Nüüd lokke otsas enam pole.....
Aga Thagaram on kuulus mees üle maakonna. Kui ütlesime kuskil tema nime, siis kõik austusega noogutasid. Vaat, kuidas andekat pillimeest austatakse.
Muidu on ta ka üsna rikas mees. Nimelt külas, kus ta elas, olid tema muld onnid teiste omadest ikka jube palju suuremad. Kui me üksöö Ollie’ga kõrbejalutuskäigult tagasi tulime, siis me peaaegu eksisime ära, sest need suured majad, mida me oma sihtpunktiks pidasime, olid justkui liiga suured võrreldes teistega....
Jah, eks ta ole rikas mees, tal omab kivikaevandusi. Mitte küll marmorikaevandust, aga kivi.
(Aa, lisaülestähendus. Jodhpuri lähedal on kuulsaimad marmorikaevandused. Sealt saab kõiki eri värvi marmoreid. Ma arvan, mu isapeaks siia kivide vahele chillima tulema. Tea jaoks oleks see vist nagu kullakaevandus.......)

No ja miks siis Thagarami juures elamises nii erilist oli? Sest me elasime külas ja linnast väljas – kõrbes. Ja majad, mis suure kõrge müüri sees, olid muldonnid. Lahe ju! Sõime toitu, mis Thagarami naine ühes onnis olevas köögis tegi ja muidu olime ka matka tingimustes. Lahe-lahe külaelu! Kord tehti meile süüa isegi maa sees süte all.
Ja need mehed ja naised nn rahvariietes. Mitte mingites linnasarides, aga väikeste pluusikeste ja laiade seelikutega, mida siis kaunistab loor peas ja siis tohutud ehted igal pool. Abielunaistel on käsivarred täis valgeid plastmassrõngaid, mis pannakse abielludes ja mida kunagi ära ei võeta.... Oh, kui ma ükskord pildidsiia üles saan, siis näete.

Ja see jäi mul ütlemata, et Jaisalmeri kõrb asub Lääne(Loode)-Indias, Pakistani piiri ääres. Jaah, just vaatasin, et Jaisalmeri mehed on ikka hoopis teist nägu kui indialased. On sellised peente näojoontega ja isegi et sihvakamad. Kui siis kaamlite seljas galoppi panevad, siis on tõesti nii, nagu vaataks mingit araabia filmi.
No ja enamjaolt pole nad ka hindud vaid muhameedlased. Siin ei kasutata tervituseks sõna Namaste vaid hoopis Salamaleikum.